Kas ütles õigesti?

27.01.2012 Delfi artikli: “Reformierakond on jõukamate ja haritumate valijate toetuses esikohal” kommentaariumis on üks huvitav ütlemine:

näksiv trall

28.01.2012 08:49

to : vanapagan
28.01.2012 03:25

Sinu loetelus ei ole ka minu jaoks mitte ühtegi parteid millele oma hääl anda. Seepärast saab minu hääle EIP.

Eesti Iseseisvuspartei = väike, vastikuna tunduvat tõtt otse väljaütlev partei. Neil on ka oma küllaltki arvestatav majandusprogramm. Puudu jääb nende puhul “kõrgesti haritud” rahvale meeldivast poliitilisest rafineeritusest (st. imala näoga oma valijatele silma valetamisest). Praegu teeb EIP katseid teistest parteidest ühiste vaadetega inimeste endale meelitamiseks. Ja edu talle sest tundub olevat ainus kes on “poliitprostitutsiooni” suutnud miinimumtasemel hoida.
EIP-i puhul peab ütlema et nende ühiskonnaarengu prognoosid on kõik kõhedusttekitavalt ja kronoloogiliselt täppi läinud või täppi minemas.

———————————

Postitas: EIP teabetoimkond

1,374 total views, no views today

Vello Leito: Mis ootab Eestit ees? XII – Direct action. Pangandus

Edukas majandus, see on eelkõige raha – hästitoimiv pangandus. Majandus toimib tõrgeteta, kui laenuraha on üldistel alustel, korruptsioonita ning madala laenuprotsendiga vabalt saadaval. Teoreetiliselt lihtne, ent reaalses elus keeruline, sest just panganduses on raske tagada madalaprotsendilist laenu nii, et raha ei liiguks vasakule ega paremale ning seejuures hoida mängust eemale ka rahavampiirlus. Pangandus on rahavampiiride ulmela.

Eesti taheti jutu järgi viia EL viie kõige rikkama riigi hulka, kuid sätitigi targalt kõige rääbakamaga kokku kaheks viimaseks. Miks, kuidas, kes süüdi? Ei ole esmasüüdlased siiski Reformierakond ega Ansip, Isamaa/Isamaaliit ega Laar, sest nemad on vaid hävingu täideviijad, mitte selleks põhimõttelise võimaluse loojad. Üldsegi mitte.

Lõplik tõde on see, et Eesti seadis noolsirgetele hävingurööbastele riigikogu esimene koosseis, need, kes võtsid vastu Eesti Panga seaduse esimese versiooni 18. mail 1993. aastal. Seepärast võtke nüüd endale ette just see EP seaduse versioon ja mitte mingi hilisem, mis lugematute parandustega on tahtlikult  muudetud  mitteloetavaks.

Kaasajal on riiklus üles ehitatud selliselt, et riigi kõrgeimaks võimuks on rahvas, kes oma tahet väljendab kirjalikul kujul põhiseaduse näol. Seega on riigi põhiseadus kõrgeim õigusakt iseseisva ja suveräänse riigi seadustikus. Aga niipea kui põhiseadus kaotab kõrgeima õigusakti staatuse kasvõi üheski valdkonnas, siis pole enam tegu iseseisva ja suveräänse riigiga, vaid kellegi käsualuse autonoomse territooriumiga. Kuni 18. maini 1993. aastal oli Eesti iseseisev riik, rahvas valis riigikogu 26. sept. 1992. aastal, tuli kokku VII riigikogu koosseis, mis määras valitsuse ja edasi toimis riik klassikalisel kombel.

Kuid mitte kaua. Pole mingi kunst formaaljuriidiliselt täppisteaduslikult ära tõestada, et Lissaboni lepingu ratifitseerimisega pani riigikogu toime riigiõigusliku riigireetmise ja Eesti on liitriigi liiduvabariik. Pole samuti mingi kunst ära tõestada, et alates Maastrichti liidulepingu sõlmimisest on EL olnud liitriik ja ELiitu astudes Eesti kaotas iseseisvuse. Kõike seda on korduvalt paljud analüütikud teinud enne mindki.

Ent seda pole keegi enne mind (ilmselt?) ära näidanud, et riigi arengurööpad pandi otsapidi kuristikku palju varem, samuti ka seda, et Eesti kaotas iseseisvuse ja EV Põhiseadus oma kehtivuse juba enne 1. maid 2004. See toimus siis, kui riigikogu võttis vastu Eesti Panga seaduse ja muutis selle ülimuslikuks õigusaktiks Eesti territooriumil, misläbi kadus EV Põhiseaduse ülimuslikkus – põhiseaduse esmane olemuslik tunnus. Järgnev on väljavõte Eesti Panga seadusest:

§ 1. Eesti Panga õiguslikud alused

  1. Eesti Pank tugineb oma ülesannete täitmisel Eesti Vabariigi Põhiseadusele, käesolevale seadusele ja oma põhikirjale.

  2. Käesoleva seadusega vastuolus olevad õigusaktid Eesti Panga suhtes ei kehti.

Nagu näete, Eesti Panga seadus on ülimuslik EV Põhiseaduse suhtes, sest EP seadus üksnes tugineb põhiseadusele siis kui tahab tugineda, aga kui ei taha, siis ei tugine! Küsimusi on? Ei ole, nii ma arvasingi.

Siinkohal saab vastuse ka küsimus, mis EP seaduse vastuvõtmise eelsel avalikul arutelul 1993. aastal korduvalt kõlas: kas EP seadus ei loo mitte riiki Eesti riigi sisse? Siinkohal olgu raiutud artiklisse: ei loonud mitte riiki riigi sisse, vaid püstitas riigi Eesti riigi kohale!

No nii, EP ei allu Eesti institutsioonidele ja põhiseadusele:

“§ 3. Eesti Panga sõltumatus

  1. Eesti Pank tegutseb muudest riigiasutustest sõltumatult. Ta annab oma tegevusest aru Riigikogule, ei allu Vabariigi Valitsusele ega ühelegi teisele täidesaatavale riigivõimuasutusele.

…“

Kuid kellelegi ta siiski ju allub, ei hõlju ometi õhus? Vastuse leiame EP seadusest:

“§ 4. Eesti Panga ja Vabariigi Valitsuse koostöö

  1. Eesti Pank esindab Eesti Vabariiki Vabariigi Valitsuse volitusel rahvusvahelistes raha-, krediidi- ja pangandusorganisatsioonides, kus Eesti Vabariik on liikmeks.

…”

Must valgel kirjas, et EP esindab EV-d rahvusvahelistes organisatsioonides, kus EV on liikmeks, seega allub ta Rahvusvahelisele Valuutafondile, mille liige Eesti on. Tekib alluvusjärjestus: IMF>EP>EV. Sugeneb huvitav suhtestumine ka ELiidu valitsusega (EL Komisjoniga), nimelt on EP Eesti territooriumil ülimuslik EL suhtes. Nota bene!

Kui suur on aga EP liikmesvõim oma organisatsioonis. Sellele on lihtne vastata, sest liikmeriigi hääle kaal on võrdeline selle poolt liikmemaksuna deponeeritud rahaga. Kui suurimal osanikul USA-l on üldises rahapakis 17,09 % ja hääleõigus moodutab 16,74%, siis Eestil on need numbrid vastavalt 0,03% ja 0,039%. Seega – iga r… ei köhi!

Tulgem veelkord tagasi § (3) juurde ja imetlegem kui andekalt on juura skolastikud välja pigistanud maksimumi. Lugege hästi tähelepanelikult: EP esindab EV Vabariiki Vabariigi Valitsuse volitusel… , seega väidab seadus, et:

a) Eesti Pank esindab Eesti Vabariiki IMF-s;

b) sealjuures on tal ka EV Valitsuse poolt antud volitus.

Nonsenss, EV Valitsus ei saa anda EP-le volitust, sest on sellega alluvussuhtes. Samas kui EP esindaja ikka lööb rahvusvahelisel tasandil oma volikirja lauale ja kõik selles on korras – tal olevat isegi EV Valitsuse volitus - siis kuskilt ei selgu kolmandale osapoolele, et Eesti Pank on usurpeerinud võimu Eesti Vabariigi kõige olulisemas-elulisemas sfääris: rahanduses ja panganduses.

Aga kas Eesti Pangal ka mingeid ülesandeid ehk täita on? On küll:

“§ 2 Eesti Panga ülesanded

(4) Eesti Pank teostab riiklikku raha- ja panganduspoliitikat ning suunab krediidipoliitikat.

