Politoloog Hindrek Lootuse sõnavõtt piirileppe-teemalisel konverentsil 1. juunil 2013

Tervist, head siinolijad!

Mind paluti ka natukene täna siin rääkima ja – erinevalt paljudest eelkõnelejatest – ilmselt ei tea ega tunne mind eriti keegi. Seetõttu ma kiiresti ütlen paari sõnaga ka enda kohta. Olen õppejõud Tallinna ülikoolis, erialaks riigiteadused, ja tahaksin muidugi eraldi rõhutada, et see, mis ma siin praegu räägin, väljendab selgelt ainult minu isiklikke seisukohti. Mida arvavad mu kolleegid, ülikool laiemalt, seda ma ei tea ja meil ei ole seda ka eriti jutuks olnud.

Aga minu enda isiklik seisukoht selles küsimuses on väga selgelt samas paadis kõigi teiega, kes te siin täna olete. Ma olen seda protsessi pikalt jälginud, vaadanud seda siis nii-öelda riigiteadlase pilguga kui ka kodaniku pilguga, ja ausalt öeldes, mõlemale pilgule on seal väga palju häirivat. Ma tahaks sellest nüüd väikese kokkuvõtte teha, kuidas mina olen seda teemat mõtestanud ja kuidas sellest asjast aru saanud.

Kõigepealt ma struktureeriks selle problemaatika siis niimoodi: mis on selle asja sisuline külg ja mis on selle asja vormiline külg?

Vormilisest küljest, ma pean tunnistama, jätab väga palju soovida just see, mida siin varasemalt on rõhutatud: ei ole tegelikult rahvalt mandaati saadud selle küsimusega tegelemiseks. Hariduselt politoloogina, erialalt riigiteadlasena ma pean tunnistama, et ma olen väga suur demokraatia pooldaja. Sest demokraatia, võrreldes kõigi teiste valitsemisvormidega, on ikkagi palju parem, kuigi tal on seesama häda, mida ütles vist kunagi Churchill, et ta on kehvem kõigist olemasolevatest, välja arvatud kõik ülejäänud.

Aga paraku on demokraatia üks suurimaid puudujääke see, et kui valitsejad saavad mandaadi, siis nad unustavad rahva, valijad pärast seda, valimistevaheliseks ajaks ära, ja hakkavad tihtipeale ajama ainult mingisugust oma asja. Ja see ei ole omane ainult Eestile. See on omane ka väga paljudele teistele demokraatlikele riikidele ja need probleemid on peaaegu igal pool.

Valijad ja rahvas tulevad [poliitikuile] meelde enam-vähem pool aastat enne valimisi, ja siis, kui valimised on ära olnud, siis nad lähevad jälle meelest ära.

Asja teine külg on see, et need valitsejad, kes siis valimiste teel selle mandaadi on saanud, arvavad, et see mandaat on absoluutne, universaalne; et nad võivad teha sellega kõike, mida iganes heaks arvavad.

Nii peavad ka valitsused ja parlamendid, sealhulgas ka meie valitsus ja meie parlament, ennast pädevaks otsustama ükskõik missuguseid küsimusi.

Tõepoolest, läbi demokraatliku protseduuri on see mandaat tulnud, läbi teatava sellise valimismehhanismi, aga vaat kas nüüd mandaat on tõesti kõigega tegelemiseks, seda võib juba tõesti küsimärgi alla panna. Sest et niipalju, kui mina mäletan, vähemalt enne eelmisi üldvalimisi ei olnud see piirileping ega ka taoline asi küll väga nagu valimisteteemaks. Selle üle väga ei arutletud ja see ei olnud ka vist eriti kellelgi valimisplatvormides. Kui, siis mingisuguse väga seitsmendajärgulise küsimusena.

Praegu, mida me näeme, on see, et suhteliselt kitsas seltskond on mingi asja ära otsustanud ja viib oma tahet väga tuima järjekindlusega täide. See meenutab mulle väga – muidugi mitte läbi isiklike mälestuste, mida minuvanusel inimesel ei saa olla, aga läbi siis loetu ja kuuldu – meenutab siis vägagi seda, mis toimus aastatel 1939-1940, kus siis ka valitsejad oma parimast äratundmisest lähtudes (ma tahaks uskuda, et nad tahtsid parimat, aga ma ei ole selles muidugi ka päris kindel), kogu seda debatti arvestades langetasid just sellised otsused, nagu nad langetasid ja Eestit tabas just selline saatus, nagu tabas.

