Facebook: 
   Sisu: 
 

Vello Leito: Eesti majandusest faktofiilselt III

Statistikas (ühe) kõige usaldusväärsema näitajana elanikkonna käsutuses oleva ressursi määramisel on oma õige koha leidnud tegeliku individuaalse tarbimisega seotud kulutuste suurus. 2012. aasta 20. juunil avaldas Eurostat väga huvitava pressiteate nr 97/2012, milles on tabeli kujul võrreldud EL liiduvabariike kahe näitaja järgi: ühelt poolt GDP (PPP) per capita ja teiselt poolt Actual Individual Consumption per capita in PPP 2011. aasta andmete alusel. Järgnev väljavõte tabelist hõlmab meid esmajoones huvitavaid riike.

Tabel 2

GDP (PPP) per capita, EU27=100 AIC (PPP) per capita EU27=100
Kreeka 82 94
Tšehhi 80 70
Portugal 77 82
Slovakkia 73 70
Eesti 67 57
Hungari 66 61
Poola 65 70
Leedu 62 66
Läti 58 56
Rumeenia 49 47
Bulgaaria 45 44

See on tõsist tähelepanu vääriv tabel ja seda saab analüütiliselt ümberstruktureerida veel mitut moodi, et tõde karmilt välja kurnata.

Tabel 3

AIC (PPP) per capita EU27=100
Kreeka 94
Portugal 82
Tšehhi 70
Slovakkia 70
Poola 70
Leedu 66
Hungari 61
Eesti 57
Läti 56
Rumeenia 47
Bulgaaria 44

Ja mida näeme, Eesti on tegeliku individuaalse tarbimise järgi altpoolt neljas! Eespool viidatud Ines Kuusiku artikli juures on õhutäiteline (ilmselt vist toimetaja) lisamärkus, et „Eesti Euroopa viie rikkama riigi seas veel ei ole, aga viie vaesema seas ka mitte“. Praegusel hetkel kõige usaldusväärsem hinnang, mis meedias saadaval,on just see Eurostati pressiavalduse tabel ja Eesti on selles vääramatul viie viimase seas, koguni tagant neljas. Ükski asjamees Eestis ei suuda seda numbrit ilusamaks teha, küll aga suudan mina seda numbit ilmselt veel koledamaks teha, näidata, et Eesti on koguni tagant kolmas. Kuid veidi kannatust.

Selleks tuleb pressiavalduse tabel veelkord informatiivselt ümbertöödelda, nii nagu tabelis 4 näha. Olen juba korduvalt maininud, et SKP-d ei saa võtta aluseks elnikkonna heaolu mõõdikuna, sest erinevates riikides läheb SKP mahust erinev osakaal inimestele otsetarbimiseks. Tabel regrupeerib käsitletavad riigid selle järgi, kui palju nad erinevad üksteisest GDP (SKP) ja AIC (individuaalne lõpptarbimine) järgi.

Tabel 4

GDP (PPP) per capita, EU27=100 AIC (PPP) per capita EU27=100 Erinevus tabeliasendis protsendipunktideses Erinevus tabeliasendis protsentides
Kreeka 82 94 12 14,6
Poola 65 70 5 7,7
Portugal 77 82 5 6,5
Leedu 62 66 4 6,5
Bulgaaria 45 44 -1 -2,2
Läti 58 56 -2 -3,4
Slovakkia 73 70 -3 -4
Rumeenia 49 47 -2 -4,1
Hungari 66 61 -5 -7,5
Tšehhi 80 70 -10 -12,5
Eesti 67 57 -10 -15

Selgub, et riikide asukoht tabelis sõltub oluliselt sellest, kumma näitaja järgi nad reastada: SKP alusel paigutades saame järjestuse kui palju summaarselt rikkust toodetakse ja sellest tinglikult justnagu igale inimesele jaguks, individuaalne lõpptarbimine reastab riigid tegeliku tarbimise järgi. Erinevused on üllatavalt suured ja seda eriti Eesti osas. Tabel kinnitab ka seda levinud käibearusaama, et Kreeka on pätt teisest otsast: tarbib „mustalt“ ja näitab edetabelites end viletsamana kui ta tegelikult on.

Tabel tõestab, et antud riikide võrdluses kasutab Eesti rikkust kõige raiskavamalt: kuningale – alias riigisektorile – suhteliselt kõige rohkem, rahvale kõige vähem. Ja räigelt. Nüüd mõistate, miks olen korduvalt hoiatanud – ja teen seda siinkohal veelkord -, et SKP kaudu inimeste heaolu mõõta ei saa, küll aga saab „kuningas“ uhkustada näiliselt suure jõukusega ja soodsa asendiga setmet-sorti tabelites. Ausate riikide arvel, mõistagi.

Kui hakata otsima Eesti statistika andmebaasist AIC per capita vastet – individuaalse tarbimise suurust ostujõu alusel inimese kohta -, siis sellist asja ei leia. Tõde pole rahvale ette nähtud, ütleb kuningas – riigireeturitest valitsus ja riigikogu. Kuid leida see siiski tuleb, tegemist on parajalt ülitähtsa näitajaga.

