Facebook: 
   Sisu: 
 

Vello Leito: Suurprojekt ‘Indrek Neivelt’ saab loogilise arenguhüppe 1

Üks probleem on Eestis tühjast tõusnud, et kes juhib Eesti riiki: EÕS, templirüütlid, vabamüürlased või hoopis Mustpeade vennaskond? Ei saa probleemist jagu ei Kuku Raadio ega Delfi (vt Delfi, 21.03.2013), riburada on teisigi järjekorras. Tegelikkuses on aga lihtne – nimelt mitte keegi ei juhi, sest Eesti riiki ei ole ole olemas, olemas on vaid Eesti liiduvabariik!

Kuid kes askeldavad selle liiduvabariigi staatuses riigi agoonias kehandi kallal, tükikesi omavahel jagavad põhimõttel, et kümme tükki tugevamale, üks nõrgemale? See on see tegelik probleem ja tõe väljaselgitamine väärib vaeva. Askeldajaid on arvukalt, ülalpool loetletutele veel mitmed lisaks, tähtsaimad nende hulgast need, kes panganduse seifide võtmeid kõlistavad. Mitte Eesti panganduse võtmeid, Eesti pangandust ei ole, isegi Eesti Pank on vaid IMFi kohalik esinduskontor, nüüd selle käilakujugi IMF poolt sobivasti ideoloogiliselt kõrgkoolitatuks timmitud. Ikka välispankade võtmeid pean ma silmas. Siinmail vägevaimateks Rootsi pangad kohapeal ja vene pangandus ootevalmilt ida pool.

Ühe sala-askeldajate suurprojekti saab hõlpsasti lahti kirjutada – mida nad teevad ja mida nad alles plaanivad teha. See selgub kohe kui paneme neljast osast koosneva mosaiigi õigesti kokku.

Esimene fragment. On vaidlustamatu tõsiasi, et Venemaa on muutunud väga-väga heaks Eesti vastu, justnagu sõbraks kohe: teeme piirilepingu vaid tehnilist külge puudutavaks, jätame Tartu rahu rahule ja muud pühad asjad puutumata, ütlevad nemad. Ja kui saatus on Eestile soodne, siis ehk saab Eesti peaminister isegi loa jutuajamiseks peaminister Dimitri Medvedeviga. Millest selline suvine soojus? Sedapuhku saladust ei tehta – viisavabadus on Venemaale vajalik ja see on see külg, millega fragment mosaiiki sobitub.

Teine. Seegi on üsnagi vaidlustamatu tõsiasi, et praegune Reformierakond kukub või siis vahetetakse selle juhtkond välja. Kukub, sest kukutatakse, nii nagu tehti seda Rahvaliiduga. Ja kukutatakse sellepärast, et ei sobitu enam kohalike jõujoontega kokku – need nimelt kulgevad sedapidi, kuidas peamised rahavood Eestis kulgevad. Euroopa Liidu rahavood, mida praegune REF Eestis kontrollib, on vaid vaevahigi väärti värk ja Ansip vastavalt sellekaaluline. Kohalik Gold hoovus liigub siiski Stokholm-Venemaa liinil. Täpsemalt: hakkab peatselt kasvavas mahus liikuma.

Et uputatavale karm tõde arusaadavaks teha, on VEB Fondi seni kindlalt suletud poliitiliste luukerede hoiulao uksed lahti löödud kui karjaväravad ja nii riigikogu kui riigikontroll selle sisu kaevetöödel rakendatud. Küll nad kõik koos toime tulevad.

Kolmas. Iseäranis veenev millegi uue sündimise ettekuulutajana on see, kui üksmeelseks on muutunud riigikoguparteid ja nende palgalised kommentaatorid internetis, et Eesti vajab uut parempoolset erakonda. Eriti märgiline: „uutjate“ skandeerimisega ühines isegi Keskerakond Kadri Simsoni suu läbi. Kõige selle taga on Raha soov, Gold hoovuse käsk, et peaminister olgu nende mees, nii nagu Siim Kallas oli Raha oma mees tol ajal kui Reformierakond loodi. Enam REFi praegune koosseis „oma poiss“ ei ole, aga loodava Refermierakonna kloon peab seda olema. Seega: lihtsalt praegused mehed on valed, kuid „reformi“erakondade olemasolu ja nende erimissioon on pühad. Mis johtuvalt tähendab, et REF tuleb välja vahetada, või mehed selle eesotsas, ning asemele tuleb panna keegi rootsipoolsest otsast kullakraani keerajate klannist.

Näiliselt nagu juhuse läbi on selline mees juba olemas ning sõjahüüdki tal fortissimos valmis kirjutatud: vajame eetikat ja majandsukasvu! Lihtne ja arusaadav, peaaegu sama lihtne kui oleks öeldud, et vajame raha! Eetika ning majanduskasv vulguse arusaamade tasandil tähendabki just seda. Eriti võrgutavalt kõlab vulgus”ele sõna eetika, mille ta kui panatsea oma tundemaailma sisse süstib. Niisiis ei mingit keerutamist, et õnn ei peituvat rahas, või et ‘tuleb luua majanduskasvu eeldused’, või et ‘viia majanduskasv rahvani’, või mida iganes. Selle Rootsi-Eesti Goldmani kodanikunimi on loomulikult Jaan Männik. Seega RAHA tõotab luua EETILISE partei, misläbi Eesti ühiskonnale etendatakse Tule ja Vee südantlõhestav armastuslugu!

Kahtlejad, et nii kiiresti ei saa parteid luua, neid ei maksa kuulatagi, sest ta tegelikult ei kavatsegi luua uut parteid, vaid lihtsalt kaaperdab mõne vaba kehandi, nii nagu ERL kaaperdas Rahvaliidu. Geniaalseim oleks muidugi kaaperdada lihtsalt Reformierakond ise. Jaan Männikul Rootsi panganduse emissarina Eestis piisab lihtsast kraanikeeramisest, et raha selleks otstarbeks saaks olema vajalikul määral. Veelkord: olge tähelepanelikud, Männik ei ole eraisik, vaid Rootsi panganduse emissar Eestis. Nagu ta ise on avameelitsenud, et varemgi on tundunud mõned tema ettevõtmised alul utoopilistena, ent on siiski teoks saanud. Kuidas? See on Rootsi salastatud patent!

Topeltendeline on, et peaminister Ansip on juba varem teada andud, et tema järgmist valitsuskoosseisu ei loo ja teised võimalikud peamistrikandidaadid samuti varakult välja öelnud, et nemad ei kandideeri peaministriks. Kas andekalt kokkumängitud skeem? Kohe kindlasti. Ja mitte ainult kokkumängitud, vaid ka kooskõlastatud nii Stokholmis kui Moskvas. Meeldetuletuseks: Lääne Raha on üks, selles süsteemis ei soleerita, vaid mängitakse kokku ja Rootsi pangandus pole mitte suure raha stopptuli, vaid üks laternatest.

Neljas. Viimastel kuudel on meedia pakkunud ohtralt teavet selle kohta, et Eestis on arutul hulgal tühje kortereid ja maju, nii vanu kui ka uusi. Loogiline, inimesed on välismaale lahkunud, kes nälja eest pakku, kes kipsarhitektuuri laenu kustutama. Aga siinkohal tähelepanuväärseim on siiski see, miks taolises olukorras ikka veel kasvavas mahus uusi maju ja kortereid juurde ehitatakse. Mitte vaesunud Eestimaa elanikele, see on selge. Samas nii suurte rahavoogude puhul, mis ehitamist püsti hoiavad, ei saa olla juttugi juhuslikkusest, tegemist saab olla vaid kaalutletud teguviisiga – projektiga.

Nii saabki fragmendid eksimatult mosaiigiks liita. Et seda teha …

Järgneb …

Vello Leito

31.03.2013

884 total views, no views today

Eesti riik on kestnud 95 aastat; iseseisva riigina oluliselt alla poole ajast

Eesti riik loodi 24. veebruaril 1918. aastal ja oli iseseisev kuni 1940. aasta juunini. Eesti riik taasiseseisvus 1991. aastal ja püsis sedakorda iseseisvana kuni 2004. aastani.

Märkus: Eesti liideti Euroopa Liiduga vägivaldselt, sest 2003. aasta referendum oli põhiseadusvastane.

EIP teabetoimkond

808 total views, no views today

Üks vastukajadest nn priiuse põlistumise päeva puhul

MATTI ILVES: KAS TÄNA ON PRIIUSE PÕLISTUMISE PÄEV?

27.03.2013

Meie riigijuhid ja muud propagandistid väidavad, et 27. märtsil 2013 võime tähistada priiuse põlistamise päeva. See pidi olema erakordne päev, mil meie praegune iseseisvusaeg saab kestuselt pikemaks, kui oli eelmine iseseisvuse aeg. Soovitatakse heisata riigilipud ja avaldada tänu neile, kes on andnud oma panuse selle nimel, et elame vabas ja iseseisvas riigis.

See päev oleks ju väga ilus ja seda võiks ka tähistada, kui see ei oleks alatu vale. Rahvast püütakse jälle lollitada ja veenda selles, et oleme jätkuvalt iseseisvad.
Tegelikult lakkas Eesti riigi iseseivus täpselt kurval päeval – 1. mail 2004, kui meie riik sai ametlikult Euroopa Liidu liikmeks. Järjest rohkem ja rohkem on meie reeturpoliitikud andnud ära iseseisvat otsustusõigust, nüüdseks juba rõhuva enamuse, impeeiumilaadsele liidule. Seega on riigi iseseisvusest järel vaid riismed ja Eestil on juba märksa vähem õigusi kui USA osariigil. Ameerika Ühendriigid on iseenesest tugeva tsentraliseeritud riigivõimuga liitriik, kuid EL edestab võimu koondumisega Brüsselisse USA-d täiesti kindlalt.
E Liit ise on ka mõningate muutuste teel, nimelt tahetakse sellest kujundada ka ametlikult Euroopa Ühendriidid. Kurb ja ühtlasi naljakas on see, et ka siis ilmselt jätkatakse rääkimist iseseisvast Eesti Vabariigist! Meie riigi saab päästa vaid selle Euroopa monstrumi kokkuvarisemine, milleks on päris head eeldused.

Teame ka väidet, et kui suurt valet korrata rahvale piisavalt sageli, siis muutub see vale tõeks.

________________________

Allikas: www.rahvuslane.blogspot.com

Postitas: EIP tebetoimkond

901 total views, no views today

Kivisildnik: Orjaleping riigihanke korras

Paavstile pugemine ei ole Eestis uus asi. 1300 aasta tuuris oli see täiesti tavaline praktika. Kusjuures paavsti sussi lakkumist harrastasid kohalikud korruptandid, kes konkurentsivõitluses hakkasid paremini organiseeritud ja intensiivsemalt töötavale globaalkorruptsioonile jalgu jääma.

Kõik see toimub ka tänapäeval, lugege Eesti Ekspressi. Leht, kes mingil hetkel sulges oma veerud vandenõuteoreetik Jüri Linale ning naeruvääristas laialipekstud sõjaväeluuret, sest need klounid sonisid midagi sõjaväkke siginenud ordurüütlitest. Seesama leht selgitab meile täna veenvalt, kuidas vabamüürlased võtavad korruptsiooniturul üle EÜSi turuosa ning jäme ots meie sõjaväes on ühe teatava ristisõdijate ordu käes.

Ordu pugejad

Ekspress on hea näide sellest, kuidas võitjate lehest saab kaotajate leht ja laiemalt vaadates, suuremat pilti nautides, võitjate ühiskonnast saab kaotajate ühiskond. Ja sellest on ainult hea meel, sest meie, poeedid, oleme alati olnud kaotajate poolel. Sama asi Ansipiga, mees, keda me oleme harjunud nägema võitjate hulgas, rind ees ja pigimütsike uljalt kuklasse aetud peas, on järsku paavsti ees alandlik nagu lambuke – heida armu, isake, tule ja pikenda meie 800aastast orjalepingut!

Sellest, et Ansipi menu langeb, ei tee enam isegi Postimees saladust. Asi peab ikka olema päris hull. Globaalkorruptsiooni-hõngulised kolkapanga uksed löödi nina ees kinni. Põmm. Tea, kas ESMi ulu allagi lastakse, nüüd ei teagi, kuhu oma pead panna või mis mütsiga aiaäärsel tänaval ringi jalutada. Sellises olukorras haaratakse ikka paavsti sussi järele.

