Jaak Uibu: Eesti arengumudel – tulevikuvanker – on nelja rattaga

Nähtuste ja protsesside kirjeldamisel on aastasadu kasutusel modelleerimine. Olemuslike komponentide kasutamine lubab keerulisi, kalleid või kordumatuid nähtusi lihtsustatud tingimustes esile kutsuda, avastada seaduspärasusi, ennustada muutusi jne.Vaevalt leidub teadusharu, kus mudeleid ei rakendataks. Mudelid ise ulatuvad ühest sümbolist või lausest teooriate ja keeruliste kombinatsioonideni.

Mitmesuguste mudelite hulgas on viimastel aastakümnetel oma koha leidnud arengumudelid, mis on välja pakutud paikkonna, eluvaldkonna, tehnoloogia jms

edendamiseks. See kõik on hea ja teretulnud, et meil on majandus-, statistilised ja kosmoloogilised mudelid. Ent paarikümne iseseisvusaasta järel seisab Eesti oma riigiehituses tõsiste rahvastikuprobleemide ees, nagu sündimuse langus, väljaränne ja maaelu hääbumine. Lõputult reformitakse haridust, tervishoidu ja sisejulgeolekut, mis langetab nende taset ja inimeste turvatunnet. Kõik kinnitab vajadust arengumudeli järgi, mis arvestaks aastatuhandete kogemust elu hoidmisel Eestimaal ja ei lähtutaks vaid soovunelmatest, kuidas ratsa rikkaks saada ja küllust nautida.

Eesti rahvastikutaaste regionaalprogrammi koostamine kümme aastat tagasi sillutas teed niisuguse arengumudeli juurde. Loodus, töö ja perekond/kodu leidsid kindla koha

selle struktuuris. Hiljem täiendati mudelit Rein Einasto poolt vaimsuse mõistega ja arengumudel leidis järgmise sõnastuse: Eesti vajab edasikestmiseks hea tervise, algatusvõime, omaniku- ja peremehementaliteediga tööoskajaid inimesi, kes väärtustavad perekonda ja austavad oma maad. Niisuguseid inimesi ei kujune piisavalt sotsiaaldarvinismile, individualismile ja hedonismile rajanevas eduühis-konnas. Eesti tulevikuvanker peab olema nelja rattaga. Ja ratasteks on töö, perekond/kodu, vaimsus ja loodus. Nende mõistete ühtsuses kasvanud ja elanud inimpõlved on meid toonud siiani läbi aastatuhandete ja taganud Eesti jätku-suutlikkuse. Vankri liikumapanevaks jõuks (hobuste paarisrakendiks) on vastastikuse abi ja konkurentsi ühtsus. Vanker koos liikumapaneva jõuga ongi eestluse elujõud.

Mõistagi vajab tulevikuvanker selgitusi. Miks vanker? Sest aastatuhandeid on just vanker meid teeninud veovahendina, aga ka aidanud jõuda uutele maadele ja radadele. Pealegi olevat vanker tarkusejumalanna Athena enda poolt inimestele antud.

Nelja rattaga on tähtsustatud meie inimeseks oleku vajadusi, mida võiks nimetada ka elementideks ja traditsiooniliselt on elemente ikka neli. On olemas ka kaherattalised, kolmerattalised vankrid, aga need sümboliseerivad ebatäiuslikkust. Viies ratas vankri all ütleb, et midagi on liiast.

Läheme nüüd rataste juurde. Alustame tööst, mis on ülimalt keeruline defineerida ja klassifitseerida. Aga võtame lapse suhte tööga, mis on algul mäng. Kui elutarkused omandatakse vanemate tööd jäljendades ja mängides, siis kujuneb kergesti terviklik maailmakäsitlus. Paraku vaid tühine osa lastest näeb vanemaid töös, millega on juba tekkinud lõhe loomulikus kasvatuses ja vankriratas on hakanud loperdama. Heal juhul kool kompenseerib. Pikk õppeperiood, mis langeb kokku kasvuperioodiga, aitavad noort inimest kehalisest tööst võõrduda ja ta ei saagi enam kehalist koormust, mida keha vajab. Spordiväljakud ei asenda kehalist tööd. Eluratas loperdab veelgi rohkem.