SKP on agregaatnäitaja ja selle deagregeerimise käigu määrab Eurostati normdokument: „Euroopa rahvamajanduse arvepidamise süsteem ‘ESA 95’“ (vaata lähemalt ka minu artiklit Fundamentaaliast: „Eesti Statistikaamet – manipuleerija või rafineeritud kurjategija?). Allpool olen toonud komponentideks lahutamise käigu, nii nagu Eesti Statistikaamet selle on vormistanud oma andmebaasi rubriigis „Põhilised rahvamajanduse arvepidamise näitajad“.

RAA014: KOGUMAJANDUSE KASUTATAV TULU, SÄÄST JA NETOLAENUANDMINE/-VÕTMINE JOOKSEVHINDADES, miljon eurot

Näitaja

B1G SKP D1-D4 Välismaailmalt

saadud esmased tulud

D1-D4 Välismaailmale makstud esmased tulud B5G >> Kogurahvatulu
2011 I-IV kvart. 15 973.00 1 015.46 1 826.03 15 162.43

________________________________________________________________>>>>

Põhivara kulum B5N Neto

rahvatulu

D5-D7 Välismaailmalt

saadud jooksvad siirded

D5-D7 Välismaailmale makstud jooksvad siirded
2 342.64 12 819.79 415.99 282.26

________________________________________________________________>>>>

P3 Lõpptarbi

mis

kulutused

B8G Kogu

sääst

B8N Neto

sääst

D9 Välismaailmalt saadud

kapitalisiirded

11 249.62 4 046.54 1 703.90 528.14

________________________________________________________ESA tabel jätkub >>>

NB! Tabelit uurides ärge unustage, et tegemist on jooksvate hindadega!

Komponendi B8N järel peaks ESA tabelis tulema SKP komponendid P.31, P.4, P41, aga ei tule. Ilmselt sellepärast, et inimesed liiga targaks ei saaks. Aga pole viga, olemasoleva andmestiku alusel saab juba AIC-i välja arvutada. Vastavad tabelid asuvad ESA 95 lk 379, peatükis II.3: Tulude kasutamise konto.

II.3.1: Kasutatava tulu kasutamise konto

P3 Lõpptarbimiskulutused 996
P31 Individuaalsed tarbimiskulutused
D8 11
B8 Sääst 160

Nagu näete, ei võrdu komponent P31 veel CIA-ga, sellest tuleb lahutada komponent ‘netosääst’, mis ülaltoodud SKP deagregeerimistabelis on täiesti olema. Peale lahutustehet saame 2011. aasta kohta: 11249,62-1707.90=9541,72 miljonit eurot. Väidan, et selle tulemusega langeb Eesti Eurostati tabelis tagantpoolt kolmandaks. Vaat nii! Donnerwettwer!

Kahjuks pole ka see number veel inimeste poolt reaalselt ärakulutatud rikkusCIA -, vaid on tegelik kaupade ja teenuste eest makstud rahaHFCE. Need kaks kübeke erinevad teineteisest.

II.4.2: Korrigeeritud kasutatava tulu kasutamise konto

P.4 Tegelik lõpptarbimine

1125

P.41 Tegelik eratarbimine 1125
D8 Kodumajapidamiste pensionifondide eraldiste netoväärtuse muutuste korrigeerimine 11
B.8 Sääst 160

P.41 on nüüd täpne vaste Eurostati CIA-le. Eesti Statistikaamet sellest numbrist lugu ei pea, nagu eespool nägime, seepärast tuleb leppida P.31 väärtusega esindamaks P.41-e. Komponent P.31 näitab meie juhtumil seda reaalset rikkust, mida elanikkond kasutab individuaalseks tarbimiseks. Samas on see reaalne rahasumma mida saab kasutada ESA, EMTA jne andmete ristkontrolliks.

Järgneb …

Vello Leito

28.07.2012

907 total views, no views today

Vello Leito: Eesti majandusest faktofiilselt II

Rahvusvaheline Valuutafond, andmed 2010

Tuhat USD inimese kohta aastas

2. Luksemburg, 80,1

4. Norra, 53,5

6. USA, 48,4 9099

8. Šveits, 43,4

9. Holland, 42,1

10. Austria, 41,8

13. Rootsi, 40,4

15. Iirimaa, 39,6

16. Island, 38,1

18. Belgia, 37,7

20. Taani, 37,1

21. Soome, 36,2

22. USA, 36,1

23. Prantsusmaa, 35,2

28. Hispaania, 30,6

29. Itaalia, 30,5

31. Sloveenia, 28,6

34. Tšehhi, 27,1

36. Kreeka, 26,3

41. Portugal, 23,4

42. Slovakkia, 23,3

43. Eesti, 20,4

44. Poola, 20,3

46. Ungari, 19,6

48. Leedu, 18,9

53. Venemaa, 16,7

56. Läti, 15,7

61. Valgevene, 15,0

129. India, 3,7

 

