Tõnis Bleive: Mõtteid võimukantimisest Eestis III

Jätkan ülevaatega eesti sisepoliitikast, kuna minu varasemad oletused on täies elujõus ning täiesti võimalik, et nad realiseeruvad peatselt.

Olen väitnud:

1) Tallinnas toimub võimupööre, mille tulemusena Savisaar tõrjutakse eesti poliitikast välja.

2) Reformierakond arvab, et sellega kindlustavad nad isikliku ainuvõimu.

3) Tegelikult on Reformierakond kulissidetaguse toetuse kaotanud, veel enam, häirib oma ülbe tegevusega niiditõmbajaid.

4) Seetõttu on viimastel hädavajalik Reformierakond võimult eemaldada, et mitte tema näol käsilaspoliitikat lõplikult kompromiteerida.

5) Käsilaspoliitika uueks peateostajaks on valitud Sotsiaaldemokraatlik Erakond. Favoriidiseisuses teda kiiresti tugevdatakse (meedia toetus, Emori küsitlused, VEE juhtkonna ülesostmine, vene transiidiärimeeste rahad jms.), kuid sellest ei piisa võimu ülevõtmiseks. Hädavajalik on tülikatest juhtidest vabastatud Keskerakonna ning, lisaks, osa IRL-i toetus.

Tallinna pea ja Keskerakonna esimees on jätkuvalt Edgar Savisaar, Eesti liiduvabariigi peaminister veel Andrus Ansip. Seega, minu (ja paljude teiste) prognoosid pole esialgu täitunud. Küll on vahepeal süttinud kaks suurskandaali: esimene neist kõrvetas Reformierakonna satelliiti ning Ansipi valitsuse garanti, teine Keskerakonda.

Ei peatu lapsikutel oletustel, justkui oleks Keskerakonna 500 euro skandaal IRL-i elamislubade prohmaka summutamiseks tekitatud. Pigem võiks oletada vastupidist, avalikkusele demonstreeritakse, tema ärritamiseks, kuivõrd erinevalt käivad „struktuurid“ ümber võimupartei ning opositsiooniga. Olgu kuidas on, kindla järelduse võib teha selles osas, et erinevad võimugrupeeringud on välja pannud viimase jõu haistes saabunud surmaheitlust.

Seni on Eesti poliitikas laias laastus valitsenud stabiilsus. Keskvõim kuulub „parempoolsetele“, strateegiliselt äärmiselt tähtis Tallinna linn Keskerakonnale. Teiste sõnadega, võimul on kaks parteid, Reformierakond ning Keskerakond ja kumbki teist kõrvale tõrjuda ei suuda. Kuna need kaks jõudu valitsevad Eestis, pole ükski põhimõtteline otsus teise nõusolekuta võimalik.

Ref-l ja KE-l on ühishuvid nüüdseks sama hästi kui ammendunud. Mõni võib siin ju väita, et mõlemad parteid saamahimu ehk eesti rahva paljaksröövimise peal väljas. Tuleb aga arvestada, et eesti rahvalt võtta on jäänud väga vähe, kahe partei jaoks enam ei jätku. Senigi ei suutnud Ref ja KE ühtki põhimõttelist otsust vastu võtta, ühishuve jätkus vaid niipalju, et mitte otsustavalt vaidlustada seniseid võimusuhteid.

Koosneks Ref ja KE kasuahnetest, kuid pragmaatilistest inimestest, oleks nad koos just nimelt põhimõttelised otsused vastu võtnud: kindlustamaks jätkusuutlik ühiskond, mida valitseda ja… vajadusel koorida. Jah, Keskerakonnas on tõepoolest pragmaatilised inimesed, nemad on ammu tajunud, et senine poliitika viib eesti ühiskonna tupikusse ja ükski eestlane sellest ei võida. Juhtivale keskerakondlasele meeldib see väljavaade seda vähem, et temal on mida kaotada: mõju, vara. Sama palju on kaotada reformikal, kuid – imelik! – tema ei protesteeri. Käitub nagu narkomaan, kes annuse kätte saanud. Ühesõnaga, ei mingit pragmaatilist käitumisjoont isikutelt, kelle maailmavaate aluseks on aineline heaolu…

Suures osas seletab reformika ajuvaba, ennasthävitava tegutsemise ära tuntud tõsiasi, et tema partei esindab välishuve, eesti reformikas on vaid nupuke, kelle heaolu pole kellelegi tähtis. Suures osas seletab, kuid täielikult mitte. Reformierakond on saanud enda valdusse niivõrd palju kohalikke ressursse, et jääb täiesti arusaamatuks, miks ta neid iseenda tuleviku kindlustamiseks kasutada ei taha!? Ansipi valitsus on teostanud niivõrd inimvaenulikku poliitikat, kuid meeleheitel rahvas pole ikka tema vastu üles tõusnud; poliitilised oponendid pole ikka veel lagedale tulnud piisavalt mõjuva kompromaadiga, pole kasutatud kõiki vahendeid, hambad-ristis-koostööd Ansipi kukutamiseks. Tehes nüüd vaid mõõdukaid järeleandmisi rahvas juba hõiskaks kergendustundes ning poliitilised vastased nõustuksid väga paljude kokkulepetega vaid väikese meelehea eest. Näiteks: annaks Reformierakond Savisaarele mõista, et enam te ei pea igapäevaselt kontoris kapo koputust kartma, jätaks Savisaar küllap verbaalsegi, mitte mingeid tulemusi andnud Ansipi ründamise; rahulduks Tallinnaga ja rõõmustaks väiksegi venna rolli üle Reformierakonna valitsuses.