Enne Jüriöö märatsushoogu oli muinasansipitel sarnane olukord. Kohalikud korruptandid olid kogunenud piiskoppide ümber, kes olid midagi meie politiseeritud maavanemate taolist, ent kelle vajalikkuses ei olnud sugugi kõik kindlad. Eelkõige olid piiskopid ordul jalus. Ordu oli globaalkorruptantide sõjaline tiib, mis koosnes muude hulgas kriminaalkurjategijatest, kellele anti armu tingimusel, et nad ristisõjas usinasti verd valavad.

On selge, et maavanematest ja nende sulastest ei ole elukutselistele kurjategijatele vastast. Uku Masing kirjeldab oma teostes «1343. Vaskuks ja vikaaria Lohult» värvikalt ning ürikutele toetudes seda, kuidas muinasansipid paavstile kirju kirjutasid, pugemas käisid ja muude alatute nõksudega üritasid ordule si**a keerata.

Ordu reageeris nii, nagu ordumehed Breivikuni välja seda ikka on teinud, kes kirjutas kaebekirja, sellel käsi maha, kes inises, sel lõigati keel suust, kes kippus Vatikani koputama, see lõpetas jääaugus. Kõigil lihtlabastel mahanottimistel me siin pikemalt ei peatu, loete ise tarkadest raamatutest.

Panus paavstile oli vale siis ja on vale ka nüüd. Paavstlus kolis Ameerika metsadesse, kui te ehk tähele olete pannud. Peale Amazonase džunglihõimude ei ole paavsti seljataga enam kedagi. Kõik see on juba ajaloos olnud, pärast Rooma kukkumist kandsid antiigi kultuuripärandit edasi hästikodustatud barbarid. Nüüd siis taganeb katoliiklus

Argentina sojapõllu peenrale ja see ongi tema õige koht. Meie, eurooplased, meie eelistame islamit. Rohkem naisi ja uhked turbanid ka.

Ühte tahan ma küll nüüdisansipitele öelda, riigihanget nii ei korraldata, kui tahetakse üldrahvalikku orjalepingut pikendada, siis peab ikka olema korralik vähem süüa pakkumine ja rohkem peksa pakkumine. Aastani 2015 on veel aega, kohale tuleb kutsuda ka edukamaid ristisõdijaid ja muid mõjurikkaid isikuid.

Bütsants Eestis

Eelkõige pean ma silmas bütsantslikke ristisõdijaid, kes veel inimpõlv tagasi okupeerisid edukalt Terra Marianat ning kelle ristisõdijad, palverändurid ja nende järeltulijad siiani Lasnamäge ja Ida-Virumaad koloniseerivad. Erinevalt paavstilikest maailmavallutajatest, kes taganevad hästiettevalmistatud positsioonidele Ladina-Ameerikas, on Bütsants endiselt löögihoos.

Bütsants vallutas just strateegiliselt väga tähtsa prantsuse näitleja, surus rasketes heitlustes näoli naispunkaritest jumalateotajate bande ning laieneb hetkel jõudsasti Küprosele. Punkaritest puhastatud ja näitlejatega relvastatud Bütsants on tugev ja Küpros langeb õige pea, selles pole vähimatki kahtlust. Jälle tükk püha maad ja merd, millest paast peab suu puhtaks pühkima.

Orjalepingut tuleb pakkuda Vatikanile ja jänkidele viisakusest, sest kui jänkid ei julge Iraanile kallale minna, siis on nad mõttetud mehed ja selliseid orjata pole väärikas. Võitku kas või üksainuski ristisõda ja siis tulgu rääkima, Afgaanis said jälle mol-li ning kolivad veriste koonu-dega koju tagasi. No ei ole normaalne.

Bütsantsile, Hiina kommunistidele ning jõukatele pankuriperedele tuleb üldrahvalikku orjalepingut pakkuda aga kindlas usus ja tahtmise neid ustavalt teenida kuni lõpuni. Tugevama käest niikuinii ei pääse, aga nõrga poolel orjab ainult idioot. Küllalt oleme lollusi teinud, hirmsasti oleme euroämbri pärast kannatanud, nüüd aitab.

Orjalepingu uuendamise teemaga seostub otseselt ka ristisõdades kahtlemise kriminaaliseerimine. Kindlasti tuleb kriminaliseerida ja tuleb kirminaliseerida ristisõdade headuses ja kasulikkuses kahtlemine. Küsimus on aga selles, kelle ristisõda ametlikult pühaks kuulutada, kas paavsti või Bütsantsi oma või siis hoopis pankurite püha sõda kogu inimkonna vastu.

Seda küsimust ei saa me lahendada enne, kui orjaleping on uuendatud ja siis isandad ütlevad, mis ja kuidas. Ole meie kompetentsis, meie peame sõna kuulama ja tegema, mis öeldakse. Meie ajaloolased on tubli tükk tööd teinud Vatikanile pugedes, aga kui selgub, et meid ootavad ees küproslik-bütsantslikud arengud, siis tuleb kõik jälle ümber kirjutada. Piinlik.

Aga see kõik ei puuduta maarahvast, see oli jutt aadlike raskest elust ja keerulistest valikutest. Maarahvas on ikka torupilli kiunutanud, londi umbe tõmmanud, kisendanud, karelnud ning andunud kõlvatustele. Nii on kroonikates kirjas ja lisaks on maarahvas nikerdanud loomade kujukesi, ka see traditsioon jätkub – Rakveres tarvas, Tallinnas kits, Tartus siga ja Viljandis hobune.

Allikas: Õhtuleht, 23.03.2013

________________________

Postitas: EIP teabetoimkond

1,129 total views, no views today

2012 aasta lõpus elas Soomes 38 364 eesti keelt kõnelevat inimest

Ametlik statistika: 2012. aasta lõpus elas Soomes 38 364 eesti keelt kõnelevat inimest

22. märts 2013 11:30

www.DELFI.ee

Soome statistikakeskus avaldas reedel riigi ametliku rahvaarvu 2012. aasta lõpust. 31. detsembril oli Soome rahvaarv 5 426 674 inimest, kellest eesti keelt kõnelevaid isikuid oli ligi 40 000.

Soome rahvaarv kasvas aastaga 25 407 inimese võrra. Kasvu tempo oli 2011. aastaga võrreldes veidi aeglasem. Rahvaarvu kasvu juures on märkimisväärne see, et 87 protsenti uuest rahvastikust on võõrkeelsed ehk ei räägi emakeelena soome, rootsi või saami keelt, vahendab Uusi Suomi.

Soome võõrkeelne rahvastik kasvas 18 353 inimese võrra. Soomekeelsete arv kasvas 3497 ja saamikeelsete arv 30 inimese võrra. Rootsikeelsete inimeste arv aga vähenes 242 võrra.

Soomes elas 2012. aasta 31. detsembri seisuga üle 250 000 võõrkeelse isiku, mis moodustab 4,9 protsenti rahvastikust. Suurim võõrkeelne vähemus on venekeelsed, keda oli 62 554.

Eesti keelt emakeelena rääkivaid inimesi oli eelmise aasta lõpul Soomes 38 364.

876 total views, no views today

Eestimaalase ostujõud Euroopa tipust peaaegu 10 korda väiksem

Eestimaalaste ostujõud on Euroopa kõige suurema ostujõuga Liechtensteini kodanikest 9,4 korda väiksem. Lohutagu meid, et Lätist ja Leedust oleme eespool.

Maailma ühe suurema turuuuringufirma GfK GeoMarketing GmbH andmeil oli Euroopa suurima ostujõu näitaja möödunud aastal kääbusriigis Liechtensteinis ühe inimese kohta 56 978

eurot ja Eestis 6101 eurot. See on summa, mis jääb aastasest sissetulekust alles pärast maksude mahaarvamist.

Veidi üle 36 000 elanikuga Liechtensteinile, maailma ühele finantskeskusele allajäämine pole tegelikult häbiasi, sest sealsete inimeste ostujõud on peaaegu poole suurem ka väga rikasteks riikideks peetavate Norra (32 037 eurot), Šveitsi (31 666 eurot)

ja Luksemburgi (28 924 eurot) elanike ostujõust.

Soome, Rootsi, Taani, Saksamaa ja teiste nn. vana Euroopa riikide inimeste ostujõud jääb sellest rikkast kolmikust omakorda ligikaudu 10 000 euro võrra maha. Kõige väiksema ostujõuga riigid, kus aastane summa jääb alla 2000 euro, on Moldova (1257 eurot), Valgevene (1553 eurot), Kosovo (1906 eurot) ja Ukraina (1985 eurot).

Eesti on euroalas viimane

Eesti asub oma ostujõu näitajaga Euroopa 42 riigi hulgas 25. kohal. Eurot kasutavate riikide seas oleme aga viimasel, 17. kohal.

Euroopa keskmine ostujõud inimese kohta on 12 802 eurot. Keskpunkti lähedal asuvad Euroopa praegused valulapsed Hispaania (12 943

eurot) ja Kreeka (11 357 eurot).

Eesti elanike ostujõud moodustab Euroopa keskmisest 48%. Samas on eestimaalastel võimalik veidi rohkem osta ja teenuseid tarbida kui leedulastel (6053

eurot) ja lätlastel (5908 eurot). Pisut paremad oleme ka horvaatidest, ungarlastest ja türklastest. Üldiselt kuulume aga maksujõudu näitaval, Saksa turu-

uuringufirma joonistatud Euroopa kaardil kõik ühte rühma, mida tähistab helesinine värv.

Eesti kõige rikkam piirkond on Tallinna ümbrus, mis kaardil on roheline. Sama värvi on ka näiteks Tšehhi ja Slovakkia ning Kreeka vaesemad piirkonnad. Jämedalt võttes tähendab see 10 000 eurost veidi alla- või ülespoole jäävat ostujõudu ühe elaniku kohta aastas.

Elu Räpinas parem kui Ateenas

Saksa turu-uuringufirma ise hoiatab liiga kiirete ja lõplike järelduste tegemise eest: “Kõige ostujõulisemate Euroopa riikide elanikud peavad suure osa oma sissetulekutest kulutama üürile ja muudele kallitele elamiskuludele. Vaatamata sellele jääb neil siiski pärast eluks hädavajalike kulutuste tegemist tarbimiseks rohkem raha üle kui madala ostujõuga riikide elanikel,” öeldakse firma pressiteates.

Ennatlike järelduste eest hoiatab ka Eesti konjunktuuriinstituudi direktor Marje Josing. Kuna viimasel ajal on väga palju juttu olnud Kreekast ja selle riigi abistamisest, siis tasub tema meelest just selle riigi puhul enne järelduste tegemist põhjalikult mõelda. “Makroökonoomiliselt on sisemajanduse koguprodukt Kreekas suurem kui Eestis, ja see näitaja on ostujõuga seotud,” räägib Josing. “Ostujõu numbreid vaadates võib eestlane olla tõepoolest kreeklasest kaks korda vaesem, kuid tegelikult see nii lihtne ei ole. Palju oleneb ikkagi kulutuste struktuurist. Kui näiteks kreeklasel tuleb Ateenas korterit rentida, mis on väga kallis, siis võib mõni Räpina inimene oma väiksemate sissetulekutega temast paremini elada.”

Eestlastel ka vara vähevõitu

17 eurotsooni riigi elanike hulgas on Eesti kodanikud peaaegu kõige vaesemad, vahendab Äripäev Rootsi majanduslehe Dagens Industri avaldatud statistikat.

Eesti inimesel oli eelmisel aastal netovara keskmiselt 21 000 euro väärtuses, mis asetab meid Credit Suisse’i ja Oxfordi ülikooli koostatud tabelis eelviimasele kohale. Euroraha kasutavatest riikidest on vaid Slovakkia elanikel vara veel vähem – 19 000 euro väärtuses. Tabeli

tipus troonib Luksemburg 215 000 euroga. Keskmisel prantslasel on vara 206 000 euro väärtuses, sakslasel 135 000 ja itaallasel 165 000 euro väärtuses.

