Kalju Mätiku ettekanne 01.06.2013 konverentsil

Stalinismi taassünd Venemaal on ohuks kogu inimkonnale

Venemaal on täiesti avalikult toimumas stalinismi restauratsioon. Venemaa valitseva ladviku poolt minevikus toime pandud kuriteod kas vaikitakse maha või isegi püütakse neid õigustada. See kõik toimub Eesti valitseva ladviku vaikival nõusolekul või isegi kaasabil.
Kui kõiki riike juhitaks samal tasemel, peaks elatustase tänapäeva Eestis olema kõrgemgi kui Soomes, sest Soome on ühe sõja rohkem läbi teinud kui Eesti ning Nõukogude Liidule pealegi maksnud reparatsioone. Samuti võiks elatustase tänapäeva Venemaal olla märksa kõrgem kui Eestis või Soomes, arvestades Venemaa suuri loodusrikkusi. Tegelikkuses on olukord hoopis vastupidi. Leedu kunagine metsavend Bronislavas Miškinis, kes 1970ndatel aastatel oli GULAGis katlamajas brigadir, ütles ükskord, et suuremal osal Venemaast sõditi viimati Tšingis-khaani ajal: see maa näeb praegugi välja sellisena, nagu oleks sealt alles eile sõda üle käinud. Ja kõiges pole süüdi keegi muu, kui Venemaal seniajani võimul olev punanomenklatuur. Nõukogude võim kehtestas arvukalt selliseid kitsendusi, mida normaalsetes riikides polnud, kuid samas pakkus ka selliseid võimalusi tõusikluseks või „haljale oksale“ jõudmiseks, mida mujal maailmas ei tuntud. Inimene, kes oli liiga laisk selleks, et ausa tööga leiba teenida, liiga arg aga selleks, et võtta ette pangarööv, suutis N. Liidus elus edasi jõuda, astudes komparteisse ning tehes truualamlikult kaasa kõik selle peajoone kõikumised. Tulemuseks ongi, et nii mõnigi tegelane, kes kuskil Läänes elades pühiks luuaga tänavat, on tänapäeva Venemaal kõrges riigiametis.
Kui tahame, et totalitaarsete režiimide kuriteod ei korduks, tuleb otsustavalt vastu astuda mis tahes totalitaarrežiimi õigustamisele, sealhulgas kommunistide kuritegude mahavaikimisele. Pole kahtlust, et Stalin ja Hitler olid suurimad kurjategijad inimkonna ajaloos. Kuid nad said oma kuriteod toime panna üksnes tänu sellele, et kõikvõimalikud põhimõttelagedad kaasajooksikud neid diktaatoreid toetasid. Eestis tegutsenud teisitimõtleja, lähimineviku kommunismivang Sergei Soldatov (1933-.2003) ütleb oma artiklis „Poliitiline terror Nõukogude Liidus” järgmist: „Kui üks kirvega vehkiv vaimuhaige turuplatsil mitukümmend inimest ära tapab, siis ei tule mitte teda süüdistada, vaid neid, kes kõike seda pealt nägid ja ei võtnud mitte midagi ette, et teda takistada”. Kunagi pole liiga vara valedele vastu astuda. Kui aga mingi paleepöörde tulemusel, tänu rahva põhimassi argusele ja passiivsusele on Kremlis võimule tulnud avalikud stalinistid, on juba hilja. Kõige uuemat tunnistust Vene valitseva ladviku mentaliteedist pakub V. Putini äsjane avaldus Talvesõja (1939-1940) alustamise põhjustest Soomega. Kemplemisest 1920. a. Tartu rahulepinguga kehtestatud Eesti-Vene riigipiiri üle pole siinkohal mõtet rääkidagi.
Venemaa elanikkonna rahulolematus kasvab pidevalt ja kui see lõpuks saavutab kriitilise piiri, võib valitsev ladvik välja minna järjekordsele avantüürile, nagu seda oli hiljutine sõda Gruusiaga. Kui Eesti annab selle piirilepinguga õigustuse ühele kommunistide kuriteole, siis aitab ta sellega kaasa stalinismi restauratsioonile Venemaal. Stalinismi taassünniga kaotaks mitte ainult eesti rahvas, vaid veel rohkem kaotaks vene rahvas, jäädes edasi viletsusse. Ühtlasi oleks stalinismi taassünd ohuks kogu inimkonnale, sest riikidevahelise olukorra kunstlikult pinge all hoidmine võib lõppkokkuvõttes mingi juhuse tõttu viia kolmanda maailmasõjani.
Võib kindel olla, et seni, kuni Vene presidendiks on endine KGB-lane, me seda territooriumi tagasi ei saa. Tagasi me saame selle territooriumi siis, kui Venemaast on saanud õigusriik, kes ausalt täidab tema poolt allakirjutatud rahvusvahelisi lepinguid. Siis saame juurde umbes kakskümmend tuhat venelast, kellest paljud on Eesti kodanikud, aga kuna siis võib elatustase Venemaal olla tunduvalt kõrgem kui Eestis, saame me lahti suurest osast Tallinnas ja Ida-Virumaal elavatest impeeriumimeelsetest. Demokraatlik Venemaa ei hakka enam Eestile esitama põhjendamatuid süüdistusi ja meie rahva aral ja orjameelsel osal pole enam mingit vajadust valida Toompeale Kremli ees lömitajaid.
Kõigi varasemate lepingutega (Tartu rahu, EV põhiseadus, baaside leping) otseses vastuolus olev piirileping pole mitte üksnes eesti rahvuslike huvide reetmine, vaid see on veel suuremal määral vene rahvuslike huvide reetmine, kuna see aitab kaasa stalinismi taassünnile Venemaal. Lepinguid on mõtet sõlmida ainult nendega, kes lepinguid täidavad. Tuleb selgesõnaliselt ja ühemõtteliselt nõuda, et Venemaa täidaks varem sõlmitud lepinguid ja loobuks nendega vastuolus oleva lepingu pealesurumisest Eesti Vabariigile.
Mistahes lepingu puhul tuleb täita kõiki selle punkte. Kui keegi rikub liikluseeskirja rohkem kui kahesajast punktist kas või ühte, loetakse teda eeskirjarikkujaks. Sama lugu on ka muude lepingutega, nii et oleks juba aeg see lollimängimine selle piirilepinguga lõpetada ja saata see leping prügikasti.

