Jüri Toomepuu ettekanne piirileppe-teemalisel konverentsil 1. juunil 2013

Meid valitsevad diplomaadid, kes soovivad verega kättevõidetud Eestit maha parseldada

Nagu doktor Ando Leps hästi varem selgitas, oleme me tänasel konverentsil kindlasti õigustatud kritiseerima Eesti partokraatlikku valitsust, aga ma tahan vähemalt alustada positiivselt. Valimiseelne ajupesu pole mind küll nii palju mõjutanud, et ma saaksin uhke olla tema kõrgeaususe, meie peaministri üle, aga ma saan temaga nõustuda vähemalt ühes asjas. Andrus Ansip ütles hiljuti, et Rein Raual pole õigus, kui ta väidab, et meie ühiskonda valitsevad moraalsed värdjad. Mul on hea meel, et saan seekord Ansipit toetada. Meie valitsejad ei ole moraalsed värdjad, nad on ebamoraalsed värdjad.

Kunagi võrsus eesti rahva hulgast hoopis teist laadi diplomaate kui need, kes on praegu ametis Eesti venelastele parseldamisega. Eesti Vabariigi sünni juures oli Eesti diplomaatia suurmees Jaan Poska, kes julges ja oskas meile sobitada Tartu rahulepingu, Eesti Vabariigi sünnitunnistuse, Eesti Vabariigi õigusliku aluse.

Nüüd on meil kahjuks diplomaatia suursardell, kes näeb kurja vaeva, et meie vabadussõdalaste verega kätte võidetud Eesti Vabariiki maha parseldada. Jaan Poskal oli võimalik saavutada Tartu rahuleping seetõttu, et Eesti Vabariigi hälli tõttasid kaitsma me muistsetele kangelastele väärilised järeltulijad.

Vaenlase ülekaal oli tohutu, aga meie vabadussõdalased võitlesid, ja nad võitsid. Noore vabariigi kaitsjad olid veendunud, et oli kätte jõudnud aeg täis usku ja lootust, aeg, mil nad pidid oma lootuste täitmisteks vapralt võitlema. Võitjaks tegi neid paraku ka arusaam, et paljudel nendest oli aeg antud oma kodumaa ja rahva tuleviku eest surra, aga et võitu ja vabadust saab lunastada väike rahvas ainult erakorralise tubliduse ja vaprusega.

Minu isa oli 16-aastane, kui ta läks ema õnnistuse saatel Vabadussõtta, Eesti Vabariiki looma. Tema ja ta relvavennad andsid edasi oma lastele ja tulevastele põlvedele tahte Eesti vabaduse eest vapralt võidelda, ja kui paarkümmend aastat hiljem oli jälle vaja minna lahingusse, et kaitsta meie kodumaad Stalini kurjuse impeeriumi röövlivägede ja orjastava kommunismi vastu, vaatasid 70 000 Eesti parimat poega, 70 000 Eesti vabadusvõitlejat jälle ennastsalgavalt silma surmale. Nad andsid parima, mida keegi on ühegi eesmärgi saavutamiseks kunagi andnud.

Minu isa kasvatas mind küll Vabadussõja vaimus, aga olin tollal alles väike poiss – isa jälgedes ei saanud ma käia. Kui olin aga võrsunud noormeheks, oli mul võimalus kommunismi vastu võidelda Korea sõjatandril ja hiljem ka Vietnamis. Seetõttu loodangi, et saan, kui see vajalikuks muutub, ka oma sünnimaal oma sünnimaa kaitseks panuse anda.

Mulle on mitmed Kaitseliidu malevapealikud kinnitanud, et kui ebamoraalsed värdjad Toompeal on oma rahaahnuses nii kaugele jõudnud, et kogu Eestit hakatakse meie põlisele vaenlasele maha parseldama, siis nemad täidavad oma kohust. Järgides põhiseaduse 54. paragrahvi, osutavad nad omaalgatuslikku vastupanu.

Kuigi ma ei ole enam selle jaoks kõige paremates aastates, loodan siiski, et sellel juhul on neil ka minu jaoks kas või mõni Iisraeli relvatehinguga hangitud roostetanud relv; loodan, et sellel juhul nad on nõus ka mind oma ridadesse võtma.

Eestlased ei ühinenud võimsaks laulvaks revolutsiooniks selleks, et võimule saaks jääda kommunistid, ükskõik kui osavateks tuulelippudeks nood olid partei karjääriredelitel koolitatud. Kindlasti mitte selleks, et ennast kummalise valimiseadusega võimule upitanud võimueliit saaks rahva kulul ennast rikastada. Maksumaksjatel pole vaja ülal pidada jokkijaid, elamislubade müüjaid, autorollijaid, valimiste võltsijaid, ärmatajaid. Meil pole vaja palgata Ärma Toomasele 62 hooldajat ja ta naise turismitalule kahte riigiametis olevat sulast.

Mina ja – ma usun – paljud teised arvavad, et eesti maksumaksjate raha oleks parem kasutada nälgivate laste ja pensionäride elujärje parandamiseks, selle asemel, et pidada üleval JOKK-skeemidega finantseeritud Ärma turismitalu, selle asemel, et kulutada meie raha turismitalu haiglaselt tähelepanujänulisele omanikule ülikallite kleitide, ehete ja veidrate viltkübarate ostmiseks.

See, et 87 protsenti helistajatest „Foorumi” saatesse, kus Mart Helme väga hästi kaitses Tartu rahulepingut, olid Helmega nõus, annab mulle lootust, et meil on veel jõudu teha Eestile uus algus. Meil on veel rammu võtta Eesti tagasi puna-sini-must-valgetelt tuulelippudelt, sulidelt ja jokkijatelt.

Kui me täna siit lahkume, teeme seda kindlas tahtes astuda võitlusesse meie kodumaa tuleviku eest. Meenutades ja austades meile Vabadussõjas Tartu rahu kätte võidelnud isasid ja vanaisasid, lahkume siit otsustuskindlalt, et jätkata võitlust, kuni oleme taastanud Eesti Vabariigi, mille valitsus tunnustab Tartu rahulepinguga kindlaksmääratud riigipiire; jätkame võitlust, kuni oleme taastanud Eesti Vabariigi, kust eestlastel pole vaja inimväärseks elamiseks välismaale põgeneda.

Jätkame võitlust, kuni oleme, meie võimukartelli kiuste, taastanud Eesti, mis päriselt tagab eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade, nagu nõuab meie põhiseaduse preambul.

Elagu Tartu rahuleping läbi aegade!

Elagu Eesti Vabariik, mille piirid on määratud Tartu rahulepinguga!

Jüri Toomepuu

Piirileppe-teemalisel konverentsil „Tartu rahu puutumatuse kaitseks“ 1. juunil 2013 Eesti Rahvusraamatukogus peetud ettekanne.

Autor on Eesti Kongressi saadik (1990-92. a.), Riigikogu VII koosseisu liige (1992-95. a.), USA erukolonel ja Eesti Vabariigi eksiilvalitsuse sõjaminister (1990-92. a.).

829 total views, 1 views today

Print Friendly

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>