_______________________

Postitas EIP teabetoimkond

1,280 total views, no views today

SENSATSIOON! Juunikommunistide 06.08.1940 Moskvas peetud kõnede originaaltekstid!

Eesti Iseseisvuspartei avaldas muutmata kujul Tallinnas 1940. aastal kirjastatud brošüüri, mis sisaldab kõik NSVL Ülemnõukogu ees 06.08.1940 juunikommunistide poolt peetud kõned. Juurde on lisatud vaid tänapäevane kommentaar Eero Laidrelt. Brošüüri saab tellida aadressil: iseseisvuspartei@iseseisvuspartei.ee.

Rahva_tahe_36lk_sisu_A5.pdf

Rahva_tahe_kaaned_A4.pdf

1,085 total views, no views today

Eesti riigi formatsiooni tuleb muuta demokraatlikul teel

teisipäev, 19. märts 2013

Riigireetmine on ette valmistatud ja oodata on vaid vormistust ?

 

Eesti Ekspress teavitab lugejaskonda “Kremli sahinatest” – reedel sõnastati uus Eesti-Vene piirileping!

Kompetentne sahistaja teatab Ekspressile, et reedel kohtusid Moskvas EV suursaadik Jüri Luik ning Venemaa asevälisminister Vladimir Titov.

Kohtumisel osalesid ka EV välisministeeriumi töötaja Lauri Bambus ning Vene Föderatsiooni Välisministeeriumi 2. Euroopa osakonna juhataja Tatarintsev. Kohtumisel nentisid Eesti ja Vene pool, et rohkem täiendusi piirilepingu tekstile pooltel ei ole.

Piirilepingu allakirjutamist veel ei toimu, kuna välisminister Urmas Paet viibib puhkusel.

KUI eeltoodu tõele vastab, tuleb lugeda tõenäoliselt õigeks see, et kehtiv Eesti Vabariik on uus riik, millline sündis 20. augustil 1991 (äärmisel juhul tunnustatav ka ENSV järeletulijana).

Ilmselt saabub siis aeg lõpetada ühiskonna piinad ning poliitiline onaneerimine Eesti Wabariigist kui meie riigi õiguseellasest (Tartu rahust jms., jättes need tõesti ajaloolaste pärusmaadeks) ning mõelda tõsiselt selle peale – millist Eestit me tahame?

Ehk on tõesti tõsi nendel, kelle arust on aeg muuta demokraatlikul teel meie riigi formatsiooni ja selle läbi öelda lahti nii koormavast EL-st kui ka meie praeguse riigi häbiväärsest ning lühikesest ajaloost (1991 – 2013), luues rahva tahtel uue riigi – parema integreerumisega põhja- ja baltimaadega.

See, kuidas see formatsioonimuutmine peaks aset leidma ning milline uus riigi- ja valitsemisvorm kasutusele võtta – see kõik oleks juba sellisel juhul rahvadiskussiooni teema ning rahva otsustus. Sellekohaseid näiteid on maailmas küllaga.
Külma verd ja kainet mõistust õige tee valimisel ja uue Eesti ehitamisel!

_______________________________
Postitas EIP teabetoimkond

786 total views, no views today

Vello Leito: Kiirtest eesti rahva riiklusvõime salakustutajate tuvastamiseks

Praktilises elus tekib sageli vajadus kiiresti kindlaks teha, et kes on aus eesti inimene ja kes eestluse ning omariikluse salamõrvar sinimustvalges sulestikus.

Eesti peteti Euroopa Liitu valedega, et ELs meie elatustase võrdsustub EL elatustasemega, praegu aga oleme EL liiduvabariikide arvestuse individuaalse tarbimise osas tagant kolmas. Nüüd on petuparadigmaks, et saame ELst suuri abirahasid, ilma nendeta … tule taevas appi! Kiirtest on lihtne, tuleb esitada vaid kaks küsimust:

1. Kuidas protsentuaalselt jaotub saadud euroraha rahvusliku majanduse ja välisinvetorite majandustegevuse vahel.

Täpset vastust sellel küsimusele ei ole teada, sest Eestis on residentide ja mitteresidentide ettevõtluskapitali mahtude suhe salastatud, kuid hinnanguliselt kuulub mitteresidentidele 80% ettevõtluskapiatalist, seega neile läheb ka vähemalt 80% toetusrahadest. Võttes aluseks propagandanumbrid, et anname ühe raha ja saame neli raha tagasi, nii selgubki, et tegelikult anname 1 raha ja rahvuslik sektor saab tagasi vaid 0,8 raha.

2. Viimasena tuleb küsida, et kui suur on riigist väljaveetav kasum võrreldes rahvuslikku sektorisse jäänud eurorahadega.

Iseenesest on kahjumlik tagasimakse juba väga tõsine asi, ent see ongi alles halva mängu nähtav osa, katastroofi tegeliku suuruse saate teada siit: -2012/08/22/vello-leito-eesti-on-euroopa-liidu-suhtes-raigelt-pealemaksja-.

Kui neid küsimusi esitate, siis aus inimene väljendab lihtsalt hämmastust, sest ta ei tea neist asjust midagi. Kui aga küsimus läheb ülesostetud käsilasele – omariikluse salamõrvarile -, siis tema teab kõike peast kui ükskordühte.

Ärge tundke kannatamatust ja laiskust, üldjuhul ei tulegi esitada mõlemat küsimust. Juba peale esimest olge tähelepanelikud – sõbralik tuluke teie kaasvestleja silmades võib kustuda …

Vello Leito

17.03.2013

_____________

Lisaks mõned teemakohased kommentaarid:

hmmm20 tundi tagasi

Paneb imestama kui pime on Eesti rahvas kes usub seda raha andmise juttu.Ei väsi kordamast ,et Brüssel annab tagasi vaid näpuotsatäie sellelt mis siinse elaniku taskust võetakse.Kel vähegi mõistus veel alles ,saab sellest aru.Kus kohast peaks Brüssel selle raha võtma mida ta riikidele vaid annab kui ta ise on tohutu kulutaja?Kas teie sissetulekud EL-s eksisteerimise ajal suurenenud või vähenenud?EL on kavalalt ülesehitatud raharöövimise masin.Kooritakse kõikide elanike taskust ,seda igasugu kvoodide ja maksudega mida massid ei märka ja PR masinad summutavad.Nõustun ,et rahadega opereerimist lihtinimese aju ei võta ja selleks on maailmas vähesed inimesed.Ja ühed neist on valmis ehitanud EL_i taolise monstrumi.Aga kõige lihtsam on sellest aru saada nii ,et ilma EL-ta oleks autokütus meil poole odavam.Eesti valitsus matkib EL-i rahastamist ehk lisab veel omakorra makse esmatarbekaupadele.Seda ei tehta avalikult vaid maksustakse importi.Meil ei ole enam ammu mingit turumajandust!Puudub konkurents ,sest hinnad on kõikjal ettekirjutatud.Samuti projektirahad Brüsselist.Olete ehk tähele pannud ,et enamused neist ei tooda töökohti ja on mõttetud.Kirume projketikirjutajaid kuid reaalsuses reguleerib Brüssel nende rahadega iga riigi majandust.”Mitte vajalikke” ei toetatata ja pangalaenu puhul ootab ettevõtjat kohene pankrot.Mitte mingisugust arengut sellise majandamise puhul ette näha ei ole!Ja kellelegi on see väga kasulik.

 

dark knight 21 tundi tagasi

Väla on viidud siit palju rohkem – ka seda, mida rahasse on pandud kui me Ansipi väitel “rahas saame”. Ja seda enam tagasi ei too, mis siit läinud…Süsteem on nii lodud et oleksid totaalsõltlased, kes muudmoodi ei suudaksi eksisteerida kui ELu nisa küljes.
Kauaks seda ELu ennast, iseasi. Võib ju panna pealkirju “ühtsest euroopast”, aga kui lõuna-euroopa majandused jätkuvad kukkumist ( paberitesse võib ju kirja panna, et 2014 on “reformide tulemusel” oodata majanduskasve), siis läheb “eurokontroll” järjst rohkem käest ära. Jep, ärge unustage, et abipakette ette nähes olid “planeeritud” 2014 aastast juba abisaajatale 5% majanduskasvud, praegu ainult langus jätkub kasvava hooga. Ehk sisi “euro päästmises” on praegu vaikus enne tormi.

 

SS122 tundi tagasi

See EL rahadega ja nö toetustega toimuv on hea näide ainult idiootidele. Kui palju me tegelikult oleme kaotanud tänu igasugustele regulatsioonidele ja piirangutele, seda on rahas võimatu kokku lüüa. Ka meie põllumajanduse hävitamine(tänu ebavõrdsetele toetustele, mille tgajärjel, meie tootmine ei ole konkurentsivõimeline) põhjus, miks rohkem nö toetusi vaja. Sest meil ei laeku makse piisavalt. Ja kust nad peakski, kui tootmist pole. Hea võrdluse võiks tuua ju NSVL-ga. Ka siis toodi näiteid kui palju meil sellest liidust kasu on, kuidas kõik maavarad Aasiast ja teistest NSVL regioonidest, on meile nüüd kättesaadavad(muidu peaksime kalli raha eest sisse ostma) ja kuidas Moskvast määratud rahadega ehitatakse seda ja toda. Tuleb siis välja, et NSVL oli ikka hea asi? EL ja NSVL pooldajate vahele võib rahulikult tõmmata võrdusmärgi. Edu sellistele parteidele. Rahvusriigid ja majanduslepped on märksõnad, millest peame juhinduma.

882 total views, no views today

SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks: PETITSIOON

PETITSIOON 

Olen vastu samasooliste isikute kooselu tunnustamisele perekonnana ja sellisele õigusliku staatuse andmisele mistahes vormis, kaasa arvatud kavandatavale “Kooseluseadusele”.

————————————————-
ALLKIRI

KONTAKTANDMED
Vajame kontaktandmeid Teie allkirja autentsuse tõendamiseks ja Teiega edasiseks kontakteerumiseks.

Palun täitke väljad trükitähtedega!

Eesnimi——————– Perekonnanimi————————
Aadress———————————— Sihtnumber————
Asula/vald———————————-Telefon—————–
Maakond——————- E-posti aadress ———————

 
Aadress kuhu saata:

SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks
Roosikrantsi 7-3a
10119 Tallinn

863 total views, no views today

Jaak Uibu: Kiri Kirjanike Liidule

Lp Eesti Kirjanike Liidu esimees, juhatus ja liikmed! 14. märtsil 2013

ekl@ekl.ee; kms@ekl.ee; ingrid@ekl.ee Emakeelepäeval

Eesti loomeliitude ühispleenumist 1.-2. aprillil 1988. aastal möödub tänavu 25 aastat. Ühispleenum oli ajalooline sündmus taasiseseisvumise eelloos. Loomeinimeste poolt öeldi seal välja aastakümneid allasurutud soovid, seisukohad ja nõudmised. Ja need julgustasid ja hingestasid kogu rahvast. Küllap enamus tolle aja unistustest ja lootustest on tänaseks täitunud.

Siiski veelgi teravamalt kui tollal, kerkivad täna esile Lennart Meri poolt 25 aastat tagasi ettekandes Kas eestlastel on lootusi? välja öeldud murelikud seisukohad demograafilise olukorra kohta:

- Eesti rahva hetkeseis on kriitiline, aga mitte pöördumatu – eeldusel, et valitsus seda küsimust prioriteetseks peab.

- Meie esimeseks kohuseks on rahva vabastamine väljasuremise bioloogilisest ja sotsiaalsest hirmust.

- Valitsus, partei ega ametiühingud oma 1987. aasta ühismääruses ei söandanud sõnastada eestlaste kui rahvuse väljasuremise ohtu. Diagnoosi puudumisel on tarbetu otsida ühismäärusest vähegi tõhusaid vastuabinõusid.

- Kui tahame tagada rahva püsimise ja positiivse taastootmise, peame kogu oma seadusandlikkuse ja piiratud rahalised vahendid koondama valupunkti. Meie valupunktiks on noor eesti perekond.

- Eesti ei ole väike… Eesti ei ole suur ega väike. Ta on meile paras, ja paremat meil ei ole.