Kalju Mätik
Täispikk variant piirileppe-teemalisel konverentsil „Tartu rahu puutumatuse kaitseks” 1. juunil 2013 kõlanud ettekandest. Ajanappusel jäi kolm viimast lõiku konverentsil ette kandmata.
Autor on Rahvuslaste Tallinna Klubi ja Eesti Iseseisvuspartei liige; nõukogudeaegne poliitvang. Konverentsi „Tartu rahu puutumatuse kaitseks” korraldustoimkonna liige.

_________________________________

Postitas: EIP teabetoimkond

1,279 total views, 1 views today

Kivisildnik: Kui raamatuid ei loeta, on ühiskond loll

Kivisildnik väidab viimases KesKus’i numbris, et kuigi Eesti kirjanduses valitseb kuldaeg, ei osata kirjanduse ja ajuga riigis mitte midagi peale hakata.

Taseme poolest on Eesti kirjandus enneolematul kõrgusel, aastaülevaated kiidavad proosat, aga ka luule, mis ülevaatajaid ei huvita, on seninägematult võimas – häid raamatuid, paljulubavaid debüüte ja tegevaid autoreid leidub rohkem kui kunagi varem. Mis on halvasti on see, et meil puudub igasugune süsteem, igasugune mõistusepärasus kirjanduse edendamisel ja korraldamisel. Eesti autorite raamatute arv kukub igal aastal ja viimase tosina aasta jooksul on see number kukkunud ligi kuus korda. Müük on ühelt poolt halb, aga teiselt poolt on eesti romaan edetabelitesse tõusnud ja nad ei taha toppidest kuidagi ära kaduda. Üldises müügitabelis näeb juba ka luuleraamatuid vilksatamas.