CIA Factbook, andmed 2011

Tuhat USD inimese kohta aastas

3. Luksemburg, 34,7

6. Norra, 53,3

9. USA, 48,1

10. Šveits, 43,4

11. Holland, 42,3

12. Austria, 41,7

15. Rootsi, 40,6

17. Taani, 40,2

18. Iirimaa, 39,5

19. Soome, 38,3

20. Island, 38,0

21. Saksamaa, 37,9

23. Belgia, 37,6

26. Suurbritannia, 35,9

27. Prantsusmaa, 35,0

32. Hispaania, 30,6

33. Itaalia, 30,1

35. Sloveenia, 29,1

37. Kreeka, 27,6

40. Tšehhi, 25,9

45. Slovakkia, 23,4

46. Portugal, 23,2

49. Eesti, 20,2

50. Poola, 20,1

51. Ungari, 19,6

53. Leedu, 18,7

56. Venemaa, 16,7

63. Läti, 15,4

67. Valgevene, 14,9

77. Rumeenia, 12,3

135.India, 3,7

Võimalik oleks lisada veel mitmete organisatsioonide poolt koostatud tabelid, kuid piisab sellestki. Eurostatil ilmselt vastav tabel puudub – siin oleks see igati omal kohal. Tabel küll on, ent mitte numbrilisel kujul, vaid riigid on järjestatud EL(27) keskmise väärtuse suhtes protsentuaalselt. Aga see pole see. Meid esmajoones huvitavad riigid olen koondanud tabelisse:

Riik MP IMF CIA FB
Tsehhi 39./24,5 34./27,0 40./25,9
Slovakkia 40./23,3 42./23,3 45./23,4
Poola 47./19,8 44./20,3 50./20,1
Ungari 45./20,5 46./19,6 51./19,6
Eesti 44./20,7 43./20,4 49./20,2
Leedu 50./18,4 48./18,8 53.18,7
Läti 53./16,3 56./15,6 63./15,4
Venemaa 46./19,9 53./16,7 56./16,7
Valgevene 65./13,9 61./15,0 67./14,9

Kas jõudsime tõele lähemale? Kuigivõrd, aga kaugeltki veel mitte tõeni. Selge on, et erinevate allikate järjestused vänderdavad üksteise suhtes pahasti ja arvandmed erinevad üksteisest oluliselt. Või siis kohati jälle vastupidi – näib, et andmed on üksteise pealt maha kirjutatud ilma omapoolse teabetöötluseta.

Selgub ka huvitavat. Väike avastus on see, et Leedu, Läti, Venemaa ja Valgevene pole selle mõõdiku järgi sugugi mitte erinevatelt planeetidelt pärit, vaid laiusa sõbralikult koos. Keskmestades nende kohta käivad arvandmed saame järjestuse:

Leedu 18,6; Venemaa 17,8; Läti 15,7; Valgevene 14,6.

Vene rahvas pole niisiis sugugi masendavalt vaene nagu laialehelised kommentaatorid seinast seina häälutavad. Siit vinklist vaadates on vene rahvas paremas seisus kui Läti ja napilt vaid leedulastest maas. Seejuures arvestagem, et toodud numbrid pole enam pelgalt padupoliitilised loosungid, tegemist on siiski SKP-ga ostupariteetsuse alusel ja veel elaniku kohta.

GDP (PPP) per capita parameetri esinduslikkus ja täpsus viiks meid tõele hästi lähedale, kui mitte riigid ise oma andmetega ei manipuleeriks. Seepärast on siinkohal lihtne järeldada, et otsinguid inimeste heaolu pädeva numbrilise väljendamise vallas tuleb jätkata, pelgad SKP numbrid – rafineeritult või siis toorelt – on suurel määral vaid riikide ülespumbatud musklite paraad. Sellel paraadil saavad eelise ebaausad riigid (nagu Eesti) ausate riikidega võrreldes, näiteks Soome. Minu hinnangul on Soome statistika üks ausamatest EL-s. Piirid pätistunud riikidele seab vaid usaldatavuse kriitiline piir, sest mingist piirist alates hakkavad võltsitud andmed oma eesmärgile vastu töötama – tekib tõsiseltvõetavuse kriis ja naeruväärsus. Selle kohapealt üks hea näide eurostatilt endalt võtta, selgub, et võltsing on täiesti kasutatav meetod ka EL statistikas.

Minu ees on tabel, kus EL liiduvabariigid on reastatud SKP järgi ostupariteedi alusel inimese kohta – siis igati autoriteetne hinnalipik. Võrreldud on riikide kogutoodangut EL( 27)=100 skaalal ja kahel ajahetkel: aastal 2004 ja aastal 2011 (vt ka Ines Kuusiku 21.06.2012 artiklit E24 Postimehes: „Eestlaste ostujõud on euroliidu keskmise suhtes tõusnud kümnendiku võrra“). Eesti puhul on numbriteks 57% ja 67% EL keskmisest, seega siis 7 aasta jooksul oleks Eesti ostujõud kasvanud justnagu 18%. See on selge usaldusväärsuse kriitilise piiri ületamine. Eesti Statistikaameti andmetel kasvas SKP ahelväärtus (kogutoodang taandatult inflatsiooniga) selles ajavahemikus vaid 7%. Artikli edenedes toon teieni ühe eurostati enda tabeli, mis ühemõtteliselt saadab need 18% nonsenssoloogia rubriiki.