Oli aasta 1988 ja Lennart Meri paremad päeva olid veel ees. Ent juba siis andis ta testamendi tähendusega sõnumi nii tollasele kui järgmistele põlvkondadele. Ja kui tänane rahvastikustatistika peegeldab depopulatsiooni ja selle süvenemist, siis tulevad Lennarti Meri hoiatused tõsta käsu staatusesse. Seda enam, et rahvaarvu kirjutati tollal numbriga 1,56 miljonit, aga täna 1,28 miljonit. 1989.a. ja 2011.a. rahvaloenduse võrdlusandmed näitavad eestlaste arvu kahanemist 61 tuhande võrra ja miljonirahvast on alles vaid 902 tuhat. Selle piiratud hulga taastepotentsiaali vähenemist kinnitab tõusnud eluiga. Kas tähelepanu noorele perekonnale, millest rääkis Lennart Meri 1988. aastal, on maa ja kodude tühjenemise ajal ülimuslikus proportsioonis materiaalse ja propagandistliku panusega meelelahutusele, mitteabielulisele kooselule, kurjategijatele, vangidele, vähemustele, heidikutele ja suurehitustele!?

Pöördume Teie kui ühispleenumi õigus- ja kohustusjärglase poole sooviga, et süveneksite juurdelisatud ettekandesse ja põhiseaduskomisjonile saadetud märgukirja. Palume kujundate oma seisukoht ettekande teises osas esitatud viie küsimuse (vajame Riigikogu seisukohta rahvastikukriisi suhtes jt) ja kolmandas osas toodud seitsme ettepaneku suhtes (ettekanne õiguskantslerilt seadumuudatuste kohta, mida tingib rahvastikukriis jt). Palume need edastada Riigikogu põhiseadus-komisjonile aadressil riigikogu@riigikogu.ee ja avaldada kultuurilehes Sirp. Koopia palume saata Toompea Haridusseminarile meiliaadressil jaak.uibu@mail.ee

Veel lootuses,

Jaak Uibu D.Sc., Ph.D.

Toompea Haridusseminar

jaak.uibu@mail.ee

1,008 total views, no views today

Vale, mil pole üldse jalgu, ei lühikesi ega pikki

Peaminister Andrus Ansip kohtus 12. märtsil Luksemburgi välisministriga. Kohtumisel ta ütles: «Euroala lagunemisest ei räägi enam keegi.»

http://www.e24.ee/1166902/print/ansip-euroala-lagunemisest-ei-raagi-enam-keegi/

Vaid päev varem, siis 11.märtsil, kogunes uue erakonna „Alternatiiv“ kohtumisele Frankfurdi jõukas eeslinnas Oberurselis umbes 1200 inimest. Uue partei loojate tuumiku moodustavad endised majandusprofessorid, kelle arvates Berliin toetab maksumaksjate raha eest läbikukkumisele määratud süsteemi. 11.03.2013 nädalalehes Focus avaldatud arvamusuuring näitas, et neljandik sakslastest võiks hääletada partei poolt, mille kampaania põhineks Saksamaa lahkumisel euroalast.

http://www.postimees.ee/1167034/uus-saksa-erakond-loodab-loigata-kasu-eurovastasuselt

Kooste: EIP teabetoimkond

1,458 total views, no views today

EESTI ISESEISVUSPARTEI ESIMEHE VELLO LEITO 13.03.2013 AVALIK PÖÖRDUMINE

1. Eestil puudub põhiseadus ja põhiseaduslik võim. Eesti on Euroopa Liidu nimelise liitriigi liiduvabariik. Eesti territooriumil kehtib EL Konstitutsioon, mis on asja olemuse peitmiseks ümber nimetatud Lissaboni lepinguks. EV Põhiseaduse kehtivuse tühistas eesti rahvas 2003. aasta referendumil selle küsimuse nr 2 heakskiitmise läbi.

2. Eesti Vabariigil liiduvabariigi staatuses – nii juriidiliselt kui faktiliselt – puudub igasugune õigus muuta 1920 aastal sõlmitud Tartu rahu ja sellejärgset piirilepingut. Igasugused piiriläbirääkimised tuleb lõpetada.

3. Küll aga on liiduvabariigi valitsusel ja riigikogul õigus ja kohustus parandada oma vead ja tunnistada 2003. aasta referendum EV Põhiseaduse vastaseks ja seega õigustühiseks.

4. Eesti iseseisvuse uus taastamine avab tee kolmepoolseteks läbirääkimisteks Euroopa Liiduga ja Venemaaga kokkuleppimaks kolmepoolselt Eesti kui kahe geopoliitilise ruumi vaheruumi staatuse õigustes ja kohustustes, nii nagu seda on kirjeldatud EIP 24.02.2013 pöördumises.

5. See on ainuke tee eesti rahva omariiklusvõime säilimiseni, eesti rahva ja riigi allesjäämisele, kõige õiglasem, otstarbekam ja kasulikum kõikidele osapooltele.

6. Nõuan pöördumise avaldamist riiklikus meedias. Tekst on edastatud: BNS, ERR, Delfi, Postimees, Õhtuleht, Kanal2, TV3, Äripäev, Maaleht.

Vello Leito

Eesti Iseseisvuspartei esimees

13.03.2013

899 total views, no views today

SKP ei mõõda majanduskasvu, vaid on poliitilise propaganda rekvisiit

Piisab, kui märkida, et eelmise kvartali mjanduskasvust 1/3 andis aktsiisi tõstmine! Mis majanduskasvu aga tegelikult mõõdab, selle olen Eesti Statistikaameti andmete alusel maksimaalselt võimaliku täpsusega lahti kirjutanud oma artiklites:

http://iseseisvuspartei.ee/2012/07/28/vello-leito-eesti-majandusest-faktofiilselt-iii/

http://iseseisvuspartei.ee/2012/09/12/vello-leito-eesti-majandusest-faktofiilselt-iv/

 

Vello Leito

12.03.2013

784 total views, no views today

Vello Leito, 22.10.2008: Mida tähendab: Ma ei kavatse poliitikasse naasta”? Täiendatud

Alustuseks lugege läbi, mida kirjutasin Tiit Vähi kohta 4 aastat ja 5 kuud tagasi:

Mida tähendab: „Ma ei kavatse poliitikasse naasta.“

Seni on Tiit Vähi alati kindlalt väitnud, et ta poliitikasse mingil juhul enam tagasi ei tule, kuid Maalehele 09.10.2008 antud intevjuus on selline lause: „Ma ei kavatse poliitikasse naasta.“ Seega stopp! see „ei kavatse“ on ju klassikaline kambäkipalavik! Ja kui ta oma kavatsuse muudab, mis siis saab?

Seepärast lugesingi intervjuu tähelepanelikult läbi. No nii, et kes on süüdi majanduse allakäigus? Vähi hinnangul populistlikuks ja tagurlikuks muutunud poliitika, erakonnad, mis on seadnud end rahvast tähtsamaks. Aga kuidas on lood tegelikult? Mõistagi on kõik riigikoguparteid ja nende esindajad süüdi kuid esmajärjekorras siiski Tiit Vähi ise, sest enne seda kui edukas majanduspoliitika muutus isegi teoreetiliselt võimatuks, oli „Kurkse retke“ käivitanud just tema isiklikult. Just tema „viis“ Brüsselisse Eesti sisseastumisavalduse Euroopa Liitu.

Kas Tiit Vähi ei mõistnud, et ta sellega algatas Eesti Kurkse retke? Ma ei tea, pole sel teemal temaga rääkinud, kuid olen rääkinud ühe tema tookordse meeskonnakaaslase Arnold Kimberiga. Lugu ise juhtus nii. Minu raamatu „Euroopa Liit tagantvaates“ kordustrüki tutvustamise käigus (peale 1999.a. riigikogu valimisi) kohtusime Ei Euroopa Liidule delegatsiooniga Viljandis teiste hulgas ka tookordse Viljandi leivatehase omaniku A. Kimberiga. Meie pärimiste peale, et kas Koonderakond tõesti ei saa aru, mis ta tegi Eesti EL liikmeks liitmisega, vastas ta meile üllatuslikult, et saab aru küll. Minu tookordestes märkmetes on muuhulgas kirjas isegi selline lause: „Hea kui meid ellugi jäetakse ja nälga surra ei lasta.“ Nii et …

Tiit Vähi otsib süüdlasi ja jätab märkimata kõige olulisema, millest kõik pihta hakkas, et veel enne teda pani Eesti majanduse praegustele rööbastele hoopiski Isamaa ja Mart Laar, kes seetõttu kõikide peasüüdlaste hulgas see peasüüdlane on. Aga kui tõesti kambäk, siis peaks selleks olema ju mingi eriline põhjus, uus bäkkommeri kvaliteet, näiteks. Niisiis mida ta lahendiks pakub? Intervjuus on pakkumine täitsa olemas, neli „veolooma“: avatud majandus, EL liikmelisuse ärakasutamine, investeeringud innovatsiooni/ kõrgtehnoloogilisse tootmisse ning nn vene kaart.

Aga just nende härgadega ongi Eesti Kurkse randa veetud. Teine asi kui ta oleks kasvõi näiteks lahti rääkinud, miks seni ettevõtluse, tehnoloogia ja innovatsioonifondid peale korruptiivse rahakulutuse midagi muud pole andnud. Aga selle salapärase nähtuse sisu pole ta avanud. Et möödub täpselt kaks aastat sellest kui alustati Eesti Arengufondi käivitamist, siis olgu see sisuavamine tehtud siinkohal T.V. eest.

Fondi konstrueerimist alustati selliselt, et oleksid fondi nõukogu ja juhatus ning lisaks veel seitsmeliikmeline finantskomitee ning taolisele juhtimiskollile viie aasta peale viisada miljonit raha innovaatilistesse projektidesse, seega 100 miljonit aastas. Finantskomiteesse keevitati sisse välisekspertide jõuparaad riskikapitalist Steve Jürvetsonist Soome Sitra fondi nõukogu liikmete ja Indrek Neiveltini.

Nii läkski, Neivelt – vene suurpanga Sankt Peterburg nõukogu esimees – sai muuhulgas lausa Fondi nõukogu esimeheks. See „innovatsioonihiiglane“ on tänaseks (pooleteise aasta jooksul peale juriidilist käivitamist) suutnud kulutusi teha 23 miljoni krooni jagu. Seda nn postkastiprojekti.

Kes selle ja taolised fiaskod läbi näeb, see näeb ka tõde, milleks on: pole olemas avatud majandust, vaid on turumajanduslik konkurentsimajandus, kus tugevam võtab kõik. Kui meeldib, siis võib viimast paradigmat lugeda ka veidi pehmemas vormis (sellel heal lapsel on muide veel palju nimesid), nii nagu viimasel ajal rohkem moes: autoritaarne kapitalism. Nii sunnitaksegi nõrgemale peale „avatud“ majandus, et seejärel „välisekspertide“ „ekspertteenuste“ kaudu võtta nõrgemalt kõik, mis võtta saab. Või siis vastavalt vajadusele – tõkestada kõik, mis nõrgemat kuidagimoodi võiks tugevdada. Väliseksperte aga konkurentsimajanduses põhimõtteliselt ei eksisteeri, on vaid välisagendid ja majandusspioonid nii nagu Indrek Neivelt ja kõik teised.

Majanduse tasandil toimuva riikide totaalsõja mõistmiseks soovitan lugeda näiteks Tartu Ülikooli kogumikku „Eesti majanduse konkurentsivõime,“ Tartu Ülikooli kirjastus, 1999.a. Tol ajal veel midagi kirjutati. Tiit Vähi aga ei tee midagi teadmagi.

Veel pakub T.V. vene kaardi ärakasutamist nii nagu seda teeb Soome, kuid jätab märkimata, et Vene kaart on ärakasutatav küll, ent nõuab ühe „väikese“ takistuse ületamist, enne kui midagi saab teha nii nagu Soome. Nimelt Venemaa kerjustega ei räägi, vaid hävitab need majanduslike ja poliitliste vahenditega – endale kasuks, assimileerib kui heaks arvab. Tugevam võtab kõik, nagu nüüd teate. Ring on sulgunud – pole rahvuslikku majandust, pole riiki, varem või hiljem. Pigem õige peatselt.