…“

Just panganduspoliitika on see, mille „suunamise“ kaudu lükati Eesti riik hukkumise teele, rahvas riiklusvõime kaotamise teele. Selle poliitikaga hävitati sisuliselt Eesti rahvuslik pangandus päevapealt, uputati üle 40 rahvusliku panga – pole rahvuslikku panka, pole rahvuslikku majandust, pole rahva riiklusvõimet, pole rahvusriiki!!! Pidage see järjestus meeles, Eesti riigi ja rahva terminaatorid lähtuvad just sellest järjestusest, mis neile käsulauana ette seatud on.

Rahakapitalismi saatanlikuks võlusõnumiks on, et rahal polevat justnagu rahvust ja kodumaad. Sellega tahetakse petualustele inimestele sisendada, et polevat oluline milline raha ruulib, välisraha või rahvuslik kapital, sest rahal pole ju ei rahvust ega kodumaad. Aga ongi täpselt vastupidi, kui paljude inimeste jaoks kodumaad kirjeldab tõepoolest maksiim ‘ubi bene, ibi patria’ (kus mul on hea elada, seal on mu kodumaa), siis rahal on igal juhul oma kindel kodumaa ja sellel valitsus, mis omamaise kapitali tegutsemist toetab. Aga seda vaid siis, kui see valitsuse poolt viljeldavat koloniaalpoliitikat kompromissitult ellu viib, kõik käsud kenasti täidab. Mitte nii nagu Eesti valitsus, mis uputab justament oma inimesi.

Eesti Panga tegevuse „edukuse“ üle saab otsustada, kui võtta teadmiseks, et majanduslikuks arenguks peab riigis olema hästi välja arendatud kuus pangandussektorit: kommertspangandus rahvuslikul kapitalil, kommertspangandus väliskapitalil, ühistegelik pangandus, riiklik kommertspangandus, riiklik pikalaenupangandus (hüpoteegipangad) ja innovatsioonipangandus (riskikapitalil pangandus). Selline riik on iseseisvusvõimeline ja hea arenguvõimega. Eestis aga pangandab üksnes väliskapital. On küll olemas pank, mis end rahvusliku kapitali põhiseks pangaks väidab (LHV), kuid see väide vähemalt minu veendumuse kohaselt ei vasta tõele. Laenu-hoiuühistud pole esiteks pangad ja teiseks on nende bilansside kogumaht mikrokaalukategoorias: enne eurole üleminekut oli nende varade kogumaht ca 166 miljonit krooni.

Olen kindel, et siinkohal pole veel kõik mõistnud, miks väliskapital suudab hävitada omariikluse rahvusliku majanduse hävitamise kaudu. Võluvalt lihtsalt: väliskapitalil pangad põhimõtteliselt ei anna laenu sellistele projektidele, mis on kasulikud eesti rahvuslikule majandusele. Laenusaamise tingimuseks on, et see peab olema kasulik koloniseeriva kapitali emamaale. Näiteks pole olnud juhust,  et mõni Eesti leiutis (nii vähe kui neid on, kuid mõned siiski on) oleks saanud Eestis (rootsi) pangast laenu – ei saagi põhimõtteliselt saama.

Aga kas Eesti Pangal siis mingit vastutust polegi, hävitab riigi ja rahva ning ei mingit vastutust? No, ei ole, usute või mitte, aga peaksite uskuma, sest seaduses on must valgel kirjas:

Ҥ 31. Eesti Panga tegevuse kontrollimine ja aastaaruanne

  1. Igaks majandusaastaks nimetab Riigikogu sõltumatud audiitorid, kelle ülesandeks on kontrollida Eesti Panga tegevust majandusaasta jooksul ning kinnitada Eesti Panga poolt koostataud aastaruande õigsust. Riigikogu otsusel võidakse Eesti Panga tegevust kontrollida täiendavalt.

  2. Eesti Panga aastaaruanne koosneb bilansist, tulude-kulude aruandest, seletuskirjast ja lisadest.

  3. Aastaaruande ja audiitorkontrolli akti vaatab läbi Eesti Panga Nõukogu , kes teeb otsuse majandusaasta tulemuste kohta ning esitab need Riigikogule kinnitamiseks.

…”

See on ka kõik, ei mingit muud vastutust, karistusi … Siinjuures pandagu hoolega tähele, et tegevuse kontroll käib üksnes EP oma majandustegevuse üle, mitte aga selle kohta, mida nad rahvuslikus pangandus- ja rahanduspoliitikas äratinistanud on. Noh, ja kui audiitorid ja riigikogu ei kinnita aastaaruannet, mis siis saab? Mitte midagi ei saa, siis lihtsalt ei kinnita, kelle asi – riigikogu oma asi! Iga r… ikka ei köhi.

Jõudsimegi pangandusloo sarkastilise lõpuni, et kuidas selline seadus üleüldse vastu võeti, mis tõstis raha rahvast kõrgemale. Vastus on lihtne – ühehäälselt võeti. Keegi ei kobisenud ja kohal oli riigikogu samahästi kui täies koosseisus. Ent ikkagi, kuidas sai nii juhtuda, et just ühel häälel? Vastus: ainult nii saigi juhtuda. Kasuliku vihje mõistmiseks saate siis, kui heidate pilgu Lissaboni Lepingu hääletustulemustele 11. juunil 2008. Kohal oli 97 saadikut, hääletas 92, ei hääletanud 5. Jällegi ehtne ‘round robin’ – viis, kuidas toimida nii, et kedagi ei saaks hiljem teiste seast heas või halvas mõttes esile tõsta siis, kui kuriteo eest vastutamine ees seisab. EP seaduse hääletamisel oli olukord veelgi karmim – kõik hääletasid, kõik muutusid kollegiaalselt vastutavateks. Seega nad kõik istusid vabatahtlikult küüditamisvagunisse, mis teel tulevikku, kus nende üle kohut mõistma hakatakse. Tuleviku eest ei pääse keegi.

Nüüd siis teate, kuidas Eesti ära küpsetati ja milliste kivide all on vähid peidus.

 

Järgneb …

Vello Leito

28.01.2012

1,132 total views, 1 views today

Eesti töölisi petetakse julmalt

Postimees Online, 26.01.2012

Soomes töötav eestlane rääkis YLE TV2 saatele «Silminnäkijä» («Pealtnägija»), et Eestist pärit ehitustöölisi petetakse julmemalt kui avalikkus seda teab.

Eile eetris olnud saates rääkis eesti mees, et pärast Soome saabumist muutus tööülesanne kokkulepitust nõudlikumaks, töökoht nihkus aga Vantaast Lappeenrantasse, vahendas yle.fi.

Tööpakkumise teinud Soome firma asendus Eesti ettevõttega, mis maksis mehele kümnendiku seaduses ette nähtud töötasust.

Oma õiguste eest seisnud mees hakkas lõpuks saama tapmisähvardusi. Tema sõnul kestavad eestlaste tööpäevad Soomes enam kui 12 tundi. Vaatamata sellele peavad osa korjama tühje pudeleid, et saadud raha eest toitu osta.

Saatest selgus, et Soomes on tulnud ilmsiks lugematuid juhtumeid, kus eestlasi on töö osas ära kasutatud. Nende seas on nii mehi kui naisi.

Osad petetutest on pöördunud inimkaubanduse vastu võitleva organisatsiooni Living for Tomorrow (LFT) poole Eestis. Paljusid töötajaid petnud firmad jätkavad ikka Soomes tegutsemist.

Soomes töötab kümneid tuhandeid eestlasi, kellest paljud jäid töötuks pärast ehitusbuumi lõppu mitu aastat tagasi.

Ametliku andmebaasi järgi on üle 30 000 eestlase kolinud Soome alaliselt. Mitteametlike andmete järgi käib Soomes tööl ligi 100 000 eestlast.

————————–

Postitas: EIP teabetoimkond

922 total views, no views today

Ungaris “pandi käeraudadesse” rahavampiirluse absoluutne suverään

Üheks Euroopa traditsiooniliseks väärtuseks on avameelne fašism. Loomulikult, tänases liberaalses euroliidus selliseid vaateid ametlikult ei ergutata, kuid elukest ka ei peata! Kriisi arenedes ning elanikkonna elatustaseme langedes tõenäosus taoliste ideede taastekkeks üha suureneb. Näib et esimeseks pääsukeseks on Ungari.

 

Ungari sel aastal kehtima hakanud põhiseaduses ignoreeritakse üsna karmilt paljusid liberaalseid põhimõtteid, mis on EL-i aluseks. Eriti süüdistab lääne press maa juhtkonda selliste “demokraatia põhimõtete”, nagu abordikeeld, sallivus seksuaalvähemuste suhtes, rikkumises; ja Ungari püüdluses seista rahvuslike huvide eest.