Mida meil pole

Mis puutub aga raamatukogusid, siis need jätkavad väga sageli enesetapukursil – Eestis on ligi seitsesada rahvaraamatukogu, ent väärtkirjanduse trükiarvud on 200-300 (kõigel muul peale romaani); romaane trükitakse poole tuhande ümber, nii et ka kõige müüdavamate raamatute trükiarv on väiksem kui rahvaraamatukogude arv. Luule, esseistika ja muu äärmusliku kraami trükiarv on väikesem kui Kirjanike Liidu liikmete arv.

See on ühelt poolt katastroof, aga teiselt poolt siiski eesti kirjanduse kuldaeg. Põhjused on ilmselged: kuna kirjanduses ei liigu raha, au ega kuulsust, siis sinna ei trügi karjeristid, skeemitajad, tuulenuusutajad ja muud hõlptulu otsijad. Aga kuna au, raha ja meediat kirjanduse juures ei ole, siis pole laiadel massidel kirjanduse ja tema kuldajaga asja.

Meie armsa ETV kultuuriosakond on pärast poole inimpõlve pikkust meediavaakumit tootnud juba viis kirjandussaadet, OPi arvelt ja korra kuus, aga ikkagi. Midagi on juhtunud, lõpuks. Kirjandusteemalised raadiosaated on head, isegi väga head – „Loos on asju“, „Uus raamat“ ning „Kohustuslik kirjandus“ on profitöö. Paraku on ainult TV see, mis loomastunud masse suudab erutada.

Meil pole ühtegi riiklikku kirjastust ja trükivõimsust, pole kirjanike õpetamise, treenimise ja täiendkoolituse võimalusi, mingit infrastruktuuri ei ole ega tule. Mingit süsteemi, eesmärki ega mõtet ei näi riigi poolt kirjandusel olevat, midagi ei osta kirjandusega peale hakata.

Epideemiline kirjaoskamatus

Tüüpiline näide kirjanduspoliitika debiilsusest on olukord raamatukogudega. Rein Lang sai aru, et pole mõistlik, kui kultmin toetab ühe käega kulkat ja kulka toetab väärtkirjandust, teise käega toetab ministeerium raamatukogusid, aga raamatukogud lähevad hüsteeriasse kui kirjandusest kuulevad, neile anna poolkõva pornot ja muid jälkusi. Sümptomaatiline on see, et ükski minister enne Langi pole sellest hullusest aru saanud. Pädevus missugune.

Olukord raamatukogudes on väljunud kontrolli alt pärast seda, kui raamatukogude seadusesse kirjutati muude vajalike asjade kõrvale sisse meelelahutus. Tulemuseks on see, et kõik vajalikud asjad peavad ennast tõestama ja ei tõesta ära mitte kuidagi, meelelahutus aga laamendab maksumaksja rahaga nii, et meelelahutajatel lõug rasvane. Meelelahutus tuleb kohe seadusest kõrvaldada või kehtestada selged kvoodid. Põllumajanduse eksperdid võivad kvoodiasjandust kultuuribürokraatidele õpetada, pole vaja kaugelt tarkust taga ostida.

Kirjandus ei ole meelelahutus ja ei peagi olema, kirjandus ei võistele kunagi televisiooni ja muusikaga, ehkki palju suurepäraseid filme on tehtud raamatute põhjal. Kirjanduse eesmärk on tänapäeval olulisem kui varem – kirjaoskamatus on epideemiline.

Järjest rohkem loeme me lugusid sellest, et üliõpilased ei oska lugeda ega kirjutada, et üliõpilased ei oska arutleda ega tea kõige lihtsamaid asju, et üliõpilased ei saa küsimusest aru, et lääne demokraatlikud noored, kes kuuekümnendatel lugesid 15-aastaselt Salingeri, loevad nüüd raamatut aplast röövikust, kus üle kahe lehekülje on rööviku pilt ja selle all kaks rida primitiivset teksti.

