Kivisildnik: Eutanaasia on liberalismi üks ja ainus mõte

Õhtuleht, 16. mai 2013

Mul on väga kahju, et meil on eutanaasiateema jutuks võetud seoses oma väljaheidetes elavalt mädanevate vanuritega. Taoline emotsionaalne lähenemine ei võimalda näha suuremat pilti. Meile näidatakse Hvostovi ämma ja manatakse kooris eutanaasia, eutanaasia, eutanaasia.

Selge, et raskest tööst ja loomalikust meelelahutusest vaevatud kontingent vaatab nüüd Hvostovi ämma ja kordab õndsa naeratusega eutanaasia, eutanaasia, eutanaasia.

Kuid kas tulemus oleks teistsugune, kui meedia kordaks jõrinal eutanaasia loitsu, aga näitaks mõnda muud pilti? Olgu siis afgaani tõlgi, peapiiskop Põderi, suvalise homoaktivisti, dirigent Järvi või kallis kleidis presidendiproua paraadportreed. Tulemus oleks sama, massid vaataksid ükskõik keda ja leiaksid, et eutanaasia on tõesti parim lahendus. Meedia nõiatrumm töötab nii ja teisiti pole see kunagi olnud.

Sabat kogub tuure

Minu kui demokraadi jaoks pole emotsioonid ja meediamüra olulised, mulle on Hvostov ja tema ämm võrdsed ning eutanaasiat võiks mu poolest rakendada mõlema puhul ja kas või juba täna õhtul. Ma tean, et paari emotsionaalse lehelooga on teid kõiki võimalik veenda selles, et halastuslask on Hvostovi jaoks parim lahendus

Aga ärge unustage seda, et kõik tänapäeva massimõrvad on meedia kätetöö, sõja ja verejanu õhutamine on ka Eesti meelelahutustööstuses igapäevased asjad. Ükskõik, kas vaatate uudiseid, loete analüüse, vaatate koomiksit või primitiivseid näopeksufilme, tulemus on sama. Paraku ei ole sõjad küllalt intensiivsed, keegi jääb ikkagi ellu ning totaalset maailmasõda pole inimsusevastastel kurjategijatel pingutustele vaatamata õnnestunud lahti päästa.

Maailmasõda muidugi tuleb, aga ka seni on tarvis massiliselt mõrvata. Ärge küsige, miks, neile lihtsalt meeldib verd valada ja nad võivad teha kõike, mis hing ihaldab, ning meie kiidame kõik heaks ja teeme kaasa. Ükskõik milline jõledus see ka ei oleks. Kunagi olime ristisõdijad, see on ajalooline fakt, siis olime küüditajad, nüüd oleme uues verises hulluses, esialgu veel ainult kaugetes kõrbetes, aga kohe ka kodumaises eutanaasiasabatis.

Sõjad on kallid, nii nagu ka vangilaagrid olid kallid ja ei toonud küllalt kasumit, me oleme kakskümmend viis pluss viis aastat sunnitööd asendanud kolmekümneaastase eluasemelaenuga, mis on sisuliselt sunnitöö, aga selle vahega, et vabatahtlik. Vabatahtlik sunnitööline otsib ise endale raielangi, ise ehitab endale baraki, ise peksab ennast tööle ja vereimejad ei kuluta muule kui meediale. Ja meedia maksad sa ise kinni, kas lehte ostes või reklaamitud tooteid kokku kuhjates.

Eutanaasia ei ole muud kui vabatahtlik ja odav sõda. Inimesed ise tapavad ennast ja oma lähedasi, nad teevad seda vabatahtlikult ja rõõmuga ning maksavad selle eest rämedat pappi. Eutanaasia on inimsusevastaste kurjategijate unistus, meeletud tapatalgud ilma sentigi lennukitele ja pommidele kulutamata.

Eutanaasia sammud

Me läheme eutanaasiale üle samm-sammult, nii nagu me läksime kõrbesõdadesse. Alguses paar humanitaarset heategijat, olid nad arstid või miiniotsijad, kes päästsid elusid, laste elusid, vanurite elusid, siis läksid logistikud ja luurajad, ja neid läks aina rohkem, siis läks veel keegi ja siis läksid hambuni relvastatud palgasõdurid ja moon sai jumala rahus õilmitseda ja hästi turvatuna tuua kasumit sellele, kelle on kasumit kõige rohkem vaja.