Otsinguid inimeste heaolu mõõtmise adekvaatse meetodi/arvandmete kogumi leidmiseks tuleb jätkata veel ühel olulisel põhjusel. Nimelt erinevates riikides transformeerub erinev osakaal koguproduktist selleks rikkuseks, mis jõuab otseselt inimesteni. Seega edasi saab viia vaid tee, mis jõuab lõpuks elanikkonna poolt tehtavate otsekulutusteni.

Tundub, et lihtne, arvuta vaid välja keskmise netopalga/-sissetuleku ostjõud ja tõde taskus. Selles suunas on statistikute mõtted loomulikult ka liikunud, sest põhimõtteliselt on see õige suund, kuid kasutamiskõlblikkuse rikub järjekordselt asjaolu, et keskmine netopalk on riikide poolt hõlpsasti manipuleeritav ja ilusaks jumestatav, nii nagu paljudes riikides seda tööd tegelikult ka tehakse. Usaldusväärsuse rikub veel teinegi asjaolu. See tuleneb faktist, et keskmise netopalga ostujõud ei ole jäigalt seotud teiste reaalsete ja kontrollitavate esmaste makromajanduse arvnäitajatega. Netosissetuleku ostujõud on tuletatud näitaja ja selle suurus sõltub tuletaja meelevallast, ristkontrolli võimalus puudub. Seepärast keskmise sissetuleku ostujõud omab vaid niipalju väärtust, kuivõrd on usaldust riigi statistika aususe vastu. Siinkohal veelkordselt hoituseks: riikide väljundstatistika on suuresti vaid globaalne poliitiline näitemäng, tõeni jõudmine võib nõuda kangelastegu.

Sobiva näite pakub Eesti Statistikaamet. Lisaks faktipõhisele Maksu- ja Tolliameti aritmeetilisele ja mediaankeskmisele palgale pressib ta omalt poolt veel küsitlustepõhist aritmeetilist keskmist palka, mis erinevad omavahel ca 12% ESA suurema palganumbri kasuks. Näiteks k.a I kvartalis oli EMTA andmetel keskmine brutopalk 757 eurot (11844 krooni) ja ESA poolt pakutud 847 eurot (13260 krooni). ESA juhtum illustreerib kenasti, miks tõeotsingud keskmise neto-/brutopalga ostujõu kaudu ei saa olla edukad.

Statistikas (ühe) kõige usaldusväärsema näitajana elanikkonna käsutuses oleva ressursi määramisel on oma õige koha leidnud tegeliku individuaalse tarbimisega seotud kulutuste suurus.

Järgneb …

Vello Leito

17.07.2012

1,006 total views, no views today

Eesti Iseseisvuspartei memorandum 13. juulil 2012

12. juulil 2012 võttis Riigikohus vastu otsuse, et ESM-is osalemine on põhiseaduslik.

Eesti Iseseisvuspartei tuletab ühiskonnale meelde, et Eesti ei oma üleüldse põhiseadust, sest kuni 2004.a. 1. maini kehtinud EV Põhiseadus kaotas kehtivuse 2003.a. 14 septembri referendumiküsimuse 2. punkti läbi, mis kõlab järgnevalt: „Eesti kuulumisel Euroopa Liitu kohaldatakse Eesti Vabariigi põhiseadust, arvestades liitumislepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi.“ Sellega eesti rahvas ühemõtteliselt ja reservatsioonideta ütles lahti EV Põhiseadusest ja tunnistas ülimuslikuks Euroopa Liidu õiguse EL põhiseaduse funktsioonis.

Riigikohus pole kaitsja. Eesti riiki ei ole, pole ka riigikohust, kuna Eesti on nii de juure kui de fakto liitriigi liiduvabariik ja peab vastuvaidlematult vastu võtma EL juriidilised ja direktiivsed otsused – Eesti rahvas otsustas EL ühinemisreferendumi kaudu nii. Riigikohus saab üksnes avaldada arvamust.

Ažiotaaž ESM-i küsimuses on tõusetunud seetõttu, et Riigikogule on koitnud sobiv hetk kinni mätsida EL referendumil rahvale vägivallaga pealesurutud „jah“ sõna abil toimepandud riigiõiguslik riigireetmine. Nad tahavad seda teha ettevalmistatava põhiseaduse muudatuse kaudu tuues ettekäändeks, et olukord on riigikogust mitteolenevatel asjaoludel kujunenud selliseks, et EV Põhiseadus tuleb muuta/ümber teha – nemad pole milleski süüdi.

Ühemõtteliselt möönab seda presidendi õigusnõunik Ülle Madise oma 13.07.2012 väitega, et: „Riigikohtu eilne otsus, mis lubab Eestil Euroopa Stabiilsusmehhanismiga (ESM) ühineda, oli Euroopa Liidu integratsiooni viimane piir, mida praegune põhiseadus lubab, edasised arengud vajavad juba põhiseaduse muutmist rahvahääletusel, leiab Tartu Ülikooli riigiõiguse professor Ülle Madise.“

Aga alates 01.05.2004 mingeid piire pole olnud, sest EL õigus on ülimuslik liiduvabariigi põhiseaduse suhtes, st et EL õigusel on kompetentsi kompetents liiduvabariikide seadusandluse suhtes. Madise sõnad on ettevalmistavad EV põhiseaduse muutmiseks. Nagu öeldud, siis selleks, et mätsida kinni riigikogu riigiõiguslik riigireetmise aastatel 2003-04.