Astumisavaldusega EL-i kordas Tiit Vähi Konstantin Pätsi kõikide aegade reetmist lootuses kergemale karistusele ja heale pugemisoskusele. Pole oluline, kas reaalset valikut oli või ei olnud, kas on või ei ole, kes aga siiski Tšehhi „grupi seltismeeste“ rolli astub, see ka ajalukku sellisena läheb. Ei Venemaa ega EL salli reetureid: Laidoner läks kiiresti, Pätsi hoiti hullumajas, Vähi suretatake välja majanduslikult.

Lõpetuseks veel selline notabeene: kellele täna antakse peavoolumeedias (loe uusokupantide hääletorudes) sõna? Loomulikult ainult Eurussia impeeriumi ehitajatele ja nede käsilastele. Võitja tahab võtta kõik, nagu teate. Ausatele inimestele aga lohutuseks niipalju, et ega käsilaste elu pole ka teab mis kerge, ehkki alguses reeturitele niimoodi näib.

Vello Leito, EIP esimees

Ad vocem.

Intetrvjuus on Tiit Vähilt üks eriti terane tähelepanek. Inteervjueerija küsib: „Kuidas valetajat ära tunda?“ T.V. vastab: „Kui Mart Laar valetas, läksid tal silmad suureks ja ümmarguseks, kui Andrus Ansip valetab, ei pilguta ta silmagi.“ Oma täpsuses surematud sõnad!“

Tänase seisuga võib peaaegu juba väita, et Tiit Vähi üritabki kambäkki. 09.03.2013 kirjutas ta sellise artikli: http://majandus.delfi.ee/news/uudised/presidendile-appi-tiit-vahi-5-ettepanekut-riigi-korda-tegemiseks.d?id=65791688. Peaks olema kuigivõrd huvitav võrrelda ettepanekuid – kas on adekvaatsuses ka edasiminekut. Mina siiski tema viiele muinasjutulisele printsiibile keskenduda ei viitsi, aga lugege huvi pärast, mida kommentaariumis anonüüm Mac viitsis kirjutada:

Mac

09.03.2013 23:52

Vähi ettepanekud on otsekui Pikalt tänavalt tulnud. Kui vaadata tema peaministrijärgset ärimehekarjääri siis on selge et nõukogude-aegse autobaasi direktori ja peaministri palga eest poleks ta saanud taolisi investeeringuid teha. Ainus koht kust raha võis tulla, oli Venemaa, täpsemalt selle sõjatööstuskompleks.Nüüd ettepanekutest veidi lähemalt:

1) Poliitilise süsteemi muutmine osaliselt majoritaarseks tagaks populistide kergema pääsu seadusandliku võimu juurde. Pika tänava omad oskavad rahvaga palju paremii manipuleerida kui eestlased.

2) Isemajandav Eesti tähendaks Vähi nägemuses Eesti tõukamist isolatsiooni kust pääsemiseks ulatab meile abikäe vennalik Vene Föderatsioon.

3) Ametnike arv ilma avaliku sektori funktsionaalanalüüsita on suvaline arv millega on väga hea manipuleerida. Vähi ettepanek kõlab justkui mõistlikult aaaaaaga sisu sellel ei ole. Pealegi on avaliku sektiori peamised kulud seotud sotsiaalteenuste (üle 35% ümberjagatavast SKP-st), mitte ametnike palkadega (< 5% ümberjagatavast SKP-st). Antud ettepanek, mis mõjub justkui mõistlikult, on mõeldud toetama teiste ettepanekute usaldusväärsust.

4) Ühelt poolt justkui rahvusklik loosung aga teiselt poolt – ega soomlased ju ei hakka masiliselt Eestisse emigreruma. Järgmine potentsiaalne, kulturiliselt lähedame doonorriik on Vene Födratsioon.

5) Eestil on täiesti koirrektne ja kehtiv piirileping Vene Föderatsiooniga olemas, aastast 1920. Kas Tiit Vähi soovib väita et see ei kehti enam?Kokkuvõttes, mitte midagi uut ega mitte midagi peale Pika tänava mõju Vähi ettepanekust välja ei loe. „

Vello Leito

10.03.2013

904 total views, no views today

Suurbritannia Iseseisvuspartei: visake Cameron üle parda

Suurbritannia Iseseisvuspartei (UKIP) liider Nigel Farage.

foto: Scanpix

UKIP: ohverdage Cameron

E24, 09.03.2013 11:07

Nigel Farage pani paika tingimused, mille alustel tema juhitud Suurbritannia Iseseisvuspartei (UKIP) eelseisvatel valimistel konservatiividega kampa lööks: kukutage David Cameron ja korraldage kiiremas korras ELi referendum.

UKIPi liidri sõnutsi on diil nende ja Cameroni vahel «ülimalt ebatõenäoline». Farage rõhutas, et peaminister ei ole vabandanud selle eest, et nimetas UKIPit «napakate, veidrike ja salarassistide» parteiks (fruitcakes, loonies and closet racists).

Farage ütles Financial Timesi ajakirjale antud intervjuus, Cameron on «petis» (conman), keda ei saa 2017. aastaks lubatud referendumi osas usaldada. «Ma ei usu ühtegi tema sõna,» ütles Farage.

UKIPi liidri sõnutsi tuleks pakt kõne alla siis, kui toorid oma liidri üle parda viskaksid, koalitsiooni laiali saadaksid ja kiiremas korras referendumi korraldaksid – soovitavalt enne 2015. aasta valimisi.

Farage’i pakkumine võib olla ahvatlev Cameroni kriitikutele konservatiivse partei paremas tiivas, kes võivad võtta üles parteijuhi väljavahetamise teema – kui märtsi jooksul vastuvõetav eelarve ei sisalda suuri maksukärpeid ning kui parteil maikuistel kohalikel valimistel viletsalt läheb.

UKIPi 28-protsendiline häältesaak Eastleigh’ valimispiirkonna vahevalimistel ning rahvaküsitlustes regulaarselt üle kümne protsendi ulatuv populaarsus on ajanud vaat et paanikasse tooridest rahvaesindajad, kes kardavad paremleeri lõhenemist ja oma parlamendikohtadest ilmajäämist.

Lõppeval nädalal sondeeris Farage’i ja tema seisukohtade sügavust ajalehtede The Sun ja Times omanik, meediamagnaat Rupert Murdoch, kes kutsus parteijuhi endaga Londonis lõunatama.

UKIPi liidri sõnutsi on Murdoch’i ajakirjanikud küll tema telefoni sisse häkkinud, kuid, nagu ta naljatoonis tõdes, «ei teinud seda ju [Murdoch] ise». Ta kirjeldas lõunasööki kui «tutvumisõhtut».

Väljavaade, et Murdoch’i väljaanded võivad asuda Farage’i seljataha – ning hakata õhutama toorisid Cameroni ohverdama ja UKIPiga diili tegema – tekitab aadressil Downing Street 10 kindlasti ärevust.

Farage ütles, et keskendub praegu maikuistele kohalikele valimistele, tuleval aastal toimuvatele Euroopa valimistele ja Briti parlamendi eelvalimiste võitmise võimalusele.

Kuid ta tunnistas Financial Timesile, et UKIPi juhtimine – mida üks ta endine kolleeg nimetab «sektiks» – on tema jaoks siiski väga kurnav. Farage’i sõnutsi on ta toonud oma partei juhtimiseks «tohutuid ohvreid» nii isikliku elu kui rahaasjade osas.

Ta andis mõista, et kui asjad liiga hulluks lähevad, tuleb tal võib olla pillid kotti panna – nagu ta 2009. aastal juba korraks tegi. «Ma korraks tõmbusin kõrvale, mäletate?» ütles Farage.

Copyright The Financial Times Limited 2013

George Parker, FT

_______________________

Postitas: EIP teabetoimkond

961 total views, no views today

Kelam santažeerib Gruusiat

http://www.postimees.ee/1163802/kelam-algatas-hoiatuskirja-gruusia-valitsusjuhile/

Artikli kommentaariumist:

Ats 3 tundi tagasi

jõhker surve opositsiooni (eriti riigikoguvälise – märkus EIP-TT) liikmetele, kohtusüsteemile ning sõltumatule meediale, avalik vaenu õhutamine ning valitsuse soosingul tegutsevate jõukude vägivald poliitiliste vastaste suhtes …ja selle kõige toimumine Eestis teda ei häiri. On ikka kahepalgeline rott

Part24 9 tundi tagasi

Ah et Šaakasviili veekahurid, mikimaskid, infraheligeneraatorid, kumminuiad ja igasugune niisugune oli siis areng, ja nüüd kui selle kurjategija jõustruktuuride teod ja ninamehed on kriminaaluurimise all, siis on see “demokraatia ja õiguskorra kiire taandareng”?

_______________________

Postitas: EIP teabetoimkond

1,393 total views, no views today

Tule Taara appi!

Andku Taara, et see kõik ei vii erakorraliste valimisteni veel sel aasta – EIP ei ole erakorralisteks veel valmis. Aga nüüd lugege tähelepanelikult läbi alltoodud artikkel.
EIP teabetoimkond
____________________

Hardo Aasmäe: Presidendi saladuslik vaikimine

www.DELFI.ee

 

Nimelt hoidsid 20 aastat tagasi mitmed Eesti ja Vene ettevõtted oma nn dollariarveid Eesti pankades. Sellel ajal oli dollarite omamine majanduslikult ülioluline, sest enamasti oli ettevõtetel maksevahendina kasutada vaid kiiresti väärtust kaotavad Nõukogude rublad. Dollarid olid selle aja ettevõtluses omamoodi puutumatu „kullavaru“, millega sai vabalt teha rahvusvahelisi arveldusi. Eesti pangad omakorda hoidsid seda raha Moskva Vnešekonompangas (VEB).

Ühel päeval pani Vene pool need arved kinni ja ettevõtted ei saanud seda raha kasutada. Jäädi ilma oma suurimast väärtusest. Dollareid teeninud edumeelsetel ettevõtetel algasid majandusraskused. Osa ettevõtteid pankrotistus.

Ühel päeval otsustas Vene pool, et maksab Vene ettevõtetele raha välja ning Eesti pool klaarigu ise oma võlgnike ja hoiustajatega. Eesti pool seda ei teinud, jättes Eesti hoiustajad saatuse hooleks. Veelgi enam.

Eesti Pank võimaldas nende raha välja maksta kõrvalistele isikutele. Selleks saatis Eesti Pank Vahur Krafti isikus 1995. aastal välja kirja, et Eesti poole raha tuleb välja maksta Vene viinavabrikandi Aleksander Mati ettevõttele summas 32,3 miljonit dollarit. Kusjuures sellel ettevõttel polnud Eesti pankades hoiul sentigi.

Kolm aastat hiljem muretseb Eesti Pank oma kirjaga, et 20 miljonit dollarit on veel maksmata. Makske kõik järelejäänud Eesti poole raha Aleksander Matile! Võtke kingituseks. Tagasi pole vaja! Sellega läks võõrastesse kätesse Eesti ettevõtjate, Eesti valitsuse ja Eesti Panga raha.

Eesti ettevõtjad, kes praegu kohut käivad, jäid Eesti Panga salatehinguga oma rahast ilma. Tegemist oleks justkui 1940. aastaga, kus juunikommunistid võtsid eraomanikelt ära ettevõtted, kinnis- ja vallasvara ning andsid Vene poolele üle. Terve riik anti Vene poolele üle.

Eesti poole raha ilmselgelt sihipärase kaotsimineku peale Eesti president vaikib. Asi on seda imelikum, et president on olnud sageli üsna tundlik palju väiksemate asjade puhul. Ta on avalikult muretsenud õpetajate kiusamise üle, abitult Eesti Energia suunas näppu vibutanud elektrihinna tõusu pärast ja vapustunud teadmata päritoluga 500 euro pärast Keskerakonna kassas. Viimasega võrreldes on VEB fondi lugu rahalises arvestuses 64 400 korda suurem. Kahjuks president vaikib.

Lugu on naljast kaugel, kuna tegu on üsna suure julgeolekuriskiga. Keegi ei usu, et 32,3 miljoni dollari kirju saadetakse välja ilusate silmade pärast. Sedalaadi tehingutes toimis toona ja toimib ka praegusel korrumpeerunud Venemaal „otkati“ (tagasilibistus) ja „vozvrati“ (tagastus) põhimõte. See tähendab osa raha varjatud tagasimaksmist nendele, kes käsivad arved üle kanda.