Sellist loogilist pragmatismi Reformierakonna poliitikas me paraku ei näe. Keskparteilased on partneri kuutõbisest käitumisest sedavõrd meeleheitele aetud, et ei suuda ühtki selget tulevikukava välja valida. Jätta Ref? Püüda veel teda mõistusele kutsuda, et seni mõlemile nii soodne jõudude vahekord Eesti poliitikas jätkuks? Kui Ref hüljata, kas siis asuda tema asemele või taastada iseseisev Eesti Vabariik ning kindlustada selle tulevik rahvusliku majanduse üles ehitamisega?

Jätame keskparteilased neid küsimusi vaagima ning siirdume kahe selle loo järgmise kangelase juurde. Nendeks on vähem vitaalsed IRL ja SDE. Reformi- ja keskerakondlase retoorika põhinebki sellelsamal pragmatismil: teeme nii, nagu on ühiskonnale kasulik. SDE ja IRL-i liikmed suhtuvad sellesse üleolevalt – nemad on meil lausa arenenud „kõrgemate väärtusteni“! Üks korralik eesti sotsdemm esitleb end kui põhimõttelist solidaarsuse eest seisjat, justkui valutab kaasinimese pärast südant. Veel korralikum Eesti (pöörake tähelepanu suurele algustähele) isamaalane läheb väärtustest rääkides pea Jumalani välja. Sotsdemm unustab, et solidaarsus on riigis hädavajalik selle püsimiseks ega tõesta kuidagi isiku kõrgemaid hingelisi püüdlusi; meie „isamaalane“ jääb vahele sellega, et oma tegudes pole ta kuidagi rahvaga solidaarsust ilmutanud, rahvus solidaarsuseta aga…

Refi ja Keski tugevuseks on praktiline tegevus, milles nad ületavad IRL-i ja SDE-d mängleva kergusega, kuid retoorikas jäävad alla. See polekski neile tähtis, kui ühiskonda ei tabaks aeg-ajalt pöördelised sündmused, mil rahvas justkui ärkab, heldib, järsku kõnedele ja visioonidele suuri lootusi asetama hakkab. 20 aastat tagasi oli IRL menu tipus. Praktilist, äpardunud tegevust olid seni näidata saanud vaid komparteilased ja ilukõnedest läksid rahvale mõjuvalt peale nn. isamaalased. 1940. aasta juunis tervitas Jaan Tõnissongi punakat Varese valitsust. Kirjanikuhärrast peaministri retoorika oli küllap ka üsna kõrgelennuline ja vaesele enamikule eesti rahvast siis meelepärane.

Prognoosid on muutunud mõttetuks

Esitasin artikli alguses viis punkti ja peatun neil nüüd pikemalt.

  • Tallinnas toimub võimupööre, mille tulemusena Savisaar tõrjutakse eesti poliitikast välja

Minu esmamulje elamislubade afäärist oli järgnev: Savisaar on puhtaks pestud! 2010. aasta lõpus võeti tõesti Edgar Savisaare vastu ette enneolematu rünnak (ei saa võrrelda 1995. aasta lindiskandaaliga) kavatsusega eesti poliitika elav müüt likvideerida. Rünnak teostati väga saamatult ning ebaõnnestus esialgses tähenduses täielikult. Savisaart kõrvale tõrjuda ei suudetud, kuid võideti aega – parlamendivalimistel ei suutnud Keskerakond Reformierakonnaga konkureerida. Paraku, ka ajavõidust polnud mingit kasu, kuna lihtsalt millegi jaoks polnud enam seda ajakest võita. Ülipüüdlikkuse – e-valimiste ning idarahaskandaaliga – saavutati Riigikogus ehk eesti poliitikas täielik ebakõla: kui praegune valitsus tegevuse lõpetab ei suuda selle asemele uus asuda. Võimuritele on selge, et rahvale ei ole mõtet otse vastanduda, mõttekam on püüda meeldida ja selle varjus rõhuvad otsused vastu võtta, kuid parlamendi koosseis moodustus selline, mille enamus pole rahvale enam mingitegi manipulatsioonide juures vastuvõetav ning vähemus ju valitseda ei suuda. Mina väidan, et erakorralised valimised on 2012. aastal vältimatud; või ei tule enam üldse meil mingeid valimisi.

  • Reformierakond arvab, et sellega kindlustavad nad isikliku ainuvõimu
  • Seetõttu on viimastel hädavajalik Reformierakond võimult eemaldada, et mitte tema näol käsilaspoliitikat lõplikult kompromiteerida

Kirjutasin sellest siin.