 

Ungari peaminister Viktor Orban keeldus 2010. aasta suvel täitmast IMF-i nõudeid vähendada eelarvekulusid, see tähendab, teha oma maa elanikkonna enamus vaesemaks, ja viis sisse, vastupidiselt fondi nõuannetele, lisamaksu pangandussektorile, püüdes tugevdada majandust nende arvelt, kes saavad praeguses mudelis suurimaid võimalikke sissetulekuid. Tollal elas EL-i juhtkond selle üle, paraku rahvuslane ning äärmine konservatiiv Orban jätkas oma tegevust.

 

Võeti vastu seadus Ungari keskpangast, millega see läks faktiliselt valitsuse juhtimise alla. Juba see oli otsasõit tänapäeva finantsmajandusliku mudeli alusprintsiipidele, mis kategooriliselt nõuavad pangandussüsteemi vastutamatust ühiskonna ees, olgu või formaalsetki. Peamine on siin siiski see, et ühiskond ei sekkuks pankurite jaoks põhimõttelistesse küsimustesse: näiteks emissioon finantssektori kasuks. Uus ungari seadus vähendab tugevalt selliste ettevõtmiste tõenäosust. Ungari iseenesest, olla võib, kedagi ei huvitaks, kui poleks üht peensust - ei saa luua pretsedente, eriti hetkeolukorras, mil näiteks Ron Paul USA-s nõuab üldse Föderaalreservi sulgemist. Praegused finantseliidid sellist segadust mitte kuidagi ei lubada saa.

 

Siinkohal tekib “Lääne” globaalprojekti juhtidel üks tõsine probleem: projekt on juba üpris palju jõudu panustanud liitmaks fašism ning kommunism (keelamaks selle varjus tõelised vasakpoolsed ühiskondlikud liikumised). Paraku jälitab Orban innukalt kommuniste ning ise on avalikult rahvuslane-šovinist, vedades Suur-Ungari projekti. Tänasel päeval tekib kokkupõrge: kui EL ei hakka Ungarit kritiseerima,tekib probleem alusväärtustega, kuid kritiseerides ilmneb kohe vastuolu tõsiasjaga, et Ungari juhtkond jälitab kommuniste…

 

Seni piirdub surve puhtalt majanduslike hoobadega. See aga vaid parandab ekspordivõimalusi ja ideoloogiliselt toetab neid poliitilisi jõude, kes on EL-i vastu – nii rahvuslikus kui kommunistlikus suundumuses.

 

Sealjuures üldine suundumus nii selle kui tolle ideoloogia tugevnemisele elatustaseme langemise tingimustes mitte lihtsalt säilib, vaid märgatavalt tugevneb. Teades EL-i juhtkonna liberaalide spetsiifikat, võib öelda, et nad hakkavad meeleheitlikult võitlema just kommunistliku ideega, see aga tähendab, varem või hiljem asuvad toetama fašistlikke ideid. Selles mõttes ähvardused ajada Ungari välja euroliidust vaid ähvardusteks jäävadki. Teine asi kui seejuures hakatakse tegema mitmesuguseid reveransse selles suunas, et see on “ajutine” liit; kuid ei tekita kahtlusi, et vasakideede, mida “Lääne” globaalprojekt paaniliselt kardab, hävitamise nimel lepib ta äärmusparempoolsete ideedega.

 

Esialgu võib see kõik siiski jääda sügavale euroliidu perifeeriasse. Meenutame, et möödunud sajandi 30. aastate kriisi oludes, mis olid märgatavalt nõrgemad sellest, mis meie ees seisavad, tekkisid fašistlikud režiimid Saksamaal ja Itaalias, Ungaris ja Rumeenias, Baltikumis ja Poolas, Bulgaarias ja Hispaanias… ning pole mingit alust arvata, et olukord selle ajaga võrreldes põhimõtteliselt muutunud on.

 

Ungari probleem pole Ungaris endas, ta on väike ja üldjoontes, iseenesest, mitte kellelegi huvipakkuv, kuid probleem on selles, et esmakordselt üle aastakümnete on Euroopa Liidus – “Lääne” projekti tsitadellis asetatud kahtluse alla selle projekti alusväärtused. Nende kahtluste laienedes “Lääne” globaalprojekt variseb iseenesest, sisemiste jõudude survel, mis loomulikult selle eliidile üldse ei meeldi. Paraku pole neil eriti selge, mida teha. Nüüd, Ungari tõttu peavad nad välja töötama teatava kontseptsiooni vastuseks – meie vaatame huviga, mis nad välja mõtlevad.

 

Allikas: Worldcrisis

Postitas: EIP teabetoimkond

945 total views, no views today

Rahavampiiride vahtkond vahetus

Lugege läbi Vello Leito artikli: “Mis ootab Eestit ees” XI osas see lõik, mis käsitleb Ettevõtluse Arendamise Sihtasutust ja seejärel lugege läbi allpool lisatud tekst, ning siis mõistate, miks uudisnupul on selline pealkiri.

EAS võib juhtkonda põhjalikult uuendada”

16.01.2012 09:02 , E24

Ühe suurema Eesti euroraha jagaja, Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse (EAS) nõukogu valib sellel nädalal kuni kolm uut juhatuse liiget neljast. Kandidaatide seas on kaks senist juhti ning ka justiitsministeeriumi asekantsler.

EASi nõukogu esimees, Tartu Ülikooli kliinikumi juhatuse liige Mart Einasto ütles, et väljakuulutatud konkursil uute juhatuse liikmete leidmiseks laekusid tähtajaks, 1. detsembriks 35 kandidaadi dokumendid.

Nõukogu nimetas oma liikmete seast töögrupi, kes on vahepealse ajaga sõelunud kandidaatidest välja seitse tugevamat. Nendega tahab EASi nõukogu 19. jaanuaril kohtuda ning teha oma lõpliku valiku.

Seitsme edukama seas on kaks praeguse juhatuse liiget, Maria Alajõe ja Tarmo Leppoja. Einasto sõnul on nemad oma jätkamissoovi ka EASi töötajatele ise avalikuks teinud. Kolmas senise juhatuse liige, Kristjan Kitvel uuesti kandideerimiseks dokumente ei esitanud.

EASi juhatuse esimeest Ülari Alametsa praegune konkurss ei puuduta, sest tema 2009. aastal sõlmitud leping lõpeb alles septembris 2013. Leppojal lõpeb leping tänavu jaanuaris ja teistel praeguse juhatuse liikmetel tänavu märtsis.

Minister soovib verevahetust

Einasto ütles, et põhimõtteliselt on nõukogul võimalik teha ka otsus, et uusi juhatuse liikmeid valitakse välja vähem kui kolm. «Kuna seitse jäi sõelale, siis järelikult valikut oli,» märkis ta.

Majandusminister Juhan Parts ütles samas, et tema soov on näha EASi juhtide seas uusi nägusid ning ta on sellest ka nõukogu esimehega rääkinud.

Tema sõnul on välistatud EASi juhatuse liikmete valiku politiseerimine. «Enamik kandidaate on apoliitilised. Nõukogu ka kindlasti arvestab, et see ei ole koht, kuhu peaks tulema olemasolevast erakondlikust ametist,» lausus minister.

Parts ütles, et EAS vajab tõsiseid muutusi. «EASi põhitegevus ei saa enam olla lihtsalt rahajagamine kusagilt tulnud reeglite järgi. Tema põhitegevuseks peab olema aktiivne tegutsemine suundades, mis on Eesti majandusarengu jaoks kesksed.»

See tähendab majandusministri sõnul, et EAS poleks mitte lihtsalt riigiameti jätk, mis ettevõtlusega kokku puutub, vaid et asutus oleks suuteline ka ise olema investor ning pakkuma tasulisi teenuseid eksportijatele ja välisinvestoritele.

Hirvoja kandideerib

Parts lisas samas, et muutuste vajadus ei tähenda, et seni oleks EASi jagatud raha halvasti kulutatud. Paljudes valdkondades, nagu turismi arendamine, on asutus tema sõnul tegutsenud asjalikult.

Üks uusi kandidaate EASi juhatuse liikme konkursil on justiitsministeeriumi asekantsler Martin Hirvoja, kes oma osalemist ka kinnitas ja ütles, et see oleks talle põnev väljakutse.

«Kui tekkis EASi juhatuse liikmete konkursi teema, rääkisin sellest ideest ka justiitsminister Kristen Michaliga,» lausus Hirvoja. «Ühest küljest oleks veel paljutki justiitsvaldkonnas toimetada, teisalt senine kogemus annaks tugeva aluse panna õlg alla ka Eesti ettevõtluse arendamisele.»”

