Kas Euroopas tuleb revolutsioon

KOMMENTAAR | Kas Euroopas tuleb revolutsioon?

Kops üle maksa

Nüüd on selge, et vanaviisi edasi ei saa. Ei ole nii palju raha, et maksta hättasattunud riikide võlgu, ei ole! Ei ole raha, et pidada ülal Brüsseli muidusööjate leegioni, ei ole! Ei ole raha ka selleks, et edendada kalleid energiaid, biokütust ja mürgiseid elavhõbedalampe…

Kuid ometi jätkab süsteem inertsist tegutsemist samas suunas. Pole võimalik võtta vastu olulisi reformistlikke otsuseid ja neid ellu viia – kollektiivne juhtimine ei lase. Pole ka ühtki tugevat liidrit, kelle mõistuse ja tahtejõu ümber võiksid koonduda ülejäänud. Praegused Euroopa riigipead on mures ainult ühe asjaga – kuidas teha nii, et mitte midagi ei peaks tegema. Kuidas venitada veel natuke, et mitte võtta ette midagi radikaalset. Ehk läheb kõik iseenesest korda, või kui ei, siis ehk saab nende valitsemisaeg otsa enne, kui käib pauk. Lühidalt, nagu ikka – pärast meid tulgu kas või veeuputus.

Nad eksivad. Iseenesest ei saa selles maailmas korda mitte miski, ja pauk võib kärgatada palju varem, kui arvatakse. Mõningad märgid selle kohta juba on. Mitmel pool Lõuna-Euroopas on elavnenud vahepeal, pärast Nõukogude Liidu krahhi vaata et varjusurmas olnud vasakpoolsed liikumised. Rahvad, kelle elatustase langeb, on üpris üksmeelselt selgeks õppinud vormeli: “Miks nad (Euroopa Liit, valitsus) toetavad pankasid, miks nad ei toeta inimesi?!” Ja ei saa öelda, et tegemist oleks pimeda vihaga: kõik näevad, kuidas pankurid topivad külma rahuga taskusse boonuseid, samal ajal kui üldine majanduslik olukord aina halveneb. Inimesed kaotavad eluasemeid, kuid isegi see ei päästa neid võlgadest – kas poleks võinud abiraha pigem sellele kulutada? Nördimus kasvab, siiani pole see veel lahvatanud suureks vägivallaks, aga ühel hetkel võib kvantiteet üle minna kvaliteediks.

Ei tasu selles näha üksnes inimeste võitlust headel aegadel süllelangenud hüvede säilitamise eest. Euroopa rahvaile on iseloomulik palju suurem solidaarsus kui meie siin ette suudame kujutada. Mõni aeg tagasi olin ma rabatud, kui kuulsin, et Hispaania arstid protestivad valitsuse plaani vastu jätta illegaalsed immigrandid ilma tasuta arstiabist. Mõelda vaid – mitte kaasmaalased, isegi mitte legaalsed immigrandid, vaid üksnes illegaalsed!

Mida võin selle kohta öelda mina, kirjanik, kes ma elan juba hulk aastaid oma kodumaal ilma tervisekindlustuseta, ainus ravivõimalus Tallinna linnavalitsuse asutatud kindlustamata isikute haigla, kus kogu töö lasub üheainsa arsti õlgadel ja kus puudub igasugune meditsiiniline aparatuur, nii et patsienti veetakse autoga uuringutele?

Lisagem siia inflatsiooni, mis algas Euroopa riikides koos euro kehtestamisega ning mis nüüd, pärast seda, kui EKP (kui sümboolne abreviatuur!) hakkas kokku ostma rämpsvõlakirju, on märgatavalt suurenenud, ja küsigem: kui kaua eurooplased taluvad olukorda, kus nende elutingimused aina halvenevad, samal ajal kui kõik sellised tegelased, kellele on antud õigus ise endale palka määrata – pankurid, parlamendiliikmed ja euroametnikud –, topivad endale taskusse tohutuid summasid? Isegi Suurbritannia peaminister David Cameron oli üllatunud, kui kuulis, et Brüsselis on ligi 200 ametnikuhinge, kes teenivad rohkem kui tema.

Eurost loobumine

Jah, praegu ei tundu revolutsioon Euroopas veel kuigi tõenäone – aga kui tõenäone tundus 1985. aastal võimalus, et NSV Liit laguneb kuue aastaga? Lumepallil on omadus kuhjuda, kuni ühel hetkel ei suuda tema veeremist enam keegi peatada. Ja mis siis juhtub? Üks kahest – kas tulevad võimule äärmuslikud vasak- või äärmuslikud parempoolsed.

Kas pole võimalik midagi teha, et seda ohtu vältida?