Juba Homeros laulis “… Sest pole tõesti maailmas ju asju, mis õilsam ja kaunim, kui et naine ja mees ühes meeles ja ainsas armus koos maja peavad…” Perekond on viimastel aastakümnetel sattunud poliitika ja meedia poolt löögi alla. Seadusandlus püüab arvestada ühiskonnas levivaid perekonna uusi vorme, milles vähepõhjendatult nähakse ühiskonna arengut. On riigiasutusi, kes esimese eluvajadusena rõhutavad seksi ja elu on neile nagu lõputu koerapulm. Kooselu asendab abielu. Üle poole lastest sünnib juba väljaspool registreeritud abielu, samas Euroopa surub peale samasooliste abielu registreerimist. Aga laps vajab kasvamiseks nii ema kui isa, ka vanavanemaid. Kuigi iga laps on ime, näeme poolikutest peredest võrsumas enam hälvikuid. Haeckelist peale kordavad teadlased: “Ontogenees kordab fülogeneesi”. Laiendame seda seisukohta lapse sotsiaalse arengu sfääri – kui selles mingi kriitiline staadium vahele jääb, võib kujuneda bioloogilise defektiga võrreldav arenguhäire. Kodu hõlmab nii looduslikku kui inimese endi loodud keskkonda, korter ei ole veel kodu. “Rahvuse kodu on isamaa”, kirjutas Ea Jansen. “Perekond ja kodu on aidanud hoida eestlaste rahvusliku ja kultuurilise identiteedi järjepidevust”, rõhutab Ingrid Rüütel.

Luuletuses “Vaimsuse hoidmine elukohustusena” kirjutab Hando Runnel: “Mustus on isetekkeline, puhtust peame looma alatasa. Puhtuse loomist meis enestes, eriti meie hinges, nimetame vaimsuse hoidmiseks. Maailm on must, aga me kõik me oleme sündinud puhtusse”. Õigus on inimese looming, ent õiglus on jumalik. Põhiseaduse koostajad asetasid õigluse teisele kohale, tähtsaimaks sai vabadus. Ja seda võetakse kõikelubatavusena. E. Paloheimo kirjutab: “Õigupoolest ei teeni ausus inimest tema elus sugugi. Sest kaval ja ebaaus inimene tuleb üldiselt paremini toime kui heausklik inimese. Ausus on vältimatu mitte üksikisiku edu, vaid ühiskonna teovõime pärast.” Ettevaatlikkusega tuleb käsitleda üldise permanantse progressi ideed. Juba isa Jannsen hoiatas “Maailma läheb küll targemaks, aga kas ka paremaks, on hoopis iseküsimus”.

Inimene on looduse osa. Seda triviaalset tõde tikume pidevalt unustama, kui on tegemist linnade kasvuga või majanduslike huvidega. Maailm on läbimas ühiskonna arengus gigantismi staadiumi, kus maakera taluvus on pandud proovile. Meie tsivilisatsioon B.H. Liptoni ja S. Bhaermani järgi ilmutab praegu korralageduse ja lagunemise märke. Tööstusliku revolutsiooni ja linnastumisega kaasnevate saavutuste mõjul on kujunenud mõtteviis, et tee inimese heaoluni kulgeb läbi looduskeskonna kasutamise. Pillavat elustiili tuleb hukka mõista kui huligaansust. Oleme tunnistajaks, kuidas inimkond muudab keskkonda juba mõnekümne aastaga, ent inimese pärilikkus on jäänuid praktiliselt muutmatuks ega suuda kohaneda keskonnamuutustega. Urbaniseerumisega kaasnev kaugenemine loodusest ja looduslähedasest elulaadist mõjub negatiivselt nii üksikisikute kui rahva tervist, toob kaasa kehalise koormuse defitsiidi, mõjutab elukesksete väärtuste omaksvõttu ja demograafilist käitumist.

Tuleb rõhutada tulevikuvankri üksikute rataste või elementide ühtsust, omavahelist seotust nii, nagu meie maailm on suhete ja seoste maailm. Tulevikumudelit ei tuleks käsitada vaid alalhoidlikuna, tehnoloogia ja tehniline progress on ju evolutsiooni lahutamatu osa. Ja evolutsiooni saavutusteks on perekond/kodu, vaimsus ja töö, neist ei saa taganeda nii ühiskonna kui indiviidi tasandil. Kuulakem Lipton & Bhaermani:

“ Inimestel on Maa elusolendite seas eriline roll, sest meie oleme oma evolutsioonili-sest protsessist ja potentsiaalist teadlikud. Me oleme siin selleks, et kasutada oma arenenud teadvust keskkonna harmoonia suurendamiseks.” Ülo Vooglaidi sõnul ürgsete sidemete (inimese side maaga, merega, tööga, koduga) katkemine võib viia ka teiste oluliste sidemete lõhkumisele. Hoidkem neid sidemeid! Eesti ei tohiks elada teiste riikide armust, toetustest ja eeskujudest, vaid on ise suuteline olema teerajaja.

Koost. J.Uibu, versioon 27.06.2013

889 total views, 1 views today

Print Friendly

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>