Tegemist on olukorraga, kus Eestis võisid üksikisikud ning organisatsioonid varjatult ja ebaseaduslikult Eesti riigi ja ettevõtete arvel rikastuda. Vene salateenistustel on selliste inimeste värbamine oma teenistusse käkitegu, kuna neil on rahade liikumine teada. Samas on tasu oma varjatud kuulekatele käsutäitjatele võõra rahaga (s.o Eesti poole rahastusel) ette ära makstud.

Värvatute teenistuskohustus kestab aga elu lõpuni. Olukord on kõhedusttekitav, sest need inimesed on ilmselt Eesti ühiskonnas üsna mõjukad. Paraku president vaikib.

Sellega asi ei piirdu. Teatavasti asus möödunud aastal seda lugu kinni mätsima Riigikogu. Oma sellekohases otsuses sedastati, et VEB fondi register (arveraamat) tuleb maha müüa. Riigikogu teadis ette, et selle väärtus on 0 eurot. Kõik fondi varad olid Vene poolele ära antud. Selle silmakirjaliku käiguga püüti asja summutada. Saare Kalur ja Pärnu Kalur saatsid abipalve presidendile, et ta ei allkirjastaks seda juunikommunistide konfiskeerimisvaimsusest kantud Riigikogu otsust. President vaikis ja jättis kasutamata oma põhiseadusliku tõkestusvõimaluse.

Presidendi vaikimine on halb. Väga halb. Üha häälekamalt räägitakse seltskondades, et ta ei saagi midagi teha, kuna on isiklikult laenanud arvestatava summa Vahur Krafti juhitud Nordea Pangast. Presidendi võlgnevusi võib igaüks vaadata tema iga-aastasest majanduslike huvide deklaratsioonist.

Kui Moskvas aastatel 1995–1998 Eesti raha jagati, oli praegune president Eesti Vabariigi välisminister. Eesti Panga tolleaegsete juhtide kinnitusel oli VEB fondi teema riikidevaheline asi. Seda ajab igas riigis eelkõige välisministeerium.

President võlgneb selgituse, mida võttis välisministeerium ette, et Eesti ettevõtjad saaksid Venemaalt oma raha tagasi? Mis oli nende pingutuste tulemus? Kui ei tehtud midagi, siis mis õigustus on nimetatud tegevusetusel?

Juba räägitakse, et jääkeldrist sündinud rahvakogu pole midagi muud, kui „Meikargeiti“ summutamise ja Reformierakonna maine päästmise katse. Ka presidendil on aeg oma maine päästmiseks selgitusi jagada.

879 total views, no views today

TTV näitab täna Jüri Lina dokumentaalfilmi …

… “Valgusetoojad. Jahbuloni Emissarid”
The Lightbringers: The Emissaries of Jahbulon

Maailmas on kuus miljonit inimest, kes kutsuvad end vabamüürlasteks, uskudes, et nad levitavad valgust, aga tegelikult pelgavad seda. Jüri Lina kujundlik film “Valgusetoojad” räägib, millist valgust ja kuidas levitavad Jahbuloni emissarid. Nimelt selgub filmist, et massoonid kummarduvad pentsikut elukat, keda nad kutsuvad Jahbuloniks. Filmis seletab vabamüürlusest lahkunud kõrgmassoon Bill Schnoebelen, mida see tähendab.
Filmis näidatakse maailma mõjukamate massoonide templite sisemust Philadelphias, Aleksandrias (Virginia), Londonis, Pariisis, Washingtonis.
Film annab põgusa ülevaate vabamüürluse ajaloost ja esitab dokumente nende sekkumisest poliitikasse. Massoon Harry Trumani tsitaat “New York Times’sist” mõjub eriti küüniliselt: ”Kui me näeme, et Saksamaa hakkab võitu saama, siis peame aitama Venemaad, aga kui Venemaa saab ülekaalu, siis tuleb meil aidata Saksamaad. Las nad siis tapavad nagu jaksavad, kuigi ma ei soovi Hitlerit mingil juhul võitjana näha.”
Film esitab hulga fakte massoonide kavatsusest kehtestada uus maailmakord.
Filmi muusika on valitud kahe eri ajastu dramaatilise muusika meistri Toivo Kurmeti ja Francesco Manfredini teostest.
Filmi lõpus näidatakse Toivo Kurmeti “Reekviemi” helide saatel haruldasi NKVD salavõtteid massihukkamistest punaterrori perioodil, mida kroonib timukate küüniline aplaus.
See on esimene eesti dokumentaalfilm, milles režissöör väljendab oma suhtumist üksnes heli- ja visuaalkujundite abil.Filmi pikkus on 55 minutit.

______________________

EIP teabetoimkond

1,104 total views, no views today

EIP on kogu aeg sellest teavitanud …

… ja teatas  11.02.2013 avalikkusele (-2013/02/11/eip-esimehe-vastus-rahvakogu-ekspertide-koordineerija-ulle-madisele-), et ei osale Rahvakogu, kui osa riigikoguerakondade poolt ülesseatud jultunud komploti töös. Loe  lisaks allpooltoodud Õhtulehe artiklit:

“Sotside vandenõu?

Pole muidugi kusagil öeldud, et paljuloodetud rahvakogu, mis valmistab ette seadusemuudatusi, peaks olema apoliitiline organ.

Küsimus on vaid, kelle nägu on need seadusemuudatused, mis rahvakogust väljudes riigikogule kinnitamiseks ette söödetakse.

Rahvakogu kodulehel ära toodud ettevalmistava töögrupi 17 liikmest ligi pooled on äriregistri andmeil kas olnud või on jätkuvalt mõne erakonna liikmed.

Esindatud on sotsid, IRL ja rohelised. On sümptomaatiline, et jalga ukse vahele pole saanud Reform, kelle poliitika vastu kogu protsess tegelikult ju ongi suunatud ega mustadest erakondadest Keskerakonnaga seotud isikud.

Joonistub välja huvitav käsuliin – jääkeldri kutsus kokku president Ilves, kureerima pandi rahvakogu koostöökogu juht Olari Koppel, kelle valvsa pilgu all tegelevad protsessi vedamisega Liia Hänni ja Siim Tuisk.

Kõiki nimetatuid ühendab kas varasem või ka praegune kuulumine SDE ridadesse. Või kas presidendi õigusnõuniku osalemine töögrupis on poliitiline samm või mitte?

Kuna sotsidel juba eksisteerib toetajaliikmete süsteem, mida Reformgi kavandab, siis ei tea me, kas erakonnast lahkumine oli sisuline või ainult taktikaline käik jälgede segamiseks.

Seega pole välistatud, et kogu jääkeldri protsess on sotside valimiseelne vandenõu segaduse külvamiseks ning Reformi jalgealuse õõnestamiseks.

Kui aga arvestada, et rahvakogu juhtgrupis osalejad on erakondadest välja astunud poliitikas pettumise tõttu, siis rahvakogus osalemine tähendab lihtsalt nende soovi uuesti poliitikasse tagasi tulla ning pirukast oma osa saada – esimesel korral see lihtsalt ei õnnestunud.

Rahvakogu võib neile olla valimiseelseks hüppelauaks, kusjuures kulud maksab kinni riik. Ilusate sõnade taga võivad olla varjatumad omakasupüüdlikud eesmärgid.”

____________________________________

Postitas EIP teabetoimkond

1,243 total views, no views today

Kalju Mätiku ettekanne 01.06.2013 konverentsil

Stalinismi taassünd Venemaal on ohuks kogu inimkonnale

Venemaal on täiesti avalikult toimumas stalinismi restauratsioon. Venemaa valitseva ladviku poolt minevikus toime pandud kuriteod kas vaikitakse maha või isegi püütakse neid õigustada. See kõik toimub Eesti valitseva ladviku vaikival nõusolekul või isegi kaasabil.
Kui kõiki riike juhitaks samal tasemel, peaks elatustase tänapäeva Eestis olema kõrgemgi kui Soomes, sest Soome on ühe sõja rohkem läbi teinud kui Eesti ning Nõukogude Liidule pealegi maksnud reparatsioone. Samuti võiks elatustase tänapäeva Venemaal olla märksa kõrgem kui Eestis või Soomes, arvestades Venemaa suuri loodusrikkusi. Tegelikkuses on olukord hoopis vastupidi. Leedu kunagine metsavend Bronislavas Miškinis, kes 1970ndatel aastatel oli GULAGis katlamajas brigadir, ütles ükskord, et suuremal osal Venemaast sõditi viimati Tšingis-khaani ajal: see maa näeb praegugi välja sellisena, nagu oleks sealt alles eile sõda üle käinud. Ja kõiges pole süüdi keegi muu, kui Venemaal seniajani võimul olev punanomenklatuur. Nõukogude võim kehtestas arvukalt selliseid kitsendusi, mida normaalsetes riikides polnud, kuid samas pakkus ka selliseid võimalusi tõusikluseks või „haljale oksale“ jõudmiseks, mida mujal maailmas ei tuntud. Inimene, kes oli liiga laisk selleks, et ausa tööga leiba teenida, liiga arg aga selleks, et võtta ette pangarööv, suutis N. Liidus elus edasi jõuda, astudes komparteisse ning tehes truualamlikult kaasa kõik selle peajoone kõikumised. Tulemuseks ongi, et nii mõnigi tegelane, kes kuskil Läänes elades pühiks luuaga tänavat, on tänapäeva Venemaal kõrges riigiametis.
Kui tahame, et totalitaarsete režiimide kuriteod ei korduks, tuleb otsustavalt vastu astuda mis tahes totalitaarrežiimi õigustamisele, sealhulgas kommunistide kuritegude mahavaikimisele. Pole kahtlust, et Stalin ja Hitler olid suurimad kurjategijad inimkonna ajaloos. Kuid nad said oma kuriteod toime panna üksnes tänu sellele, et kõikvõimalikud põhimõttelagedad kaasajooksikud neid diktaatoreid toetasid. Eestis tegutsenud teisitimõtleja, lähimineviku kommunismivang Sergei Soldatov (1933-.2003) ütleb oma artiklis „Poliitiline terror Nõukogude Liidus” järgmist: „Kui üks kirvega vehkiv vaimuhaige turuplatsil mitukümmend inimest ära tapab, siis ei tule mitte teda süüdistada, vaid neid, kes kõike seda pealt nägid ja ei võtnud mitte midagi ette, et teda takistada”. Kunagi pole liiga vara valedele vastu astuda. Kui aga mingi paleepöörde tulemusel, tänu rahva põhimassi argusele ja passiivsusele on Kremlis võimule tulnud avalikud stalinistid, on juba hilja. Kõige uuemat tunnistust Vene valitseva ladviku mentaliteedist pakub V. Putini äsjane avaldus Talvesõja (1939-1940) alustamise põhjustest Soomega. Kemplemisest 1920. a. Tartu rahulepinguga kehtestatud Eesti-Vene riigipiiri üle pole siinkohal mõtet rääkidagi.
Venemaa elanikkonna rahulolematus kasvab pidevalt ja kui see lõpuks saavutab kriitilise piiri, võib valitsev ladvik välja minna järjekordsele avantüürile, nagu seda oli hiljutine sõda Gruusiaga. Kui Eesti annab selle piirilepinguga õigustuse ühele kommunistide kuriteole, siis aitab ta sellega kaasa stalinismi restauratsioonile Venemaal. Stalinismi taassünniga kaotaks mitte ainult eesti rahvas, vaid veel rohkem kaotaks vene rahvas, jäädes edasi viletsusse. Ühtlasi oleks stalinismi taassünd ohuks kogu inimkonnale, sest riikidevahelise olukorra kunstlikult pinge all hoidmine võib lõppkokkuvõttes mingi juhuse tõttu viia kolmanda maailmasõjani.
Võib kindel olla, et seni, kuni Vene presidendiks on endine KGB-lane, me seda territooriumi tagasi ei saa. Tagasi me saame selle territooriumi siis, kui Venemaast on saanud õigusriik, kes ausalt täidab tema poolt allakirjutatud rahvusvahelisi lepinguid. Siis saame juurde umbes kakskümmend tuhat venelast, kellest paljud on Eesti kodanikud, aga kuna siis võib elatustase Venemaal olla tunduvalt kõrgem kui Eestis, saame me lahti suurest osast Tallinnas ja Ida-Virumaal elavatest impeeriumimeelsetest. Demokraatlik Venemaa ei hakka enam Eestile esitama põhjendamatuid süüdistusi ja meie rahva aral ja orjameelsel osal pole enam mingit vajadust valida Toompeale Kremli ees lömitajaid.
Kõigi varasemate lepingutega (Tartu rahu, EV põhiseadus, baaside leping) otseses vastuolus olev piirileping pole mitte üksnes eesti rahvuslike huvide reetmine, vaid see on veel suuremal määral vene rahvuslike huvide reetmine, kuna see aitab kaasa stalinismi taassünnile Venemaal. Lepinguid on mõtet sõlmida ainult nendega, kes lepinguid täidavad. Tuleb selgesõnaliselt ja ühemõtteliselt nõuda, et Venemaa täidaks varem sõlmitud lepinguid ja loobuks nendega vastuolus oleva lepingu pealesurumisest Eesti Vabariigile.
Mistahes lepingu puhul tuleb täita kõiki selle punkte. Kui keegi rikub liikluseeskirja rohkem kui kahesajast punktist kas või ühte, loetakse teda eeskirjarikkujaks. Sama lugu on ka muude lepingutega, nii et oleks juba aeg see lollimängimine selle piirilepinguga lõpetada ja saata see leping prügikasti.

