Kivisildnik: Eleegia vabariigi aastapäevaks

Head eesti inimesed, pagulased, korruptandid, reeturid ja ekstsellentsid, lõpetage juba ära! Piinlik on vaadata, kuidas täiskasvanud inimesed, tõsised näod peas, räägivad lapsejuttu, vabariigi aastapäev ees ja vabariigi aastapäev taga. Ei ole mingit Eesti Vabariiki, lihtsalt ei ole ja kõik, nii ei saa ka olla mingit vabariigi aastapäeva.

Vabariigi surmapäev

Kõik mis meil on, on vabariigi surmapäev. Seda surma-aastapäeva võite tähistada 23. septembril, sest 23.08.2008 kirjutas grupp seltsimehi alla Eesti Vabariigi surmaotsusele, mida kuritegelikes ringkondades tuntakse Lissaboni lepingu nime all. Kas kõik on ära pööranud või ei mõisteta enam lugeda. See roojane leping on ometigi must valgel kirjas, võiks nagu tähti tunda, kõiki koole pole ometi veel kinni pandud.

Kogu see nekrofiiliamaiguline sabat, mis meil piinlikust tundmata igal talvel püsti pannakse, meenutab mulle muistseid šoti matusekombeid. Andku Akadeemiline Šoti Selts mulle andeks, kui ma pisiasjades eksin! Üldjoontes oli aga vanade šotlaste matuse-tseremoonia laibakeskne.

Kallis kadunuke istutati peolauas aukohale ja temaga mängiti kõiksugu lõbusaid mänge, millistest menukaim oli turbatükiga surnu pihta märki viskamine. See, kelle täpne tabamus piibu koolja suust toanurka lennutas, oli võitja. Just sellised mängud kooljaga on ka meie vabariigi aastapäeva paraadid, aurahad ja pingviinijoodud.

Muinasšotlased olid omas nekrofiilias mõõdukad, hullasid laibaga päeva, hullasid kaks, aga siis võtsid aru pähe ja matsid korjuse maha, kuid meie nekrofiilid ei mõista piiri pidada, juba viies aasta käib pidu ja pillerkaar, laip lauas, pedaal põhjas.

Aga sellest on veel vähe. Et rahuldus oleks täielik, läheme surnuaeda Vabadussõja ausamba juurde. Meil Pärnus on sammas kalmistul, teil Tallinnas aga on sammas ristikujuline, et oleks see õige surnuaia tunne. Kalmistul võtavad massid valvel ja pealik peab kõne:

«Kallid kadunukesed, sõjasangarid, mehed vennad, kes te langesite põlisvaenlase vastu võideldes, kui teie poleks verd valanud, kuidas meie saaksime kreeklastele ja saksa pankuritele sadu miljoneid kinkida, kuidas saaksid rootsi pankurid, kuus miljardit taskus, maksuvabalt minema jalutada, kuidas saaksime sulgeda koolid, mil kombel teha ülikoolid maksuliseks, kuidas saaksime näljutada õpetlasi ja õpetajaid, samal ajal nuumates Vene agente kõrgetes riigiametites ja mõjuagente kõigis ülejäänud ametites, kuidagi ei veaks välja. Olge meheks, tänan suremast!»

Vabadusvõitleja prügikastis

Kilingi-Nõmmel on samba peal kõigi langenute nimed ka ilusti kirjas, seega on võimalik tänada kõiki langenuid isiklikult. Härdasüdamelised oraatorid võivad tänada ka põlist vabadusvõitlejat Tiit Madissoni, kes lõunaosariikides marketi tagant konteinerist ennast ja oma peret tervisliku ja maitsva toiduga varustab. Madisson on meile kõigile eeskujuks, teed oma töö ära, võitled Eesti vabaks ja siis tõmbad uttu, ega sa, Tiit, auraha ei ole, et ennast maksumaksjale kaela riputad. Iga vabadusvõitleja peab teadma oma kohta ja oma konteinerit.

Enn Tarto, Pärnaste, Niklus, Parek ja teised – see oli vihje. Lõunaosariigid on kompassinõela päramise otsa pool, konteiner on suur, kollaseks tõmbunud, aga ikkagi väga maitsvat sinki ja Saksa õlut jätkub kõigile, mahajäetud ja poollagunenud maju on samuti piisavalt, te olete seda väärt.

Olgu kõnede ja joomingutega nagu on, need on pühad asjad, aga kõige püham, otse imettegeva väega, nagu peapiiskop Andres Põder Kaarli kirikus, on sõjaväeline paraad, see turvamees laibakuuri uksel. Sõjaväeparaad on mõttega asi, see peab meile meenutama, kuidas diktaator Päts ja tema käsilased andsid riigi ilma püssipauguta käest, kuid ikkagi maha tapeti või hullumajja pisteti. Paras.

Aga mitte ainult, paraadi vaadates kangastub meie silme ette see, kuidas meie sõjaväelased surid in corpore Sahhalini saare peal, kuidas me peaaegu oleksime saanud endale Riipalu pildiga postmargi ja kuidas me saatsime laiali sõjaväeluure, sest need tolgused oleks võinud riigireeturite ja vandenõulaste sepitsused kogemata kombel päevavalgele tuua.

Eesti surmaäri

Kuid paraadi kõrghetkel on iga eestlase kohus langetada pilk, paljastada pea ning mõelda hardusega relvaäri peale. Iisraeli kahurid, legendaarsed Iisraeli kahurid, nendel kahuritel euroliit veel üldse püsibki. Kõiki relvaäriasju ei saa lehte torgata, need on riigisaladus, neid tuleb kanda südame salasopis ja tunda siirast rõõmu selle üle, et väga palju väikesi ja tühiseid inimesi sai üleöö püstirikkaks ja vangi ei pandudki vist kedagi.

Ja siis lõhkeaineäri. Vähe müüsime seda head kraami Gadaffile, rohkem oleks pidanud müüma, oleksime saanud Põhja-Baltikumi kõige rikkamaks riigiks ja Liibüas ei oleks bandiidid võimule saanud. Sellest juhtumist tuleb õppida.

Vasak, vasak, vasak ja siis kõik see demokraatia, mida me oleme murjanitele serveerinud püssitääkide otsas nagu šašlõkki. Oi, kuidas see meie demokraatia šokolaadpruunidele poistele maitseb, nad söövad meil ju otse peost, nagu kutsikad.

Aitab, lõpp jutul, nüüd hakkame jooma, sest pole tähtis, kas on midagi tähistada, sest kui on midagi juua, siis peab. Joo ja laaberda ja tee, mis sa tahad, aga kui õige eestlane oled, siis magad ennast 23. septembriks kaineks, sest sellel kallil leinapäeval tuleb juua kurvalt ja aeglaselt, nii et käsi ei väriseks.

Sven Sildnik

Õhtuleht Online, 24.02.12

858 total views, 2 views today

Print Friendly

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>