Veelkord, tahtmata võtta seisukohta [ses küsimuses], mis toimus ´40. aastal ja kas see oli õige või vale: fakt oli see, et see asi otsustati ära väga kitsas ringis ja sellele järgnesid väga saatuslikud tagajärjed. Ja see on asi, millega hästi nagu ei tahaks nõustuda.

Nüüd lähme sisulise poole juurde. Mida siis tegelikult tahetakse teha? Nii täna kui ka palju kordi varem on räägitud siis meie idaalade, selle 5,2 protsendi loovutamisest. Ja samas on ka toodud sellele vastuargumente. Näiteks on välispoliitikaekspert Kadri Liik kunagi öelnud, et meie ei loovuta ega meie ei loovutanud neid alasid Venemaale, vaid Stalin võttis meilt need jõuga juba aastal 1944. Mis on tõepoolest tõsi, aga see käib selle faktilise loobumise või loovutamise kohta. Ühesõnaga, siis ei olnud olemas Eesti Vabariiki, ei olnud mingit loovutajat. Tõepoolest, need võeti meilt jõuga, neid ei antud meile tagasi aastal 1991 ja meil ei olnud ega ole jätkuvalt jõudu neid Venemaalt tagasi võtta.

Aga see, ma tahaksin rõhutada, käib siiski ainult faktilise loovutamise kohta. Asja hoopis teine külg on juriidiline loovutamine, ja see on see, mida Eesti Vabariigi valitsus praegu hakkab tegema. Ühes oma kirjatükis, mis ilmus „Postimehe” veebiversioonis, mitte küll paberlehes, tõin ma sellise võrdluse, et see on nagu autovargaga kinkelepingu sõlmimine. Keegi varastab või pigem röövib teilt auto ja te näete, et ei ole lootust seda tagasi saada, ja siis te kutsute ta: „Lähme sinna Autoregistrikeskusse, vormistame kinkelepingu! Vormistame selle auto siis ka teie nimele, eks ole, kui te kord mult selle juba röövisite. Siis on asi ka nagu juriidiliselt korrektne.” Mis iganes võib motiveerida seda inimest, kellelt auto on röövitud, seda tegema? Ma ei kujuta ette. Võib-olla lootus, et äkki siis röövel jätab rahule, võib-olla muidu tuleb murrab äkki ka koju sisse või tuleb kogunisti elu kallale.

Ja see on ka midagi taolist, mida meil siin praegu on nüüd põhjendatud, et vot, kui me piirilepingu sõlmime, siis see tõstab meie turvalisust kuidagi siin Venemaaga suheldes. Nii ajalooline kui riigiteaduslik kogemus ütleb mulle, et ei tõsta tegelikult. Ma ei näe kusagilt ühtegi ajaloolist argumenti, mis kõneleks selle nimel, et mingisugune leping tõstaks mingit turvalisust. ´40. aastal oli leping täiesti jõus, eks ole, koos kõigi oma piiriklauslitega; see ei takistanud sovjettidel sisse marssimast, siin tegemast kõiki oma sigadusi, mida nad iganes teha tahtsid.

Ja lisaks sellele ei näe ma ka ühtegi teist argumenti [selle kohta], mida see piirileping meile annab, miks teda siis õieti vaja on. Kui see tõesti annaks meile mingisugust kasu, selgeltnähtavat kasu, või annaks isegi mingisugust nähtamatut kasu… Kui seda tõesti oleks kusagil esile toodud! Kusagil, kas või ridade vahel öeldud! Peale selle väga hägusa ja väga hoomamatu julgeolekutõstmise-argumendi, mina seda isiklikult ei näe, ausalt öeldes.

Tõepoolest, alates siin Jaapanist ja lõpetades mis iganes muude kaasustega, ja kas või Eesti kuni siiamaani on suurepäraselt saanud hakkama ilma selle piirilepinguta. Saaks ka edasi.

