Vello Leito: Mis ootab Eestit ees? XII – Direct action. Pangandus

Edukas majandus, see on eelkõige raha – hästitoimiv pangandus. Majandus toimib tõrgeteta, kui laenuraha on üldistel alustel, korruptsioonita ning madala laenuprotsendiga vabalt saadaval. Teoreetiliselt lihtne, ent reaalses elus keeruline, sest just panganduses on raske tagada madalaprotsendilist laenu nii, et raha ei liiguks vasakule ega paremale ning seejuures hoida mängust eemale ka rahavampiirlus. Pangandus on rahavampiiride ulmela.

Eesti taheti jutu järgi viia EL viie kõige rikkama riigi hulka, kuid sätitigi targalt kõige rääbakamaga kokku kaheks viimaseks. Miks, kuidas, kes süüdi? Ei ole esmasüüdlased siiski Reformierakond ega Ansip, Isamaa/Isamaaliit ega Laar, sest nemad on vaid hävingu täideviijad, mitte selleks põhimõttelise võimaluse loojad. Üldsegi mitte.

Lõplik tõde on see, et Eesti seadis noolsirgetele hävingurööbastele riigikogu esimene koosseis, need, kes võtsid vastu Eesti Panga seaduse esimese versiooni 18. mail 1993. aastal. Seepärast võtke nüüd endale ette just see EP seaduse versioon ja mitte mingi hilisem, mis lugematute parandustega on tahtlikult  muudetud  mitteloetavaks.

Kaasajal on riiklus üles ehitatud selliselt, et riigi kõrgeimaks võimuks on rahvas, kes oma tahet väljendab kirjalikul kujul põhiseaduse näol. Seega on riigi põhiseadus kõrgeim õigusakt iseseisva ja suveräänse riigi seadustikus. Aga niipea kui põhiseadus kaotab kõrgeima õigusakti staatuse kasvõi üheski valdkonnas, siis pole enam tegu iseseisva ja suveräänse riigiga, vaid kellegi käsualuse autonoomse territooriumiga. Kuni 18. maini 1993. aastal oli Eesti iseseisev riik, rahvas valis riigikogu 26. sept. 1992. aastal, tuli kokku VII riigikogu koosseis, mis määras valitsuse ja edasi toimis riik klassikalisel kombel.

Kuid mitte kaua. Pole mingi kunst formaaljuriidiliselt täppisteaduslikult ära tõestada, et Lissaboni lepingu ratifitseerimisega pani riigikogu toime riigiõigusliku riigireetmise ja Eesti on liitriigi liiduvabariik. Pole samuti mingi kunst ära tõestada, et alates Maastrichti liidulepingu sõlmimisest on EL olnud liitriik ja ELiitu astudes Eesti kaotas iseseisvuse. Kõike seda on korduvalt paljud analüütikud teinud enne mindki.

Ent seda pole keegi enne mind (ilmselt?) ära näidanud, et riigi arengurööpad pandi otsapidi kuristikku palju varem, samuti ka seda, et Eesti kaotas iseseisvuse ja EV Põhiseadus oma kehtivuse juba enne 1. maid 2004. See toimus siis, kui riigikogu võttis vastu Eesti Panga seaduse ja muutis selle ülimuslikuks õigusaktiks Eesti territooriumil, misläbi kadus EV Põhiseaduse ülimuslikkus – põhiseaduse esmane olemuslik tunnus. Järgnev on väljavõte Eesti Panga seadusest:

§ 1. Eesti Panga õiguslikud alused

  1. Eesti Pank tugineb oma ülesannete täitmisel Eesti Vabariigi Põhiseadusele, käesolevale seadusele ja oma põhikirjale.

  2. Käesoleva seadusega vastuolus olevad õigusaktid Eesti Panga suhtes ei kehti.

Nagu näete, Eesti Panga seadus on ülimuslik EV Põhiseaduse suhtes, sest EP seadus üksnes tugineb põhiseadusele siis kui tahab tugineda, aga kui ei taha, siis ei tugine! Küsimusi on? Ei ole, nii ma arvasingi.

Siinkohal saab vastuse ka küsimus, mis EP seaduse vastuvõtmise eelsel avalikul arutelul 1993. aastal korduvalt kõlas: kas EP seadus ei loo mitte riiki Eesti riigi sisse? Siinkohal olgu raiutud artiklisse: ei loonud mitte riiki riigi sisse, vaid püstitas riigi Eesti riigi kohale!

