Mis kurat siin ikkagi toimub?

Virumaa Teataja, 13.12.2012

Eino Vaher, Rakvere maleklubi esimees

Kui McDonalds tuli Poolasse, siis milline oli poolakate tingimus? Aga selline, et krõpsud võivad tulla, aga hakatagu seda tegema Poola kartulist.

Naastes kuu aega tagasi Itaalia kultuurireisilt, meeletute emotsioonidega ja sellest loomulikult kirjutades, oma armsasse ja samas nii absurdsesse Eestisse, mõtlen ma oma väikesele kodumaale ja sellele, kui lollid me tegelikult oleme ja kui arglikuks on meid kasvatanud 700aastane orjaaeg. On piits me turjal plaksunud ehk liigagi kaua? Ning nähes järgmisel päeval meie ajalehtedes jällegi tuttavaid pealkirju, et “Itaalia ägab raskustes” ja “Kreeka rahvas jälle tänavail”, tahan teilt kõigilt küsida – mis kurat siin ikkagi toimub?

Kallid inimesed, ärge uskuge seda! Seda, millest kirjutatakse. Mingit kriisi seal ei ole, õigupoolest pole sellest kriisist haisugi! Kas nägime oma vahva bussireisi vältel ühtegi kurva näoga itaallast? Ohkis keegi neist valust? Mis kriis? Teadke, et nad pole seda sõnagi kuulnud. Küsisin seda kõigilt meie bussireisikaaslastelt ja kõik nad vastasid mulle eitavalt.

Itaallased ei maksa makse ega kavatsegi maksta, sest nad vihkavad oma poliitikuid ja leiavad, et kui nende valitsus on korrumpeerunud, miks peavad siis nemad olema ausad.

Kividega loobivad nad vaid lõbu pärast, kuumaverelised inimesed, nagu nad on, neile on see võibolla lahegi. Ja oi kui uhke olen ma nende üle ning samas pettunud meis, eestlastes, oma orjameele ja lolluse pärast.

Tundub, nagu oleks selle Itaalia ja Kreeka kriisi välja mõelnud meie omaenda poliitikud, kes oma kohta hoiavad ja head elu edasi elada kavatsevad, ning nendega mestis olevad välismaised pangad ja nende käpa all olevad Eesti ajalehed.

Miks oleme ometi nii lollid ja maksame kinni Kreeka võlad ja kohe-kohe hakkame kinni maksma ka Itaalia omi ajal, kui sealne rahvas lõbutseb, elu naudib ja pidu edasi paneb? Miks ei karju me oma viletsusest, vaid elame edasi, mõttetut elu, kartes töökoha või ma ei tea, mille pärast veel.

Kuulame oma poliitikute udujutte sellest, kui targad oleme ja kui hästi hakkama saame, teades samal ajal, et Soomes saab kojameeski rohkem palka kui meie paljukiidetud keskklass. Miks teie, udujuttude levitajad, peate meid sellisteks lollideks, kes usuvad ja jäävad uskuma seda niikaua, kuni oleme näinud tõtt.

Meie poliitikud ei ole targad, kui kuulda giidi jutte sellest, et poolakadki kaitsevad oma siseturgu. Ja kui McDonalds tuli Poolasse, siis milline oli poolakate tingimus? Aga selline, et krõpsud võivad tulla, aga hakatagu seda tegema Poola kartulist.

Kas siin, meie tiigrihüppe aupaistes soojendavas Eestis on see üldse kunagi jutukski tulnud või on selle üle kasvõi natukenegi mõeldud? Mina igatahes pole kuulnud. Las edasi räägivad need, kes teavad. Meile on oluline, et meid kiidaks Brüssel ja et Brüssel teeks meie poliitikuile pai. See, et nad iga päev pai saavad ja et meid kogu Euroopas imetletakse, kui osavalt majanduskriisiga hakkama oleme saanud, teame kõik. Pai tegemise järel on neil mõnus oma lugu edasi rääkida, et neid imetleksime. Tagasi valiksime. Meie muidugi usume ja küllap valimegi. Sest uued valitsejad võivad veelgi hullemad olla.

