Vello Leito: Hääbumistest ja kirumisest

Alles eile jõudis meediasse teave, rõõmusõnum eurorahvuslastele, et Euroopa Parlament kavatseb kulutada üle kahe miljoni euro, võitlemaks ELi vastaste netikommentaatoritega. Idee on jälgida negatiivseid ja palgata sõbralikke kommentaare kirjutavaid inimesi, kuna ELi vastane viha inimeste seas näitab tõusutendentsi. Kuid rõõmusõnum kohapealsetele eurorahvuslastele on siiski üsna väike, sest värvatud kommentaatorid tegutsevad meie riigikoguparteide juures juba ammu – need hästikoolitatud propagandistid, kel 21. sajandi „Abiks agitaatorile“ laual.

Koos Kreeka kultuuriga jõudis inimkonna käsutusse, sealjuures siis ka eesti võimkonna käeulatusse, kõrgkultuur leiva ja tsirkuse kaksikvõimust – ei jaksa võim anda rahvale leiba, siis andku tsirkust. Kreeka valitsemiskultuuri renessanss Eestis on heal järjel, sest leiba on vähe, tsirkus seepärast olgu olla. Ja nii see Toompea mäevõimu parteide kommentaatorite (loe gladiaatorid) tööhõive päev-päevalt kasvabki.

Vanas Kreekas oli nii, et kaks satsi gladiaatoreid pandi omavahel võitlema ja rahvas vaatama. Ent kui pole kirge, pole verd, siis meetod ei toimi – sellest saadi juba Kreekas suurepäraselt aru, saati siis valgustatud uusajastul Künkal. Kirg tuleb luua ja luuaksegi, ei saa kuidagi öelda, et võimukunnidel leidlikkust selles osas napiks.

Vaata, mis nad välja mõtlesid, Evelin Ilves manitseb: „Eesti riik pole isetu sünnitis, keda tapva järjekindlusega kiruda.“ Punastes sukkades beibe emavale otse lambist – keegi pole kirunud riiki, vaid valitsust ja seda, et leiba on vähe. Aga tsirkust sai. Järgnes gladiaatorite madin, mis kogu meedias pühkis pisikeseks taplused teelt. Mõned naiivsed eesti patrioodid, kes aru ei saanud, et tegu on mänguga, pillasid ka ehk mõne punapipra kauna supi sisse, aga ülejäänus näidati EL tulevastele gladiaatoritele klassi, et kuidas virtuaalis verd valama peab. Üks kasvama pandud ja korralikult kastetud valeväide, ning kogu ühiskonnas kired möllavad. Valitsejate gladiaatorid „iseseisva“ omariikluse idee üllaid esindajaid kiitmas, rohutasandi gladiaatorid aga kehastamas alatuid kirujaid.

Selline on üks klassikaline meetod gladiaatorluse kuldsest ajaloost. Kuid tehti ka teisiti, nii et keegi eksinu või ohvriks mõistetu visati puuri koos lõvidega, sulenuga kätte ja võitle. Ilma „eksinut“ relvastamata ei saa ju – pole pinget. Kui Ilvese paskvillis peitunud intriig ammendus, siis leiti kiiresti eksinu, kes puuri visati. Üks püüdlik loll võimukünkalt ei saanud aru, et gladiaatorite käskijate jaoks on poliitika valetamise kunst ja ajalugu on kokkulepitud vale, ning uskumatu küll, aga ühiskond lainetab veel suuremas verejanus. Vist veel pikalt. Samas kogub jõudu juba järgmine gladiaatorite näitemäng: et ajalugu ongi kokkulepitud vale, eks ju? Ja teie, teised, ärge kaagutage …

Et, mis ma ikkagi tahan öelda? Riigi kirumisest ja väljasuremistest mitte midagi rohkemat, kui seda, et tegemist suitsukattega, mille riigi ja rahva vastased on üles tõmmanud, et peita selle taha tõde. Tõde aga on lihtne: ei Eesti riik ega rahvas ole välja suremas, vaid mõlemat hävitatakse raevukalt ja teadlikult, nii riigisiseste võimunäitlejate, kui riigist väljaspool asuvte võimunäitlemise stsenaristide ja produtsentide poolt.

Ja veel pean ma ütlema, et olukord on pööranud oma pööramised ja kõige möllu sees on künkakuningad „unustanud“, et leiba napib ja vilja ei külvata. Järsku mõni vaimselt küürakas, kel tõde tähtis, või mõni vilistlane, magister või kes iganes, kelle jaoks leib tsirkusest tähtsam, panebki pommi Stenbocki maja alla. Õudne.

Vello Leito

06.02.2013

472 total views, 2 views today

Print Friendly

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>