Kalju Mätik
Täispikk variant piirileppe-teemalisel konverentsil „Tartu rahu puutumatuse kaitseks” 1. juunil 2013 kõlanud ettekandest. Ajanappusel jäi kolm viimast lõiku konverentsil ette kandmata.
Autor on Rahvuslaste Tallinna Klubi ja Eesti Iseseisvuspartei liige; nõukogudeaegne poliitvang. Konverentsi „Tartu rahu puutumatuse kaitseks” korraldustoimkonna liige.

_________________________________

Postitas: EIP teabetoimkond

1,208 total views, no views today

Kivisildnik: Kui raamatuid ei loeta, on ühiskond loll

Kivisildnik väidab viimases KesKus’i numbris, et kuigi Eesti kirjanduses valitseb kuldaeg, ei osata kirjanduse ja ajuga riigis mitte midagi peale hakata.

Taseme poolest on Eesti kirjandus enneolematul kõrgusel, aastaülevaated kiidavad proosat, aga ka luule, mis ülevaatajaid ei huvita, on seninägematult võimas – häid raamatuid, paljulubavaid debüüte ja tegevaid autoreid leidub rohkem kui kunagi varem. Mis on halvasti on see, et meil puudub igasugune süsteem, igasugune mõistusepärasus kirjanduse edendamisel ja korraldamisel. Eesti autorite raamatute arv kukub igal aastal ja viimase tosina aasta jooksul on see number kukkunud ligi kuus korda. Müük on ühelt poolt halb, aga teiselt poolt on eesti romaan edetabelitesse tõusnud ja nad ei taha toppidest kuidagi ära kaduda. Üldises müügitabelis näeb juba ka luuleraamatuid vilksatamas.

Mida meil pole

Mis puutub aga raamatukogusid, siis need jätkavad väga sageli enesetapukursil – Eestis on ligi seitsesada rahvaraamatukogu, ent väärtkirjanduse trükiarvud on 200-300 (kõigel muul peale romaani); romaane trükitakse poole tuhande ümber, nii et ka kõige müüdavamate raamatute trükiarv on väiksem kui rahvaraamatukogude arv. Luule, esseistika ja muu äärmusliku kraami trükiarv on väikesem kui Kirjanike Liidu liikmete arv.

See on ühelt poolt katastroof, aga teiselt poolt siiski eesti kirjanduse kuldaeg. Põhjused on ilmselged: kuna kirjanduses ei liigu raha, au ega kuulsust, siis sinna ei trügi karjeristid, skeemitajad, tuulenuusutajad ja muud hõlptulu otsijad. Aga kuna au, raha ja meediat kirjanduse juures ei ole, siis pole laiadel massidel kirjanduse ja tema kuldajaga asja.

Meie armsa ETV kultuuriosakond on pärast poole inimpõlve pikkust meediavaakumit tootnud juba viis kirjandussaadet, OPi arvelt ja korra kuus, aga ikkagi. Midagi on juhtunud, lõpuks. Kirjandusteemalised raadiosaated on head, isegi väga head – „Loos on asju“, „Uus raamat“ ning „Kohustuslik kirjandus“ on profitöö. Paraku on ainult TV see, mis loomastunud masse suudab erutada.

Meil pole ühtegi riiklikku kirjastust ja trükivõimsust, pole kirjanike õpetamise, treenimise ja täiendkoolituse võimalusi, mingit infrastruktuuri ei ole ega tule. Mingit süsteemi, eesmärki ega mõtet ei näi riigi poolt kirjandusel olevat, midagi ei osta kirjandusega peale hakata.

Epideemiline kirjaoskamatus

Tüüpiline näide kirjanduspoliitika debiilsusest on olukord raamatukogudega. Rein Lang sai aru, et pole mõistlik, kui kultmin toetab ühe käega kulkat ja kulka toetab väärtkirjandust, teise käega toetab ministeerium raamatukogusid, aga raamatukogud lähevad hüsteeriasse kui kirjandusest kuulevad, neile anna poolkõva pornot ja muid jälkusi. Sümptomaatiline on see, et ükski minister enne Langi pole sellest hullusest aru saanud. Pädevus missugune.

Olukord raamatukogudes on väljunud kontrolli alt pärast seda, kui raamatukogude seadusesse kirjutati muude vajalike asjade kõrvale sisse meelelahutus. Tulemuseks on see, et kõik vajalikud asjad peavad ennast tõestama ja ei tõesta ära mitte kuidagi, meelelahutus aga laamendab maksumaksja rahaga nii, et meelelahutajatel lõug rasvane. Meelelahutus tuleb kohe seadusest kõrvaldada või kehtestada selged kvoodid. Põllumajanduse eksperdid võivad kvoodiasjandust kultuuribürokraatidele õpetada, pole vaja kaugelt tarkust taga ostida.

Kirjandus ei ole meelelahutus ja ei peagi olema, kirjandus ei võistele kunagi televisiooni ja muusikaga, ehkki palju suurepäraseid filme on tehtud raamatute põhjal. Kirjanduse eesmärk on tänapäeval olulisem kui varem – kirjaoskamatus on epideemiline.

Järjest rohkem loeme me lugusid sellest, et üliõpilased ei oska lugeda ega kirjutada, et üliõpilased ei oska arutleda ega tea kõige lihtsamaid asju, et üliõpilased ei saa küsimusest aru, et lääne demokraatlikud noored, kes kuuekümnendatel lugesid 15-aastaselt Salingeri, loevad nüüd raamatut aplast röövikust, kus üle kahe lehekülje on rööviku pilt ja selle all kaks rida primitiivset teksti.

Mõtlemisvõime kui nõue

Ainult väärtkirjanduse lugemine tagab mõtlemisvõime, erinevalt teleka vaatamisest, õlle joomisest ja võrgus surfamisest. Kirjaoskamatutega teadusmahukat ja innovatiivset majandust üles ei ehita, aga meil just seda üritataksegi teha. Ma olen kaugel sellest, et väita, nagu oleks lugemine kõigile inimestele ja elualadele vajalik, seda kindlasti mitte. Aga need kümme protsenti, keda vanasti peeti haritlasteks – õpetajad, arstid, arhitektid, insenerid, ohvitserid ja kõrgemad riigiametnikud? Mõtlemisvõime käib nende tööülesannete juurde. Ilmatüdrukul ei käi ja ei peagi käima, aga õpetajal käib.

Paraku on meil kümneid tuhandeid õpetajaid, õppejõude, gümnasiste ja üliõpilasi, aga raamatute trükiarvud on sadades. Siit on üks samm lihtsa järelduseni: mõtlemisvõimetud (ehk lihtsalt ja arusaadavalt väljendudes lollid) vastutavatel kohtadel viivad ühiskonna kriisi. Mõtlemisvõime oleks lahendus, muidugi mõtlemisvõime koos moraaliga, sest nutikaid vargaid ja alatuid skeemitajaid oleme küllalt näinud.

Kirjandus annab meile maailmavaate koos väärtustega. Uurimused näitavad, et raamatulugejate ajuehitus on teistsugune kui võrgus surfajatel. Ühtedel aju töötab, teistel lihtsalt mitte. Sul on valida, kas tahad töötavat aju või ei taha, kui tahad, siis tee trenni, loe keerulist ja mõttega teksti. Kes oma aju ei treeni, selle aju ei tööta.

Süsteemivälised nõudmised

Ajutrenn on kindlasti kõige põhilisem kirjanduse efekt, mingil kõrgemal tasemel muidugi muutub lugemine naudinguks, aga seda alles siis, kui hakatakse läbi hammustama kujundit ja muid kõrgemaid kirjandustehnoloogilisi konstruktsioone. See ei juhtu niipea, see juhtub alles siis, kui oled teadlikult läbi töötanud tuhandeid olulisi teoseid. Lugenud vähemalt viis aastat oma elust ja mitte mingit poolkõva porri, vaid Dostojevskit, Tammsaaret ja Zbigniew Herbertit.

Kuidas tekitada ühiskonnas nõudmine arukate inimeste järgi, on omaette probleem, sest kui ühiskond on rajatud mõistusevastasele alusele, pole tervel mõistusel rakendust. Tee kükke, kui kästakse ja saad rasvasemat lobi.

Mida mõttetum on süsteem, seda suuremaks kasvab nõudmine süsteemivälise mõtlemise järele. Tänapäeval otsitakse tikutulega häid ideid, idufirmad ja muud sellised asjad on ülimalt nõutud kaup. Enam ei hävitata väikeettevõtlust in corpore, vaid ostetakse see üles ja tehakse raha. Mõte müüb.

Müüv mõte on ainus asi, mida Eesti paesel pinnal üldse on võimalik ja arukas edendada. Teatavad tendentsid globaalmajanduses siiski eeldavad mõtlemist ja maksavad selle eest hästi. Mõte aga eeldab toimivat mõtlemisaparaati ja siin jõuame me jälle lugemise kui ajutrenni juurde. Ja loetava kui treeningvahendite juurde.

Ma olen kindel, et mul ei õnnestu veenda kirjanduse kasulikkuses ühtegi kultuuriametnikku ega suurettevõtjat, veel vähem panka. Aga mõni lapsevanem, kes tahab oma lapsele helgemat tulevikku ja paremat inimkvaliteeti, see võiks raamaturiiulite peale mõelda. Muide, Ameerikas minnakse eliitülikoolidesse ainult nendest kodusest, kus on raamaturiiulid seinas. See on fakt.

_________________________________________________

Allikas: Delfi, 05.03.2013

Postitas: EIP teabetoimkond

822 total views, no views today

Jaak Uibu: Kiri Põhiseaduskomisjonile

AVALIK MÄRGUKIRI RIIGIKOGU PÕHISEADUSKOMISJONILE

Lp Riigikogu põhiseaduskomisjoni esimees Rait Maruste ja komisjoni liikmed

riigikogu@riigikogu.ee

pohiseaduskomisjon@riigikogu.ee

Koopia: Riigikogu juhatus

Edastame Teile meilimanuses 30. jaanuaril 2013 Riigikogu konverentsikeskuses toimunud Toompea Haridusseminari koosoleku ettekande Eesti Vabariigi põhiseaduse mõte ja sätted ning süvenev rahvastikukriis ja seminari väljundina pöördumise Põhiseaduse Assamblee liikmete poole. Koosoleku järgselt saadeti ettekande tekst läbivaatamiseks Toompea Haridusseminari kõikidele liikmetele ja kirjavahetajaliikmetele, Tartu Ülikooli Õigusteaduskonnale, Eesti Klubile, Eesti Rooma Klubile jt. Ettekanne avaldati meedias ( Estonian World Review, Võrumaa Teataja, Kesknädal, Eesti Iseseisvuspartei netiportaal, Ühenduse Forselius netiportaal, YouTube, Haridusfoorum jt.) või on veel avaldamisel.

