Tiit Merenäkk: Meie murest

SAATESÕNAD

Läkitasin selle loo “Postimehele”, kuid nagu juba traditsiooniks on saanud – KGB “emissari” M. Kadastiku poolt juhitav ja kontrollitav ajaleht keeldus mind avaldamast. Jääb üle vaid EIP-i kodulehekülg…

MEIE MUREST

5. novembril lugesin “Postimehest” Enn Vetemaa nostalgilist hala laulva revolutsiooniaegse ühtekuuluvustunde järele ning sinna järgi “Ja seda tahan ma rõhutada täie tõsidusega – miljoniline rahvas ei tohi, oma rahvaarvu juures, lõhenemist lubada.” Veel edasi: “Mis teha? Mhm… sellenimeline on ju Lenini teos! Sealt me vastust ei leia, sest me ei taha oma riiki mitte kukutada, vaid seda tugevamaks ja demokraatlikumaks muuta.”

Seepeale peatus mu pilk pealkirjal – REFORMIERAKOND VÕIKS KÄITUMISHINNET PARANDADA, ÕPPIDES NAERATAMA JA TERETAMA – ning ma lükkasin lehe tülgastusega kõrvale.

Ajendiks siinsete ridade kirjapanekuks sai ootamatu sündmus. Jalutades oma täiskiilutud raamaturiiulite ees, märkasin ühes kohas väljalibisema kippuvat peotät vanu Loomingu raamatukogusid. Võtsin need sealt välja, et nad paremini sinna tagasi toppida, kuid jäin pealmise raamatukese pealkirja silmitsema. Arthur Koestler “Keskpäevapimedus” LR nr. 31 – 34 1995. Kuidagi iseenesest hakkasin seda lehitsema. Ammuloetud leheküljed haarasid mind oma lummusesse, kuni jõudsin lõpule. Enne “omade poolt” mahalaskmisele viimist mõtiskleb (samuti veriste kätega!) kommunist Rubašov:

“Partei ei tunnistanud indiviidi vaba tahet ja nõudis temalt samal ajal vabatahtlikku eneseohverdust. Ta ei tunnistanud inimese võimet kahe võimaluse vahel valida ja nõudis samal ajal pidevalt, et ta valiks õigesti. Ta ei tunnistanud inimese võimet head ja kurja eristada ja kõneles samal ajal pateetiliselt süüst ja reetlikkusest. Indiviidi saatust määras majanduslik paratamatus (minu allakriipsutus – T.M.), Ta oli rattake kellavärgis, mis oli igaveseks üles keeratud ja mida ei saanud mõjutada ega peatada.”

Ma tundsin seda lugedes ängistavat äratundmist. Lugesin ahnelt edasi.

“Võib-olla nüüd algab hoopis pime aeg.

Võib-olla kunagi, tüki aja pärast, tärkab uus liikumine – uute lippude all, uue vaimuga, mis tunnistab mõlemat: majanduslikku paratamatust ja “ookeanitunnet”. Võib-olla kannavad uue partei liikmed mungarüüd ja jutlustavad, et ainult abinõude puhtus pühitseb eesmärki. Võib-olla nad kuulutavad ekslikuks õpetuse, mille järgi inimene võrdub miljon jagada miljoniga ja võtavad kasutusele uut tüüpi aritmeetika, mis põhineb korrutamisel: miljoni indiviidi ühendamisel et luua uus identiteet, mis ei oleks enam amorfne mass, mis arendaks välja omaenda teadvuse ja individuaalsuse, millel oleks lõpmatus ja ometi enesesse sulgunud universumis miljonikordseks kasvanud “ookeanitunne.””

Istusin tükk aega kirjutuslaua taga. Silme eest libises läbi omaenda kogemus Parteiga (1972-1979), mida ma tunnistan kõige häbiväärsemaks episoodiks oma eluloos. Alles seal sai mulle selgeks minu kui mutrikese roll, et Partei ridadesse kuuludes alles omandas totaalne riik minu üle täieliku kontrolliva võimu. Pean siinkohal teema selgituseks avalikustama ühe tõestisündinud loo.

1972. a. lõpul (värske kommunisti ja Tartu NAK-i aseesimehena) oli mul ühel päeval Tartu Kirjanike Majas ootamatu neljasilmavestlus sealse peremehe sm. Kääriga. Meie algselt kirjandusliku kahekõne lõpp oli enam-vähem järgmine.

