Vello Leito: Statistikaamet ning Maksu- ja Tolliamet – faktofoobsed ja valelikud

Maikuu keskel avaldavad nii Statistikaamet (ESA) kui ka Tolli- ja Maksuamet (EMTA) oma korrakohased ja regulaarsed pressiteated palkade kohta Eestis eelmisel kvartalil, elik sedapuhku 2012 aasta I kvartalis. Seepärast on otstarbekas teemat eelsoojendada praegu kasutadaoleva värskeima info alusel, milleks on 2011. aasta IV kvartali andmed (vt www.stat.ee ja www.emta.ee).

Minu eesmärgiks on selgitada, kuidas need kaks ametit on suutnud palgatemaatika nii segaseks ajada, et rahvale on sööbinud teadvusesse ettekujutlus olukorrast, mil mastaapse ilustatuse rüü on üll. Ja ei märkigi rahva ärkamisest tõe äratundmisele. Isegi õpetajaskond opereerib üle 12 000 kroonise müütilise keskmise palgaga. Pressiteateid lugedes pöörake erilist tähelepanu veel sellele, et EMTA annab IV kvartali keskmiseks brutopalgaks 773 eurot (12 096 krooni), aga ESA laseb varblast eriti suure kahuriga pakkudes keskmiseks brutopalgaks 2011 aasta IV kvartalis lausa 865 eurot (13 540 krooni)! Uskumatu!

Tõe peitmise tehnoloogia toetub kolmele võttele: otsene valetamine, sisuolulise faktoloogia jadasse lünkade sissejätmine ja kahe asutuse väidete/faktide esitamine nii, et need poleks omavahel võrreldavad.

Alustuseks EMTA-st, väljavõte selle 22.02.2012 pressiavaldusest: „Neljanda kvartali jooksul töötajatele tehtud väljamaksete summa oli kokku üle 1,2 miljardi (1 247 758 388) euro (19 523 176 422 krooni) ja seda maksti 537 991 inimesele. Keskmine brutoväljamakse töötaja kohta oli seega 773 eurot (12 096 krooni).“

See väide on samapalju mõttekas kui ütlemine, et tule eile meile. Nimelt väljend brutoväljamaksed on aprioorne nonsenss, sest sõna bruto ütleb ju üheselt, et väljamakse saab olla ainult väiksem sellest summas – töötajale saab välja maksta üksnes netosummat! Lihtne, ju! Nende kahe vahe on maksud, mis makstakse riigile. Palganumber aga kannab nominaalpalga nime, st on rahanumber, millest alustatakse maksude mahavõtmisi, et seejärel netosumma välja maksta!

Peale selle, tegemist ei ole mitte keskmise palgaga, vaid 773 euro suuruse nominaalpalkade aritmeetilise keskmisega. Väljend ‘keskmine’ tähendab alati mediaankeskmist, kõikide teiste keskmiste puhul tuleb täpsustada millisest keskmisest räägitakse ja neid keskmisi defineeritakse matemaatikas oi-oi kui palju!

Ent EMTA pressiavalduses on ka mediaankeskmine väärtus siiski ära toodud: „IV kvartali mediaanväljamakse oli 623 eurot (9740 krooni) kuus. See tähistab summat, millest suuremaid ja väiksemaid väljamakseid oli võrdselt.“

No nii, hakkame jõudma pompoosse vale epitsentrisse. Nimelt, kui mediaankeskmine brutopalk (seega mitte väljamakse!) oli 9740 krooni, siis kui suur oli mediaankeskmine väljamakse, ehk siis mediaankeskmine netopalk? Kohe selgub kui võtame EMTA kodulehelt maksude määrad ja arvutame välja mediaankeskmise netopalga.

Võtan aluseks EMTA väidetud 623 euro suuruse mediaanse brutopalga ja II pensionisambaga liitunud töötaja juhtumi. Maha läheb töötuskindlustusmakse töötaja poolt makstav osa (2,8 protsenti brutopalgalt) 17,44 eurot ning II samba makse 12,46 eurot (2 protsenti brutopalgalt). Tulumaksumääraks on 21 protsenti. Maksuvaba tulu on 144 eurot kuus ning sellelt osalt tulumaksu ei arvutata. 623 euro suurusest brutopalgast arvatakse maha tulumaksuna (pärast maksuvaba tulu, töötuskindlustusmakse ning II samba makse maha arvamist) 21 protsenti, seega 94,31 eurot. Järele jääb netopalk: 623 – 12,46 -17,44 – 94, 31= 498,79 eurot (7806,06 krooni), mis ühtlasi on ka mediaankeskmine netopalk, st mediaankeskmine väljamakse töötajale. 7806 krooni taskusse on hoopis midagi muud kui pelgalt paberil olevad palganumbrid 12 096 või 13 540.