Kuni 2004. aastani tõepoolest argumenteeriti – ja sellel on ilmselt oma tõetera –, et NATO-sse, Euroopa Liitu pääsemine [eeldab piirilepet Venemaaga], kuidas iganes keegi sellesse suhtub. Siin kõlas täna negatiivseid noote Euroopa Liidu aadressil. Ma respekteerin täielikult neid arvamusi. Isiklikult ma suhtun Euroopa Liitu seni veel pigem positiivselt, NATO-st rääkimata. Aga tõepoolest, see argument on jäänud üheksa aasta taha. Me oleme juba NATO-s ja Euroopa Liidus. Keegi meid siit välja ei viska, kui meil piirileping puudu on jätkuvalt. Kuni need organisatsioonid ise küsivad ja…

Ma olen ühes oma varasemas, teaduslikumat laadi kirjatöös toonud ka paralleeli Küprosega, kus siis kolmandik riigist on Türgi kontrolli all. Kreeklased nimetavad seda okupatsiooniks; mis iganes see muu ka on. On seal okupatsioon või mitte, see on omaette pikk ja põhjalik teema. Küpros sai rahulikult Euroopa Liitu, ilma mingite probleemideta, ilma et oleks isegi raporteeritud mingist valmisolekust hakata sõlmima piirilepingut Türgiga. Keset Küprost kulgeva nii-öelda piiri osas ei olnud mingeid probleeme. Nii et see argument ei ole ka nagu väga tõsiseltvõetav, saati siis veel täna ja praegu.

Aga jah, et miks… Mis see meile annab või milleks see kasulik on, ma ei saa aru. Ja väga paljud teised inimesed, nii siin saalis kui mujal, ei saa aru, ja seetõttu ma ei saa kuidagi ka selle asja poolt olla.

Ma teeksin väikese kõrvalepõike sellisesse valdkonda nagu keskkonnapoliitika ja keskkonnaõigus, mida ma ka muuhulgas õpetan ülikoolis. Rahvusvahelises keskkonnaõiguses on olemas üks selline printsiip nagu ettevaatuspõhimõte. Ettevaatuspõhimõte on väga pikk, keeruline ja põhjalik, aga kui ma katsuks selle ühte lausesse kokku panna, siis seisneks ettevaatuspõhimõte selles, et kui mingi tegevus või mingi ettevõtmine sisaldab endas väga suuri potentsiaalseid riske (ma rõhutan: potentsiaalseid, mitte tõestatud!), siis tuleks seda vältida. Seda tegevust. Ja seda mitte ette võtta.

Rõhk on siin justnimelt sellel, et need riskid on potentsiaalsed, mitte spekulatiivsed, lausa mitte mingisugused, noh, täiesti absurdsed. Aga kui mingi teooria näitab, et mingid tegevused toovad kaasa näiteks kliimasoojenemise, mis omakorda võib potentsiaalselt kaasa tuua raskeid tagajärgi maailmale (üleujutusi ja mida iganes), siis tuleks neid [tegevusi] vältida.

Mina oleks nüüd väga selle poolt, et see printsiip tuleks kasutusele ka rahvusvahelises õiguses, riikide vahel ja välispoliitikas, mida ta kahjuks täna veel ei ole. Sest et, tahtmata sõna võtta küsimuses, missuguseid juriidilisi tagajärgi see meile kaasa toob (ma ei ole ise jurist ega rahvusvahelise õiguse asjatundja), ma usaldan siin eksperte, kes on viidanud sellele, et see praegune piirileping võib meie riikliku järjepidevuse põhimõttele väga tõsiseid tagajärgi kaasa tuua ja me võime sellega kukkuda ühte seltskonda Moldova ja Usbekistaniga, kes on riigid, kes tekkisid [aastal] 1991, keda enne ei olnud kunagi.

Arvestades neid potentsiaalseid riske, tuleks rakendada ka siin ettevaatuspõhimõtet ja jätta taolised lepingud pigem sõlmimata. Isegi juhul, kui võib-olla see risk ei ole sajaprotsendiliselt tõestatud, aga ta on olemas.

