Vello Leito: Mis ootab Eestit ees? XIV – Kokkuvõte. Lahend

Kõigile, kes on tähelepanelikult läbi lugenud minu artiklid, peaks asjade olemus Eesti ühiskonnas põhimõtteliselt selge olema. Siinkohal saagu vaid mõned üldistused lisatud – meeldetuletuseks ja illustreerimiseks.

 

Lugege, mida kirjutas Johannes Lauristin 06.08.1940:

„Ainult Eesti astumine NSVLi koosseisu tagab meie riigile tõelise sõltumatuse ja suveräänsuse, kindlustab meie rahvale vaba rahvusliku arengu, meie tööstuse, põllumajanduse ja rahvuskultuuri tõusu, meie rahva heaolu õitselepuhkemise       ning meie armastatud kodumaa hüvangu.“

 

  1. a kirjutas õiguskantsler Allar Jõks:

„Ei, Eesti ei anna ära oma suveräänsust, vaid jagab seda. Ta teostab oma suveräänsust koos teiste riikidega. Tegelikult saab öelda, et Eesti on ühinemislepingujärgselt rohkem suveräänne, kuna tal on kaasarääkimis- ja otsustusõigus tunduvalt enamate asjade osas kui seni. Seetõttu ei saa rääkida suveräänsuse äraandmisest, vaid seda teostatakse lihtsalt riikideüleselt.“

 

Samal aastal Arnold Rüütel:

„Koostöös Euroopa riikidega suudame kaitsta ja kindlustada oma iseseisvust, arendada oma keelt ja kultuuri. Euroopa Liit annab meie majandusele uue hoo ja seeläbi tagab iga Eesti kodaniku heaolu kasvu ja aitab eestlase elujärje jõukale Euroopa Liidu tasemele!

 

Kui otsida erinevust liitmise retoorikas algoritmi tasandilt, siis seda erinevust pole, vaid sõnadevalikus on lahknevusi. NL okupatsiooni formaaljuriidilisel õigustamisel liitmiseks liitriigi koosseisu kasutati sahhariinist präänikuid, et lähiaastatel möödume arengus USAst, see on arengu objektiivne paratamatus jne. Tarkadele lapsemeelne, kuid lollidele lohutav. Keegi ei püüdnudki ilukõnes usutavust saavutada, sest kõik oli selge seletamatagi – tekstid tääkide otsas.

 

Eesti muutmisel ELi liiduvabariigiks oli retoorika kavalam, et Eesti hakkab saama ELst suuri toetusi: annad ühe krooni saad neli tagasi. Jäetakse ütlemata, et kogu ettevõtluskapitalist ca 80% on väliskapital ja seetõttu läheb nn toetustest 4 eurot väliskapitalile ja üks euro tuleb eesti kapitalile. Seega: annad ühe euro liikmemaksuks ja saad ca pool eurot tagasi …

 

See kõik on juba ammu teada-tuntud refrään, ent vaata, mis viimastel päevadel uut on juhtunud. Eesti põhivampiiridel – Rootsil, Venemaal, Soomel – peaksid nagu kättevõideldud kohad juba kindlalt käes olema. Soome seedeorganites juba Eesti lihatööstus, metsatööstus ja kasvavalt põllumajandus. On’s seda siis vähe? Nende arvates on. Vaadake millise retoorika on soomlased vallandanud viimastel päevadel:

Eesti on põhjatäht (Stubb);

Tallinn on maailma keskel (Taskila);

me ei ole enam maailmas suunanäitajad (Stubb);

loome Eestisse tippjäähokiklubi (Helenius);

vanema venna kompleksi ei tohi kellelgi olla (Ahtisaari; aga uuri tähelepanelikult kuidas soome käitus saamlastega);

jne.

 

Mis soomlasi riivab, mis järsku nende sisse läks? Eks ikka see, et peale Putini valimisvõitu läheb Eesti geopoliitine potentsiaal väljajagamisele ja Soome tahab sellestki oma korralikku tükki saada. Et olukorda sisuliselt täpsemalt mõista on kasulik omavahel võrrelda neid kahte kurikuulsat „nii sõltumatut riiki, et nendest ei sõltu mitte midagi“ – Mongooliat ja Eestit. Olen alati rääkinud ja kirjutanud, et Mongoolia on ülistrateegiline geopoliitiline vaheruum, mis hoiab enda käes kogu Euroopa ja Kagu-Aasia/Hiina vahelist raudteetransporti tuiksoont. Peale selle on Mongoolias ülirikkalikud maavarad. Mongoolia majanduskasv on tõusnud viimastel aastatel pilvedesse (üle 20%-i) tänu nendele komponentidele.