Loomulikult on. Võin nimetada vähemalt kolme abinõu. Esiteks on vaja lõpetada kangekaelne eurost kinnihoidmine. Tuleb osata tunnistada oma vigu. Eri majandustasemega rahvastel ei saa olla ühe väärtusega valuuta, või kui, siis üksnes tsentraliseeritud juhtimise korral. Kui Kreeka oleks lahkunud eurotsoonist kolm aastat tagasi, oleks tema majandus juba tõusuteel. Sama võib öelda Hispaania tuleviku kohta – mida rutem see riik tagasi peseetale läheb, seda parem talle. Jah, algus on muidugi raske, ent devalvatsioon paneb asjad paika ja tervendab majanduse.

Eurot kaitstes on Euroopa juhid kasutusele võtnud demagoogia – otsekui tähendaks euro kadumine ka Euroopa ühtsuse lõppu. See on jama. Euroopa ühtsuse garanteerivad hoopis muud asjad, eeskätt Schengeni tsoon ja tollimaksude puudumine. Need on saavutused, mida tõepoolest tuleb kaitsta; aga kui euro tõttu kukub kokku kogu majandus, pole see enam võimalik.

Eurokomisjon laiali

Teiseks tuleb laiali saata Eurokomisjon. See ei ole mõistlik riigijuhtimise organ. Jabur on kas või see, et komissare on täpselt sama palju kui liikmesriike. Teiste sõnadega, poliitilise piruka nimel on loodud komissariaate, mida tegelikult pole kellelegi tarvis. Aga kui need komissarid korra on postile pandud, siis nad peavad ju midagi tegema! Nii nad mõtlevadki välja aina uusi totrusi, leiutavad kvoote küll põllumajandussaadustele, küll naistele. Kas õrnem sugu tõesti ei tunne end alandatuna, et teda edutatakse juhtivale kohale mitte mõistuse, vaid sootunnuse motiivil?

Eurokomisjoni võib vabalt asendada seni õnneks mitte veel nii bürokratiseerunud Euroopa presidendi instituut, nagunii need kaks organit dubleerivad teineteist. Rahavoogusid võib komisjonide asemel reguleerida fondide kaudu, mis teostavad üleeuroopalisi projekte (teedeehitus, haridus jne.), kuid millel pole õigust välja saata direktiive.

Majanduse deideologiseerimine

Kolmandaks on hädavajalik lõpetada ideoloogiline sekkumine majandusse. Nõukogude Liidus me rääkisime ikka, et majandus kõnnib justkui pea peal – Euroopa Liitu astudes selgus, et siin hõljutakse samamoodi õhus. Vaadake kas või põllumajanduskvoote. Kas võib nimetada normaalseks majandust, mis selle asemel, et stimuleerida tootmist, pärsib seda? Toidukaupade hinnad on viimasel ajal märgatavalt tõusnud, ent Euroopa võitleb endiselt “ületootmisega”. Kuivõrd küüniliselt kõlavad sellel taustal arstide soovitused “tervislikult toituda”? Kuidas sa toitud tervislikult, kui puuviljad maksavad hingehinda? Ja asi pole üksnes meie, eestlaste vaesuses, Euroopas reisides pole ma kusagil näinud tunglemist viinamarjade ja õunade leti ümber, kõigile käivad nende hinnad üle jõu.

Ning mis juhtub inimesega, kellele makstakse selle eest, et ta tööd ei teeks? Ta ju laostub moraalselt. Mul pole siiani meelest läinud puu all maas mädanevad viigimarjad Peloponnesose poolsaarel…

Muide, kui kreeklasi poleks hakatud kvootidega taga kiusama, oleks nende majandus võib-olla palju paremal järjel – sest seal kasvavad Euroopa kõige maitsvamad tomatid ja puuviljad, kliima on selline.

Kas pole põllumajandussaaduste kvootidel hoopis teine eesmärk kui see, mida deklareeritakse? Mulle küll paistab, et toidukaupade hindu kunstlikult kõrgel hoides üritavad Euroopa juhid kindlustada, nagu ütles Balzac, “seina rikaste ja vaeste vahel”. Seina, mis sunnib rahva enamikku rabama varavalgest hilisõhtuni, et hinge sees hoida…

Aga mis siis, kui rahvas taipab lõpuks, kuidas temaga manipuleeritakse, ja lükkab seina ümber?

Me elame ajastul, kus tehnika areng on teinud võimalikuks hoopis teistsuguse elu kui varem. Nälgivad lapsed peaksid kuuluma kaugele minevikku.

Kas tõesti selleks, et kõigil oleksid kõhud täis ja katus pea kohal, on jälle tarvis revolutsiooni?

_________________________

Postitas: EIP teabetoimkond

875 total views, 3 views today

Print Friendly

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>