Kivisildnik: Laulurahvas hakkas mõtlema

Nüüd, kui isegi meie haritlased, need hallidest aegadest peale vaikinud voonakesed, on hakanud arglikult häält tegema, võime rääkida määgivast ajastust.

Määgiv ajastu on meelelahutusena igati teretulnud, ja nagu kogu meelelahutuslik saast, on lambahääle tegemine parajalt piinlik. Öökimaajav on, kui laulurahvas hakkab mõtlema, vaatepilt on sama võigas kui laulusõnu kirjutav bändimees. Kui teeb hääli, siis on kõik korras, jee-jee või trall-lall-laa ei häiri, aga kui tuhm hakkab oma mõtteid ja tundeid väljendama, siis võta teivas ja juhata koolipink kätte.

Ega mõtlemine ei ole selline asi nagu lotovõit, et kui veab, siis tuleb. Ei tule, kui sa pole kunagi varem mõelnud. Kui sa ei ole mõelnud tööl, ei ole mõelnud kodus ega ole mõelnud ka vaba aega veetes, siis on aju kärbunud ja mõtteid ei tule enam mitte kunagi. Meil on eelmine katse hästi meeles, egas ümarlaud ole mingi uus asi, mõttetalgud kukkusid mürinal läbi, sest solgi koristamisel ja ideede genereerimisel on vaks vahet – maanteekraavist taarat korjata võib igaüks, mõelda paraku mitte.

Aju on takistuseks

Ma sülitan teie ümarlaudadele. Ma olen ennast tahtejõuga sundinud, et hoida end kursis kultuuriümarlaudadega – nüüd juba üle kümne aasta, kord kultuuriministeeriumi juures, kord laiapõhjaliselt ja ühiskondlikel alustel, kord mõne loomeliidu juures –, tulemus on null. Esiteks, kui pole mõtteid, ei juhtu, teiseks, kui on valed mõtted, ei juhtu, ja kolmandaks, kui on ka vahel mõni õige mõte ja see suudetakse saastast välja selekteerida, siis pole selle mõtte teostamiseks ei vahendeid, institutsioone, inimesi, kogemust ega raha, pole ka poliitilist tahet. Poliitiline tahe tegeleb, nagu me kõik väga hästi teame, pankurite heaolu ja isikliku hüve stabiliseerimisega.

See oli vaimse ärkamise üldine taust. Nüüd läheme konkreetseks, mis on meie hartade ja muu määgiva juures jälk. Esiteks ärkasid intellektuaalid hiljem kui lai mass, netikommentaarid on juba ligi kaks aastat mässuvaimu ja verejanu täis, isegi päevalehed on hakanud viimase aasta jooksul metoodiliselt valitsust tükeldama ja nüüd lõpuks ärkas ka vaimueliit – suure aju inerts, eks ta ole. Tundub, et aju on pigem takistuseks kui edasiviivaks jõuks. Nii ongi, pööbel mõistab olusid kehaga, kui tööd ei ole, kui raha ei ole, kui kõik enesestmõistetavaks peetud teenused on kadunud, tuletõrje ja politsei kaasa arvatud, siis saab ka hall mass olukorrast aru küll, aga intellektuaalid alles hakkavad teadvusele tulema. Kõrgelaubaliste selgusehetk tuleb viimasena.

Kui mass tajub olusid kehaga, siis ta ei eksi, vaimueliit aga suudab ka masside sabas sörkides õigelt teelt hälbida. Millest meie hartameeste nördimus? Valed ei meeldi neile – see on stiiliküsimus. Tõesti, võimu haaranud bande on loll ja ajab lolli ila, aga ta on seda s*tta suust välja ajanud aegade algusest peale. Siis see ei häirinud, ei häirinud masse aga haritlasi, nüüd hakkas üleöö häirima, kõik neelasite alla alates 85% Brüsselist imporditavatest seadustest, kõrbesõdadest, metoodilisest kultuuriimperialismist ja loomastumisest, Lissaboni lepingust, ESMist ja IMFist ning lõpetades 151. paragrahviga, aga vot ämma öökapp jäi kurku kinni – härrased määgijad, te olete ju debiilikud.

Sünteetiline säästuopositsioon

Koalitsiooni kretiinidele ja opositsiooni hälvikutele on lisandunud protesteeriv debiilsus, oh jah, inimliku rumaluse skaala on mitmekesisem kui Eesti halva ilma tüüpide kataloog Kivirähu “Rehepapis”. Ma olen mässu poolt, ka absurdse, loomaliku ja piinliku märatsemise poolt, sest seegi on parem kui mitte midagi, loomulikult. Kuid sellest on väga vähe abi, kui me teeme korda Eesti demokraatlikud mehhanismid, viime Toompeale uued eetilised inimesed, 85% seadusi tuleb ikka Brüsselist, pole vahet, kas templi lööb alla Ansip, Lauristin või Nimetu Kurikamõrvar – tulemus on üks. Orjus, häda, viletsus, haigus ja haisev rumalus.

Hartamehed ja muud määgijad ei näe ühiskonna põhiprobleeme, probleemide põhjusi, ei ole suutnud prognoosida korruptantide tegevuse tagajärgi ega suuda prognoosida ka oma tegevuse tulemust. Tulemus, võib juba praegu öelda, on null. Ma ei näe, et nad valmistuksid sõjaks, seega tegelevad tühiasjadega, valdavalt stiilianalüüsiga. Kas te oskate nimetada mõnele stiilianalüütikule pühendatud ausammast? Võigas olukord: kõik määgivad, hartamees analüüsib Ansipi stiili, Masso analüüsib hartamehe stiili ja sotsid analüüsivad võimuhaaramise ja korruptsiooniskeemide ülevõtmise võimalusi.

Mina usaldan ainult neid, kes on probleeme näinud veel enne nende tekkimist, mitte neid, kes kahe nädala eest vargaparteist välja astusid ja nädala eest enda ja kogu inimkonna jaoks ühiskondlikud probleemid avastasid. Siiani oli kõik korras, aga nüüd, nüüd tuleb sekkuda – häbiväärne, rumal ja küüniline. Kas saab rääkida väärikusest ja inimlikkusest, kui istutakse korruptantide ja reeturite ümarlauda? Kas vägistatu arutab vägistajaga hästikaetud ümara laua taga, kuidas edasi, kuidas järgmine kord paremini, kuidas ühist asja professionaalsemalt ajada? Nii, jah? Jah, teid on ju liiga vähe, et midagi tunda, et selgelt näha. Pigem usaldan neid mehi, kes Talinna TV “Vaba mõtte klubis” selget juttu ajavad, vannabiid ja amatöörid tekitavad igal alal tülgastust.

____________________________________

Esmaavaldatud: Õhtulehes

800 total views, 1 views today

Print Friendly

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>