Mõtlemisvõime kui nõue

Ainult väärtkirjanduse lugemine tagab mõtlemisvõime, erinevalt teleka vaatamisest, õlle joomisest ja võrgus surfamisest. Kirjaoskamatutega teadusmahukat ja innovatiivset majandust üles ei ehita, aga meil just seda üritataksegi teha. Ma olen kaugel sellest, et väita, nagu oleks lugemine kõigile inimestele ja elualadele vajalik, seda kindlasti mitte. Aga need kümme protsenti, keda vanasti peeti haritlasteks – õpetajad, arstid, arhitektid, insenerid, ohvitserid ja kõrgemad riigiametnikud? Mõtlemisvõime käib nende tööülesannete juurde. Ilmatüdrukul ei käi ja ei peagi käima, aga õpetajal käib.

Paraku on meil kümneid tuhandeid õpetajaid, õppejõude, gümnasiste ja üliõpilasi, aga raamatute trükiarvud on sadades. Siit on üks samm lihtsa järelduseni: mõtlemisvõimetud (ehk lihtsalt ja arusaadavalt väljendudes lollid) vastutavatel kohtadel viivad ühiskonna kriisi. Mõtlemisvõime oleks lahendus, muidugi mõtlemisvõime koos moraaliga, sest nutikaid vargaid ja alatuid skeemitajaid oleme küllalt näinud.

Kirjandus annab meile maailmavaate koos väärtustega. Uurimused näitavad, et raamatulugejate ajuehitus on teistsugune kui võrgus surfajatel. Ühtedel aju töötab, teistel lihtsalt mitte. Sul on valida, kas tahad töötavat aju või ei taha, kui tahad, siis tee trenni, loe keerulist ja mõttega teksti. Kes oma aju ei treeni, selle aju ei tööta.

Süsteemivälised nõudmised

Ajutrenn on kindlasti kõige põhilisem kirjanduse efekt, mingil kõrgemal tasemel muidugi muutub lugemine naudinguks, aga seda alles siis, kui hakatakse läbi hammustama kujundit ja muid kõrgemaid kirjandustehnoloogilisi konstruktsioone. See ei juhtu niipea, see juhtub alles siis, kui oled teadlikult läbi töötanud tuhandeid olulisi teoseid. Lugenud vähemalt viis aastat oma elust ja mitte mingit poolkõva porri, vaid Dostojevskit, Tammsaaret ja Zbigniew Herbertit.

Kuidas tekitada ühiskonnas nõudmine arukate inimeste järgi, on omaette probleem, sest kui ühiskond on rajatud mõistusevastasele alusele, pole tervel mõistusel rakendust. Tee kükke, kui kästakse ja saad rasvasemat lobi.

Mida mõttetum on süsteem, seda suuremaks kasvab nõudmine süsteemivälise mõtlemise järele. Tänapäeval otsitakse tikutulega häid ideid, idufirmad ja muud sellised asjad on ülimalt nõutud kaup. Enam ei hävitata väikeettevõtlust in corpore, vaid ostetakse see üles ja tehakse raha. Mõte müüb.

Müüv mõte on ainus asi, mida Eesti paesel pinnal üldse on võimalik ja arukas edendada. Teatavad tendentsid globaalmajanduses siiski eeldavad mõtlemist ja maksavad selle eest hästi. Mõte aga eeldab toimivat mõtlemisaparaati ja siin jõuame me jälle lugemise kui ajutrenni juurde. Ja loetava kui treeningvahendite juurde.

Ma olen kindel, et mul ei õnnestu veenda kirjanduse kasulikkuses ühtegi kultuuriametnikku ega suurettevõtjat, veel vähem panka. Aga mõni lapsevanem, kes tahab oma lapsele helgemat tulevikku ja paremat inimkvaliteeti, see võiks raamaturiiulite peale mõelda. Muide, Ameerikas minnakse eliitülikoolidesse ainult nendest kodusest, kus on raamaturiiulid seinas. See on fakt.

_________________________________________________

Allikas: Delfi, 05.03.2013

Postitas: EIP teabetoimkond

863 total views, 2 views today