Vello Leito: Eesti majandusest faktofiilselt II

Rahvusvaheline Valuutafond, andmed 2010

Tuhat USD inimese kohta aastas

2. Luksemburg, 80,1

4. Norra, 53,5

6. USA, 48,4 9099

8. Šveits, 43,4

9. Holland, 42,1

10. Austria, 41,8

13. Rootsi, 40,4

15. Iirimaa, 39,6

16. Island, 38,1

18. Belgia, 37,7

20. Taani, 37,1

21. Soome, 36,2

22. USA, 36,1

23. Prantsusmaa, 35,2

28. Hispaania, 30,6

29. Itaalia, 30,5

31. Sloveenia, 28,6

34. Tšehhi, 27,1

36. Kreeka, 26,3

41. Portugal, 23,4

42. Slovakkia, 23,3

43. Eesti, 20,4

44. Poola, 20,3

46. Ungari, 19,6

48. Leedu, 18,9

53. Venemaa, 16,7

56. Läti, 15,7

61. Valgevene, 15,0

129. India, 3,7

 

CIA Factbook, andmed 2011

Tuhat USD inimese kohta aastas

3. Luksemburg, 34,7

6. Norra, 53,3

9. USA, 48,1

10. Šveits, 43,4

11. Holland, 42,3

12. Austria, 41,7

15. Rootsi, 40,6

17. Taani, 40,2

18. Iirimaa, 39,5

19. Soome, 38,3

20. Island, 38,0

21. Saksamaa, 37,9

23. Belgia, 37,6

26. Suurbritannia, 35,9

27. Prantsusmaa, 35,0

32. Hispaania, 30,6

33. Itaalia, 30,1

35. Sloveenia, 29,1

37. Kreeka, 27,6

40. Tšehhi, 25,9

45. Slovakkia, 23,4

46. Portugal, 23,2

49. Eesti, 20,2

50. Poola, 20,1

51. Ungari, 19,6

53. Leedu, 18,7

56. Venemaa, 16,7

63. Läti, 15,4

67. Valgevene, 14,9

77. Rumeenia, 12,3

135.India, 3,7

Võimalik oleks lisada veel mitmete organisatsioonide poolt koostatud tabelid, kuid piisab sellestki. Eurostatil ilmselt vastav tabel puudub – siin oleks see igati omal kohal. Tabel küll on, ent mitte numbrilisel kujul, vaid riigid on järjestatud EL(27) keskmise väärtuse suhtes protsentuaalselt. Aga see pole see. Meid esmajoones huvitavad riigid olen koondanud tabelisse:

Riik MP IMF CIA FB
Tsehhi 39./24,5 34./27,0 40./25,9
Slovakkia 40./23,3 42./23,3 45./23,4
Poola 47./19,8 44./20,3 50./20,1
Ungari 45./20,5 46./19,6 51./19,6
Eesti 44./20,7 43./20,4 49./20,2
Leedu 50./18,4 48./18,8 53.18,7
Läti 53./16,3 56./15,6 63./15,4
Venemaa 46./19,9 53./16,7 56./16,7
Valgevene 65./13,9 61./15,0 67./14,9

Kas jõudsime tõele lähemale? Kuigivõrd, aga kaugeltki veel mitte tõeni. Selge on, et erinevate allikate järjestused vänderdavad üksteise suhtes pahasti ja arvandmed erinevad üksteisest oluliselt. Või siis kohati jälle vastupidi – näib, et andmed on üksteise pealt maha kirjutatud ilma omapoolse teabetöötluseta.

Selgub ka huvitavat. Väike avastus on see, et Leedu, Läti, Venemaa ja Valgevene pole selle mõõdiku järgi sugugi mitte erinevatelt planeetidelt pärit, vaid laiusa sõbralikult koos. Keskmestades nende kohta käivad arvandmed saame järjestuse:

Leedu 18,6; Venemaa 17,8; Läti 15,7; Valgevene 14,6.

Vene rahvas pole niisiis sugugi masendavalt vaene nagu laialehelised kommentaatorid seinast seina häälutavad. Siit vinklist vaadates on vene rahvas paremas seisus kui Läti ja napilt vaid leedulastest maas. Seejuures arvestagem, et toodud numbrid pole enam pelgalt padupoliitilised loosungid, tegemist on siiski SKP-ga ostupariteetsuse alusel ja veel elaniku kohta.

