Kivisildnik: Hullusekultus – meie suurim nuhtlus aegade hämarusest

Eesti kultuuris on väga tähtsal kohal hullud ja hullumeelne märatsemine. Vägivaldsed psühhopaadid nagu Kalevipoeg, Põhjakonn, Oru Pearu ja Indrek Paas on meile kõigile kohustuslikus korras mällu söövitatud.

Eesti mütoloogia ja klassikaline kirjandus ajavad üht ja sama vaimuhaiget rida: positiivsed tegelased vägivallatsevad naiste kallal: Kalevipoeg vägistab Saarepiiga ja Indrek mõrvab kiviviskega oma ema. Negatiivsed tegelased nagu Põhjakonn ja Pearu laamendavad ilma kindla sihita, seksuaalse eelistuseta ja vahetpidamata.

Eesti idioot Euroopat ehitamas

Üks populaarsemaid, ent salakavalamaid hullusemüüte on lugu sellest, kuidas poolemeelne poeet Juhan Liiv annetas oma viimase pintsaku Estonia seltsimaja (praegune ooperiasutus) ehituseks. Kui Kalevipoja ja Pearu hirmutegusid on võimalik lugeda ka taunivas võtmes, siis Liivi hullumeelne märatsemine on kehtestatud igas mõttes positiivse normina.

Liivi psühhoosis õpetatakse meid nägema eestlase fanaatilist kultuuripürgimust, eurooplaseks saamise ihalust, mis võidab võõra väe (sakste kultuuritempel jääb muameeste seltsimaja hiilguse varju) ning mis on hea eeskuju sellest, kuidas igas mõttes vaene, nii vaimult ja varalt kehv inimrämps osaleb ennastsalgavalt üldrahvalikus ja õnnestavas ülesehitustöös.

Eesti riigi osalemine kõikvõimalikes ESMides ja muudes euroopa solidaarsuskoormiste maksmises vastab üks üheselt Juhan Liivi arhetüübile. Haige inimene kisub ennast avalikus kohas poolpaljaks, kusjuures kasu on sellest tegevusest oluliselt vähem kui Ukraina nudistide-feministide kollektiivi Femen tegevusest.

Kogu seda euroopa solidaarsuse palagani vaadates saab meile selgeks, et kultuuris valitsevad enesehävituslikud tendentsid on kogu ühiskonna kaosesse paisanud. Üks hull ei muuda muud kui kultuurilugu, kui selle hullu kriitikavaba jumaldamise tulemusel laostub vaimselt ja majanduslikult kogu riik. Tänapäeval on dementsus totaalne – selle asemel et oma riigi probleeme lahendada, hakkame etendama ülejõukäivat ja üdini amoraalset euromessia rolli, selle peale ei oska muud soovitada kui kollektiivset hullusärki.

Just äsja avaldati eesti leibkonnakulutuste uuringu tulemused, selle kohaselt kulutab iga pere ühe leibkonna liikme kohta kuus 13 eurot riietele ja jalanõudele. Võtame nüüd hetkeks hoo maha ja arutame selle numbri üle, millisesse butiiki, kaubamajja või ostukeskusse lähete te 13 euroga riideid ostma?

Rohkem hullust, veel rohkem hullust

Allakirjutanu ei oska küll midagi muud välja pakkuda kui lähima kaltsari. Kui keskmine eestlane ei ole võimeline ostma mujalt riideid kui haisvast tarvitatud kodinate urkast, siis vabandage väga – me oleme kas üldrahvalikult idioodid või lootusetud kerjused. Kõige tõenäolisemalt muidugi mõlemat, selles olukorras ei oska riigiisad aga muud teha kui raha rikastesse riikidesse pumbata.

See ei saa olla vandenõu ega teadlik riigi õõnestamine ja rahva väljasuretamise läbimõeldud plaan, nii alatuid inimesi ei saa lihtsalt olemas olla. Tegemist saab olla ainult kollektiivse ja viimasesse faasi jõudnud hullumeelsusega.