Kääri: “Ma olen jälginud teie luulealaseid püüdlusi ja tahaksin pisut nõu anda.” Tekkis pisut pingeline paus. Mina: “Aga palun, kuulan teid hea meelega.” Kääri pahvis sigaretti ja jätkas: “Te tahate ilmselt lähiajal luulekogu trükki anda?” Olin imestunud tema informeerituse üle, kuid ütlesin avameelselt: “Sooviksin küll.” Kääri käsi tegi suitsuga seletamatu liigutuse ja ta ütles kerge muigega: “Ärge kiirustage.” Ja pärast hetkelist mõttepausi: “Teil oli hiljuti probleeme julgeolekuga, eks?” Kääri oli tõesti hästi informeeritud. “Jah,” olin sunnitud tunnistama (seoses Solženitsõni materjalide varjamise ja levitamisega). Tekkis paljuütlev paus. Kääri: “No näete nüüd. Kuid teate, praegu oodatakse meie kirjanduses uute kirjanduskriitikute ja arvustajate tulekut. Meil Tartu NAK-is ongi tekkinud olukord, kus kerkivad esile uued noóred kirjanduskriitikud. Miks ei võiks te nendega liituda?” Selline ettepanek lõi mind tummaks. “Ma sooviksin siiski luulet kirjutada,” kohmasin vastuseks. Kääri käsi tegi rahustava liigutuse:“Küll te jõuate. Kui olete ennast näiteks arvustustega tõestanud, annate kunagi ka ehk luulekogu välja.”

See oli selge ja konkreetse tehingu pakkumine.

Nähes minu suurt segadust, lõpetas sm. Kääri tuhatoosi koni kustutades jutuajamise: “Mõelge, sm. Merenäkk. Ma loodan, et see jutt jääb meie vahele.”

Ma rääkisin sellest jutuajamisest ainult oma naise ja luuletajast sõbra Olev Kirilingiga. Ma ei tahaks kirjeldada nende nägusid.

Aga tõepoolest, Tartu NAK-ist võrsus 70-ndatel terve “plejaad noori andekaid kirjanduskriitikuid”, kes võtsid edukalt üle teatepulga nõukogude kriitikute vanemalt põlvkonnalt… Mis kõige tähelepanuväärsem, veel tänagi on nad nõunikena (!) võtmepositsioonidel, esinevad arvamusliidritena…

Esitasin vahepala selle pärast, et kummutada see suur Vale, et ega Partei ei suutnud mõjutada meie okupatsiooniaegset kirjanduselu – Eesti kirjanikud olid hoolimata kõigest ikka väga iseseisvad, peaaegu et dissidendid (!). Partei kontrollis ja suunas siiski kõike paraku palju rohkem kui me täna tahame seda endale tunnistada. Eriti ei taha seda loomulikult teha meie keskel kõrgetel kohtadel edasi askeldavad tollased kollaborandid.

(Tartu-episoodi värvikaks täienduseks fakt, et ainult parteilise juhtimise tulemusena sai näiteks 1970-ndate alguses võimalikuks Tallinna NAK-i loominguline plahvatus – roheline tee kirjastamisel!).

Kogu eelneva jutu mõte on selles, et sm. Vetemaa soovib vaid valitseva Partei “käitumishinnet parandada, õppides naeratama ja teretama.”

Probleem on aga hoopis selles, et tuleks laiali saata 1990-ndate alguses EKP poolt loodud ja usurpeeritud juhtivate erakondade süsteem, millega kindlustati ja kinnistati oma 1988.aasta juunipööre (19. – 23.juunil!). Evolutsiooniliselt on küll likvideerunud (loe: likvideeritud) näiteks Koonderakond, Maarahva Ühendus ja Rahvaliit, kuid seda on tehtud vaid olude sunnil – jagatavat “saaki” on jäänud lihtsalt järjest vähemaks. Iseloomulik on muidugi see, et nende ladvik jooksis jalamaid üle teiste juhterakondade juhtkondadesse ning nad naudivad sellest tulenevaid hüvesid rõõmsalt edasi…

Hoopis sellised on lood, ENSV KL endine parteibüroo liige sm. E. Vetemaa. Tegelikult Te teate seda kõike suurepäraselt, aga tahate lihtsalt osutada teenet oma aatevendadele reformikommunistidele. Ja erilist teenet loomulikult oma “farmklubile” (SDE), kes tahab eelolevatel poliitilistel manöövritel etendada Eesti erakondlikku messiast, meie au ja südametunnistust. Lõpetage see hale komöödia!

Tiit Merenäkk

06. november 2012

1,596 total views, 1 views today

Print Friendly

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>


Warning: fsockopen() [function.fsockopen]: php_network_getaddresses: getaddrinfo failed: Name or service not known in /data01/virt2191/domeenid/www.iseseisvuspartei.ee/htdocs/wp-content/plugins/sweetcaptcha-revolutionary-free-captcha-service/library/sweetcaptcha.php on line 81

Warning: fsockopen() [function.fsockopen]: unable to connect to www.sweetcaptcha.com:80 (php_network_getaddresses: getaddrinfo failed: Name or service not known) in /data01/virt2191/domeenid/www.iseseisvuspartei.ee/htdocs/wp-content/plugins/sweetcaptcha-revolutionary-free-captcha-service/library/sweetcaptcha.php on line 81