Postitas: EIP teabetoimkond

1,116 total views, 1 views today

Tõnis Bleive: Mõtteid võimukantimisest Eestis III

Jätkan ülevaatega eesti sisepoliitikast, kuna minu varasemad oletused on täies elujõus ning täiesti võimalik, et nad realiseeruvad peatselt.

Olen väitnud:

1) Tallinnas toimub võimupööre, mille tulemusena Savisaar tõrjutakse eesti poliitikast välja.

2) Reformierakond arvab, et sellega kindlustavad nad isikliku ainuvõimu.

3) Tegelikult on Reformierakond kulissidetaguse toetuse kaotanud, veel enam, häirib oma ülbe tegevusega niiditõmbajaid.

4) Seetõttu on viimastel hädavajalik Reformierakond võimult eemaldada, et mitte tema näol käsilaspoliitikat lõplikult kompromiteerida.

5) Käsilaspoliitika uueks peateostajaks on valitud Sotsiaaldemokraatlik Erakond. Favoriidiseisuses teda kiiresti tugevdatakse (meedia toetus, Emori küsitlused, VEE juhtkonna ülesostmine, vene transiidiärimeeste rahad jms.), kuid sellest ei piisa võimu ülevõtmiseks. Hädavajalik on tülikatest juhtidest vabastatud Keskerakonna ning, lisaks, osa IRL-i toetus.

Tallinna pea ja Keskerakonna esimees on jätkuvalt Edgar Savisaar, Eesti liiduvabariigi peaminister veel Andrus Ansip. Seega, minu (ja paljude teiste) prognoosid pole esialgu täitunud. Küll on vahepeal süttinud kaks suurskandaali: esimene neist kõrvetas Reformierakonna satelliiti ning Ansipi valitsuse garanti, teine Keskerakonda.

Ei peatu lapsikutel oletustel, justkui oleks Keskerakonna 500 euro skandaal IRL-i elamislubade prohmaka summutamiseks tekitatud. Pigem võiks oletada vastupidist, avalikkusele demonstreeritakse, tema ärritamiseks, kuivõrd erinevalt käivad „struktuurid“ ümber võimupartei ning opositsiooniga. Olgu kuidas on, kindla järelduse võib teha selles osas, et erinevad võimugrupeeringud on välja pannud viimase jõu haistes saabunud surmaheitlust.

Seni on Eesti poliitikas laias laastus valitsenud stabiilsus. Keskvõim kuulub „parempoolsetele“, strateegiliselt äärmiselt tähtis Tallinna linn Keskerakonnale. Teiste sõnadega, võimul on kaks parteid, Reformierakond ning Keskerakond ja kumbki teist kõrvale tõrjuda ei suuda. Kuna need kaks jõudu valitsevad Eestis, pole ükski põhimõtteline otsus teise nõusolekuta võimalik.

Ref-l ja KE-l on ühishuvid nüüdseks sama hästi kui ammendunud. Mõni võib siin ju väita, et mõlemad parteid saamahimu ehk eesti rahva paljaksröövimise peal väljas. Tuleb aga arvestada, et eesti rahvalt võtta on jäänud väga vähe, kahe partei jaoks enam ei jätku. Senigi ei suutnud Ref ja KE ühtki põhimõttelist otsust vastu võtta, ühishuve jätkus vaid niipalju, et mitte otsustavalt vaidlustada seniseid võimusuhteid.

Koosneks Ref ja KE kasuahnetest, kuid pragmaatilistest inimestest, oleks nad koos just nimelt põhimõttelised otsused vastu võtnud: kindlustamaks jätkusuutlik ühiskond, mida valitseda ja… vajadusel koorida. Jah, Keskerakonnas on tõepoolest pragmaatilised inimesed, nemad on ammu tajunud, et senine poliitika viib eesti ühiskonna tupikusse ja ükski eestlane sellest ei võida. Juhtivale keskerakondlasele meeldib see väljavaade seda vähem, et temal on mida kaotada: mõju, vara. Sama palju on kaotada reformikal, kuid – imelik! – tema ei protesteeri. Käitub nagu narkomaan, kes annuse kätte saanud. Ühesõnaga, ei mingit pragmaatilist käitumisjoont isikutelt, kelle maailmavaate aluseks on aineline heaolu…

Suures osas seletab reformika ajuvaba, ennasthävitava tegutsemise ära tuntud tõsiasi, et tema partei esindab välishuve, eesti reformikas on vaid nupuke, kelle heaolu pole kellelegi tähtis. Suures osas seletab, kuid täielikult mitte. Reformierakond on saanud enda valdusse niivõrd palju kohalikke ressursse, et jääb täiesti arusaamatuks, miks ta neid iseenda tuleviku kindlustamiseks kasutada ei taha!? Ansipi valitsus on teostanud niivõrd inimvaenulikku poliitikat, kuid meeleheitel rahvas pole ikka tema vastu üles tõusnud; poliitilised oponendid pole ikka veel lagedale tulnud piisavalt mõjuva kompromaadiga, pole kasutatud kõiki vahendeid, hambad-ristis-koostööd Ansipi kukutamiseks. Tehes nüüd vaid mõõdukaid järeleandmisi rahvas juba hõiskaks kergendustundes ning poliitilised vastased nõustuksid väga paljude kokkulepetega vaid väikese meelehea eest. Näiteks: annaks Reformierakond Savisaarele mõista, et enam te ei pea igapäevaselt kontoris kapo koputust kartma, jätaks Savisaar küllap verbaalsegi, mitte mingeid tulemusi andnud Ansipi ründamise; rahulduks Tallinnaga ja rõõmustaks väiksegi venna rolli üle Reformierakonna valitsuses.

Sellist loogilist pragmatismi Reformierakonna poliitikas me paraku ei näe. Keskparteilased on partneri kuutõbisest käitumisest sedavõrd meeleheitele aetud, et ei suuda ühtki selget tulevikukava välja valida. Jätta Ref? Püüda veel teda mõistusele kutsuda, et seni mõlemile nii soodne jõudude vahekord Eesti poliitikas jätkuks? Kui Ref hüljata, kas siis asuda tema asemele või taastada iseseisev Eesti Vabariik ning kindlustada selle tulevik rahvusliku majanduse üles ehitamisega?

Jätame keskparteilased neid küsimusi vaagima ning siirdume kahe selle loo järgmise kangelase juurde. Nendeks on vähem vitaalsed IRL ja SDE. Reformi- ja keskerakondlase retoorika põhinebki sellelsamal pragmatismil: teeme nii, nagu on ühiskonnale kasulik. SDE ja IRL-i liikmed suhtuvad sellesse üleolevalt – nemad on meil lausa arenenud „kõrgemate väärtusteni“! Üks korralik eesti sotsdemm esitleb end kui põhimõttelist solidaarsuse eest seisjat, justkui valutab kaasinimese pärast südant. Veel korralikum Eesti (pöörake tähelepanu suurele algustähele) isamaalane läheb väärtustest rääkides pea Jumalani välja. Sotsdemm unustab, et solidaarsus on riigis hädavajalik selle püsimiseks ega tõesta kuidagi isiku kõrgemaid hingelisi püüdlusi; meie „isamaalane“ jääb vahele sellega, et oma tegudes pole ta kuidagi rahvaga solidaarsust ilmutanud, rahvus solidaarsuseta aga…

Refi ja Keski tugevuseks on praktiline tegevus, milles nad ületavad IRL-i ja SDE-d mängleva kergusega, kuid retoorikas jäävad alla. See polekski neile tähtis, kui ühiskonda ei tabaks aeg-ajalt pöördelised sündmused, mil rahvas justkui ärkab, heldib, järsku kõnedele ja visioonidele suuri lootusi asetama hakkab. 20 aastat tagasi oli IRL menu tipus. Praktilist, äpardunud tegevust olid seni näidata saanud vaid komparteilased ja ilukõnedest läksid rahvale mõjuvalt peale nn. isamaalased. 1940. aasta juunis tervitas Jaan Tõnissongi punakat Varese valitsust. Kirjanikuhärrast peaministri retoorika oli küllap ka üsna kõrgelennuline ja vaesele enamikule eesti rahvast siis meelepärane.

Prognoosid on muutunud mõttetuks

Esitasin artikli alguses viis punkti ja peatun neil nüüd pikemalt.