  • Tegelikult on Reformierakond kulissidetaguse toetuse kaotanud, veel enam, häirib oma ülbe tegevusega niiditõmbajaid

Kirjutasin sellest siin.

5) Käsilaspoliitika peateostajaks on valitud Sotsiaaldemokraatlik Erakond. Favoriidiseisuses teda kiiresti tugevdatakse (meedia toetus, Emori küsitlused, VEE juhtkonna ülesostmine, vene transiidiärimeeste rahad jms.), kuid sellest ei piisa võimu ülevõtmiseks. Hädavajalik on tülikatest juhtidest vabastatud Keskerakonna ning, lisaks, osa IRL-i toetus

On ammuilma selge, et nn. parempoolne (tegelikult pseudoparempoolne) maailmavaade on Eestis end ammendanud ja sellele rõhudes läheb edaspidi raskeks parlemendikünnistki ületada. Rahvast on vaja petta millegi usutavamaga ja selleks saab praegu olla vaid vasakideoloogia, kuna kisendavasse ebaõiglusse surutud rahvas nii või teisiti nõuab korrektiive. Korrektiiv võiks toimuda, muidugi, ka rahvusluse, – mille olemus samuti solidaarsuses seisneb – näol, kuid see poleks enam pettus, vaid tegelik areng. Esialgu üritatakse rahvast veel petta, seekord siis millegi elulähedasemaga – sotsiaaldemokraatiaga.

Peale ideoloogia või selle surrogaadi on vaja ka teostajaid. Nendega on juba märksa raskem. Raskustega leiti SDE-le üldjoontes kuulekas esimees, kes esimeses värskuses tõepoolest paljudes sümpaatiat tekitab. Meedia toetust poleks muidugi raske tagada, see ju meil niikuinii jookseb jalad ristis kõige moodsa ning võimsa poolele, kuid mõningaid raskusi tekitab varasem eesti meedia kohustuslik põlgus igasuguse vasakpoolsuse suhtes. See on takistanud tõelist hurraa-tõusu. Tähelepanuväärne on kiirus, millega liideti VEE SDE-ga (Tõsi, VEE kongress pole veel oma nõusolekut andnud. Esimees Tšerepanovi väitel võib parteis olla kuni kümnendik liitumisvastaseid. Elame-näeme, mina poleks üllatunud, kui, nagu Rahvaliit, VEE ühinemisele veto paneb. Protesteerijad on päris vihased.)

Nagu öeldud, hurra-tõus SDE puhul pole – vähemalt enne uut majandusvapustust – võimalik ja seetõttu vajab SDE liitlasi. Selles asi ongi, võim peab vahetuma enne uut majanduslikku šokki, muidu väljub olukord (kulissidetaguse) kontrolli alt. SDE juhtkond on välistanud koostöö Savisaarega, samuti sisuliselt Ansipiga, nii et üle jääb vaid IRL. On meil veel selline partei? Isegi kui see moodustis koos püsiks, ei kujuta ma ette, kuidas nad saabuvatel pöördelistel aegadel teovõimeliselt panustada Mikseri kabinetis suudaksid… Ei-ei, juba Mikserit peaministrina rasketel aegadel on väga raske kujutleda, olgu tal kui tugev seljatagune tahes.

Saan teha vaid sellise järelduse: veel sügisel paistis sotsiaaldemokraatide juhitava uue valitsuse esiletõus täiesti võimalik. Vaid viitasin üldteada riskidele: „IRL võib väga kiiresti laguneda või toetus drastiliselt langeda. Sotsdemmid ja Keski Ratase-tiib kahekesi paraku võimu üle võtta ei suuda. IRL-i alatine mure on köitvate isiksuste puudumine.“ Paraku kõik nii lähebki, lisaks ei suutnud Keski Ratase-tiib Savisaart kõrvale tõrjuda.

Olen välja jõudnud nii kaugele, et tunnen edasise analüüsi mõttetust: olukord on hetkel niivõrd võimalusterohke, et Eesti Iseseisvusparteil on praktilise tegutsemise korral võimalik arenguid juba ise arvestatavalt suunata.

Tegutsemist, eesti iseseisvuslased!

Tõnis Bleive

t6nis.bleive@email.ee

966 total views, 1 views today

Print Friendly

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>


Warning: fsockopen() [function.fsockopen]: php_network_getaddresses: getaddrinfo failed: Name or service not known in /data01/virt2191/domeenid/www.iseseisvuspartei.ee/htdocs/wp-content/plugins/sweetcaptcha-revolutionary-free-captcha-service/library/sweetcaptcha.php on line 81

Warning: fsockopen() [function.fsockopen]: unable to connect to www.sweetcaptcha.com:80 (php_network_getaddresses: getaddrinfo failed: Name or service not known) in /data01/virt2191/domeenid/www.iseseisvuspartei.ee/htdocs/wp-content/plugins/sweetcaptcha-revolutionary-free-captcha-service/library/sweetcaptcha.php on line 81