Nii kohutavalt valus on. Räägime edusammudest ajal, mis meenutab 1944ndat, mil lahkusid kõik, kel vähegi mõistust ja pealehakkamist. Jäid siis ja jäävad nüüdki need, kel seda ei ole või on saamatud. Jäävad need, keda seob Eestiga see müstiline miski, kas töö, naised-lapsed, koer või klubid või mis tahes.

Kui oleksin vaba, lahkuksin päevapealt. Kohe! Aga minagi ei saa. Sest mindki kiidavad kolleegid ja pere sõnadega, et ilma minuta nad ei saa, patsutavad õlale, et palun rahune maha ja pane varsti jälle edasi! Tundub, et ma jällegi jään.

Firenzes kuulsin ühe nurga pealt sõnu “Estonia. Finland. Russia” ja oma Che Gue­vara pildiga särgis ligi astudes hüüdsin: “Kes räägib siin Eestist, minagi olen Eestist.” Ning minu vastas seisis pikk ja sirge eesti vanahärra oma kena prouaga. Kaua raputasime kätt ja lubasime järgmisel laulupeol kohtuda.

See oli reisi ilusaim emotsioon, näha tänavanurgal meest, kes lahkus siit neljakümne neljandal. Ta elab USA läänerannikul, püüdes lõhekala ja puhates oma elutööst, aga Itaalias tänavanurga peal räägib ta itaallasest püksirihmamüüjale oma lugu Eestist ja sellest, kus asub Eesti. Ta kannab ikka veel südames Eestit! Tervitused ookeni taha, sirge vanahärra, loodetavasti kohtume kunagi veel.

Tahan teilt küsida, kas meie põlvkond tutvustab oma Eestit praegu maailmas samamoodi? Ja kumb pool tutvustab ja kuidas tutvustab, kas need, kes on vabad ja lahkuvad, või need, kes jäävad ja ägavad?

Tahan teilt küsida, mis jama siin toimub, kui meie riiete, toiduainete, bensiini ja elektri hinnad on ammu kõrgemad kui enamikus maades ning ikkagi vahime oma valitsejaid imetlevate pilkudega ja lahtivajunud suuga, kuulates nende kiidulaulu. Iseendale.

Poliitikud, lõpetage ometi oma naba imetlemine, sest rahvas ootab teilt juba nii ammu hoopis midagi muud. Ta ootab tegusid ja kaitset järjekordse hinnatõusu vastu, aga mitte kurejuttu.

Ärge palun rääkige meile oma järjekordsest palgatõusust. Tõstke seda siis salaja ja oma kuldpotil edasi istudes. Sest lugeda sellest on nii kohutavalt alandav ja ebaõiglane. Teadke, et meitelgi võib pakatada vimm, mis kogunend salaja.

Mida ometi olete meile kogu see aeg rääkinud. Sellest kriisist. Miks valetanud? Et seal on halb ja meil hea. See ei ole ju nii. Vastupidi, siin on halb ja seal on hea. Siin on hea vaid poliitikutel.

Ma julgustan kõiki siit lahkuma, sest me oleme tugevad ja distsiplineeritud ja meid hinnatakse seal. Me saame hakkama.

Ma ei saa enam armastada oma Eestit, kui siin on eesotsas “moraalitsevad värdjad”, nagu kirjutas professor Raud. Temagi tehti noortekogude kommenteerijate poolt kiirelt maatasa. Mees on igatahes vagusi jäänud. Kõik on täpselt nii, nagu peabki ja kombeks.

Tean, et üldiselt peetakse poliitikute sõimamist mõttetuseks. Teil on paks nahk ja selle paksu naha pärast ma natuke isegi imetlen teid. Te isegi ei vaevu lugema, mida teist kirjutatakse. Toimetate rahulikult edasi, küll rahvas maha rahuneb.

Aga kergem hakkas. Sain öelda, mida õigeks pidasin. Rahval oleks aeg tänavaile tulla. Mina oleksin nende hulgas.

_________________________________

 

Postitas EIP teabetoimkond

562 total views, 1 views today

Print Friendly

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>