Laekunud hinnangute ja seisukohtade alusel palume meie poolt tõstatatud põhiseaduse ja rahvastikukriisi vastastikuse mõju temaatika võtta töösse Riigikogu põhiseaduskomisjonis. Oleme oma seminaris vastava temaatika esialgselt

läbi töötanud, kuid arusaadavalt on põhiseadusega määratud riigi põhieesmärgi ja põhiülesande täitmise järelvalve kohustus Riigikogul (Eesti Vabariigi põhiseaduse ekspertiisikomisjoni lõpparuanne, 1998), ilmselt eeskätt selle spetsialiseeritud komisjonil – põhiseaduskomisjonil.

Meie palve on seda tungivam, et teabenõuded Presidendile, Riigikohtule ja Õiguskantslerile ei suutnud tuvastada põhiseaduslikkuse järelvalve süsteemset ega terviklikku rakendamist riigi põhiülesande – rahvuse säilimise – täitmise üle. Põhiseaduslikkuse järelvalve keskendub eeskätt õigusaktide analüüsile, mis ilmselt pole piisav. Kui kahekümne aastaga on Eesti kaotanud kuuendiku oma rahvastikust ja täna soovib kolmandik Eestist lahkuda ja kui see ei ole rahvastikukriis, siis kui suur peab olema rahvastikukadu rahvastikukriisi tuvastamiseks ja tõhusate vastumeetmete rakendamiseks!? Ükskõiksus rahvastikukriisi suhtes Eestis, Lätis, Leedus on silma paistnud Venemaa ajalehe Svobodnaya Pressa korrespondendile, kes tasakaalus artiklis väljendab oma üllatust: Baltimaade sotsioloogid muretsevad depopulatsiooni pärast, aga presidendid mitte.

Ajendatult ettekandest kirjutab kommentaator: …neis asjus on tõesti nii kujunenud, et probleemidest püütakse mööda hiilida. Mul lähevad alati “karvad turri” kui kuulen kiidulaule, et kui hästi on meil ja meie riigil läinud, kui edukad oleme olnud. Arvan õigeks, et ühe või teise asja edukust saab hinnata vaid püstiseatud eesmärgi täitmise või sellele lähenemise aluselt. Eesti riigi eesmärk on rahva kui natsiooni, kultuuri ja omariikluse püsimajäämine nagu tolles preambulis sõnastatud ja seega saab meie edukust hinnata vaid sellest aspektist, mis on meie eesmärk ja eesmärgi teostus, kõik muud saavutused tuleb siduda sellega. Mis kasu on meil “viie rikkama” riigi hulka kuulumisega kui selles riigis ei ela enam eestlased, see oleks ju fiasko. Rõõm lugeda, et probleemi püütakse esiplaanile seda ja oleks kahju kui see sama “perioodiliseks nähtuseks” muutub nagu need riigis teatud võitluste eel hoogu võtavad, aga siis järgmise poliitilise elavnemiseni ära unustatakse.

Veel teine kommentaar seminari kirjavahetusest samal teemal: Nii kaua kuni põhirahvastiku kidumist pole suudetud peatada, on ülim vastutustundetus ja variserlikkus rääkida meie riigi arenemisest. Arenemisvõimeline on ainult rahvastiku taastootmisvõimet omav riik. Praegune areng on näiline ja toimub rahvuse eksistentsi arvelt. Teisisõnu – riigi põhieesmärgi järgimise on varjutanud mitmesugused muud eesmärgid. Kujundlikult väljendades – õigusfilosoofilises nõrkuses on lapse mähkmed saanud olulisemad kui laps ise. Siin kumab vastu seadusandlik tegematajätmine, mida Riigikohus oma vastustes Euroopa Konstitutsioonikohtute küsimustikule määratles kui olukorda, kus seaduses ei leidu reeglit seesuguse situatsiooni lahendamiseks, mille õiguslik reguleerimine on põhiseaduslikult nõutav. Ja rahvuse säilimine seda on!

Kokkuvõtteks. Palume meie poolt tõstatatud põhiseaduse ja rahvastikukriisi vastastikuse mõju temaatika võtta töösse Riigikogu põhiseaduskomisjonis. Toompea Haridusseminar aateühendusena ei saa jääda kõrvaltvaatajaks. Töö jätkamiseks vajame komisjoni vastuseid ettekande teise osa viiele küsimusele ja seisukohti/algatusi kolmanda osa seitsme ettepaneku osas. Kui leiate, et küsimused on väljaspool põhiseaduskomisjoni vastutusala, siis Teie kõrgelt positsioonilt on ju sobivamad adressaadid kindlasti paremini nähtavad ja saate tegutseda oma pädevuse ning ametivandega võetud vastutuse piires nende adressaatide/partnerite kaasamisel.

Usus Põhiseaduse ja põhiseaduskomisjoni jõusse,

Jaak Uibu, D.Sc.,Ph.D.

Toompea Haridusseminar

jaak.uibu@mail.ee

05. märtsil 2013.a.

Lisa 1. Ettekanne 7 lk

Lisa 2. Pöördumiskiri 1 lk

_________________________________________

NB! Lisad vt Jaak Uibu varajasematest postitustest siinsamas kodulehel

1,112 total views, no views today

Kes seda teeks?

Matti Ilvese kirjutised aadressil rahvuslane@gmail.com on tavaliselt tihked ja terviklikud. Seekord aga on juhtunud tal tööõnnetus. Vaadake, mis ta 01.03.2013 kirjutas:

Uuskolonialism on Eestis saavutanud täieliku võidu ja enne pole meil sellest võimalik väljarabelda, kui valimistel vahetame välja kartelliparteid tervikuna. Eesmärk olgu – mitte ühtegi häält praegustele Riigikogu erakondadele!

Aga milliseid erakondi meil siis valida on? Eestis on rida rahvuslike erakondi, kellest üldse ei räägita ja kes ülikalli valimiskampaania tingimustes pole seni suutnud konkureerida Riigikogu riigi poolt rahastatud erakondadega. Samuti pole neil rikkaid toetajaid, kellele nad saaksid müüa meelepäraseid seadusi.

Toon nüüd rahvuslikult mõtlevad parteid, kes on täiesti suutelised Eestis valitsusvastutust võtma. Kõigepealt Eesti suuruselt 4. erakond – Eesti Konservatiivne Rahvaerakond, siis veel Eesti Iseseivuspartei ja Eesti Vabaduspartei – Põllumeeste Kogu. Kõigis neis erakondades on tuntud ja kõrgelt haritud inimesi, kes on suutelised moodustama Eesti huvidest lähtuva valitsuse ja mis kõige tähtsam, nad pole santažeeritavad võõrriikide poolt ning Euroopa Liidu salajaste palkadega ära ostetud, nii kui võimuerakondade paljud poliitikud on oma musta mineviku ja lähiajal sooritatud kuritegude tõttu.“

Matti Ilves lähtub eeldusest, et pakutud poliitiline materjal on endastmõistetavalt erinev sellest, mis riigkogus. See on üsna õhust tõmmatud eeldus – soodumus selleks on, kuid ei ole mingit garantiid. Aga lausa hullud on väited, et „ … nad pole žantažeeritavad võõrriikide poolt ning Euroopa riikide salajaste palkadega ära ostetud …“ Tõde ei ole seal. On hea, kui saab midagi tsiteerida ega pea ise kõike sõnadesse sättima. Nagu tellitult oli internetist eile võtta Inno Tähismaa analüütiline mõnur: „Eesti huvi ja Euroopa huvi.“ Sellest:

Eestit välismaal muudkui kiidetakse, et saab hästi hakkama. See on ka loomulik, sest Euroopa ei oota Eestilt muud kui raha, ehk siis tasakaalus eelarvet. Nii nagu huvitab NATOt (USAd) Eesti puhul samuti vaid raha, 2,5% SKPst ehk 400 miljonit eurot, mille eest tuleb osta teistelt NATO liikmetelt, soovitavalt USAlt relvastust. Euroopal ega NATOl pole sooja ega külma sellest, et võetud kohustuste tõttu pole paljudel eestlastel tööd, raha toidu ostmiseks või pere loomiseks. Euroopat ega NATOt ei huvita eesti rahva tulevik, vaid ainult raha. Euroopa mõistes on eesti rahvas töökas, kuulekas ning leplik ressurss, mida Euroopa ettevõtetes ja ametiasutustes ära kasutada. Eestimaa, ehk see, mida eestlased oma kodumaaks peavad ja mille vabaduse eest võitlevad, on Euroopa mõistes vaid pärast esimest ilmasõda loodud puhvertsoon ida ja lääne vahel, millega saab võimalusel kaubelda. Pärast esimest ilmasõda oli see ala Lääne käes, pärast teist ilmasõda anti ära Ida mõjusfääri.
Pärast Euroopa Liiduga liitumist juriidilises mõttes Eesti riiki enam ei eksisteeri. Ülene on Euroopa Liidu põhiseadus, või põhiseaduslik leping, nagu seda leebelt nimetati ning Euroopa Liidu direktiivid. Eesti rahvas võib oma põhiseadusega peed pühkida, kui otse väljenduda. Euroopa Liidus ei koti enam kedagi, kas eesti rahvas jääb püsima või mitte. See ei koti ka Eesti poliitikuid, sest nemad pole enam mitte eesti rahva huvide esindajad, vaid Euroopa Liidu ametnikud, midagi valitavate kuberneride sarnast. Nad käivad oma tegevuse kohta aru andmas Brüsselis, rääkimas oma edusammudest eelarve tasakaalus hoidmisel. Eesti rahval pole siin kedagi süüdistada- referendumiga anti jäme ots käest … .”

Vaat nii. On aeg möönda, et Eestit ei juhi valitsus ega riigikogu, vaid Euroopa Komisjon ehk EL valitsus. Meie poliitikud pole ei lollid, ega ennekuulmatult korrumpeerunud, vaid on tavalised arad ja tahtejõuetud logardid, pisisulid, kes on aerud paati tõmmanud ja nihverdavad, kui saavad. Helmede poliitiline retoorika esindab aga poliitilise ilukirjanduse head taset teemal, et vaadake, mis nad seal riigikogus teinud on, aga vaat, kui meie … Noh, mis siis, kui teie … ? Mitte midagi, muidugi, nemad on viimased, kes keskvalitsuse korraldused täitmata jätavad ja nii riigikokku jõuabki IRL2.

On ammu selgeks saanud seaduspära, et algselt vihased, eetilised ja missioonitundelised uusriigikogulastest liikmed on kolme kuuga kustutatud, uude usku pööratud, vanas sängis vankrit veeretama pandud. Mõned erandid on nagu olnud ka, vist …

Kas EKRE on sellega siis täiesti perspektiivitu. Ilmselt ei ole, sest Rahvaliit oli riigikogus siiski kõige rohkem Eesti poole kaldu. Vääramatuks eelduseks on aga sellise esimehe leidmine, kes olemasoleva EKRE kehandi lõplikult kodumaiseks küpsetab. Kes see oleks? Mina ei tea.

Veelgi kurvemad on lood aga Vabaduspartei – Põllumeeste Koguga. EIP pidas tollega ühinemisläbirääkimisi üle 15 aasta, mis ebaõnnestusid siiski ennekõike sellepärast, et erakonna kehand on euromeelne ja ei ole mitte iseseisvusmeelne. Euromeelseid erakondi riigikokku aga vaja pole, neid seal niigi ülearu palju.

Vajame alternatiivi, kompromissitut, sellist, mil krokodilli hambad ja hundi kavalus. Kas Helmed on need, kes lähevad Uus-Moskvasse, löövad ukse jalaga lahti ja Barrosod-Rompuyd ütlevad: jess! Ei nad ütle, ütlevad vaid, et need krokodillid on ju martsipanist …

Iseseisvuslastele asendust ei ole. Kõik iseseisvuslased, kel tiigrisüda sees ja julgevad öelda, et Eesti peab Euroopa Liidust välja astuma, need tuleb koondada üheks jõuks – ühekaupa, jupikaupa … ükskõik, mis kaupa, peaasi, et … . Kuid kes seda teeks? Mina ei tea.

Aga kui EKRE on kodumaiseks küpsetatud, praegune poliitiline tühisillerdamine maamehe tõelembeseks matsuks tehtud, eks siis ole näha, mis saab.

Vello Leito

03.03.2012

2,844 total views, no views today