GDP (PPP) per capita parameetri esinduslikkus ja täpsus viiks meid tõele hästi lähedale, kui mitte riigid ise oma andmetega ei manipuleeriks. Seepärast on siinkohal lihtne järeldada, et otsinguid inimeste heaolu pädeva numbrilise väljendamise vallas tuleb jätkata, pelgad SKP numbrid – rafineeritult või siis toorelt – on suurel määral vaid riikide ülespumbatud musklite paraad. Sellel paraadil saavad eelise ebaausad riigid (nagu Eesti) ausate riikidega võrreldes, näiteks Soome. Minu hinnangul on Soome statistika üks ausamatest EL-s. Piirid pätistunud riikidele seab vaid usaldatavuse kriitiline piir, sest mingist piirist alates hakkavad võltsitud andmed oma eesmärgile vastu töötama – tekib tõsiseltvõetavuse kriis ja naeruväärsus. Selle kohapealt üks hea näide eurostatilt endalt võtta, selgub, et võltsing on täiesti kasutatav meetod ka EL statistikas.

Minu ees on tabel, kus EL liiduvabariigid on reastatud SKP järgi ostupariteedi alusel inimese kohta – siis igati autoriteetne hinnalipik. Võrreldud on riikide kogutoodangut EL( 27)=100 skaalal ja kahel ajahetkel: aastal 2004 ja aastal 2011 (vt ka Ines Kuusiku 21.06.2012 artiklit E24 Postimehes: „Eestlaste ostujõud on euroliidu keskmise suhtes tõusnud kümnendiku võrra“). Eesti puhul on numbriteks 57% ja 67% EL keskmisest, seega siis 7 aasta jooksul oleks Eesti ostujõud kasvanud justnagu 18%. See on selge usaldusväärsuse kriitilise piiri ületamine. Eesti Statistikaameti andmetel kasvas SKP ahelväärtus (kogutoodang taandatult inflatsiooniga) selles ajavahemikus vaid 7%. Artikli edenedes toon teieni ühe eurostati enda tabeli, mis ühemõtteliselt saadab need 18% nonsenssoloogia rubriiki.

Otsinguid inimeste heaolu mõõtmise adekvaatse meetodi/arvandmete kogumi leidmiseks tuleb jätkata veel ühel olulisel põhjusel. Nimelt erinevates riikides transformeerub erinev osakaal koguproduktist selleks rikkuseks, mis jõuab otseselt inimesteni. Seega edasi saab viia vaid tee, mis jõuab lõpuks elanikkonna poolt tehtavate otsekulutusteni.

Tundub, et lihtne, arvuta vaid välja keskmise netopalga/-sissetuleku ostjõud ja tõde taskus. Selles suunas on statistikute mõtted loomulikult ka liikunud, sest põhimõtteliselt on see õige suund, kuid kasutamiskõlblikkuse rikub järjekordselt asjaolu, et keskmine netopalk on riikide poolt hõlpsasti manipuleeritav ja ilusaks jumestatav, nii nagu paljudes riikides seda tööd tegelikult ka tehakse. Usaldusväärsuse rikub veel teinegi asjaolu. See tuleneb faktist, et keskmise netopalga ostujõud ei ole jäigalt seotud teiste reaalsete ja kontrollitavate esmaste makromajanduse arvnäitajatega. Netosissetuleku ostujõud on tuletatud näitaja ja selle suurus sõltub tuletaja meelevallast, ristkontrolli võimalus puudub. Seepärast keskmise sissetuleku ostujõud omab vaid niipalju väärtust, kuivõrd on usaldust riigi statistika aususe vastu. Siinkohal veelkordselt hoituseks: riikide väljundstatistika on suuresti vaid globaalne poliitiline näitemäng, tõeni jõudmine võib nõuda kangelastegu.

Sobiva näite pakub Eesti Statistikaamet. Lisaks faktipõhisele Maksu- ja Tolliameti aritmeetilisele ja mediaankeskmisele palgale pressib ta omalt poolt veel küsitlustepõhist aritmeetilist keskmist palka, mis erinevad omavahel ca 12% ESA suurema palganumbri kasuks. Näiteks k.a I kvartalis oli EMTA andmetel keskmine brutopalk 757 eurot (11844 krooni) ja ESA poolt pakutud 847 eurot (13260 krooni). ESA juhtum illustreerib kenasti, miks tõeotsingud keskmise neto-/brutopalga ostujõu kaudu ei saa olla edukad.

Statistikas (ühe) kõige usaldusväärsema näitajana elanikkonna käsutuses oleva ressursi määramisel on oma õige koha leidnud tegeliku individuaalse tarbimisega seotud kulutuste suurus.

Järgneb …

Vello Leito

17.07.2012

934 total views, 1 views today

Print Friendly

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>