Mitte praegune kehtetu põhiseadus pole halb, vaid halb on see, ta ei kehti. See tuleb taaskehtestada EL-st väljaastumise referendumi kaudu, sest Euroopa Liidus Eesti riik ja rahvas kustutatakse jäädavalt. Ja uue põhiseaduse loomine/korrigeerimine saaks toimuda üksnes EL õigusega suurema kakkulangevuse suunas – selle tagab EL referendumi 2. punkt.

EKRE 13.07.2012 avaldus, et riigikohus kukkus läbi põhiseaduse viimase kaitseliinina, asetas nad täpselt samasse poliitilisse nišši riigikogu -riigireeturparteidega. EKRE väited, et nad on rahvuslike huvide kaitsjad, ei vasta seega tegelikkusele.

Eestis on ainult üks poliitilise opositsiooni partei – eesti rahvuslike huvide kaitsja. Selleks on Eesti Iseseisvuspartei.

Eesti Iseseisvuspartei

13.07.2012

Saadetud: ERR, BNS,Delfi, Postimees, EPL, ÕL, Kanal2, TV3

787 total views, no views today

Kivisildnik: Lurjuste ja idiootide dikatatuur

Pole muud võimalust olude paremaks muutmiseks, kui taaskehtestada riigis põhiseaduslik kord, mis lähtub Eesti Vabariigi põhiseadusest, mitte kriminaalide ahnusest või idiootliku ja kiimalise rahvamassi tõmblemisest.

Ilmselge on see, et eesti valijate hulgas on enamuses vaimse puudega isikud, sest kui nad oleksid kurjategijad, siis nad lõikaksid oma tegevusest kasu, nii nagu õgivad ennast rasva põhiseadust rüvetavad reeturid. See on esimene hea uudis, sest on parem olla pättpoliitikute ohver kui kuritegeliku rahva kaasosaline.

Mida me saame teha?

Kurjategijatele ei saa me midagi muud teha, kui neid vastavalt seadusele karistada, lojaalsel kodanikul ei ole muid legaalseid valikuid. Lollidega võime teha sada imet, aga tulemus on üks. Me oleme lolle karjakaupa mõttetalgutele kokku ajanud, oleme neid istutanud ümarlaudade ümber ja lubanud nad laulupeol lavale, aga mis sellest kasu on olnud?

Ainult loomalik möögimine. Kuritegelik eliit manipuleerib puupäise pööbliga ja tulemus on alati üks – elu läheb iga päevaga halvemaks, sest pätid ei taha midagi paremuse poole muuta ning lollid pole selleks võimelised. Terrorit ma ei soovita, sest lolle ja kaabakaid teibaga taga ajades võib ennast ära katkestada.

Võib ühineda ususektiga, kes usuvad, et kriminaalid ennast ise karistavad ja idioodid iseenesest või püha vaimu abil keskmise vaimse võimekuse saavutavad, aga seda ei juhtu mitte kunagi. On neid, kes usuvad turumajanduse nähtamatu käe õnnistavat väge. Selle käe õnnistuse tulemuseks on 65 000 nälgivat last, 100 000 töötut ja laostatud majandus. Uskuge veel midagi jälki.

Tee tööd, küll sa siis näed

Veider, et kõige kõvema häälega turuprohvetid, olgu nad liberaalsed parteiparasiidid või südametunnistuseta ökoelektri kurnajad, on esimesed, kes ajavad käe maksumaksja taskusse, ootamata, millal turuõnnistuse nähtamatu jäse nad kullavihmaga üle valab.

Paljud usuvad igasugust sitta, aga mõned teevad ka tööd. Kuhu tööhobused oma rügamisega on jõudnud, teame kõik. Meie töölised saavad viis korda vähem palka kui Euroopa ori keskmiselt, hinnad külapoes on aga samad, mis suurlinna turismipiirkonnas, paras. Mõtle, enne kui tööle hakkad, mõtle, enne kui pensionisambas raha põletad, mõtle, enne kui oma elu mingisse absurdsesse rähklemisse matad. Mõtle.

Sven Sildnik

Esmaavaldatud Õhtulehes

823 total views, 1 views today

Kivisildnik: Dressen puuris, reetmine jätkub

Eestis ei ole sageli kombeks arutada olulisi küsimusi, nii on ka pilastamisega. Pole vaja arutada, pole vaja kaaluda poolt- ja vastuargumente. Pilastamisega on kiire – kui me kohe kõike ära ei pilasta, siis juhtub midagi väga halba, siis me veel kahetseme. On vaja vaikselt ära pilastada ja kogu lugu.

Ja pilastamine käib kogu aeg ja kõigil rinnetel. Meelelahutus on aju pilastamine. Kõrbesõjad on verepilastus. Euroopa Ühendriigid, mille reeturid tahavad majanduskriisi varjus vaikselt läbi suruda, on kõige räigem seadusepilastamine. Eesti Vabariigi likvideerimine Euroopa Ühendriikide edendamise eesmärgil on riigireetmine.