Ja kuidas paar arsti ja sapööri läksid järsku üle karjaks palgasõduriteks, seda me lihtsalt ei märganud, ja kui märkasime, siis kiitsime heaks, sest tapatalgud ja narkoäri on väga head asjad. Nii tegi meile selgeks suur juht telepurk. Sõja alustamiseks on vaja alati midagi väga dramaatilist, on vaja Tonkini lahte (nn Tonkini lahe intsidendist sai USA-le ajend Vietnami sõja alustamiseks – toim), kaksiktorne või videoklippi sellest, kuidas pahad Iraagi sõdurid Kuveidi sünnitusmajas imikute otsas trambivad. See sünnitusmaja kamm oli muidugi räme meediavale nagu ka Tonkini laht, aga see selgus alles hiljem

Eutanaasia algus on dramaatiline lugu elavalt mädanevast isikust. See lugu šokeerib laiu masse. Algab massiivne meediakampaania. Keegi ei maini, et liberalism ongi korrumpeerunud globaal-eliidi täielik omavoli, massimõrvadeni välja. Eutanaasia kampaania “hei hoo” huilgamise taustal ei märka keegi Ameerika ajalehest tõlgitud lugu sellest, et liberaalide kärpimis- ja näljutamispoliitika – mille kõige julmemate näidetena tuuakse Balti riike – tagajärjeks on enesetapud ja rahva masendav tervislik allakäik.

Liberalism korraldab tapatalguid ka ilma sõja ja eutanaasiata, sageli piisab erastamisest, tööpuudusest ja massilisest vaesusest. Siinkohal langetagem pea meie kuuekümne tuhande nälgiva lapse ees, saja tuhande töötu ees ja halva toidu eest orjavate eesti tööliste ees. Vaesus sandistab. Ja edasi on juba lihtne, terved saadame sõtta, sandid allutame eutanaasiale.

Toodame järjest rohkem vaesust ja ülekohut, laastame inimeste tervise, ja kui nad on väljakannatamatus olukorras, teeme õilsate heategijatena halastussüsti. Kõigepealt muidugi elavalt mädanevatele raukadele, siis puuetega lastele, sest ka nende vanemate kannatused on meeleheitlikud. Muidugi on, sest riik on kogu vastutusekoorma haigete ja väetite eest lükanud pereliikmete kanda.

Selline lahendus ei sobi

Pered on aga vaesed, ei jõua enam midagi kanda ega välja kannatada. Nii on, aja inimene meeleheitele ja siis on õige aeg pakkuda halastuslasku. Ta vaeseke ise anub seda, uskuge mind! Arvutage kokku, kui palju raha säästab iga halastuslask, ja siis tundke rõõmu sellest, kui palju kleite ja muid läikivaid asju saab selle eest ametnikuprouadele osta ning kui suuri abipakke saab saata puudust kannatavatele pankuritele, kelle vaevade kirjeldamiseks poeedilgi sõnu ei jätku.

Selline lahendus ei sobi mulle. Kui raugad, puudega lapsed, invaliidid, vaesed ja hullumeelsed on eutaniseeritud, jõuab järg ka minu kätte. Ametnik, mauser puusal, koputab uksele ja ütleb, nüüd, Sven, teeme ära, sa ei jõua niikuinii seda õudust enam välja kannatada, siin on sinu kuklalask, kirjuta alla. Näljutatud ja alandatud humanitaarid on kindlasti eutanaasianimekirja esimeses kolmandikus. Rõhutan veel kord, et töötuse lahendamine eutanaasia korras on okei, aga luuletajate töötingimuste lahendamine halastuslasuga ei ole.

Ma arvan, et te kõik hakkate eutanaasias ja ilmasõjas kahtlema, kui hukkamisjärg jõuab teie kätte. Pakun positiivse programmina välja demokraatlikud valimised, massid otsustavad, kellele on eutanaasiat vaja, kas Hvostovile ja tema ämmale või siis Ansipile ja tema ämmale. Valik on sinu. Demokraatia vastu ei tohiks kellelgi ometi midagi olla.

___________________________

Postitas: EIP teabetoimkond

1,254 total views, 4 views today

Print Friendly

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>