Facebook: 
   Sisu: 
 

Tule Taara appi!

Andku Taara, et see kõik ei vii erakorraliste valimisteni veel sel aasta – EIP ei ole erakorralisteks veel valmis. Aga nüüd lugege tähelepanelikult läbi alltoodud artikkel.
EIP teabetoimkond
____________________

Hardo Aasmäe: Presidendi saladuslik vaikimine

www.DELFI.ee

 

Nimelt hoidsid 20 aastat tagasi mitmed Eesti ja Vene ettevõtted oma nn dollariarveid Eesti pankades. Sellel ajal oli dollarite omamine majanduslikult ülioluline, sest enamasti oli ettevõtetel maksevahendina kasutada vaid kiiresti väärtust kaotavad Nõukogude rublad. Dollarid olid selle aja ettevõtluses omamoodi puutumatu „kullavaru“, millega sai vabalt teha rahvusvahelisi arveldusi. Eesti pangad omakorda hoidsid seda raha Moskva Vnešekonompangas (VEB).

Ühel päeval pani Vene pool need arved kinni ja ettevõtted ei saanud seda raha kasutada. Jäädi ilma oma suurimast väärtusest. Dollareid teeninud edumeelsetel ettevõtetel algasid majandusraskused. Osa ettevõtteid pankrotistus.

Ühel päeval otsustas Vene pool, et maksab Vene ettevõtetele raha välja ning Eesti pool klaarigu ise oma võlgnike ja hoiustajatega. Eesti pool seda ei teinud, jättes Eesti hoiustajad saatuse hooleks. Veelgi enam.

Eesti Pank võimaldas nende raha välja maksta kõrvalistele isikutele. Selleks saatis Eesti Pank Vahur Krafti isikus 1995. aastal välja kirja, et Eesti poole raha tuleb välja maksta Vene viinavabrikandi Aleksander Mati ettevõttele summas 32,3 miljonit dollarit. Kusjuures sellel ettevõttel polnud Eesti pankades hoiul sentigi.

Kolm aastat hiljem muretseb Eesti Pank oma kirjaga, et 20 miljonit dollarit on veel maksmata. Makske kõik järelejäänud Eesti poole raha Aleksander Matile! Võtke kingituseks. Tagasi pole vaja! Sellega läks võõrastesse kätesse Eesti ettevõtjate, Eesti valitsuse ja Eesti Panga raha.

Eesti ettevõtjad, kes praegu kohut käivad, jäid Eesti Panga salatehinguga oma rahast ilma. Tegemist oleks justkui 1940. aastaga, kus juunikommunistid võtsid eraomanikelt ära ettevõtted, kinnis- ja vallasvara ning andsid Vene poolele üle. Terve riik anti Vene poolele üle.

Eesti poole raha ilmselgelt sihipärase kaotsimineku peale Eesti president vaikib. Asi on seda imelikum, et president on olnud sageli üsna tundlik palju väiksemate asjade puhul. Ta on avalikult muretsenud õpetajate kiusamise üle, abitult Eesti Energia suunas näppu vibutanud elektrihinna tõusu pärast ja vapustunud teadmata päritoluga 500 euro pärast Keskerakonna kassas. Viimasega võrreldes on VEB fondi lugu rahalises arvestuses 64 400 korda suurem. Kahjuks president vaikib.

Lugu on naljast kaugel, kuna tegu on üsna suure julgeolekuriskiga. Keegi ei usu, et 32,3 miljoni dollari kirju saadetakse välja ilusate silmade pärast. Sedalaadi tehingutes toimis toona ja toimib ka praegusel korrumpeerunud Venemaal „otkati“ (tagasilibistus) ja „vozvrati“ (tagastus) põhimõte. See tähendab osa raha varjatud tagasimaksmist nendele, kes käsivad arved üle kanda.

Tegemist on olukorraga, kus Eestis võisid üksikisikud ning organisatsioonid varjatult ja ebaseaduslikult Eesti riigi ja ettevõtete arvel rikastuda. Vene salateenistustel on selliste inimeste värbamine oma teenistusse käkitegu, kuna neil on rahade liikumine teada. Samas on tasu oma varjatud kuulekatele käsutäitjatele võõra rahaga (s.o Eesti poole rahastusel) ette ära makstud.

Värvatute teenistuskohustus kestab aga elu lõpuni. Olukord on kõhedusttekitav, sest need inimesed on ilmselt Eesti ühiskonnas üsna mõjukad. Paraku president vaikib.

Sellega asi ei piirdu. Teatavasti asus möödunud aastal seda lugu kinni mätsima Riigikogu. Oma sellekohases otsuses sedastati, et VEB fondi register (arveraamat) tuleb maha müüa. Riigikogu teadis ette, et selle väärtus on 0 eurot. Kõik fondi varad olid Vene poolele ära antud. Selle silmakirjaliku käiguga püüti asja summutada. Saare Kalur ja Pärnu Kalur saatsid abipalve presidendile, et ta ei allkirjastaks seda juunikommunistide konfiskeerimisvaimsusest kantud Riigikogu otsust. President vaikis ja jättis kasutamata oma põhiseadusliku tõkestusvõimaluse.

Presidendi vaikimine on halb. Väga halb. Üha häälekamalt räägitakse seltskondades, et ta ei saagi midagi teha, kuna on isiklikult laenanud arvestatava summa Vahur Krafti juhitud Nordea Pangast. Presidendi võlgnevusi võib igaüks vaadata tema iga-aastasest majanduslike huvide deklaratsioonist.

Kui Moskvas aastatel 1995–1998 Eesti raha jagati, oli praegune president Eesti Vabariigi välisminister. Eesti Panga tolleaegsete juhtide kinnitusel oli VEB fondi teema riikidevaheline asi. Seda ajab igas riigis eelkõige välisministeerium.

President võlgneb selgituse, mida võttis välisministeerium ette, et Eesti ettevõtjad saaksid Venemaalt oma raha tagasi? Mis oli nende pingutuste tulemus? Kui ei tehtud midagi, siis mis õigustus on nimetatud tegevusetusel?

Juba räägitakse, et jääkeldrist sündinud rahvakogu pole midagi muud, kui „Meikargeiti“ summutamise ja Reformierakonna maine päästmise katse. Ka presidendil on aeg oma maine päästmiseks selgitusi jagada.

903 total views, 2 views today

Print Friendly

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>