Vello Leito: Mis ootab Eestit ees? X – Eesti ärakustutamine rohujuuretasandi kaudu

Teab mitmendat korda toonitan, et rünnak Eesti vastu on seekord üles võetud kõige põhimõttelisemal viisil: rahva omariiklusvõime peab hävitatud saama! Kusjuures sündigu see rahva „vaba tahte“ alusel, valgusfoori „aga te ju ise tahtsite“ kõikelubava märgutule all. Õppematerjalina lugege seekord üle minu artiklid: „Teadmiste … „ (osa: Venemaa mängib Eestiga kuningagambiiti) ja 21.09.2010 artikkel: „Taasiseseisvumine oli Venemaa-poolne lavastus, uskumatult geniaalne ja salakaval surmalõks Eesti omariiklusele ja rahvale.“ No nii, nüüd omakorda kallale!

Ärakustutamisel rohujuuretasandi kaudu on metodoloogiliselt võtmeks teadagi inimeste individuaalne ja massihüpnotiseerimine, inimeste moraalse profiili väärastamine. Teemat on riivanud Tiit Madisson (T.M.) oma 04.11.2011 artiklis: „Eestlusele on hukatuseks saanud omariiklus. Juhul kui praegust äriprojekti võib „oma riigiks“ nimetada?“ (rahvuslane@blogspot.com). Juba pealkirjade võrdlemisel saab põhimõtteline erinevus selgeks: T.M. käsitleb asju kui halvasti sujunud head, mina nõustun käsitlema teemat üksnes kui välisvaenlase hästi õnnestunud rünnakut. Midagi pole sujunud halvasti, kõik halb on olnud ründajate eesmärgipärane tegevus. T.M. näeb eesti rahva vaegomadusi selliselt:

  • orjamentaliteet, protestivaimu puudumine, orirahvas ei suudagi olla vaba;

  • rahvas on end valitsema valinud kiltri-kupja-aidamehe meelsusega juhid;

  • võimudele ebameeldivad persoonid laseb rahvas meedial takistamatult ära nullida;

  • eestlasele on iseloomulik kurjus ja parastamine teisitimõtlejate suhtes;

  • rumalus ja põhimõttelagedus;

  • rahvuslaste eiramine.

Loomulikult saame kõik aru, et kunagi pole miski blanco ühepoolne, süüdi on nii rohujuuretasand kui ka need, kes rohu peal kõnnivad, osakaalud vaid erinevad. Ent pilt on siiski tublisti erinev T.M. poolt vaba käega visandatud pannoost. Asjade seisuks on, et sündmused Eestis ei kulge mitte vaba rada pidi ja süüdistuste ladumisel rahva õlgadele tuleb olla ettevaatlik, sest vaenlane on tark ja kaval ning on end koduselt sisse seadnud ka rohujuuretasandil. Näiteks ERSPd ei loonud mitte eesti rahvuslased vaid KGB käsul infiltreerunud kantijate esindajad. Et ERSP tõsimeelsed iseseisvusrahvuslased omal ajal sellest aru ei saanud, on siiski nende poliitiline küündimatus, mitte rahva komistamine.

Tuleb ka teadmiseks võtta, oma arusaamadele vundamendiks seada, et taasiseseisvumist de facto ei olnud, oli vaid de jure, mis järgmiste õiguslike kantimistega aastatel 2003-2004 muudeti üksnes ümberkantimiseks ka de jure. Veelgi enam, vundamendiks tuleb võtta seegi, et valitute elu ei kulge samuti mitte vabas liikumises, vaid vastupidi, taktsammus.

Ühel 1992. aasta päeval saabus ootamatult Eestisse emissar USAst Zbigniev Bzerzinski. Tegemist polnud mitte USA ametliku esindajaga, vaid trilateraalse komisjoni tegevjuhiga ja see sündmus jäi mulle hästi meelde sellepärast, et olin tol ajal Eesti Komitee juhatuse mittekoosseisuline nõunik ning transportisin Tunne Kelami oma autoga sellele eraviisilisele kohtumisele.

Hiljem sain teada, et grupiviisiliselt-eraviisilisele kohtumisele kutsuti välja kõik toonased „taasiseseisvumis“järgsed liidrid. Kelam mulle muidugi midagi selle kohta ei rääkinud, millest kohtumisel juttu oli, ent jällegi hiljem ja teiste kaudu sain teada väga põhimõttelise tõe: kõigile neile öeldi lihtsalt näkku, et mingit iseseisvumist ei olnud ega tule, hakkate lihtsalt teenima uusi ülemusi ja need on Läänes, sealjuures USAs. Seepärast meie „juhtide“ süüd kaaludes tuleb arvesse võtta, et neil on valida, kas kuuletuda või siis mullastuda.