Keskkonna puhul kasutatakse seda põhimõtet ka siis, kui potentsiaalsed riskid ületavad võimalikke kindlaid tulusid. Antud juhul ma ei näe neid kindlaid tulusid, nagu ma juba ütlesin. Ma ei näe neid mitte kusagil. Ma ei oska öelda ja paljud teised inimesed ei oska öelda, mis need tulud siis on, mida see leping meile praegu annab.

NATO-s, Euroopa Liidus oleme. Muu rahvusvaheline positsioon on ka kindel. Venemaa ei ole meid ründamas hetkel, vähemalt sõjaliselt ei ühel ega teisel juhul. Ka mitte siis, kui me jätame selle lepingu sõlmimata. Ei oska öelda, kus need tulud on, mida see meile annab. Küll aga tõepoolest, jah, on need riskid juriidiliselt olemas.

Tõepoolest, ma olen realist, nagu ma usun, ka teie siin täna saalis olete realistid, et need alad, territooriumid ei tule meile tagasi ka siis, kui see leping sõlmimata jääb. Ei täna, ei homme, ei ülehomme. See on reaalsus, millega me peame leppima ja nüüd sõltumata sellest, mida keegi emotsionaalselt oma hinges tunneb, see ei tähenda seda, et me need alad tagasi saame.

Aga me jääme juriidiliselt oma seisukohale. Me jääme selle nii-öelda oma riigi sünnitunnistuse juurde ja me saame sellelt positsioonilt palju kindlamalt tulevikus tegutseda. Kes teab, mis Venemaast saab, eks ole? Võib-olla kunagi ajame asju hoopis suhteliselt demokraatliku Novgorodi- või Pihkvamaaga, kellega on palju lihtsam läbi rääkida? Võib-olla äkki suur Venemaa impeerium laguneb hoopis ära? No võib-olla läheb hullemaks. Mine tea, kõik on võimalik. Aga isegi, kui Venemaa veel tugevamaks ja imperialistlikumaks läheb, ka siis ei näe ma, et see leping meid väga palju päästaks sellisel juhul. Siis peab ikkagi midagi muud olema, mis päästab.

Vaat sellised mõtted siis.

Tahaks ka natuke konstruktiivselt mõtteid mõlgutada. Mis teha? Kas meie võimuses ka midagi teha on?

Ma ei tahaks siin nüüd lausa kutsuda kedagi üles relva haarama (jäägu see siiski päris kõige viimaseks abinõuks, kui põhiseaduslik kord juba ohus on, mida ta vast hetkel täna siiski ei ole), aga ehk on võimalik kasutada ka parlamentaarseid meetmeid. Nagu ma siin just ütlesin oma ettekande alguses, siis poliitikud paraku unustavad. Need valitud valitsejad unustavad rahva ära valimistevahelisel ajal ja valijad tulevad meelde siis umbes pool aastat enne valimisi. Vaat meil on praegu hetkel üks selline õnnelik aeg, kus meil ongi parajasti pool aastat enne valimisi, mistõttu võiks eeldada, et poliitikud mõtlevad natukene ka rahva peale, ja seda võimalust võiks vähemalt püüda kasutada.

Ma üritasin siin silmad üle lasta. Siin saalis on hetkel saja-kahesaja inimese vahel. Noh, sada-kakssada inimest poliitikuid vast väga ei koti, aga kui seda õnnestuks kuidagi multiplitseerida, seda seisukohta, siis vast juba hakkaks huvitama.

Nagu „Foorumi” saates olnud küsitlused näitasid, siis üldiselt tundub, et kandepind selliseks toetavaks suhtumiseks on olemas. Selle praegu sõlmidakavatsetava lepingu vastu.

Ma küll rõhutaksin riigiteadlasena seda, et selle küsitluse näol ei ole tegemist mingi representatiivse uuringuga. Ta ei oma läbilõiget ühiskonnast, aga millestki ta kindlasti kõneleb. Ja need numbrid olid piisavalt ülekaalukad selleks, et neid mitte ignoreerida.