Äsja sai üks jaereetur Aleksei Dressen kuusteist aastat, väga tore. Aga hulgireetmine pole kusagile kadunud, otse vastupidi, grupiviisilise hulgireetmise projektid muutuvad aina ohtlikumaks. Juriidiline reetmine on meil õnnestunud 85 protsenti, sest 85 protsenti seadusi tuleb meil välisriigist.

Ärgem nüüd aga jumala eest hakakem arutama, mis on Eesti riigile kahjulikum, kas välisriigi korraldused, mis tulid Dresseni kaudu, või võõrriigi korraldused, mis tulevad laviinina seaduste, raamseaduste ja direktiivide kujul. Seda me ei aruta. Meie vaatame telerist jalgpalli.

Toon näiteks veel ühe reetmisepisoodi, kus oma raha anti ära. Pätiteo tagajärjel tõusid hinnad, kõik arvud on ajakirjanduses avaldatud. Kuritegevus tõi kaasa häda ja viletsuse.

See on alati nii, et vargad ei too asju juurde, vaid viivad maja-
pidamisest viimasegi. Nii on see alati olnud, väitku pätipealikud mida tahes, loll, kes nende mesikeelseid lipitsusi usub. Ma tunnen teid väga hästi, ma tean, te loobute Eesti iseseisvusest niikuinii, ükskõik mida ma kirjutan või teen. Isegi kui ma mõnele meisterreeturile tüki seataputerast kurku torkaksin, ei muudaks see midagi.

Kriminaalne eluvaade on epideemiline ja pätid on valinud oma esindajad riigikogusse. Teile lubati seksikaid mehi ja kuna idiootidel pole muud võimalust seksikat meest leida, siis te jäätegi kriminaale valima ja nende kuritöid mahitama.

Olgu siis nii, kui enamik on seisukohal, et Eesti riigi seadused ei maksa midagi ja tuleb igal võimalusel kvaliteetse seksi ja kerge raha nimel reeta, reeta ja veel kord reeta, vajaduse korral sooritada ka muid väiksemaid kuritegusid, siis tekib mul ikkagi kaks kiuslikku küsimust.

Kui me reetsime Eesti põhiseaduse ja kirjutasime alla Lissaboni lepingule, kas me võime siis ka näiteks lapsi pilastada? Kui üks roim on hea, siis peavad ka teised head olema.

Teine küsimus on selline, et kui te olete andnud oma riigi ära, miks te siis ei või anda mulle ka oma korteri võtmeid, auto võtmeid ja ligipääsu enda pangakontole. Ma vajan ligipääsu teie pangakontole. Kui te ei taha otsustada oma riigi üle, miks te tahate siis ise otsustada oma raha üle, ma ei näe siin loogikat?

Ja siit edasi, kui te reedate oma kaaskodanikud, miks te ei võiks reeta oma lapsi? Niikuinii saavad neist kalkuninülgijad, peldikupuhastajad või õlitatud hammasrattad pornotööstuses.

Moraali ju ei ole, seadused ei maksa ja pappi on kangesti vaja.

Sven Sildnik

Esmaavaldatud 07.07.2012 Eesti Päevalehes

896 total views, no views today

Vello Leito: Kes on kollased kommunistid?

Kes on kollased kommunistid? Eks ikka need, kes sisult punased kommunistid on, väline vormiriietust (loe: maskeering) vaid vahetatud. Ka uue embleemi on nad riietele peale õmmelnud. Punasel kommunistil oli selleks punane viisnurk, kollasel kogunistil 12 viisnurka, kõik kollased, ringis ja sinisel taustal – terve ideoloogia sümbolite keeles lühidalt ja kõnekalt vaatamiseks välja pandud. Kes sümbolite kõnet ei mõista, neil on üldse mõistmisega raskusi. Mis teha, mina ka neida aidata ei saa.

Ülejäänus neil vahet ei ole, mõlemad nad on süvausklikud, teenivad ülemuse usku. On tublid praktikud, kes hästi teavad, et ülemise õrre ülemuselt kukub talle peale, temalt endalt kukub vaid alumise õrre ülemustele peale. Nende usukombed nõuavad, et kui ülemus vilistab, siis peab kohe vinega jooksma punuma. Kui vilistatakse Brüsselist, siis sinna (nagu Ansip), aga kui Moskvast, siis vinega idapoole (nagu Mihkelson). Ise nad seda tippspordiks ei pea. See on poliitika, valgustab alamaid oma kuldsest trooni-tugitoolist Enn Eesmaa.

Kui missioonse ülesande legend kätte saadud, siis plaat masinasse. Pole oluline, mis plaadil. Nõukogude okupatsiooni ajal oli näiteks üheks selliseks ka süvaateismi ülistus. Kord olevat kaasnenud sellega isegi üks inetu intsident. Krutskiga loengukuulaja küsimuse peale, et kui te olete nii tark ja teate, et jumalat ei ole, siis kindlasti teate ka, miks lamba väljaheide on ühtemoodi ja lehmal teistmoodi. Algaja kommunist vastas sellepeale, et tema ei tea, tuleb spetsialisti käest küsida. Küsija raske ohe – si….i ta ei tea, aga räägib jumalast – tuli kangelaslikult üle elada. Ikka juhtub.