  • Tallinnas toimub võimupööre, mille tulemusena Savisaar tõrjutakse eesti poliitikast välja

Minu esmamulje elamislubade afäärist oli järgnev: Savisaar on puhtaks pestud! 2010. aasta lõpus võeti tõesti Edgar Savisaare vastu ette enneolematu rünnak (ei saa võrrelda 1995. aasta lindiskandaaliga) kavatsusega eesti poliitika elav müüt likvideerida. Rünnak teostati väga saamatult ning ebaõnnestus esialgses tähenduses täielikult. Savisaart kõrvale tõrjuda ei suudetud, kuid võideti aega – parlamendivalimistel ei suutnud Keskerakond Reformierakonnaga konkureerida. Paraku, ka ajavõidust polnud mingit kasu, kuna lihtsalt millegi jaoks polnud enam seda ajakest võita. Ülipüüdlikkuse – e-valimiste ning idarahaskandaaliga – saavutati Riigikogus ehk eesti poliitikas täielik ebakõla: kui praegune valitsus tegevuse lõpetab ei suuda selle asemele uus asuda. Võimuritele on selge, et rahvale ei ole mõtet otse vastanduda, mõttekam on püüda meeldida ja selle varjus rõhuvad otsused vastu võtta, kuid parlamendi koosseis moodustus selline, mille enamus pole rahvale enam mingitegi manipulatsioonide juures vastuvõetav ning vähemus ju valitseda ei suuda. Mina väidan, et erakorralised valimised on 2012. aastal vältimatud; või ei tule enam üldse meil mingeid valimisi.

  • Reformierakond arvab, et sellega kindlustavad nad isikliku ainuvõimu
  • Seetõttu on viimastel hädavajalik Reformierakond võimult eemaldada, et mitte tema näol käsilaspoliitikat lõplikult kompromiteerida

Kirjutasin sellest siin.

  • Tegelikult on Reformierakond kulissidetaguse toetuse kaotanud, veel enam, häirib oma ülbe tegevusega niiditõmbajaid

Kirjutasin sellest siin.

5) Käsilaspoliitika peateostajaks on valitud Sotsiaaldemokraatlik Erakond. Favoriidiseisuses teda kiiresti tugevdatakse (meedia toetus, Emori küsitlused, VEE juhtkonna ülesostmine, vene transiidiärimeeste rahad jms.), kuid sellest ei piisa võimu ülevõtmiseks. Hädavajalik on tülikatest juhtidest vabastatud Keskerakonna ning, lisaks, osa IRL-i toetus

On ammuilma selge, et nn. parempoolne (tegelikult pseudoparempoolne) maailmavaade on Eestis end ammendanud ja sellele rõhudes läheb edaspidi raskeks parlemendikünnistki ületada. Rahvast on vaja petta millegi usutavamaga ja selleks saab praegu olla vaid vasakideoloogia, kuna kisendavasse ebaõiglusse surutud rahvas nii või teisiti nõuab korrektiive. Korrektiiv võiks toimuda, muidugi, ka rahvusluse, – mille olemus samuti solidaarsuses seisneb – näol, kuid see poleks enam pettus, vaid tegelik areng. Esialgu üritatakse rahvast veel petta, seekord siis millegi elulähedasemaga – sotsiaaldemokraatiaga.

Peale ideoloogia või selle surrogaadi on vaja ka teostajaid. Nendega on juba märksa raskem. Raskustega leiti SDE-le üldjoontes kuulekas esimees, kes esimeses värskuses tõepoolest paljudes sümpaatiat tekitab. Meedia toetust poleks muidugi raske tagada, see ju meil niikuinii jookseb jalad ristis kõige moodsa ning võimsa poolele, kuid mõningaid raskusi tekitab varasem eesti meedia kohustuslik põlgus igasuguse vasakpoolsuse suhtes. See on takistanud tõelist hurraa-tõusu. Tähelepanuväärne on kiirus, millega liideti VEE SDE-ga (Tõsi, VEE kongress pole veel oma nõusolekut andnud. Esimees Tšerepanovi väitel võib parteis olla kuni kümnendik liitumisvastaseid. Elame-näeme, mina poleks üllatunud, kui, nagu Rahvaliit, VEE ühinemisele veto paneb. Protesteerijad on päris vihased.)

Nagu öeldud, hurra-tõus SDE puhul pole – vähemalt enne uut majandusvapustust – võimalik ja seetõttu vajab SDE liitlasi. Selles asi ongi, võim peab vahetuma enne uut majanduslikku šokki, muidu väljub olukord (kulissidetaguse) kontrolli alt. SDE juhtkond on välistanud koostöö Savisaarega, samuti sisuliselt Ansipiga, nii et üle jääb vaid IRL. On meil veel selline partei? Isegi kui see moodustis koos püsiks, ei kujuta ma ette, kuidas nad saabuvatel pöördelistel aegadel teovõimeliselt panustada Mikseri kabinetis suudaksid… Ei-ei, juba Mikserit peaministrina rasketel aegadel on väga raske kujutleda, olgu tal kui tugev seljatagune tahes.

Saan teha vaid sellise järelduse: veel sügisel paistis sotsiaaldemokraatide juhitava uue valitsuse esiletõus täiesti võimalik. Vaid viitasin üldteada riskidele: „IRL võib väga kiiresti laguneda või toetus drastiliselt langeda. Sotsdemmid ja Keski Ratase-tiib kahekesi paraku võimu üle võtta ei suuda. IRL-i alatine mure on köitvate isiksuste puudumine.“ Paraku kõik nii lähebki, lisaks ei suutnud Keski Ratase-tiib Savisaart kõrvale tõrjuda.

Olen välja jõudnud nii kaugele, et tunnen edasise analüüsi mõttetust: olukord on hetkel niivõrd võimalusterohke, et Eesti Iseseisvusparteil on praktilise tegutsemise korral võimalik arenguid juba ise arvestatavalt suunata.

Tegutsemist, eesti iseseisvuslased!

Tõnis Bleive

t6nis.bleive@email.ee

943 total views, no views today

Vello Leito: Mis ootab Eestit ees? XI – Omariiklusvõime ärakustutamine. Direct action

Väikesearvulise rahva omariiklusvõime ärakustutamine rohujuuretasandi kaudu on suhteliselt lihtne ja ka üsna töökindel, ent täiesti riskivaba siiski mitte. Kui riigi majandus on korras, või vähemalt seisab jalgadel, siis on alati võimalus, et mingil hetkel marsib rahva hulgast kalevipojana esile keegi maine kangelane või siis ebamaine valgustaja ja pöörabki rahva ära. Eesti rahva puhul on viimane üsna vähetõenäoline arvestades rahva meelsust – Järva-Jaani kuulutaja väidetavalt peksti surnuks ebameeldivate tulevikuennustuste pärast, paljasjalgne Tõnisson (hiljem pühak Vend Vahindra) aeti riigist välja, prohvet Karl Reits sai avalikku ihunuhtlust – ent risk on ikkagi olemas, ei või iial teada … Pealegi on rohujuuretasandikustuti aeglase toimega. Seepärast on samaaegselt käigus ka otsesihtimisega relvad omariiklusvõime kaotamiseks rahvusliku majanduse äratinistamise kaudu.

Tüüpiline üleminekuvorm rohujuuretasandilt otsesihtimisele näeb laias laastus välja nii nagu see avaldub ühe gümnaasiumiõpilase artiklis: „Eestis pettunud: „Riik ajab kõik talendid oma isekuse tõttu minema,““ Delfi, 19.12.2011:

“Arvan, et süüdi on Eesti Vabariigi haridus- ja teadusministeerium, kes on nõrgestamas eelkõige keskklassi, kavatsedes jätta Eestisse vaid pisut üle saja (ligi 130) gümnaasiumi. Sulgeda soovitakse eelkõige maagümnaasiume, võttes ära sealsetes põhikoolides õppivatelt noortelt valikuvõimaluse. Enam ei ole paljudel põhikoolilõpetajatel võimalik valida, kas minna gümnaasiumisse või jätkata haridusteed kutsekoolis. /-/ Kuid kui riik koolitab võimalikest energeetikutest ning juristidest kangekaelselt pagareid ja põllumehi, siis ei ole võimalik enam rääkida Eestist kui kõrge haridustasemega riigist. Odav tööjõud – kas see ongi meie pluss? /-/ Tekib küsimus – miks haridusministeerium teeb taolisi käike? Miks ei toeta ministeerium õpilasi niigi palju, et tagada neile tasuta võimetekohane haridus, millega oleks võimalik ka kodumaal karjääri teha? Vastus peitub rahas. Tunduvalt odavam on koolitada õpilasi, kes õpivad kutsekoolides – õppetöö kestab 4 aastat ning pärast seda minnakse tööle. Hoopis kulukamaks osutub gümnasistide õpetamine, sest nemad lähevad pärast kolme gümnaasiumiaastat enamasti edasi ülikoolikraadi omandama. Siin peitub ka gümnaasiumide sulgemise põhjus. Järeldub, et riik ei tegutse antud juhul mitte rahva, vaid iseenese rahakoti huvides, elades vaid praeguses hetkes ning mõtlemata tagajärgedele. Kas see on demokraatia? … „

Otsesihtimisega ärakustutamine ongi kaasajal oma vormilt selline: kontsa sihid, ninna kargab – rünnak pole käega katsutav, kuid tagajärgedest tuntav, sest kõik peab toimuma inimese „vabal tahtel,“ nagu lugematuid kordi juba korranud olen. Gümnasist tunneb ja näeb ette tagajärge, kuid ei näe siiski selle tegelikku tekkepõhjust, ehkki pääses üsnagi lähedale. Assimileerimisele määratud riikide otsustajate ette seatud ülesandeks on tekitada odav tööjõud ja tööpuudus, nn demokraatia on vaid sillerdav aksessuaar timuka rüül. Gümnaasiumite kaudu intelligentsi toota ei tohi, siis võivad tekkida iseseisvuse ja riiklusvõime eeldused. Edasi selle kandi pealt täpsemalt.