Nii et mis iganes kellelgi selle lepingu vastu on… Ma usun, et paljudel on vastuolemine pigem selle formaalse poolega, sellega, kuidas poliitikud asja ajavad, kuidas nad jätavad rahva seljataha, rahvast ignoreerides. See ei ole ju ainus kaasus, eks ole. Neid on veel. Peaaegu kõiki asju aetakse meil siin nii-öelda rahva seljataga või rahvast hoolimata ja ainult oma isiklikest huvidest lähtudes. See on üldine stiil, eriti meie võimuerakonna stiil. Sinna ei ole midagi parata.

Ühesõnaga, kui saaks piisavalt suured rahvamassid taha… Eks ole, sada inimest ei huvita veel kedagi. Tuhat, kümme tuhat… See hakkab [poliitikuid] juba huvitama.

No mida me siis võiksime teha? Kui igaüks teist räägib kümne inimesega, oma tuttavate, sugulastega, kutsub neid üles oma meelsust avaldama kuidagi. Näiteks saatma e-kirju või tavalisi kirju palamendisaadikutele ja andma neile mõista, et vaat, kui te selle lepingu vastu olete, kui te seda ei ratifitseeri, siis me hääletame teie poolt; kui te ratifitseerite, siis me teie poolt ei hääleta. Eriti võib-olla erakonna esimeestele, peasekretäridele või kellelegi, kes tagatubades niite tõmbavad. (Ma kahjuks ei tea, kes nad on, aga seda võib võimalikult laialt võtta ette.) Siis võib-olla hakkaks midagi muutuma.

Praegu on meil opositsioonierakonnad, eriti üks nendest väga teravalt vastandunud praegusele valitsuskoalitsioonile. Veel eile õhtulgi, näe, vaatasin ma Tallinna Televisiooni uudistest, kuidas ka meie seda tänast üritust siin kajastati. Kuigi seesama erakond on tuntud kui Venemaaga heade suhete edendaja, siis antud juhul, selles konkreetses küsimuses võiks isegi eeldada, et nad võiks tulla sellesse paati, et olla selle lepingu vastu. Kas või juba lihtsalt sellepärast, et olla nende põhikonkurendi – valitsuserakonna number 1 – vastu. Võib-olla ka kedagi veel. Ka IRL-is, ühes valitsuserakonnas, nagu me teame, on olemas teistsugune meelsus. Põllumajandusminister on küll minister, tema ei ole parlamendisaadik, aga võib-olla saab ka kedagi sealt, et… Ühesõnaga, ma ei pea seda väga lootusrikkaks, aga ma ei pea seda ka väga lootusetuks. Sest veelkord: poliitikud mõtlevad häälte peale. Nemad mõtlevad nendes kategooriates – saada hääli!

Paraku on meil tulemas kohalikud valimised, küll mitte üldvalimised. Riigikogu valimiste puhul oleks see asi võib-olla natuke lihtsam ja tehniliselt võib-olla ka motiveeritum, aga üritada tasub. Sest tuleb ka meeles pidada seda, et ka Euroopa [Parlamendi] valimised ja üldvalimised ei ole enam väga kaugel. Lähema kahe aasta perspektiivis tulevad nad kõik.

Nii et poliitikud juba, uskuge mind, mõtlevad häältekategooriates. See on ainus keel, mida nad oskavad, mõistavad, millest nad aru saavad, ja selles keeles tuleb siis üritada nendega rääkida. Me vähemalt võime seda üritada ja kui õnnestub siis näiteks nurjata ratifitseerimine Riigikogus, siis see oleks juba võit ja siis ei peaks enam nagu relvade haaramise peale mõtlema.

See on üks mõte, mille ma tahtsin siin õhku visata. Võib-olla mingisuguseid muid mõtteid veel: mingit rahvaliikumist algatada või niimoodi; aga see nõuab natukene pikemat ja põhjalikumat ettevõtmist.

Püüdsin lühidalt teha, et püsida ajakavas. Põhimõtteliselt kõik, mida ma tahtsin öelda. Mõelge siis selle peale ja olge tublid!

Hindrek Lootus

Piirileppe-teemalisel konverentsil „Tartu rahu puutumatuse kaitseks” 1. juunil 2013 Eesti Rahvusraamatukogus kõlanud sõnavõtt.

Autor on riigiteadlane ja politoloog, Tallinna Ülikooli õppejõud.

890 total views, 1 views today

Print Friendly

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>