 

Ega’s Eestiga teisiti oleks. Geopoliitilisest potentsiaalist olen rääkinud tüdimuseni, meie maavarade rikkusest samuti. Ja ikkagi pean veelkord üle kordama, sest see on ülioluline: Eestis asuvad Euroopa Liidu suurimad uraanivarud ja Euroopa Liidu suurimad fosforiidivarud. Fosforväetis, see on toit – elu. Nende kahe kõrval on põlevkivi juba vähese tähtsusega, ehkki kui kokku liita tarbe-, reserv- ja prognoosvarud, siis on Eestis üks maailmatuma kogus põlevkivi. Ja mitte miski ei jää maa sisse. Kõik rebitakse maa seest välja ning rikkus hakkab minema Saksamaale, Venemaale, Soome. Eriti huvitatud on meie maavarast Soome, kes „lusikaga“ kaabib tühjaks nende endi pea olematuid deposiite.

 

Eesti on ära vampiiritud, isegi taandareng on seiskunud, jagamata on veel vaid maavarad ja geopoliitiline ressurss. Arusaamine, et kõik on toimunud justkui juhuslikult ja juhitamatult, on mõistagi ekslik. Tuletan meelde, et Eesti ja teised taolised uuskoloniseeritavad liiduvabariigid pandi tööle järgmise majandustrateegilise algoritmi abil (loe „Teadmiste kohustuslik miinimum …,“ 1. osa):

kõik privatiseerida;

kõik liberaliseerida;

riigi roll miinimumini,

eelarve tasakaalu.

 

Ja hästi töötaski see algoritm koloniseerijate huvides. Et ellu jääda, peame rakendama oma huve teenivat algoritmi, selleks viimane viik on käes. Vajame vältimatult arengualgoritmi, mis ei saa sisuliselt erineda järgnevast:

rahvuslik majandus prioriteetseks;

pangandus reformida;

maksustada väliskapitali kasum.

 

Igasugused analüüsid ja prognoosid peavad lähtuma   nendest fundamentaalsetest nõudmistest. Kõik heietamised ilma vundamenti puudutamata on suitsukate vaenlase sõjapidamises meie vastu.

 

Kas olete märganud siis-seal tagasihoidlikke seisukohavõtte, kuulnud nende vaikse sosina kõrvulukustavaid fanfaare, et eestlase kodanikujulgus on väike ja vajab võimueliidi julgustust? Just nimelt, ilma selleta ei streigiks Eestis keegi. Ka õpetajad mitte. Õpetajate streigi ülespumpamine võttis väga kaua aega ja hakkas jalgu alla saama alles siis kui nn võimueliit tunnistas streigi õigustatuks – muidugi seejuures eeldades, et nõudmised piirduvad vaid palganõudmistega. Kui õpetajad oleksid nõudnud seda, mis nende esmane kohustus – seadusandluse muutmist selliselt, et oleks võimalik tagada distsipliin ja hea õpitase – siis eliidi toetus oleks koheselt kadunud. Õpetajate streik oli võimueliidi varjatud projekt nõrgestamaks veelgi õpitaset, distsipliini koolis ja sedakaudu majanduse arenguvõimet … – lähemale riiklusvõime hukkumisele. Samas igikestev indulgents võimule: nüüd näete, mida tähendab streik, hävitasite hästitoimiva elukorralduse jne… Võimukandjate kuritegelikul kavalusel pole piire, rahva ahvatlemine ennastkahjustavale tegevusele on tavaline.

 

Minu mõtted saavad paremini mõistetavateks kui panete tähele, et streikijate käes polnud poliitilisi plakateid. Siit lihtne sõnum streikijatelt: paremaid parteisid Eestis pole kui võimulolevad, aga need parimad võiksid olla lahkema käega oma alandlike orjade suhtes. Kokkuvõtteks: milline reklaam võimuparteidele, teiste parteide täielik pildilt pühkimine ja andva käe jumaldamise süvendamine. Tegelikud probleemid ja põhjused paksu suitsukatte kihi alla äramaetud, järjekordselt. Streiki võib võimuparteide taotluste ja meetodite osas põhjendatult lugeda kõrvutatavaks pronksisõjaga – mõlemal juhul oli tegu oskusliku poliitilise sõjamänguga oma rahva vastu. Kõiki märke tuleb märgata ja hoolikalt lugeda!

 

Ühest artiklist on pärit selline mõte: rikkaks saab ikka tööd tehes. Kindel see, lahtiseks alati aga jääb, kes rikkaks saab(vad). Pühak Vend Vahindral olid omad kümme käsku, mille järgi ta elas. Üks nende hulgast vabas vormis väljendatuna kõlas nii: sa ei tohi jätta oma töö vilju võõraste meelevalda. Kui seda nõuet mitte täita, siis saavad rikkaks petised, mitte töö tegijad.

 

Ärkamist kõigile!

Vello Leito

  1. märtsil 2012

889 total views, 2 views today

Print Friendly

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>