Mul on ees 2010. aasta alguse seis Eesti leiunduse kohta. Eelmisel aastal (siis 2009. a.) oli Eestis kehtivaid patente 1413, Eesti isikutele kuulus neist ainult 57. Anti välja 132 patenti, millest Eesti isikutele kuulus vaid 12 kusjuures samal aastal kustutati Eesti isikute patente 7. Kas need numbrid iseloomustavad iseseisvat riiki? Muidugi mitte, need iseloomustavad silmini koloniseeritud riiki. Asja tuum seisneb selles, ikka ja endiselt selles, et hävitatavale riigile ei saa anda midagi, mis võimaldaks üles ehitada iseseisva tootmise, eriti eksporttootmise.

Aga just leiutis ja sellele võetud patendid on need, millele saab rajada välisvalitsejatest sõltumatu toodangu-eksportartikli. Lihtne ju, miks ei tohi Eesti isikutel olla patente. Kuidas selleni jõuti ja jõutakse, see on eraldi teema, väga tähtis ja sügav teema, mille käsitlemisel peab jõudma muuseas ka selleni välja, et miks on Patendiameti direktor katkematult alates aastast 1992 Matti Päts (sünd 1933), Konstantin Pätsi pojapoeg. Seda olukorras, kus seis Eesti leiunduses/patendinduses on paduskandaalne. Patendiametil oleks paljugi võimalusi asjade käiku mõjutada Eestile kasulikus suunas.

Muinasjutus puunukk Buratinost on peategelaseks puust ajudega Buratino, kes mattis Lollidemaal maha oma raha ja jäi siis ootele, et rahapuu kasvama hakkaks – röövlite kass Basilio oli talle nii öelnud. Et rahapuu kohe kasvama ei hakanud, siis suikus Buratino unne. Vahepeal viis kass aga raha minema ja kui Buratino üles ärkas, ei olnud ei raha ega rahapuud! No, mis sa selle peale kostad? Force majeure, mis muud!

Kord 2007. aastal matsid 101 puisete ajudega inimest miljardeid kroone Arengufondi – targad väliseksperdid olid öelnud, et siis tuleb kõva areng – ja jäid ootama. No, ei tulnud, isegi rahapuu ei hakanud kasvama. Tulid küll 15 pikantset arenguideed-investeerimisprojekti nagu: lemmikloomaomanike suhtlusportaal, pilgujälgimise tehnoloogia arendamine, privaatne keskkond internetisuhtluseks, …. ja ainukese füüsist liigutava investeeringuna Smartpost AS pakiautomaatide võrk, mis Eesti siseturu agooniasentidest elatub. Ei mingit toodanguartiklit, mingit eksporti, ei ühtki leiutist tootmisele kandjaks. Mitte midagi. Loodetavasti on siinkohal juba kõikidelel arusaadav, et see ongi eesmärk – leiundus majandusest eemal hoida.

Aga veel enne seda aastal 2004 panid kohalikud 101 buratinot kasvama ju Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse – 7,4 miljardit krooni kaevati kuueks aastaks maasse. Jällegi ei kasvanud puud ja miljardidki maa seest kadunud.

Tegelikult on tänase Eesti basiliod siiski veidi mures, sest raha pole ju buratinode oma. Selle tegelikud omanikud võivad asjast aru saada – neil ei ole ju ajud puidust – pahandada ja buratinod rattale tõmmata. Mure siiski helveskaalus, risk kröömikene, sest buratinode-basiliote armee seljataga seisab mõjukaim võimalikest kaitseadvokaatidest – Riigikontroll ise. Lugege refereeringut Riigikontrolli kaitsekõnest: „Riik külvab ettevõtlustoetusi tuulde,“ www.e24.ee, 26.08.2010:

„Miljardid kroonid maksumaksjate raha, mille riik on viimastel aastatel maksnud ettevõtlustoetustena, pole kasvatanud eksporti ega meie firmade tööviljakust, selgub riigikontrolli värskest uuringust. See ei tähenda, et riigikontroll oleks avastanud toetusteks makstud raha varguse või raiskamise. Riigikontrolli audiitorid Urmet Lee, Piret Tõnurist ja Ermo Liedemann seadsid mullu sügisel alanud uurimistöö eesmärgiks küsimuse: kas riik toetab oma ettevõtteid parimal viisil?

Üheksa kuud väldanud analüüsi tulemusena kinnitavad audiitorid, et riik ei tee seda. Riigiametnikest audiitorid väldivad emotsionaalset kõnepruuki, kuid ajakirjanikul lubavad nad öelda, et senisel moel jagamine võrdub toetusraha tuulde lennutamisega. «Eesti ettevõtete vähene tootlikkus ja ekspordivõime ei ole toetuste mõjul oluliselt suurenenud. Vähese mõju põhjuseks on jäik, rõhuasetuseta ja killustunud toetuste süsteem, mis püüab tegeleda paljude probleemidega ega arvesta tegelike vajadustega,» seisab riigikontrolli täna avalikustatavas auditis.

Puudub sihikindel poliitika. Et raha läheb tühja, tõestab ka fakt, et suurema osa toetust saanud projektidest oleks ettevõtjad auditi ajal tehtud küsitluste põhjal suuremas või väiksemas mahus niikuinii ellu viinud. Seega on Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse (EAS) või Kredexi toetusraha nagu kirss tordi peal või väike riigipoolne preemia tublile ettevõtjale. Riigikontroll leidis ka, et toetused rikuvad riigisisest konkurentsi. Välisturgudele meie ettevõtted toetuste abil reeglina ei lähe ja toetust saanud on seetõttu eelisolukorras kodumaal … “

Ja mis sai edasi? Sai see, et midagi ei saanud – ükski kohtu-uks ei liikunud ega vanglauks ei kolksunud. Nad ei ole ju süüdi, ütles Riigikontroll, nad ei tulnud toime, keegi ei raisanud ega varastanud … rahapuu ei läinud lihtsalt kasvama, arengukanalid ei avanenud, tarkusetorud jäid umbe. Aga kus 7 miljardit krooni raha on? Öeldi ju, et tuulte tiivul, keegi pole midagi varastanud ega raisanud! Järelikult – force majeure!

Siinkohal on kohustuslik täpsustada, et raha pole antud juhul üldsegi mitte asja sisu. Selle ettevõtmisega veeretati arengule sihipäraselt ette emotsionaalne tõkend: ärge muretsege, kõik on korras … me teeme riigi arenguks kõik, mis inimlikult võimalik. Vaid nägija näeb ja kuulja kuuleb, et maksimum tõesti tehaksegi, aga arengu tõkestamiseks, mis Arengufondi ja EAS ainukeseks otseseks eesmärgiks seatud oligi. Ja see oli käsk väljast. Selle peale on teavitamata inimesel väga raske tulla, sest vale ja pettus on püsti pandud sedavõrd jultunult.

Sellised olid siis mõned näited otsetegutsemisega ärakustutamis-strateegiatest, malbed sellised, tulekeelekesed enne tulekahjut, kui võrrelda direct action kustutusrelvastuse absoluutse tipuga …

Järgneb …

Vello Leito

14.01.2012

1,174 total views, 1 views today

Justiitsministeerium toetab poliitilise diskrimineerimise jätkumist

Lugupeetud justiitsministeerium!