No nii, EP ei allu Eesti institutsioonidele ja põhiseadusele:

“§ 3. Eesti Panga sõltumatus

  1. Eesti Pank tegutseb muudest riigiasutustest sõltumatult. Ta annab oma tegevusest aru Riigikogule, ei allu Vabariigi Valitsusele ega ühelegi teisele täidesaatavale riigivõimuasutusele.

…“

Kuid kellelegi ta siiski ju allub, ei hõlju ometi õhus? Vastuse leiame EP seadusest:

“§ 4. Eesti Panga ja Vabariigi Valitsuse koostöö

  1. Eesti Pank esindab Eesti Vabariiki Vabariigi Valitsuse volitusel rahvusvahelistes raha-, krediidi- ja pangandusorganisatsioonides, kus Eesti Vabariik on liikmeks.

…”

Must valgel kirjas, et EP esindab EV-d rahvusvahelistes organisatsioonides, kus EV on liikmeks, seega allub ta Rahvusvahelisele Valuutafondile, mille liige Eesti on. Tekib alluvusjärjestus: IMF>EP>EV. Sugeneb huvitav suhtestumine ka ELiidu valitsusega (EL Komisjoniga), nimelt on EP Eesti territooriumil ülimuslik EL suhtes. Nota bene!

Kui suur on aga EP liikmesvõim oma organisatsioonis. Sellele on lihtne vastata, sest liikmeriigi hääle kaal on võrdeline selle poolt liikmemaksuna deponeeritud rahaga. Kui suurimal osanikul USA-l on üldises rahapakis 17,09 % ja hääleõigus moodutab 16,74%, siis Eestil on need numbrid vastavalt 0,03% ja 0,039%. Seega – iga r… ei köhi!

Tulgem veelkord tagasi § (3) juurde ja imetlegem kui andekalt on juura skolastikud välja pigistanud maksimumi. Lugege hästi tähelepanelikult: EP esindab EV Vabariiki Vabariigi Valitsuse volitusel… , seega väidab seadus, et:

a) Eesti Pank esindab Eesti Vabariiki IMF-s;

b) sealjuures on tal ka EV Valitsuse poolt antud volitus.

Nonsenss, EV Valitsus ei saa anda EP-le volitust, sest on sellega alluvussuhtes. Samas kui EP esindaja ikka lööb rahvusvahelisel tasandil oma volikirja lauale ja kõik selles on korras – tal olevat isegi EV Valitsuse volitus - siis kuskilt ei selgu kolmandale osapoolele, et Eesti Pank on usurpeerinud võimu Eesti Vabariigi kõige olulisemas-elulisemas sfääris: rahanduses ja panganduses.

Aga kas Eesti Pangal ka mingeid ülesandeid ehk täita on? On küll:

“§ 2 Eesti Panga ülesanded

(4) Eesti Pank teostab riiklikku raha- ja panganduspoliitikat ning suunab krediidipoliitikat.

…“

Just panganduspoliitika on see, mille „suunamise“ kaudu lükati Eesti riik hukkumise teele, rahvas riiklusvõime kaotamise teele. Selle poliitikaga hävitati sisuliselt Eesti rahvuslik pangandus päevapealt, uputati üle 40 rahvusliku panga – pole rahvuslikku panka, pole rahvuslikku majandust, pole rahva riiklusvõimet, pole rahvusriiki!!! Pidage see järjestus meeles, Eesti riigi ja rahva terminaatorid lähtuvad just sellest järjestusest, mis neile käsulauana ette seatud on.

Rahakapitalismi saatanlikuks võlusõnumiks on, et rahal polevat justnagu rahvust ja kodumaad. Sellega tahetakse petualustele inimestele sisendada, et polevat oluline milline raha ruulib, välisraha või rahvuslik kapital, sest rahal pole ju ei rahvust ega kodumaad. Aga ongi täpselt vastupidi, kui paljude inimeste jaoks kodumaad kirjeldab tõepoolest maksiim ‘ubi bene, ibi patria’ (kus mul on hea elada, seal on mu kodumaa), siis rahal on igal juhul oma kindel kodumaa ja sellel valitsus, mis omamaise kapitali tegutsemist toetab. Aga seda vaid siis, kui see valitsuse poolt viljeldavat koloniaalpoliitikat kompromissitult ellu viib, kõik käsud kenasti täidab. Mitte nii nagu Eesti valitsus, mis uputab justament oma inimesi.

