Jüri Vaidla ettekanne piirileppe-teemalisel konverentsil 1. juunil 2013

Eesti kodanike olukorrast okupeeritud Petserimaal

Tere päevast, austatud kaasmaalased! Mina olen sündinud Petserimaal Järvesuu vallas Lõpolje külas ja olen unistanud kogu aeg, et Petserimaa tuleks ka kunagi Eesti haldusalasse, sest nii oleks ta olnud loomulik ja õiglane. Ja sellepärast juba 1988. aastal pöördusin kirjaliku avaldusega ja pika seletuskirjaga Arnold Rüütli poole, milles palusin astuda samme Petseri maakonna tagasivõtmiseks Eesti riigi haldusalasse. Arnold Rüütel oli siis Ülemnõukogu Presiidiumi esimees.

Kõik järgnevad sündmused, nagu Eesti Vabariigi Isikutunnistuse väljastamine, Rahvarinne, Eesti Kongress, Balti Kett kinnitasid lootust, et varsti tuleb aeg, kui ka Petseri maakond on uuesti Eesti riigi haldusalas tagasi.

Arnold Rüütli ja Boriss Jeltsini kokkulepped, kus piir oleks jooksnud enam-vähem Tartu rahulepingu piiri mööda, meile, petserimaalastele, sobis ja ootasime kõik selle lõpuleviimist, aga Mart Laar peaministrina seda ei jätkanud. Arnold Rüütel on mitu korda küsinud ja ma olen temaga rääkinud ja ta ei tea ka, millepärast Mart Laar keeldus. Kes Mart Laari takistas, kui tipptasemel oli juba kokku lepitud ja Eestile kõigiti loogiline ja sobiv piirivariant äraräägitud?

Meile, petserimaalastele, oli see väga tähtis, kuna seal olid meie sünnikodud, emad-isad ja teised elavad sugulased, keda oli vaja aidata. Samuti kodukirikud ja sugulaste kalmud, mida kristlastena on vaja regulaarselt külastada.

Petserimaal elab üle kümne tuhande Eesti Vabariigi kodaniku, kellel on sugulased nii siin- kui sealpool kontrolljoont, ja loomulikult on normaalne, kui sugulased omavahel suhtlevad.

Kontrolljoone ehk majanduspiiri tekkega liikumine Petserimaale läks järjest raskemaks. Algul saime liikuda suurematel kirikupühadel nimekirjade alusel. Viisarežiimi kehtestamisel käime nüüd viisadega, mis aga on Petserimaaga seotud inimestele väga kulukas ja sobimatu. Viisa peaks olema kõigile vähemalt aastane ja mitmekordne.

Kõigi nende kahe aastakümne jooksul, kui tuli tegelda Petserimaale liikumisprobleemide lahendamisega, on algusest peale jäänud tunne ja olnud ka fakte, kus meie Eesti välisministeerium teeb meile, petserimaalastele takistusi liikumistingimuste parandamiseks.

Ma olen olnud Kodakondsuse- ja Migratsiooniameti Petserimaa osakonna juhataja (2000. aastal see likvideeriti), nii et kõigi nende probleemidega olen väga lähedalt tuttav ja näinud ja rääkinud, kolmel korral käinud Vene saatkonnas rääkimas, ja näinud, kui vastuoluliselt Eesti välisministeerium räägib ja sisuliselt võib öelda tagantjärele: 100 protsenti valetab.

(Piirialade koostöönõukogus tõkestas kohalike omavalitsuste koostöölepingute allakirjutamise, pariteetsetel alusel viisade väljastamise lõpetas, kuigi Vene pool oleks jätkanud.)

Üheksakümnendate aastate alguses käis Kagu-Eestis olukorraga tutvumas väga palju inimesi nii Eestist kui välisriikide esindajaid, näiteks 1995. a. 30 delegatsiooni. Mäletan selgelt, kui sõitsime Orava külast läbi Obinitsa poole välisministeeriumi ametnikega Jüri Luik, Märt Piiskop ja Heiki Samel, kui jutuajamise käigus üllatusena ja nagu noatorkena tuli Jüri Luige suust: te unustage ära see Petserimaa. Järelikult Jüri Luik teadis juba siis, kuidas olid tehtud salakokkulepped Kremliga, aga Eesti rahvale räägiti midagi muud.

