Konverentsi “Tartu rahu puutumatuse kaitseks” sissejuhatus Raimo Aas’alt

Tere päevast, lugupeetud daamid ja härrad! Päikest teile!

Oma tänast lühikest sõnavõttu alustaks ma pöördumisega meie praeguse valitsuse poole, et lõpetataks ükskord Eesti riigi mängimine ja Tartu rahule vee pealetõmbamine.

Kui 2. veebruaril 1920 Tartu rahule alla kirjutati, ütles Eesti delegatsiooni juht, härra Jaan Poska: „Tänane päev on Eestile kõige tähtsam ta ajaloos 700 aasta kestel – esimest korda Eesti määrab ise oma saatuse.”

Mida kujutas siis endast Eesti ja Venemaa vahel sõlmitud rahuleping, eesti rahvale tuntud Tartu rahuna?

See oli esimene rahuleping, mille sõlmis Nõukogude Vene ühe endise Vene pinnal tekkinud iseseisva riigiga. Selle lepingu ajalooline tähendus on väga suur. Ta sanktsioneeris Eesti riigi sõltumatuse ja samal ajal purustas Nõukogude Venemaad muust maailmast isoleeriva majandusliku ja poliitilise piiramisrõnga. Just tänu sellele lepingule sai tollane Venemaa astuda majanduslikesse ja poliitilistesse suhetesse välisriikidega.

Eesti riik sõlmis selle lepingu maailmas valitseva avaliku arvamuse ja suurriikide (v.a. Inglismaa) poliitika kiuste iseseisvalt, lahendades selle lepinguga Eesti riigi kui iseseisva riigi tunnustamise ja Nõukogude Venemaa maailma poliitilisest ja majanduslikust ummikust pääsu.

Ja mõelgem vaid, milline on olnud Venemaa „tänu” selle eest! 1940. aastal Eesti okupeerimine ja nüüdsetel piiriläbirääkimistel raudne seisukoht: mitte mingit juttu Tartu rahust!

Esimeseks rahuläbirääkimiste sihiga kokkusaamiseks kahe sõdiva riigi – Eesti riigi ja Nõukogude Vene – vahel oli juba Pihkva konverents, kus aga rahutingimusi sisuliselt veel ei arutatud. Seda tehti mitteametlikult Tartus järgnenud „pantvangidekonverentsil”, mis toimus 19. novembril 1919 seltsimees Litvinovi ja härra Piibu vahel, mis näitasid kokkuleppe võimalust ja mille tagajärjeks olid: 1) ametlike Eesti-Vene rahuläbirääkimiste määramine, olenemata teiste Balti riikide osavõtust, 2) katse panna maksma tegelik vaherahu 24. detsembriks 1919. Kõike seda Vene valitsus ei pidanud tollal vastuvõetavaks.

Ja siiski avati rahukonverents Tartus 5. detsembril 1919. Eesti delegatsiooni esimees oli härra Jaan Poska. Vene delegatsiooni esiotsa juhatas seltsimees Krassin ja lõpule viis läbirääkimised seltsimees Joffe. Mingeid ametlikke protokolle ei peetud, kuigi venelased stenografeerisid üldkoosoleku läbirääkimisi. Üksikute küsimuste, nagu sõltumatus, piir, sõjalised tagatised, majandusarvestused ja poliitika jaoks moodustati erikomisjonid.

Et kumbki pool ei palunud vaherahu, kestis rahuläbirääkimiste ajal äge sõjaline tegevus, eriti Narva rindel, kus venelased, kes lootsid saavutada rahu juba mõne päevaga, katsusid sõja teel mõjutada Eestit suurtele järeleandmistele, mis aga ebaõnnestus. Vaherahu saavutati alles 31. detsembril 1919, mil oli lõplikult kokku lepitud rahulepingu tähtsamais poliitilistes ja sõjalistes tingimustes. Majanduslikkude läbirääkimiste edule sai suureks takistuseks Venemaale blokaadi kaotamine Tsaari-Venemaa kunagiste liitlaste poolt 16. jaanuaril 1920.

Tänapäeval on muidugi kõik teisiti. Mingit sõda Eesti ja Venemaa vahel ei ole ja Venemaa teeb Eestiga, mida tema tahab.

Nüüd aga Tartu rahu juurde tagasi.

Tartu rahu sisaldab 20 artiklit ja on koostatud eesti ja vene keeles. Ta moodustab kahesuguse tähtsusega rahvusvahelise akti. Esiteks sisaldab ta Eesti riigi tunnustamist Vene riigi poolt. Teiseks määratleb rahulepingulise määruse laiendatud kujul. See tähendab, et Venemaa tunnustab „ilmtingimata Eesti riigi rippumatust ja iseseisvust, loobudes vabatahtlikult ning igaveseks ajaks kõigist suverään-õigustest, mis olid Venemaal Eesti rahva ja maa kohta maksvusel olnud riigiõigusliku korra kui rahvusvaheliste lepingute põhjal” enne. Viimased kaotasid seega siintähendatud mõttes edaspidisteks aegadeks maksvuse. Eesti rahvale ja maale ei järgne Vene riigi külge kuuluvusest mingisuguseid kohustusi Venemaa vastu. See tunnustus on täiuslik ja absoluutne, tühistatud on igaveseks ka Uusikaupunki rahu tingimused 1721. aastast ühes aadli eesõigustega.