Eesti Panga tegevuse „edukuse“ üle saab otsustada, kui võtta teadmiseks, et majanduslikuks arenguks peab riigis olema hästi välja arendatud kuus pangandussektorit: kommertspangandus rahvuslikul kapitalil, kommertspangandus väliskapitalil, ühistegelik pangandus, riiklik kommertspangandus, riiklik pikalaenupangandus (hüpoteegipangad) ja innovatsioonipangandus (riskikapitalil pangandus). Selline riik on iseseisvusvõimeline ja hea arenguvõimega. Eestis aga pangandab üksnes väliskapital. On küll olemas pank, mis end rahvusliku kapitali põhiseks pangaks väidab (LHV), kuid see väide vähemalt minu veendumuse kohaselt ei vasta tõele. Laenu-hoiuühistud pole esiteks pangad ja teiseks on nende bilansside kogumaht mikrokaalukategoorias: enne eurole üleminekut oli nende varade kogumaht ca 166 miljonit krooni.

Olen kindel, et siinkohal pole veel kõik mõistnud, miks väliskapital suudab hävitada omariikluse rahvusliku majanduse hävitamise kaudu. Võluvalt lihtsalt: väliskapitalil pangad põhimõtteliselt ei anna laenu sellistele projektidele, mis on kasulikud eesti rahvuslikule majandusele. Laenusaamise tingimuseks on, et see peab olema kasulik koloniseeriva kapitali emamaale. Näiteks pole olnud juhust,  et mõni Eesti leiutis (nii vähe kui neid on, kuid mõned siiski on) oleks saanud Eestis (rootsi) pangast laenu – ei saagi põhimõtteliselt saama.

Aga kas Eesti Pangal siis mingit vastutust polegi, hävitab riigi ja rahva ning ei mingit vastutust? No, ei ole, usute või mitte, aga peaksite uskuma, sest seaduses on must valgel kirjas:

Ҥ 31. Eesti Panga tegevuse kontrollimine ja aastaaruanne

  1. Igaks majandusaastaks nimetab Riigikogu sõltumatud audiitorid, kelle ülesandeks on kontrollida Eesti Panga tegevust majandusaasta jooksul ning kinnitada Eesti Panga poolt koostataud aastaruande õigsust. Riigikogu otsusel võidakse Eesti Panga tegevust kontrollida täiendavalt.

  2. Eesti Panga aastaaruanne koosneb bilansist, tulude-kulude aruandest, seletuskirjast ja lisadest.

  3. Aastaaruande ja audiitorkontrolli akti vaatab läbi Eesti Panga Nõukogu , kes teeb otsuse majandusaasta tulemuste kohta ning esitab need Riigikogule kinnitamiseks.

…”

See on ka kõik, ei mingit muud vastutust, karistusi … Siinjuures pandagu hoolega tähele, et tegevuse kontroll käib üksnes EP oma majandustegevuse üle, mitte aga selle kohta, mida nad rahvuslikus pangandus- ja rahanduspoliitikas äratinistanud on. Noh, ja kui audiitorid ja riigikogu ei kinnita aastaaruannet, mis siis saab? Mitte midagi ei saa, siis lihtsalt ei kinnita, kelle asi – riigikogu oma asi! Iga r… ikka ei köhi.

Jõudsimegi pangandusloo sarkastilise lõpuni, et kuidas selline seadus üleüldse vastu võeti, mis tõstis raha rahvast kõrgemale. Vastus on lihtne – ühehäälselt võeti. Keegi ei kobisenud ja kohal oli riigikogu samahästi kui täies koosseisus. Ent ikkagi, kuidas sai nii juhtuda, et just ühel häälel? Vastus: ainult nii saigi juhtuda. Kasuliku vihje mõistmiseks saate siis, kui heidate pilgu Lissaboni Lepingu hääletustulemustele 11. juunil 2008. Kohal oli 97 saadikut, hääletas 92, ei hääletanud 5. Jällegi ehtne ‘round robin’ – viis, kuidas toimida nii, et kedagi ei saaks hiljem teiste seast heas või halvas mõttes esile tõsta siis, kui kuriteo eest vastutamine ees seisab. EP seaduse hääletamisel oli olukord veelgi karmim – kõik hääletasid, kõik muutusid kollegiaalselt vastutavateks. Seega nad kõik istusid vabatahtlikult küüditamisvagunisse, mis teel tulevikku, kus nende üle kohut mõistma hakatakse. Tuleviku eest ei pääse keegi.

Nüüd siis teate, kuidas Eesti ära küpsetati ja milliste kivide all on vähid peidus.

 

Järgneb …

Vello Leito

28.01.2012

721 total views, 3 views today

Print Friendly

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>