Kuni seda peidetud fataalsust analüüsides arvesse ei võeta, niikaua on kõik arutelud läila silmakiri, nii nagu just äsja Delfist loetud Malle Pärna „analüüs“: „Eestis on loll isand – rahvas – lasknud end teenril laostada,“ Delfi, 21.12.2011. Arusaadavalt ei lugenud ma läbi seda demagoogia kullafondilist. Ütlen vaid: isandad ei ole Eestis, malle pärnad. Sõpradele abi korras: unustage, riigikogus pole teenreid, seal on üksnes käsilased.

Siit see tulebki, et valib rahvas kelle tahes, alguses on too suurust täis, hiljem enamus neist kasvab väga väikesteks, kohe kui karmi tõe teada saavad. Ükski riigikogus esindatud partei ei ole uuest teenimiskohustusest vaba, sest kõik nad on igatsorti präänikutega äradresseeritud seltskonnad. Aga piitsa nad kardavad. Seda nõiaringi saab murda üksnes väljastpoolt tulev erakond. Ja tuleb sellel tõelisel kalevipojal toime tulla nii ilma välisrahadeta kui ka siseriiklike rahameeste „sponsoreeringuteta (loe: ülesostmiseta). Põhimõtteliselt on seegi ime võimalik ning mida aasta edasi, seda lihtsam saab see olema.

Kaugel sellest, et siinkohal juuretasandit mullast puhtaks pesema hakkaksin, ma lihtsalt osutasin probleemi mitmekihilisusele ka rahva kohta väärtushinnangute andmisel. Madissoni hinnangud olid eespool. Pean neid poolikuteks, sest tegelik inimeste sisemiste nõrkuste raskuskese pole mitte seal, kuhu T.M. osutab. Räägin lahti, mida silmas pean.

Alustuseks üks tõestisündinud lugu minu elust. Käisin kord mina enne valimisi külas ühel tuttaval kelle elukaaslasel on väike koer. Lõunasöögi ajal see koerake pidevalt näksis minu jalgu andes märku, et tema on ka olemas. Mina aga, selle asemel, et temale tähelepanu pöörata ütlesin, et küll on rumal koer! Ja unustasin kogu vahejuhtumi sootuks. Valimised möödusid, kohtusin jälle oma tuttavaga ja sain teada, et kui ma oleksin tema elukaaslase ees vabandanud koera solvamise pärast, siis oleks elukaaslane valinud EIPd, aga nüüd ei valinud. Mõistate, mida selline käitumine räägib sotsiaalse teadlikkuse kohta. Kusjuures analoogilised asjad pole mitte erandjuhud. Kui vaid oleksid!

Seepärast lahtirääkimiseks veel üks lugu. Käisin mina enne valimisi ka Kagu-Eestis uurimaks, et kuidas sealkandis EIP välja paistab. Öeldi, et liiga hilja tulid, kõik on juba sõlminud isiklikud kokkulepped teiste erakondade kandidaatidega stiilis, et kui hääletada teda, siis too teeb vastuteene. Faktiliselt pandi toime oma kodumaal peremeherolli mahamüümine killustikukoorma või taldrikutäie leeme eest.

Mis mõte on selliselt ühiskonnalt oodata tulemusi valimistel, kui kogu ühiskond oma ülimas enamuses on eespoolkirjeldatud käitumis- ja meelelaadis kinni. Seepärast ei nõustu Tiit Madissoniga, läbilõike-eestlane pole mitte niivõrd orjameelne, kuivõrd salakaval ja halastamatu oma pisikese ego teenimisel põhimõttel, et mis mul teistest. Nagu siga tamme all, nii et olukord on tegelikult palju jubedam.