Jõudsime eesmärgipärase vale epitsentrile üsna külje alla, kuid veel mitte epitsentrisse. Võrdluseks ka Statistikaameti andmestikku (mis suuresti pigem küll üks luulekogu on, loe ka minu 30.10.10 artiklit ESA kohta kodulehe fundametaaliast). ESA 22.02.2012 pressiteates on lugeda: “Keskmine brutokuupalk oli 2011.a. IV kvartalis 865 eurot … /-/ Reaalpalk, milles tarbijahinnaindeksi muutuse mõju on arvesse võetud ja mis näitab palga ostujõudu, …“

Sellist asja nagu keskmine brutokuupalk pole terminoloogiliselt üldse olemaski, see on riigibürokraatia improvisatsioon teemal, et kuidas palka tegelikust suuremana näidata kui selle reaalne ostujõud on. Ainult ostujõus saab mõõta palga suurust, siit ka netopalga kohustuslikkus kõigele vundamendiks. Samas brutopalga tarbijahinnaindeksiga korrigeeritud suurus ei ole veel reaalpalk, mis minu poolt eelpool öeldu alusel peaks olema juba arusaadav ilma täiendavate selgitusteta.

Kas märkasite seaduspära, et EMTA ei tunnista palga ostujõudu, ESA aga küll. Teiselt poolt, ESA ei tunnista palkade mediaanväärtust, EMTA aga küll. Ikka nii, et teineteisest möödarääkime, et inimesed ei saaks lihtsa otsevõrdluse teel tõele jälile. Labane muidugi, aga mõjus.

Valelikkuse epitsenter asub siin. Ei netopalk ega isegi selle mediaanväärtus ava tervikpilti palgaoludest Eestis, seda teeks netopalga ostujõu esitamine tuludetsiilide kaupa, nii nagu ELiidu statistilise aruandluse alusdokument ESA 95 seda ette näeb. Enamus EL liiduvabariikidest täidavad seda nõudmist.

Ent Eestil on kalduvus olla erand pigem halvas kui heas. On igati arusaadav, miks Eestis elanikkonna sissetulekuid ei esitata netotuludetsiilide kujul. Vanal heal ajal oma kümme aastat tagasi, kui ESA veel tuludetsiile kasutas, oli Eesti 10. detsiili jagatis 1. detsiiliga üle kahekümne, st et rikas kümnendik elanikkonnast sai 20 korda rohkem sisetulekuid kui kõige vaesem kümnendik. Selline number oli samahästi kui võrdne Venemaa omaga ja Euroopa kontekstis tähendas see suurtes raskustes oleva ühiskonna häbiväärset silti.

Milline on varanduslik ebavõrdsus praegu, sellest faktofoobne Statistikaamet vaikib. Pole aga alust arvata, et ebavõrdsus oleks vahepeal kahanenud. Samas teadmiseks, et ESA poolt lahkelt pakutavad tulukvintiilid varanduslikku ebavõrdsust adekvaatselt ei ilmuta, vaid vastupidi, osavalt peidavad, sest ebavõrdsus tuleb ilmsiks viimase tuludetsiili kaudu ja mitte viimase kvintiili kaudu. Eestis suurim ebavõrdsus asub aga hoopiski viimases kahekümnendikus. Ma ei tea, kas maailmapraktikas nii peenpilbastamist kasutatakse. Aga põnev oleks. ESA faktofoobsus ei tulene siiski mitte selle ameti omast rõõmsast vabast tahtest, vaid võimulolevate riigireeturparteide tahtest. Viimased nimetavad sellist käitumist – tõe peitmist – riiklikuks poliitikaks. Ja seda tõsise näoga, sit venia verbo!

Niisiis jäägem ootama peatselt avaldatavaid 2012 aasta I kvartali andmeid.

Vello Leito

09.05.2012

983 total views, 1 views today

Print Friendly

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>