Tuletatagu meelde 17. sajandi kroonikakirjutaja Kelchi sõnu, kes Liivimaad iseloomustades ütles, et see on pankurite paradiis, kreeklaste taevas ja pärismaalastest maksumaksjate põrgu. On selge et kõik need ESM ja muud eurokoormised aina kasvavad, just väänati sada miljardit otsa, kusjuures meil pole sõna sekka öelda, kas me tahame maksta, kui palju me tahame plekkida ega isegi seda, kas me üldse saame maksta. Meie peame maksma ja kõik.

Rahvas ilutseb kaltsudes ja valitsus mattub võlgadesse, kuigi meie nn valitsussektori võlakoormus langes eelmise aasta lõpus kuue protsendini sisemajanduse kogutoodangust, hakkab võlakoorem tänu ESMile rahandusministeeriumi prognoosi kohaselt juba sel aastal jälle vohama, ulatudes aasta lõpuks 8,8 protsendini. Osalemine ainult ühes fondis tõstab riigi võlga ühe aasta jooksul ligi 50%. Velkam tu võlavaba Estoonia!

Üüratute summade kinkimine endast rikkamatele ei saa kesta lõputult, esiteks raha pole, vaesuses virelevate inimesed kannatus on katkemas ning riigi laenulimiidil on piir, kreeklase põhjata kübara all on aga piiritu haigutav sügavik. Kreeklastel on ometigi kavas ehitada uus maailmatu suur ooperimaja ja uus suur rahvusraamatukogu.

Hulluses on siiski ka teatav loogika ja väljapääs, kui me oma ooperimaja ehitasime kive kokku kandes, talgute korras tööd tehes ja viimaseid pintsakuid pühale üritusele annetades, siis ehitagem ka kreeklaste ooperimaja sama moodi. Kreeklaste abistamiseks pakun ma järgmist plaani, esiteks sõidetakse võimalikult massiliselt ja loomulikult riigi kulul Kreekasse ja loobitakse kividega kõike, mis liigub-jääb uue ooperihoone lähedusse.

Kreeka tuleb täita kaltsudega

Kaltsarist ostetud riided jäetakse suuremeelselt Kreekasse, tehku nendega mis tahavad, kolmandaks töötatakse kreeklaste ooperiehitusel ühiskondlikus korras personalijuhtide, avalike suhete juhtide, projektijuhtide ja peadirektoritena. Raha aga ei anta sentigi, saime ise ilma rahata ooperimaja püsti ja võime ka teile seda kunsti õpetada, kallid kreekamaalased ja eriti mõnus türgi kogukond

Iga euroopaliku, ustava, solidaarse ja edasipüüdliku eestlase kohus on juba täna minna kodukaltsarisse, osta sealt kõige uhkemad hilbud ja saata need postiga Kreeka valitsussektori toetuseks. Kui nad on suuremas hädas kui meie, siis nad kindlasti ei saa kulutada 13 eurot kuus riiete ja jalatsite ostmiseks. Õiglane on see, kui ostame iga leibkonna liikme kohta 6,5 euro eest kvaliteetseid kasutatud riideid ja aitame nendega endast hädisemaid, eelkõige Saksa pankureid, ujutagem need sitakotid kaltsudega üle.

Kutsun üles saatma tarvitatud riideid Saksa pankadele ja Kreeka riigiettevõtetele, Saksa televisioonikanalitele ja Kreeka telekanalitele, saatkem hunnikute viisi kaltse Saksa ja Kreeka arvamusliidritele ning kõrgetele eurorahajumalatele, kaltsude juurde kirjutatagu guugeltõlkia ümberpandud kaaskiri, mis selgitab meie heasoovlikkust, Juhan Liivi pärandit, eelkõige aga seda, kui mitu eurot me pereliikme kohta saame kulutada riietele ja mis kliima meil siin on.

Jääb loota, et eurooplased ja pankurid on võimelised meie panust vääriliselt hindama ning kannavad sügavat tänutunnet südamesopis kuni lõpuni, loodetavasti ei ole lõpp ülemäära lähedal

 

Sven Sildnik

07.04.2012

Esmaavaldatud Õhtulehes

461 total views, 2 views today

Print Friendly

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>