Mida teha, olles tunnistajaks riikliku kehami hävitamisele?

Järgnev Varro Vooglaidi artikkel on võetud aadresilt http://vooglaid.worldpress.com/ :

“Mida teha olles tunnistajaks riikliku kehami hävitamisele?

15. juuni 2012

Hea sõber Adrian kirjutas väga tõsise kommentaari täna Vabariigi Valitsuse langetatud otsusele toetada maksumaksjate rahaga Hispaania pankasid:

“Kokkuvõtlikult võib öelda, et selle ajaloolise otsusega kiitis valitsus heaks suuremas osas vaesunud Eesti maksumaksjate madalatelt palkadelt ning väikesemahuliselt tarbimiselt kogutud maksude jagamise Euroopa (antud momendil Hispaania) suurpankadele – suurpankadele, mille sarnased viimase kümnendi jooksul miljardite eurode väärtuses kapitali Eestist maksuvabalt (mõistagi Eesti juristide usina abiga) välja on viinud ning milledele suur osa Eesti leibkondadest on 30 aastasesse võlaorjusesse määratud, et maksta tagasi ise-enda riigis kinnisvara soetamise (st ise-enda maal elamise) privileeg.”

Selles kommentaaris öelduga võib nõustuda või mitte nõustuda, ent olulisem on nentida, et niivõrd tõsiste küsimuste suhtes ei tohiks ükski inimene, kellele meie maa, rahva, riigi ja kultuuri saatus korda läheb, ükskõikseks jääda. Ehk teisisõnu näib, et igaüks peaks tegema vähemalt nii palju, et kujundada ausas tõetaotluses võimalikult adekvaatne seisukoht ja see ka julgelt välja öelda. Miks?

“Aga sellepärast, et teisiti ei saa ega tohi – südametunnistus lihtsalt ei võimalda olla vaikivaks kaasosaliseks kuriteos. Soovin käesolevas südamale panna kõigile, kes selle riigi ja rahva püsimajäämisest pisutki hoolivad, et neil lasub kohustus teha avalikult teatavaks oma moraalne seisukoht otsuse suhtes, millega alustatakse Eesti maksumaksja reaalselt tehtud töö pinnalt kogutud maksutulude suunamist Euroopa pankade laenukahjumite korvamiseks. Alustan ehk ise ja teen teatavaks oma hinnangu – tegemist on otsusega, mis Eesti demograafilist, majanduslikku ja sotsiaalset olukorda arvesse võttes on igasuguse tervemõistusliku eetilise positsiooni pinnalt objektiivselt eemaletõukav ning ebaõiglane määral, mis võimaldab otsuse eest vastutavate isikute tegevust hinnata objektiivselt kurjaks. Kuid jäägu see nende hingedele…”

Olen Adrianile selle julge väljaütlemise eest siiralt tänulik. Vaadates neid suurepäraseid analüüse, mille ta on viimase aasta jooksul De Civitatesse majanduse ja rahanduse teemadel kirjutanud – kantuna ei muust kui siirast murest meid ümbritsevate hukatuslike protsesside ja nende tegeliku tähenduse mahavaikimise pärast –, tuleb müts maha võtta ja tõdeda, et mees on käitunud mehelikult: rääkinud tõtt, selle asemel, et vaikida või vassida ning ajavaimu ees lipitsedes oi-oi kui paljudega ühel moel isiklikele eduvõimalustele panustada.

Järgides tema üleskutset ja eeskuju kinnitan ka omalt poolt, et minu parima arusaamise kohaselt on ülalosutatud kommentaaris käsitletu (ja ennekõike ESM-ga liitumise) näol tegemist eetiliselt vastuvõetamatute otsustega, mis sillutavad teed Eesti kui riikliku, rahvusliku, kultuurilise ja sotsiaalmajandusliku kehami lammutamisele. Punkt.

Omamoodi huvitav on mõelda, mis võis toimuda 1939. aastal nende inimeste peas ja südames, kes lugesid murega uudiseid Eesti Vabariigi ja NSVL-i vahelise vastastikuse abistamise pakti (ehk nn Baaside lepingu) sõlmimise kohta. Ühelt poolt kinnitati avalikkusele (nagu kinnitavad ka praegused nomenklatuuri esindajad eesotsas peaministri ja rahandusministriga), et Eestil ei olnud muud võimalust ning et tegelikult oli see kõik Eesti huvides – raske aeg nõuab ebapopulaarseid otsuseid jne. Paljud ametnikud, õppejõud jt ühiskondliku eliidi esindajad koogutasid kaasa. Ent teiselt poolt oli paljudel siiski julgust desinformatsioonist hoolimata mõista, mida see otsus endast tegelikult kujutas ja milliseid suundumusi see ette kuulutas. Täna 71 aastat tagasi aset leidnud enam kui 10 tuhande inimese küüditamiseni oli sel hetkel jäänud veidi rohkem kui poolteist aastat…

Paratamatult tekib neid mõtteid vaagides küsimus, kas me ei ole praegusel ajal tunnistajaks olemuslikult sarnastele sündmustele ning kas ei küsita meie ajale nt poole sajandi pärast tagasi vaadates sama moodi, nagu meie ajal küsitakse 1939. aastal elanud ja tegutsenud inimeste kohta: miks nad midagi ei öelnud ega teinud, vaid lihtsalt riigi käest ära andsid? (Kõik muidugi ei andnud – nt minu vanaisa sõitis 17-aastaselt vabatahtlikuna Soome sõdima.) Kardan, et küsitakse ja et vastused, mida täna oma tegematajätmistega anname, saavad olema meile taas kord suure häbi põhjuseks.

Vähim, mida teha saame, on ületada hirm ja ebamugavustunne ning öelda välja see, mille oleme tõena ära tundnud. Kui muud teha ei oska, võiks levitada nende väga väheste sõnumit, kes teavad, millest räägivad ja kes on võtnud oma südametunnistuse häält kuulata. Adrian Bachmann tõestab, et on üks sellistest.”

Postitas EIP teabetoimkond

PS. Vastus kõigile neile, kes ei tea mida teha: tuleb astuda Eesti Iseseisvusparteisse ja liituda EIP poliitilise võitlusega!

596 total views, 1 views today

Print Friendly

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>