Puhtrahulepingulised määrused, peale lepinguosaliste vahel sõjaseisukorra lõpetamise, käsitlevad a) piiri-, b) sõjalisi, c) majanduslikke ja d) tulevikkuliikumise poliitika (peab olema: tuleviku liikluspoliitika) alusküsimusi.

Eesti-Vene piiri fikseerimisel seati ajutiselt sisse erapooletu riba, millest kinni peeti kuni 1. jaanuarini 1922. Keelati Peipsi ja Pihkva järvel pidada relvastatud laevu peale piirivalve vahilaevade. Venemaa avaldab ka nõusolekut Eesti alalise erapooletuse tunnustamiseks ja kindlustamiseks, kui Eesti peaks rahvusvaheliselt neutraliseeritama. Sõjalistes küsimustes omab esikohta kummagi riigi pinnal tegutsevate võõraste organisatsioonide ja vägede likvideerimine (nagu seda oli kindral Judenitši vägi Eestis ja kommunistlik Eesti kütidiviis Venemaal).

Keelustati vastastikune propaganda teise riigi valitsuse vastu omal territooriumil. Otsustati loobuda sõjakuludest ja sõjakahjudest. Vabastatakse sõjavangid ja antakse neile amnestia.

Majanduslike suhete algpõhimõtteks oli kummagi riigi vastastikune rahuldumine endise Vene riigi selle varaga, mis leidub nende territooriumil, nõudeõigused sinna juurde arvatud. Kuna aga endise Vene riigi kohustused ei siirdu lepingulistele, siis Vene riik annab Eesti riigile 15 miljonit kuldrubla. Eesti ei kanna mingisugust vastutust Venemaa sise- ja välisvõlgade eest. Eestist evakueeritud varandused antakse tagasi, niipalju veel kui nad on kättesaadavad.

Eestlastel Venemaal on õigus opteeruda Eesti riikkondsusesse, kaasa võttes Venemaalt oma vallasvara, samuti nagu neil säilivad õigused ka oma Venemaal asuvaile kinnisvaradele. Samased õigused on ka venelastel Eestist lahkumisel. Peaks mõnele teisele piiririigile antama nende rahulepinguis Venemaaga suuremad soodustused, siis on ka Eestil õigus samasuguste soodustuste saamiseks.

Lahtiseksjäävad ja hiljem esilekerkivad küsimused pidi lahendama segakomisjon, mis aga ei suutnud ühtegi küsimust ära korraldada. Tuleviku jaoks pandi maksma majandusliku liiklemise alal enamsoodustuse ja transiidi täielise vabaduse ning maksutuse põhimõte. Peale selle lubas Venemaa Eestile kontsessiooni-eesõiguse miljonile tessatinile metsale ja Tallinna-Moskva raudtee ehitamiseks, Eesti aga Venemaale eesõiguse Narva kosest elektri saamiseks.

Rahulepingule kirjutasid alla Eesti poolt härrad Poska, Piip, Püümann, Seljamaa ja kindral Soots, Vene poolt seltsimehed Joffe ja Gukovski. Leping astus jõusse 14. veebruarist 1920. Piiri- ning sõjalised määrused leidsid täpset täitmist mõlema poolt, kuigi vormilised diplomaatilised suhted seati jalule alles 1921. aastal.

Mis puutub majanduslikesse ja juriidilistesse tingimustesse, siis nende täitmine ei olnud täielik. Aga see on ju tuttav Venemaa poliitilisest käekirjast. Raskused tekkisid optantide varandusega, mida opteerimise lõpupoole ei lastud Venemaalt kaasa võtta. Eestist evakueeritud varasid – tehaste sisseseadeid ja laevu – ei saadud Venemaalt tagasi. Segakomisjonid ei suutnud lahendada ühtegi tüli ning lõpuks, kontsessioonid jäidki ainult paberile. Eesti ei saanud ka miljonit tessatini metsa Põhja-Venemaalt ega 50 000 tessatini Peterburi kubermangus. Küll aga avanes eestlastel tänu venelaste küüditamisele 1941. ja ´49. aastal [võimalus] näha, kui suured on Venemaa metsavarud, mida annab langetada.

Tollal aga Venemaa teooria järgi olevat olukorrad sedavõrd muutunud, et nende täitmist ei saavatki enam nõuda.

Täna on 1. juuni 2013. On tekkinud olukord, et kõik see, mis omal ajal ja tõeline Eesti riik on kätte võitnud, me lihtsalt anname selle kergelt ja käest ära ja kõik oleme selle poolt – nagu ametlik meedia väidab – , kuigi „ainult” 90 protsenti on selle vastu.

Ja seoses sellega ma tahaks küsida: kas me tõmbame Tartu rahule tõesti vee peale?

Ei iialgi!

Raimo Aas

1. juunil 2013 Eesti Rahvusraamatukogus peetud konverentsi „Tartu rahu puutumatuse kaitseks” sissejuhatus.

Raimo Aas on näitleja ning Nõmme Raadio saatejuht.

804 total views, 1 views today

Print Friendly

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>