Uue piirilepingu osas rääkisin ka OSCE esindajaga Eestis ja palusin selgitust, miks Euroopa riigid nõuavad Eesti riigilt uut piirilepingut, nagu väitsid Eesti poliitikud. Siis Eesti ei olnud veel NATO-s, ei olnud veel Euroopa Liidus ja meile igal pool räägiti, et kui me seda uut piirilepingut ei sõlmi, siis me ei pääse NATO-sse, ei pääse Euroopa Liitu, jääme Kremli käpa alla ja tõepoolest pole midagi teha. Selle taha jutt jäigi, sest tavainimesel ei ole nii palju informatsiooni, et vastu vaielda näiteks presidendile.

OSCE esindaja (tookord oli sakslane, rääkisin temaga vene keeles) vastus oli lihtne: mitte keegi ei saa teid kui demokraatlikku riiki mõjutada ja lepingu tegemine on ainult teie poliitikute asi. Euroopa riike ei huvita, kus jookseb teie riigipiir, vaid ainult see, et oleks rahu sellel territooriumil, mida te haldate.

Kui olime Balti Ketis, Eesti Kongressil, Rahvarindes, unistasime ja rääkisime oma iseseisva Eesti riigi taastamisest õigusliku järjepidevuse ja Tartu rahulepingu alusel. Soovisime luua õigusriiki, taastada Eestimaal õiglus ja mõista hukka Eesti rahvale ja riigile vägivalla ja kannatuste toojad. Nüüd küsime: kuhu see vaimsus kadus? Kas sellist Eestit me tahtsimegi?

Tuleb tõdeda, et kõik ei mõelnud nii, nagu enamus Eesti rahvast. Olid ka need, keda huvitas ainult riigivõimu juurde pääsemine, et läbi viia omad plaanid. Nüüd tõdeme, et on toimunud suur rahva petmine juba 90-ndate aastate algusest ja kõige kõrgemal riigivõimu tasemel, alates president Lennart Merist. Juba siis otsustati ENSV nimetada ümber Eesti Vabariigiks ja sellepärast on ka euromündil ENSV kaardi kontuurid.

Meie, Petserimaal sündinud Eesti Vabariigi kodanikud, oleme eriti raskes ja arusaamatus olukorras. Tunneme, et Eesti riigivõim võtab meid nagu kaupa, nagu orje. Eesti riigi kodanikuna küsin: mille poolest on seto kehvem kui Ameerikast tagasi tulnud juut? Mille poolest on Petseri venelane kehvem kui Narva venelane? Kas üldse tohime riigi tasandilt inimesi vaadata ainult rahvuse järg ja mitte riigi kodakondsuse järgi? Meilt kui Eesti riigi kodanikelt ei küsita, mida meie tahame, millised on meie mured, mis saab meie esivanemate pärandatud maast ja metsadest, sünnikodust, kui Eesti-Vene riigipiir muutub. Toimuks nagu inimkaubandus riigivõimude tasandil, müüakse riigi territooriumi koos kodanikega. Eesti NSV ümbernimetamine Eesti Vabariigiks ja Stalini-aegse kuriteo, Eesti riigipiiri muutmise seadustamisega eestlased ise eitavad oma riigi okupeerimist ja tühistavad ise Tartu rahulepingu. Sõbralikud naaberriigid on arusaamatuses: miks annab Eesti riigivõim vabatahtlikult ära oma 5,2% territooriumist koos kodanikega, olles ise NATO ja Euroopa Liidu liige?

[19]39.-40. aastal algul toodi sisse võõrväed ja siis pandi omad inimesed, Eesti kommunistid, riigivõimu juurde Eestis.

90-ndatel aastatel viidi küll väed välja, aga omad inimesed jäeti Eesti riigi juhtpositsioonide juurde. Presidendid ja peaministrid kõik on olnud tugevalt seotud nõukogudeaegse võimustruktuuriga.

Nagu neljakümnendatel aastatel Eesti kommunistid tegutsesid kogu Eesti rahva nimel, aga tegelikult rahva soovide vastaselt.

Tänapäeval jälle sama stsenaariumi järgi, endised kommunistid peaministritena uue piirilepingu sõlmimist teevad vägivaldselt rahva soovide vastaselt, aga rahva nimel.

Viimases „Foorumi“ saates oli üle 80% inimestest piirilepingu vastu, 1995. (peab olema: 2005.) aastal viisime viieteist tuhande allkirjaga protestikirja piirilepingu vastu ja muud pöördumised valitsuse poole, aga kõik on olnud asjata. Euroopa Parlament on nimetanud Stalini-aegseid kuritegusid aegumatuteks inimsusevastasteks kuritegudeks. Ka Eesti Vabariigi riigipiiri muutmine kuulub nende kuritegude hulka. Eesti peaministrid, endised kommunistid, suruvad Stalini-aegse kuriteo peale nii Eesti rahvale kui Euroopa Liidule uue riigipiirina.