Kuid kõik see pole peamine, see oli alles preluudium, mis maakeeles sissejuhatamist tähendab. Mõlemat kommunismi erivormi seob rituaalne pühendumus, mis pidevat, lausa igapäevast rituaalset kinnitamist leiab, et tõerääkijatel pole tulevikku (kas Assange ikka teadis seda, või hüppas tundmatus kohas pea ees vette), et tulevikku ehitatakse ainult valedele (Armand Hammer) – nii enda tulevikku, riigi tulevikku, teiste riikide ja rahvaste tulevikku. Üle kogu maailma!

Vaid jupike aega tagasi tuli Brüsselist vile, mida ka sireeniks nimetada võib, et nende jumal olla neile öelnud, et Euroopa tulevik on Euroopa riik – nii kõnes kui kirjas, nii maa peal kui õhus, nii täna, homme kui igavesti ja et see olla üleüldise arengu objektiivne paratamatus (kas mitte punaste kommunistidega polnud samamoodi, mis arvad?). Kollased kommunistid taipasid koheselt võimalust, et valede teenimise siiras õndsus ootab ees. Maitse asi, ütlevad nemad. Eks igaüks saa nüüd ise selle järgi otsustada, kas ta on kommunist või ei ole, tahab selleks saada, või siis ei taha. Maitse määrab.

Kus on Eesti suurimad kommunistid? Riigikogus loomulikult! Aga kes on seal need suurimad kommunistid? Seni kõrgus aujärjel Marko Mihkelson. Aga näe, riigikogu liige Rein Randver istus talle pähe! Kui ei usu, siis loe 03.07.2012 Valgamaalast. Sest, mis selle kommunistist Mihkelsioni kollasest heeroldipasunast ikka nii väga on tulnud? Vaata selle kohapealt tema blogist 02.07.2012 artiklit: “Eesti vajab põhjalikku Euroopa tuleviku debatti.” Loe: “Juba ammu on ilmnenud, et Euroopa Liit tema tänasel viisil pole kestvalt jätkusuutlik ning maailmas konkurentsivõimeline. /—/ Täna on üha enam ilmnemas, et Lissaboni leping ei anna kaugeltki neid lahendusi, mida nii loodeti. Euroopa Liit vajab aluslepete ülevaatamist ja sellele on alternatiivi peaaegu võimatu leida. /—/ Täna, kui uuteks mõjukeskusteks tõusevad Hiina, India, Brasiilia, Venemaa, Lähis-Ida riigid, Lõuna-Aafrika Vabariik ja teised, ei piisa enam Euroopa Liidu majandusliidust. Vaja on suuremat poliitilist integreeritust. /—/ Samas on oluline rõhutada, et pelgalt liikmesriikide suveräänsuse taandamine Brüsseli bürokraatia kasuks pole lahendus, vaid eksitus. Liikmesriikide poliitikud peavad olema selleks veduriks, kes Euroopale uue näo annavad … “.

Mis siin siis nii originaalne on? Ainuke, mis emapilgul tundub uudsena, on mõte, et “uus nägu” tuleb liikmesriikide poliitikutel ise anda. Kuid nii see ainult tundub, tegelikult on see ju punase kommunismi ja kommunistide patentlahend, mil ‘te ju ise tahtsite’ nimeks on, et meid ja teisi selle litsesntsi alusel betooni valada. Tõsi, selleks pidid nad palju vaeva nägema: organiseerisid meile fosforiidisõja, Hirvepargi, nn vabakslaulmise, Balti keti jne, aga kõige sellega nad said vapustavalt hakkama ja saavutasidki “betooni te ju te ise tellisite” olukorra. See on ja jääb punaste kommunistide igikestvaks geniaalseks patentlahendiks. Jääb sellepärast, et eesti rahvas tõepoolest ei soovinudki iseseisvaks jääda nagu punased kommunistid geniaalselt eeldasid. Tõsi, see oli punaste kommunistide poolt suur risk – anda Eestile ja teistele iseseisvus arvestusega, et nad annavad selle ise jälle kiiresti ära. Suur risk – blagorodnoe delo – õigustas end (loe minu “Teadmiste kohustuslik … “ ptk 12: “Venemaa geopoliitiline “kuningagambiit””), iseseisvus antigi vabatahtlikult ära. Tõsi, hüpnoosiuimas, aegade suurima hüpnoosiseansi läbi, siiani aru saamata, et Venemaa ja Euroopa Liit on üks, et meid betooni valavad nad koos.