Jah, kahjuks pole see orjameelsus. Isegi rott saab aru, et laeva põhja auku ei närita, rõhuv enamus inimesi ei saa aru, et … . See on rohujuuretasandi mädanemine kõlbelisel tasandil. Ja mädandada saab mitmet-setmet-moodi: rahaga, lubadustega, valedega, kiitmisega või lihtsalt alandliku teretamisega (enne valimisi muidugi). Loetelu üldistub kenasti Anto Raukase tekstis (vt „Eesti & geopoliitika, Vello Leito, Tallinn, 2002, lk 92 või EPL, 11.05.2000): „Rahvas tahab, et teda lollitatakse. Nii on arvanud kõikide riikide juhid juba aastatuhandeid. Enamikus riikides see ka õnnestub. Kui rahva lollitamise tees ei töötaks, poleks olnud hitlerismi ja stalinismi, Napoleoni sõdasid ega Hiina kultuurirevolutsiooni. Nii nagu igale tütarlapsele meeldib, kui talle öeldakse, et ta on ilus, nõustub iga eestlane meeleldi tunnistama Eesti majandusimet ja eestlase kordumatut tarkust.“

Kas mina poliitikuna peaksin töötama selliste inimeste väärikuse ja heaolu nimel, kes on minu kodumaa hävitanud oma kõlbelise mädanemise läbi, kes ühe killustikuhunniku pärast või koerakese kiitmata jätmise pärast müüvad mind orjaks, indiaanlasteks oma kodumaal? Ei pea. Seepärast deklareeringi alati ja igal pool, et seisan eesti iseseisvusrahvuslaste huvide ja väärikuse eest, mis, muide, on tegelikult ka ainuke tee, kuidas siiski samal ajal seista Eesti kui terviku eest - ainult Eesti Iseseisvuspartei näitab teed ellujäämisele. Inimesed, kes on praegused erakonnad riigikokku valinud ja seal 12 aastat neid hoidnud, on kordasaadetud kurjuse eest samaväärselt vastutavad kui riigkogus olevad erakonnad ise.

Hädade assortii pole veel ammendunud, kahjuks. Kõlbelise mädanemise kõrval laamendab intellektuaalne mädanemine aju pidevpesu tagajärjel. Eesti rohujuuretasand keeldub adumast tähtsaimat tõde, et valida ei saa isikut, vaid valida saab üksnes meeskonda ja selle kaudu eesmärki, mida nad on ellu viinud või prognoositavalt hakkavad ellu viima. Praegune läbilõikeline ‘kõrgema võimu kandja’ on pigem pakend hüsteeriat: seda parteid ei saa ma mingil juhul valida, sest seal nimekirjas on üks nii- ja naasugune! Helppo nakki, muigavad seepeale valijate intellektivaba tundeelu hästi tundvad käsilased, löövad konkureerivast parteist kellegi risti – kelle vaid, sest valesüüdistuste jõud on eestlase jaoks kõrgeim jõud - ning terve poliitiline opositsioonipartei on hävitatud. Helppo nakki, muigavad nad seepeale teist korda. Üksikisikute valimise saatuslik tagajärg tehti puust ette nendel valimistel, ent rohujuuretasandi mõistuses pilvisuse hõrenemist näha pole.

Läbilöögivõimelise poliitilise opositsiooni teket väljaspool riigikogu on võimuloljad seni väga tegusalt suutnud pidurdada osava demagoogia abil, et ärge valige riigikoguväliseid parteisid, nemad niikuinii sisse ei saa ja teie hääl läheb kaotsi. Rohujuuretasand ei lase endasse tõde, et tema hääl läheb mitte ainult kaotsi, vaid läheb lausa tema vaenlasele, kui jätab talle sobiva opositsioonilise partei valimata, olgu see siis või riigikoguväline partei. Seega on valijal tinglikult nagu kaks häält kui tõesti soovib olukorda muudatusi ja riigikogus olevaid erakondi välja vahetada. Riigikogupartei valimata jätmisega nõrgestab valija seda, riigikoguvälist erakonda valides aga tugevdab toda. Juhul kui väljastpoolt partei kohe sisse ei saa, ei lähe hääled, vastupidi, sugugi kaotsi, sest valimistel saadud häälte sotsiaalne kaal on see, mis erakonda valimiste vahelisel ajal hoiab konkurentsis ja järgmistel valimistel seetõttu ka edukana. Point on selles.

Eesti ärakustutamiseks juuretasandi kaudu on palju salameetodeid. Nende tegude taga on suurriikide n-ö alepõletamine nende endi tarvis. Mõistagi teate seda isegi, ent usun üsna kindlalt, et peale minu artiklite läbitöötamist mõistate veelgi paremini. Kuid, sõbrad, senikirjeldatu on siiski vaid tulekahjueelne suits …

Järgneb …

24.12.2011

758 total views, 3 views today

Print Friendly

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>