Kes seda teeks?

Matti Ilvese kirjutised aadressil rahvuslane@gmail.com on tavaliselt tihked ja terviklikud. Seekord aga on juhtunud tal tööõnnetus. Vaadake, mis ta 01.03.2013 kirjutas:

Uuskolonialism on Eestis saavutanud täieliku võidu ja enne pole meil sellest võimalik väljarabelda, kui valimistel vahetame välja kartelliparteid tervikuna. Eesmärk olgu – mitte ühtegi häält praegustele Riigikogu erakondadele!

Aga milliseid erakondi meil siis valida on? Eestis on rida rahvuslike erakondi, kellest üldse ei räägita ja kes ülikalli valimiskampaania tingimustes pole seni suutnud konkureerida Riigikogu riigi poolt rahastatud erakondadega. Samuti pole neil rikkaid toetajaid, kellele nad saaksid müüa meelepäraseid seadusi.

Toon nüüd rahvuslikult mõtlevad parteid, kes on täiesti suutelised Eestis valitsusvastutust võtma. Kõigepealt Eesti suuruselt 4. erakond – Eesti Konservatiivne Rahvaerakond, siis veel Eesti Iseseivuspartei ja Eesti Vabaduspartei – Põllumeeste Kogu. Kõigis neis erakondades on tuntud ja kõrgelt haritud inimesi, kes on suutelised moodustama Eesti huvidest lähtuva valitsuse ja mis kõige tähtsam, nad pole santažeeritavad võõrriikide poolt ning Euroopa Liidu salajaste palkadega ära ostetud, nii kui võimuerakondade paljud poliitikud on oma musta mineviku ja lähiajal sooritatud kuritegude tõttu.“

Matti Ilves lähtub eeldusest, et pakutud poliitiline materjal on endastmõistetavalt erinev sellest, mis riigkogus. See on üsna õhust tõmmatud eeldus – soodumus selleks on, kuid ei ole mingit garantiid. Aga lausa hullud on väited, et „ … nad pole žantažeeritavad võõrriikide poolt ning Euroopa riikide salajaste palkadega ära ostetud …“ Tõde ei ole seal. On hea, kui saab midagi tsiteerida ega pea ise kõike sõnadesse sättima. Nagu tellitult oli internetist eile võtta Inno Tähismaa analüütiline mõnur: „Eesti huvi ja Euroopa huvi.“ Sellest:

Eestit välismaal muudkui kiidetakse, et saab hästi hakkama. See on ka loomulik, sest Euroopa ei oota Eestilt muud kui raha, ehk siis tasakaalus eelarvet. Nii nagu huvitab NATOt (USAd) Eesti puhul samuti vaid raha, 2,5% SKPst ehk 400 miljonit eurot, mille eest tuleb osta teistelt NATO liikmetelt, soovitavalt USAlt relvastust. Euroopal ega NATOl pole sooja ega külma sellest, et võetud kohustuste tõttu pole paljudel eestlastel tööd, raha toidu ostmiseks või pere loomiseks. Euroopat ega NATOt ei huvita eesti rahva tulevik, vaid ainult raha. Euroopa mõistes on eesti rahvas töökas, kuulekas ning leplik ressurss, mida Euroopa ettevõtetes ja ametiasutustes ära kasutada. Eestimaa, ehk see, mida eestlased oma kodumaaks peavad ja mille vabaduse eest võitlevad, on Euroopa mõistes vaid pärast esimest ilmasõda loodud puhvertsoon ida ja lääne vahel, millega saab võimalusel kaubelda. Pärast esimest ilmasõda oli see ala Lääne käes, pärast teist ilmasõda anti ära Ida mõjusfääri.
Pärast Euroopa Liiduga liitumist juriidilises mõttes Eesti riiki enam ei eksisteeri. Ülene on Euroopa Liidu põhiseadus, või põhiseaduslik leping, nagu seda leebelt nimetati ning Euroopa Liidu direktiivid. Eesti rahvas võib oma põhiseadusega peed pühkida, kui otse väljenduda. Euroopa Liidus ei koti enam kedagi, kas eesti rahvas jääb püsima või mitte. See ei koti ka Eesti poliitikuid, sest nemad pole enam mitte eesti rahva huvide esindajad, vaid Euroopa Liidu ametnikud, midagi valitavate kuberneride sarnast. Nad käivad oma tegevuse kohta aru andmas Brüsselis, rääkimas oma edusammudest eelarve tasakaalus hoidmisel. Eesti rahval pole siin kedagi süüdistada- referendumiga anti jäme ots käest … .”

Vaat nii. On aeg möönda, et Eestit ei juhi valitsus ega riigikogu, vaid Euroopa Komisjon ehk EL valitsus. Meie poliitikud pole ei lollid, ega ennekuulmatult korrumpeerunud, vaid on tavalised arad ja tahtejõuetud logardid, pisisulid, kes on aerud paati tõmmanud ja nihverdavad, kui saavad. Helmede poliitiline retoorika esindab aga poliitilise ilukirjanduse head taset teemal, et vaadake, mis nad seal riigikogus teinud on, aga vaat, kui meie … Noh, mis siis, kui teie … ? Mitte midagi, muidugi, nemad on viimased, kes keskvalitsuse korraldused täitmata jätavad ja nii riigikokku jõuabki IRL2.

On ammu selgeks saanud seaduspära, et algselt vihased, eetilised ja missioonitundelised uusriigikogulastest liikmed on kolme kuuga kustutatud, uude usku pööratud, vanas sängis vankrit veeretama pandud. Mõned erandid on nagu olnud ka, vist …

Kas EKRE on sellega siis täiesti perspektiivitu. Ilmselt ei ole, sest Rahvaliit oli riigikogus siiski kõige rohkem Eesti poole kaldu. Vääramatuks eelduseks on aga sellise esimehe leidmine, kes olemasoleva EKRE kehandi lõplikult kodumaiseks küpsetab. Kes see oleks? Mina ei tea.

Veelgi kurvemad on lood aga Vabaduspartei – Põllumeeste Koguga. EIP pidas tollega ühinemisläbirääkimisi üle 15 aasta, mis ebaõnnestusid siiski ennekõike sellepärast, et erakonna kehand on euromeelne ja ei ole mitte iseseisvusmeelne. Euromeelseid erakondi riigikokku aga vaja pole, neid seal niigi ülearu palju.

Vajame alternatiivi, kompromissitut, sellist, mil krokodilli hambad ja hundi kavalus. Kas Helmed on need, kes lähevad Uus-Moskvasse, löövad ukse jalaga lahti ja Barrosod-Rompuyd ütlevad: jess! Ei nad ütle, ütlevad vaid, et need krokodillid on ju martsipanist …

Iseseisvuslastele asendust ei ole. Kõik iseseisvuslased, kel tiigrisüda sees ja julgevad öelda, et Eesti peab Euroopa Liidust välja astuma, need tuleb koondada üheks jõuks – ühekaupa, jupikaupa … ükskõik, mis kaupa, peaasi, et … . Kuid kes seda teeks? Mina ei tea.

Aga kui EKRE on kodumaiseks küpsetatud, praegune poliitiline tühisillerdamine maamehe tõelembeseks matsuks tehtud, eks siis ole näha, mis saab.

Vello Leito

03.03.2012

2,839 total views, 1 views today

Print Friendly

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>