Miks siis kinkisid oma kodumaa ära, Jaak Laidla?

Rahvas on oma riigis pettunud

Delfi Rahva hääl

08. juuli 2013 14:23

Jaak Laidla

Pika Hermanni torn ja Toompea loss

Foto: Vallo Kruuser

Armastada saab üksnes seda, mis meeldib. Kuidas saab meeldida riik, kus elada ei saa, või elu on muudetud nii raskeks, et siit ollakse sunnitud lahkuma mõnda teise riiki, et endale ja oma perele ellujäämiseks teenistust leida?

Riigi kõrgetesse ametitesse määrati omamehepoliitika alusel ametnikke, kes oma isikuomaduste ja hariduse poolest olid ebapädevad, ega sobinud seetõttu nendes institutsioonides tööd korraldama ega juhtima. Nii töötas esimene siseminister üksnes “endiste” KGB käsilaste juhendamisel ja nende korraldusi täites. Nii oli justiitsminister keskharidusega endine kodutu kurjategija, kes ka erastamisseaduste väljatöötamisega tegeles. See seadus tuli Eesti elanikkonnale ebaõiglane ja väga ülekohtune, jättes kümneid tuhandeid elanikke kodudeta ja sundüürnikeks.

Me võtame nende perekondade lapsi Eesti armeesse tegevteenistusse ja küsime nendelt, kas nad armastavad oma kodumaad ja on nõus selle riigi kaitseks vaenlase vastu võitlema. Enamus, kui ta julgeb aus olla, vastab, et ei, kuid mind kästakse. Tuletagem ajaloost meelde, kuidas võitlesid meie esivanemad selle riigi kättevõitmiseks. Kas neid sunniti või kästi?

Minu tädimees Artur Parts oli üliõpilane ja tema sugulane, soomusrongide komandör, kolonel Karl Parts ei nõustunud algul Arturit sõjaväeteenistusse võtma. Teatas, et oled alles poisike, lõpeta enne kool. Poisike vastas, et ta peab kaitsma oma kodumaad vaenlaste eest, muidu ei ole meid ega seda kooli. Kuidas käitus tema sugulane valitsuse juhina Lihula ausambaga, mis neid meie kangelasi ju sümboliseeris?

Kuid ei saa ka temale pahaks panna, sest me oleme oma riigi, iseolemise ja otsustamise kinkinud Brüsselile. Nüüd kingime ka seda kallist Eesti maad tükkhaaval Venemaale. Kui me küsime, milleks me seda teeme, siis ilmselt ongi vastus, et selline on käsk. Kes on siis selliste käskude andjad, mis meid aina kuristiku poole tirivad? Kus on siis see võimukandja: rahvas? Kus on siis see Eesti demokraatlik õiguriik?

See on olemas. See on paberitel. Paberite järgi käibki elu. Paberid, ka meie põhiseadus, on dokumendid, mida peame austama ja nendest kinni pidamine, nende täitmine, on juba teine reegel, millest meil on raske aru saada. Paberitele kirjapandu alusel annavad isegi eksperdid hinnanguid, sest kontrollimist peetakse liigseks vaevaks ja aja raiskamiseks.

Näiteks terviseteenuse kvaliteedi ekspertiisiosakonna komisjon andis 20. juunil oma hinnangu arstide tegevuse ja ravi kohta üksnes nendest paberitest ja dokumentidest lähtudes, mis temale saadeti. Nii võib tõestisündinust näha, et kiirabiarst käis kahel päeval patsiendi juures, kuid mitte mingisugust arstiabi ei osutanud ega kontrollinud haige tervislikku olukorda. Välja oli kuulutatud arstide streik ja kiirabiarst demonstreeris, et ta pole streigimurdja, sest isegi esimesel päeval seisis ta välisukse juures ega lähenenudki haigele. Teisel päeval ei tulnud autost väljagi.

Ekspertide komisjoni saadeti kiirabiarsti kiri, milles oli kirjas, et väljasõitudel kontrolliti põhjalikult patsiendi tervislikku seisundit ja ta tervislik seisund oli stabiilne ning haiglaravi ta ei vajanud. Haige suri kahe ööpäeva pärast. Isegi see ei huvitanud eksperte, sest mingit küsimust dokumentide õigsuse kohta ei tekkinud.

Ometi oli komisjonil küllaldaselt materjale, milles teatati, et kiirabiarst kahel väljasõidul haige tervist ei kontrollinud ega mingit arstiabi ei osutanud. Hinnang oli ka suhtumisele vastav: et arstid tegid kõik õigesti. Avalduses komisjonile paluti anda hinnang kogu arstide tegevusele, mitte ainult ravile.