Oma vastuses ettepanekule muuta erakondade riigieelarvest rahastamise korda selliselt, et valijate poolt antud hääled omandaksid erakondade riigieelarvest rahastamisel võrdse kaalu, toote te välja, et “juba kehtiv erakonnaseadus sätestab, et eraldise suurus on proportsionaalne Riigikogu valimistel saadud kohtade arvuga,” kuid jätate tähelepanuta tõsiasja, et erakondade riigieelarvest rahastamine ei puuduta praegu kehtiva korra kohaselt ainult neid erakondasid, mis pääsesid parlamenti. Samuti olete te jätnud tähelepanuta tõsiasja, et Riigikogu poolt vastuvõetud Riigikogu valimise seadusega on kaldutud kohtade jaotamisel kõrvale põhiseaduses sätestatud proportsionaalsuse põhimõttest.

Te väidate, et ei saa jõuda järeldusele, et erakondade riigieelarvest rahastamisel toimuks poliitiline diskrimineerimine. Kuid sellisele järeldusele on võimalik jõuda väga lihtsalt, näiteks: Eesti Reformierakond sai viimastel Riigikogu valimistel 28.6% häältest, kuid sellele erakonnale läheb 32.6% riigieelarvelistest eraldistest; erakond Eestimaa Rohelised sai valimistel 3.8% häältest, kuid sellele erakonnale läheb vaid 0.35% riigieelarvelistest eraldistest; erakond Eesti Kristlikud Demokraadid sai 0.5% häältest, kuid sellele erakonnale ei eraldata riigieelarvest sentigi. Praeguse korra puhul on roheliste ning EKD valijad sunnitud doteerima riigieelarve kaudu teiste inimeste poolt eelistatud erakondasid, mis saaksid suuremat toetust ka raha proportsionaalse jaotamise korral. See kujutab endast nende poliitilist diskrimineerimist.

Te toote välja, et esitatud ettepanekule tuginedes oleks toetuste kogusumma suurem 2011 ja 2012 aasta riigieelarves esitatud summast. “Seega tuleks Teie ettepaneku puhul kohustuslikus korras suunata rohkem vahendeid erakondadele, kui Riigikogu liikmed ise ette näeksid,” väidate te.

Juhin teie tähelepanu tõsiasjale, et kõnealust muudatust ei oleks võimalik kohaldada tagasiulatuvalt. Kui suuri toetusi Riigikogu liikmed oma erakondadele aga tulevikus ette näevad, selle määramiseks puuduvad teil ilmselt nii võimed kui ka volitused. Tehtud ettepanek seevastu võimaldaks vastavaid kulutusi paremini prognoosida.

“Samuti ei saa me toetada erakonnapõhise tegevuse motiveerimist, mis baseeruks rahalistele hüvedele,” ütlete te oma vastuses. “Valimisaktiivsuse tõstmine puhtalt rahaliste hüvede põhjal ei ole demokraatlikus riigis mõeldav.”

Juhin teie tähelepanu tõsiasjale, et erakondade riigieelarvest rahastamine on seotud valimistel saadud häältega mitmetes riikides, mida peetakse üldlevinud arusaamade kohaselt demokraatlikeks, näiteks Saksamaal. Kas teie vastust tuleb mõista nii, et Eesti justiitsministeeriumi hinnangul ei ole Saksamaa demokraatlik riik

11.01.2012

————————————-

Allikas: Infopartisan

Postitas: EIP teabetoimkond

929 total views, no views today

Kivisildnik: Kuri Lang vägistab lihtsat inimest

Eesti rahvas on üle elanud sõjad, katkud, okupatsioonid ja vaktsineerimised, aga kas ta ka kultuuriministeeriumi vastse raamatukogude soovitusnimekirja üle elab, on enam kui kahtlane. Meeleheitlik hädakisa, hüsteeriline ja absurdne soigumine, mis kostab nii raamatukogudest, ajakirjandusest kui ka anonüümsetest kommentaaridest kõlab nii, nagu kordaks punaarmee Berliini naiste massivägistamist.

Laiade masside rahustamiseks olgu öeldud, et raamatukogude külastamine ei ole siiski kohustuslik ja igasugust sitta saab raamatukogudest endiselt ilma valitsuse ebasoosingusse langemise hirmuta ja kõigile jätkub – kõntsa on avalik-õiguslikel riiulitel tööstuslikes kogustes.

Aga miks see ahvikari ikkagi kisendab?

Ärge halage, ärge vinguge, jooge suhkruvett ja üritage rahuneda! Lang ei hakka korraldama reide ööklubidesse ega kaubanduskeskustesse, kellelgi ei panda käsi raudu, kedagi ei küüditata raamatukokku ega piinata elektriga niikaua, kuni ta lõpuks Jüri Ehlvesti teoseid lugema hakkab.

Kui sa ei ole enne midagi mõistlikku lugenud – millal sa üldse viimati raamatukogus käisid? –, siis sa ei hakka ka tuleviks mitte kunagi mitte ühtki inimväärset kultuuritoodet tarbima. Ei kunstiväärtusega raamatuid, ei väärt filme, ei klassikalist muusikat ega maalikunsti. Seda hirmugi ei ole. Neid asju pole laiade masside jaoks olemas ja mitte keegi ei võta sul, armetul onkiloonil, telekapulti ega õllepurki käest.

Tölli jaoks ei muutu isegi siis mitte midagi, kui kõik raamatukogud sulgeda, ometi ta möliseb ja trambib jalgu. Küsimus ei ole selles, et keegi jääb millestki ilma. Raamatukogudele jääb piisavalt raha süldi ja saasta ostmiseks. Va Lang on tegelikult hea, mina tema asemel ei annaks nn naistekate ja muu ila ostmiseks sentigi.

Praeguse seisuga saavad rahvaraamatukogud poolpehme porno soetamiseks 800 000 eurot aastas ministeeriumilt, lisaks omavalitsuste nuts, mille kasutamisel pole mingeid piiranguid. Mu meelest on see ohtlik ja läbimõtlematu samm. Laiad massid masturbeerivad ennast sel kombel oimetuks. Tagajärjed võivad olla ettearvamatud.

Kui on üks veelgi suurem probleem

Pornograafilised teosed, mida perverdid hellitavalt naistekateks nimetavad, on entusiastide jaoks kindlasti väga väärtuslikud, ja üks osa ruigamist tuleb hirmust, et mingil hetkel peab hakkama eneserahuldamise abivahendite eest pappi välja käima. Porri tuleks kindlasti rahvale laenutada, sest see on osa Euroopa kultuurist, aga ainult ühel päeval nädalas, et ei mindaks liiale, et ei murtaks käeluid.

Nagu me hästi teame, ei talu üksi seksuaalvähemus enda kõrval normaalsust. Masturbatiivne lugejasegment on aga eriti sallimatu, pelk mõte sellest, et samal riiulil, samas raamatukogus, kus asetseb tema eluarmastus – rõve ja kiimaline, lame ja loll soperdis –, on ka väärtkirjandus, mida erinevalt tema vajadusi rahuldavast totrusest õpetatakse koolis, peetakse klassikaks, hinnatakse auhindadega ja pärjatakse loorberitega.

Selline asi lihtsalt ei mahu väikesesse masturbatiivsesse hinge. Tema kiima kõrval ei saa olla mitte midagi kõrgemat ega ka midagi samaväärset, see solvab. Langi nimekiri alandab, ei austa, ei kulda üle, ei aita orgasmini. Sellise olukorraga ei saa ükski endast lugupidav rahvaraamatukogumasturbant leppida. Ta tõuseb tagajalgadele ja hakkab laamendama.

Kvaliteetpornograafiat on tõesti vähe

Siia ongi koer maetud, madal tungielu, loomalik kiim, mis on neelanud filmi, televisiooni ja muusika, üritab oma mõjusfääri laiendada viimasesse intellektuaalsesse kunstioaasi, kirjandusse. Mitte et kiima kirjanduses ei oleks, aga ebaintellektuaalne kiim tahab olla kirjanduses üksi, ilma häirivate, ehkki juba maad ligi trambitud alternatiivideta.

Monoteistlik kiim, vanatestamentlikult julm ja halastamatu seksualism, peab kõiki muid väärtusi kunstides deemoniteks, ebajumalateks ja puuslikeks, mis tuleb armu heitmata hävitada. Kirjanduses on see hävitamine läinud kõige visamalt, sest kirjanduse traditsioonid on tuhandeid aastaid vanemad ja sellevõrra väärikamad ning jõulisemad kui televisioonil või filmikunstil. Sellest ka masturbantide kärarikas väärtkirjandusevastane kampaania.

Kas olete näinud filmi “Disko ja tuumasõda”? Pean silmas seda episoodi, kus kogu eesti rahvas sõitis Tallinna kokku, et vaadata Soome televisioonist erootilist filmi “Emanuelle”. Nagu näeme, ei ole üldrahvalik kiim tänapäevalgi kusagile kadunud, kuid otsib nüüd rahuldust raamatukogudest. Bensiin on kallis ja teise linna sõitmine seetõttu raskendatud.