Nii, et mida see Mihkelson siis ikka nii väga ütles? Aga vaata kui väärtuslikke lahendeid andis Randver’e Rein, kuidas ta andekalt arendas edasi kollase kommunismi propagandatehnoloogiat, tõmbas vaiba alt vastuhakkajatelt, elik mittekommunitidelt: “ELi astudes olime veendunud, et me ei anna grammigi käest ära oma suveräänsusest, rääkimata kultuurilisest ühinemisest, /—/ Liikmesriikide tegevuse üle ei saa otsustada nagu osariikide puhul, suveräänsus peab säilima. /—/ Uue põhiseaduse koostajad aga ärgu kahelgu, et see on ennekõike järg esimese Eesti aegsele ja põhiolemuselt peaks see jääma endiseks. Mõõtkem muudatusettepanekuid paljude tarkade poliitikute arvamustega ja tehkem niisugune, mis järgmised 20 aastat vastu peaks, nagu pidas praegune. “

Kogenud kollase kommunisti meetod – tean, aga ei räägi – töötab. Ta ei räägi, et 2004. aastal EL-ga liitudes referndumi 2. punkti läbi eesti rahvas andis suveräänsuse ja iseseisvuse kompromissitult juba ammu ära. Nii, et mingeid probleeme ei teki, teevad mida tahavad. Aga imesta ikka kui hästi õnnestub halva mängu juures hea näo tegemine, väljaspoolt vaadatuna lausa nagu isalik muretsemine paistab.

Veel. Kas Mihkelson oleks suutnud kollase kommunismi vaenlaste käest, siis mittekommunistidel, nii osavalt veel kaks elegantset võidupunkti noppida sellesama meetodiga, et tean, aga ei räägi. Vaata kuidas ta seda tegi: “Silmagi pilgutamata on igal eestlasel öelda mitu suuremat ja väiksemat objekti, mis on valmis tehtud just tänu sellele, et oleme eurotoetusi saanud. Põllumehed on küll allkirjadega varustatult käinud küsimas senisest suuremaid toetusi. Aga küsigem: mis siis, kui neid seniseid toetusi poleks olnud, kuidas siis oleksime toime tulnud? … “

Randver Rein teab küll, et loomulikult niimoodi, nagu kõik need riigid, mis liitu ei astunud – pole liitu, pole ka probleeme. Teab küll, et Eesti maksab aastas 2-2,5 miljardit krooni (ca 140 miljonit eurot) EL ühiskassasse, tagasisaadud rahad lähevad aga välisettevõtjatele nii, et eesti rahvuslik majandus saab vaid ca 50% sissemakstud rahadest tagasi. Sedagi hobuseunenägudest pärit bürokraatiapakendis. Tagasi nende poolt ettenähtud eesmärgil, põhimõttel, et see pole ju sinu raha, sest mina võtsin sinu raha endale selleks, et anda seda sulle tagasi minule kasulikul moel. Rein teab, aga ei räägi, kellegi käest algaja punakommunisti kombel midagi küsima ka ei pea. Sedamoodi, siis.

Jah, Randver’e Rein on kollasem kui Mihkelson, tõeline kommunist!

Vello Leito

04.07.2012

1,022 total views, 1 views today

Vene “tankid” on juba Narva sillal

Eesti Iseseisvuspartei on juba üle kümne aasta lakkamatult selgitanud, et Venemaa ei tule tagasi tankidega üle Narva jõe, vaid majanduse, raha, ülesostmistega, assimileerimisega. Loe järgnevat artiklit Äripäevast:

“Vene investorid käivitasid Ida-Virumaal ehitusbuumi

02.07.2012, Äripäev

Ida-Virumaal käib väga elav ehitus ja kinnisvara ost-müük, mille taga on Venemaa investorid, kinnitas ehitusettevõtte Eesti ESM kaasomanik Radim Zeinalov.

Zeinalov rääkis ajalehele Delovõje Vedomosti, et Venemaa ärimehed on hakanud Ida-Virumaale investeerima. „Nad ostavad kortereid ja logistikaobjekte,” ütles Zeinalov. „Venemaal on neil sellise äri ajamine keeruline, aga Eestis on see võimalik, sest siin on väga liberaalsed seadused ja asjaajamine on kiire.”

Ida-Virumaale panustavad mitte ainult venelased, vaid ka Eesti riik. Piirkonnas on arendamisel kaks suurprojekti: uus elektrijaam, mille maksumus on 950 miljonit eurot ning uus õlitehas, mille ehitus läheb maksma 130 miljonit eurot.

Zeinalov, kellele kuulub 37,2% ESMi aktsiatest, leiab, et Ida-Virumaa aktiivsus on tublisti kaasa aidanud kogu Eesti ehitusettevõtete mahu kasvatamisel – tänavu esimeses kvartalis oli kasv 27,9% võrreldes sama perioodiga aasta varem. Tegemist on euroliidu teise tulemusega pärast Lätit.

Teiseks mahu kasvamise põhjuseks nimetas Zeinalov madalat võrdlusbaasi, sest kriisi ajal olid mahud korralikus languses. Kolmanda põhjusena nimetab ta riigi ja erainvestorite vahel tekkinud usaldust.

Eesti ESM on Ida-Virumaa ehitusettevõte, mis on seotud mitme soojus- ja elektrijaama ehituse ja rekonstrueerimisega. Firma käive kasvas mullu 20% võrra ning põhiliselt tänu Ida-Virumaal valmivale suurobjektile, Eesti Energia õlitehasele Enefit-280, mis on plaanis käivitada tänavu septembris. Eesti ESMi 2011. aasta käive oli 1 967 424 eurot, kasum 196 470 eurot.”

Postitas: EIP teabetoimkond

1,009 total views, no views today