Õigusrikkumisest ei teki uut õigust. Ei saa olematuks teha või heateoks ümber nimetada inimeste küüditamist Siberisse, vangistamisi, tapmisi. Kuritegu jääb alati kuriteoks, nii ka Eesti Vabariigi piiri muutmine. Seadustades nüüd kuriteo käigus tõmmatud piiri ehk ühe kuriteo, siis peame vastama, mis me teeme teiste kuritegudega. Kas vaikime maha? Mis me sellega saavutame või mida me tahame saavutada? Mida tunnevad need hinged, kes surid kommunistide repressioonide käigus?

Vanasõna ütleb: mida külvame, seda lõikame. Halbadele õpilastele õppetund kordub.

Mina ei taha , et Eestimaal kunagi korduks jälle vale ja vägivald, mida tehti eesti kommunistide kaasabil minevikus. Püüame kõik teha, et meie lapsed, lapselapsed ja tulevased põlved Eestimaal saaks elada aususe, õigluse ja ligimesearmastuse ühiskonnas. Selleks me peame praegu panema aususe, õigluse Eestimaal kasvama, valede vastu alustama tõsist sõda. Möödunud aegade kuritegude toimepanijad peavad tunnistama kõigepealt oma kuritegusid, olgu see inimene või teine riik. Alles siis saame andeks anda ja teha uusi kokkuleppeid. Kui möödunud kuritegusid ei taheta tunnistada, siis mitte mingid uued lepingud ei pidurda uute kuritegude teostamist, pigem õhutab sellele.

Mina tunnistan, et ´68. aastal olin okupant Tšehhoslovakkias. Kuna Eesti vene rahvusest inimesed ütlevad, et eestlased on fašistid, siis eestlased jälle nimetavad venelasi: te olete okupandid! Mina kui üks okupantidest olen püüdnud asja selgeks rääkida. Rahvus ei saa teist rahvust anastada. Samuti ei saa ka riik, vaid seda teeb ikkagi riigivõim, kes on antud hetkel võimul, see valitsus. Nii et see valitsus – kommunistid (nii Venemaa kommunistid kui Eesti kommunistid) – on Eesti riigi okupeerinud. Ja kuna ma olen ise ka Tšehhoslovakkia rahva suhtes okupant, mina tunnistan, et 1968. aastal olin okupant Tšehhoslovakkia rahva jaoks. Mina ei läinud sinna vabatahtlikult. Oli kaks valikut: kas vangla või täidad käsku. Nüüd ma palun avalikult andestust Tšehhi ja Slovakkia rahvailt, et olen tunginud, relv käes, nende riiki. Enda vabanduseks saan öelda, et ma ei tegutsenud vabatahtlikult ja – tänu Jumalale – ma ei ole kedagi ka tapnud.

Hiljuti avalikustas Eesti Panga president eelkäijate valed teod ja palus vabandust rahvalt.

Eestimaa Kommunistlik Partei osales inimsusevastastes kuritegudes, Eesti riigi ja rahva reetmises, süütute inimeste, kaasaarvatud väetite laste ja vanurite Siberisse küüditamises, aga vabandatud, andeks palutud ei ole. Järelikult nad loevad oma tegusid õigeks tänase päevani.

Head inimesed! Õiglus on Eestimaal vaja aidata kasvama ja vale panna vajuma. Peame täna kõik üheskoos kuulutama Eestimaa Kommunistliku Partei kuritegelikuks organisatsiooniks, maffiaks, tema teod Eestimaa pinnal õigustühiseks ja nõudma Vaino Väljaselt kui selle partei viimaselt juhilt hukkamõistvat hinnangut oma parteikaaslaste tegudele.

Eesti Vabariik on eesti rahvale antud Jumalast. Ka riigipiir on Eesti riigi sünniga paika pandud. Mis Jumalast antud, ärgu inimene puutugu.

Jüri Vaidla

Piirileppe-teemalisel konverentsil „Tartu rahu puutumatuse kaitseks“ 1. juunil 2013 Eesti Rahvusraamatukogus peetud ettekanne.

Autor on petserimaalaste üks vaimseid juhte, Eesti Vabaduspartei – Põllumeeste Kogu liige ja endine Seto Kongressi vanematekogu liige.

995 total views, 1 views today

Print Friendly

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>