Isegi meenutan heldimusega päeva, kuidas me sügaval okupatsiooniajal Tartu kunstiinimeste seltskonnaga sõitsime Tallinna Tõnis Vindi juurde Pasolini vastuolulist draamat “Araabia ööd” vaatama, vana Volk on mulle tunnistajaks. Asi on lihtsalt selles, et korralikku porri on ka tänapäeval väga raske leida, aga sellele vaatamata tuleb hukka mõista inimväärikust solvav, loovuseta, kunstilise kvaliteedita erootilise savi.

Mul pole midagi selle vastu, kui inimesed raamatukogudest de Sade, Bataille või Almodovari raamatuid nõuavad, see on ju loomulik. Tegu on väärtpornograafiaga, suurepäraste kunstiliste õnnestumistega, kus loomalikud instinktid ja intellektuaalne kõrgpilotaaž moodustavad lahutamatu terviku. Sellise pornograafia poole tuleb püüelda, tuleb ennast harida ja arendada, et küüniksid millegi enamani kui nõmedad naisvampiirikad või teibaotsaga kirjutatud eidelikud sopakad.

Ka pornograafiat tarvitades tuleb jääda inimeseks. Tuleb ennast kultuuripärandiga kurssi viia, kultuuris on kõik jäledused olemas, kõik on äärmusteni välja arendatud, lihvitud, poleeritud, läbimõeldud, äraproovitud ja õilis. Kuidas teid saab mingisugune tööstuslikult toodetud ebakvaliteetne ja odav porr üldse erutada? Piinlik peaks olema. Tõelise pornograafia lõi jumal oma näo järgi, seda ei tohi hetkekski unustada.

Sven Sildnik

09.01.2012

Esmaavaldatud: 09.01.2012 Õhtuleht Online’s

748 total views, no views today

Veerpalust tahetigi lahti saada

Paul Kaabel

Delfi Rahva hääl, 03.01.2012

Skandaal kõigi eestlaste suure lemmiku Andrus Veerpalu ümber paneb tänini mõtlema. Andrus ise on teatanud nüüd ja alati, et ta pole mingil juhul mingeid keelatud aineid tarvitanud. Aga kui palju on neid, kes teda usuvad?

Püüdkem panna end ausa Andruse nahka – te pole valskust teinud, olete kõik saavutanud vaid tohutu töö ja tahtega, aga kuri kahtlus on varjutamas kõike seda head ja ilusat.Mina usun samuti, et Andrus on süütu. Mis sest, et sellest mingit kasu pole, mis sest, et usk siin ilmas nii vähe maksab. Proovide ja nende tegijate käes on teadmine. Kui ka tõde peaks kunagi Andruse kasuks selguma, on tekitatud kahju juba nii suur, et seda on lausa võimatu mingi õiendamisega korvata. Doping on kaasaja tippsporti tulnud, et jääda. Kõvade treeningutega saavutatav on paljudel enim harrastatavatel aladel piirideni jõudnud või jõudmas. Aineteta näikse areng pidurduvat, koos arengu pidurdumisega kaob aga ka publikuhuvi. Koos sellega kaovad spordi tagant suured rahad, mis samuti asja edendama kaasati. Peame tõele näkku vaatama – dopinguta sport on seisev sport. Surev sport.

Mõnekümne aasta eest võideldi spordi puhtuse nimel hoopis profispordiga. Sportlased, kes oma professionaalsust varjasid, kuulusid põlatute hulka. Just nagu praegu dopinglased. Musta poriga valati üle ka kõigi aegade supermees Paavo Nurmi.

Kõige ägedama professionaalsuse jälitamise kampaania ajal oli ometi tuhandeid proffe, kes amatööridega rahumeeli ja kõhklematult rinda edasi pistsid. Need olid häbematu nn sotsialismileeri sportlased, kellest kõigil oli ette näidata töökoht.

Fiktiivne küll, ent sellest piisas, et kõiksugu rahvusvahelised kohtumõistjad nende puhul rahumeeli silma kinni pigistasid. Selline halvasti varjatud proffisport oli nõukoguliku propaganda üks tõhusamaid vahendeid, mis vale lühikeste jalgade abiga pidi kinnitama sotsilismileeri vaieldamatut üleolekut muust maailmast.

Ei läinud kaua, kui sealsamas töötati välja ja võeti laialdaselt kasutusele ka erakordselt tõhusad dopingained. Vahepeal oli sport “vabanenud” amatöörlustaagast ka mujal maailmas ning “loomulik” üleolek pidi saama kinnitust muude nippide abiga.

Esirinnas sammus oma arenenud kurja keemiaga silma torganud Saksa DV nimeline moodustis. Mäletame, kuidas nende supersaavutused panid pead vangutama – kuidas nad ometi jaksavad? Areng oli tohutu ja huvi tõusis mägedeni.

Tollel Ida-Saksa tekitatud lainel on sport edasi liikunud tänase päevani. Ning kui ühinenud Saksas on tuhin vaibunud, on see taas hoo üles võtnud mujal maailmas. Laborid töötavad, vaevalt jõutakse üks aine keelustada, kui juba uus valmis keedetakse, sel arengul pole lõppu nähagi. Kõik võtavad, aga konkurent ehk vaenlane peab vahele jääma! Kustumatult püsivad meeles USA superjooksja Michael Johnsoni surematud sõnad: “Kõik võtavad, ainult lollid jäävad vahele.”

Koos dopingusaagaga on kindlasti täienenud endast puhta mulje jätmise kõrval ka teiste määrimise mehhanismid. Usun, et dopingumaailmas tegutseb “kurja käe” organ, mida võiks ka nimetada salaluureks. Selles tegevuses etendavad juhtivat osa – nagu igal pool mujalgi – suured ja vägevad. Ning Michael Johnsonit täiendades: vahele jäävad lisaks lollidele ka väikesed ja vaesed. Ka siis, kui nad polegi midagi tarvitanud. Piisab sellest, kui nad on arusaamatult edukad.

Just siinkohal tahaksin tulla tagasi Andrus Veerpalu ja tema juhtumi juurde. See, mis Kristiina Šmiguni puhul korda ei läinud, tehti uuesti ja paremini Andruse peal. Mingil moel osales asjas kindlasti innukalt ka kohalike kadedate seltskond. Kähku paljastusid üllatavalt suured vastuolud eesti suusaelus. Tulemus: meie muinasjutuline tippsuusatamine sai kähku otsa. Kadusid TV-ülekanded, nagu oleksime neid ainult unes näinud ja sule sai sappa treener, kelle sarnast võib meie kamaral näha alles võib-olla saja aasta pärast.

Virilat keskpärasusust esindavad nipivennad said oma tahtmise ja ei saanud ka – kes on enne näinud, et muttidele tiivad kasvaksid?

Kuid kas võttis siis Andrus dopingut või ei? Mina usun, et ei võtnud. Alati on maailmas inimesi, kes jäävad iseendaks, kes käivad enda tehtud reeglite järgi. Olgu siis levinud trendid millised tahes.
Ning saavutavad, ime küll, ka edu. Just selline on Andrus Veerpalu ja niisugustest tulebki paraku lahti saada.

———————————–

Postitas: EIP teabetoimkond

772 total views, no views today

Sõnum suitsugeneraator Ülo Vooglaid’ile

03.01.2012 Delfi artikli: “Ülo Vooglaid: Eesti ühiskond on kriitilisel teel, 2. osa” kommentaariumist:

“glenn

03.01.2012 09:00
Ülo Vooglaid võiks defineerida, enne kui arutlema hakkab. Ilma täpsete definitsioonideta on kogu artikkel mõttetu:
Mis on riik?
Mis on riigi mõte?
Mis on riiklus?
Missugust riiki me tahame?
Mis tüüpi riike on olemas?
Kes moodustavad riigi?
Kes on kodanik?
Mis on kodanikkond?
Mis on valitsus?
Kui suur on riik?
Kui pikk on riik?
Kas riik saab olla keskmine?
Kus riik asub?
Mis teeb riigist riigi?
Kas on olemas riike?
Kus on riigi riik?
Kas riik ja valitsus on üks ja seesama?
Missugune riik on parem?
Missugune on riigi saatus?
Missugune on adekvaatne riik?
Mis on riiklus?
Kummal on pikem –valitsusel või riigil?
Mis on riigi valitsus?
Mis on valitsuse riik?
Mis on riigimehhanism?
Mis on riigi poliitika?
Mis on valitsuse poliitika?
Mis on riigikord?
Mis on korralik riik?
Mis on riigivalitsus? “
EIP teabetoimkond

1,038 total views, no views today