Kodumaa-armastus saab siis tekkida ja kesta, kui selle kodumaa vastu on armastus, kui mul on sellel kodumaal hea elada. Kui ma võin usaldada neid riigiametnikke, keda ma peaksin usaldama: õiguskaitseorganid, arstid, päästeamet, meie kaitsearmee jne.

Kahjuks ei saa neist kedagi usaldada, sest õiguskaitseorganid mõistavad korrarikkujaid ja mürgeldajaid korrale kutsuma läinud teeneka ning täiesti laitmatu elulooga rahvakunstniku õnnetusjuhtumis kurjategijaks. Maksavad pojale kätte hukkunud isa käitumise eest, andmata endale aru, et just politsei käitumine viis sellise tragöödiani, kus kaotati mõttetult mitu inimelu. Või kasvõi minu arstide streigi ajal hukkunud venna juhtum, kus mitte keegi pole süüdi ega vastuta, sest paberid ja dokumendid on kõik korras.

Kodumaa armastamiseks peab olema mitte ainult turvaline elada vaid ka normaalsed tingimused laste kasvatamiseks ja äraelamiseks. Kui kogu oma pika elu tööd rüganud, abituks vanuriks jäänud Eestimaa elanik saab 280 eurot kuus pensionit ning peab isegi iga suutäie söögi eest riigile käibemaksu maksma, ei saa temas kesta kodumaa-armastus. Ta ei saa sellist kodumaad mitte kuidagi armastada, sest ta ju tunneb, et sellele kodumaale pole teda vaja.

Ka Riigikogu töötab nagu mingite kokkulepete järgi, andes välja arusaamatuid, riigi ja rahva huvidele vastukäivaid seadusi. Nii on need seadused laostanud riigiametnike töödistsipliini ja kaotanud nende vastutustunde tehtu eest. Enam pole tähtis, kui kaua või kuidas uuritakse kuritegusid, kas neid avastatakse ja milline on töö kvaliteet. See vastutus on seadustega prokuratuurilt ära võetud. Täiesti arusaamatu, miks selliselt riiklikult institutsioonilt nagu prokuratuur on seadusega ära võetud kohustus teostada järelvalvet seaduslikkusest kinni pidamise üle. Politseinik uurimas teise politseiniku kuriteguseid on nagu vend või sõber uuriks teise venna, sõbra tegusid. Kapo peadirektori naine uuris kuritegusid, mida üle tosina aasta võimaldas toime panna meie Kapo ülem ise.

Kaotati manukate kohustuslik juuresviibimine mõningate uurimistoimingute teaostamise juures. Need on ju õiglase ja rahva usaldust tekitavate tingimuste vastu käivad seadused, mis annavad ebaausale ametnikule võimalusi omasoodu tegutseda. Paljud seadused tekitavad küsimuse: kelle huve sellised seadused teenivad ja kes need sellisena välja töötas? Kuidas selliste seaduste eelnõud 101-liikmelises Riigikogus läbi lähevad?

Selleks, et riigi elanikud oma riiki armastaksid ja kaitsta sooviksid, peab see riik ise olema selle rahva riik. Oma seaduste ja tegudega hoidma ja kaitsma oma rahva huve ja heaolu. Meil hoopis oma rahvas unustatakse ja Euroopa Liidu tubli liikmesriigina abistatakse majanduslikult näiteks Kreekat, kus rahvas elab meist kordi jõukamalt. Rahvas on oma riigis pettunud ja elab üksnes lootuses, et küllap läheb ka meie elu paremaks. Tahan ja loodan seniajani minagi sedasama.

______________________

Postitas EIP teabetoimkond

1,138 total views, 1 views today

Print Friendly

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>


Warning: fsockopen() [function.fsockopen]: php_network_getaddresses: getaddrinfo failed: Name or service not known in /data01/virt2191/domeenid/www.iseseisvuspartei.ee/htdocs/wp-content/plugins/sweetcaptcha-revolutionary-free-captcha-service/library/sweetcaptcha.php on line 81

Warning: fsockopen() [function.fsockopen]: unable to connect to www.sweetcaptcha.com:80 (php_network_getaddresses: getaddrinfo failed: Name or service not known) in /data01/virt2191/domeenid/www.iseseisvuspartei.ee/htdocs/wp-content/plugins/sweetcaptcha-revolutionary-free-captcha-service/library/sweetcaptcha.php on line 81