Kivisildnik: Aasta 2011 oli silmade avanemise, …

Aasta 2011 oli silmade avanemise, maskide langemise, illusioonide kadumise, eelkõige aga väärjumalate langemise aasta.

Kõik need ilusad, head ja õilsad asjad, mille nimel riik ja rahvas on aastaid püksirihma pingutanud, varisesid kokku. Ühtemoodi läksid aia taha nii ainelised kui ka kõrgemad väärtused, kõik see, millele olime uhke, kõik see, mis andis meie hingele tuge, trambiti lühikese ajaga porri.

Aasta algas ilusti, võimu usurpeerinud klann sai oma tahtmise – hiilgava ühisraha euro. Väga austatud Jürgen Ligi ja lugupeetud Andrus Ansipi naeratused kumasid nagu kuu ja särasid nagu kaste koidiku päikesekullas. Ent kuu ei anna sooja ja hommikune kaste kaob õige ruttu. Euro pidi tegema imet, tooma investeeringuid, tooma majandustõusu, tagama külluse ja heaolu ja mitte mingil juhul ei pidanud ta hindu tõstma.

Mis juhtus tegelikult? Läks nagu kõigi turufundamentalistide suurprojektidega, pekki läks täiega. Küllust ei tulnud, õnne ei tulnud, hinnad tõusid lakke ja nüüd me naudime Euroopa kõige kallimat ostukeskkonda ning ootame, silmad veekalkvel, kõige hullemat – hüperinflatsiooni. Palgad, need raiped, unustame parem üldse ära, ja unustame ära ka pensionid ja muud hüved. Küll aga tõi euro kaasa abipaketid meist rikkamatele ja õnnelikumatele.

Riigi ja rahva ülim pingutus luhtus. Eurorahast ei tõusnud kasu, see junn tõi meile vaid uusi kohustusi, uut ebakindlust, uut orjust ja masendust. Meid peteti jälle, meid meelitati uude lõksu, meid pandi taas kord välismaiste isandate heaks tööle. Tere tulemast, orjaaeg vol 2! Saksa parunite asemel rügame nüüd Saksa pankurite heaks ja piits, mis meie turjal vihiseb, ei ole kohaliku kupja, vaid kohaliku korruptandi käes. Maskid on langenud, vereimeja paljastas kihvad.

Andrus Veerpalu paljastamine

Kuid mitte ainult majanduslike väärjumalate maskid ei langenud, ka suusapuuslik tõugati aujärjelt. Veerpalu ja tema mahitajad paljastati kui keemilised šarlatanid ning vaatamata kõigele salgamistele, vassimistele, edasikaebamistele, advokaatide ülekuldamistele ja valetamistele võitis õiglus ja asjad said lõpuks ometi ühemõtteliselt selgeks. Tegu oli järjekordse pettuse, skeemitamise ja sportliku rehepaplusega. Suusaliit oli lõpuks sunnitud mõned märgilise tähtsusega tolgused tänavale kihutama.

Õhk sai puhtamaks, kuid vana tõde, et spordi tipptulemused saavutatakse mürgisegamisega, leidis järjekordselt kinnitust. Suusaullikesed vingusid ja halasid, uskusid ja tagusid põlvili olles pead vastu põrandat, aga imet ei juhtunud. Sulid jäid sulideks ning suusafundamentalistidel ei lähe klassikaline ahjukana enam niipea näost alla. Ühelt poolt oli Veerpalu fiasko muidugi rahvusliku identiteedi lõpp, aga teiselt poolt ikkagi tore, et me ei samasta ennast enam piinliku ja tüütu murdmaakündmisega.

IRLi uskumatu häbilugu

Majanduslikult hävisime, vaimselt murdusime, kuid sellest ei olnud veel küllalt, aasta 2011 võttis meilt ka lootuse helgele tulevikule. IRL – isamaaliste aadete kants, kultuuriliste valimislubaduste ammendamatu allikas, metsavendluse ja Sinimägede pärandi hoidja ning reformarite ustav vasall – jäi vahele eriti piinliku idarahakammiga. Raudsed ja Stelmachid kehtestasid kodakondsuse nullvariandi mõõduka tasu eest, riiki toodi retsidiviste ja muid hämaraid tegelasi Venemaa liigirikastelt avarustelt.

Kuristik isamaalaste sõnade ja tegude vahel muutus isegi nende valijate jaoks liiga sügavaks ja vingumine kostis seitsme maa ja mere taha. Ei üllatanud korruptsioon, ei üllatanud poliitikute odav hind ega räiged eneseõigustuslikud valed, pigem see, et keegi ikka veel seda isamaalaste bandet tõsiselt võttis. Õnneks on nüüd ka selle eelarvamusega lõpp.

Samas on lõpp ka isamaalise poliitikaga, enam pole meil isegi teoreetilist võimalust, et keegi Eesti riigi ja raha huvide eest seisaks. Kui slaavi retsidivistide teenindamine on ka kõige rahvuslikumate poliitikute igapäevane praktika, siis võime selle riigi rahuliku südamega põlema panna, meil ei ole tulevikku, helgest tulevikust rääkimata.

Eesti demokraatia viimnepäev

Üks asi viib teiseni. Kui inimesed samastavad ennast suusaga ega oska oma eluga muud peale hakata, kui ajavad debiilset iseseisvus-asfaldi-vastu äri, siis peavad asjad minema halvasti. Ja asjad lähevad halvasti. Nüüd on asjade nutune seis laiadele massidele kohale jõudmas: tööd pole, hinnad tõusevad, koormised kasvavad, pensioni pole kuskilt loota ja kui hüperinflatsioon ei aita, tulevad sõda, nälg, ikaldus ja katk.

Enne sõda ja ikaldust saame aga iga päevaga uusi imesid näha. Seda, kuidas Sven Mikser räägib äraseletatud näoga postdemokraatiast, pole me ehk isegi tähele pannud, see käib sotside homoretoorika juurde. Demokraatiale on meil viimased kaheksasada aastat järjekindlalt sülitatud, aga sõnades on valitsev klikk viimased paarkümmend aastat olnud demokraatlikumad kõigist demokraatidest.

Eesti demokraatia isa Jürgen Ligi tegi silmakirjalikkusele lõpu ja ütles demokraatiast avalikult lahti ning mitte eravestluses ega oma isiklikke arusaamu väljendades, vaid eurotribüünil, vabariigi valitsuse vaateid väljendades. See ajalooline sõnavõtt pandi toime fiskaaluniooni takkakiitmiskoosolekul, kus väga austatud Jürgen Ligi jutlustas kontrollitud demokraatiat, vajadust demokraatiat demokraatia eest kaitsta ja süüdistas võlakriisis demokraatlikke mehhanisme.

Loogiline! Kui sa oled iseseisvuse asfaldi vastu ära andnud, siis ei ole enam demokraatia järele vajadust, nüüd on tarvis asfaldionude käske vastuvaidlematut täita ja lõuad pidada. Selleks ju iseseisvusest loobutigi. Avalik demokraatiast lahtiütlemine on selle aasta tegu, oleme jõudmas täiesti uude orjuse faasi, kus demokraatiat enam isegi ei etendata. Demokraatia on lõpetatud, põhjuseks võlad, võlad, võlad. Kreekas on nii palju võlgu, et Eestis enam demokraatia olla ei saa ega tohi. Mõistlik, ligilik, ansiplik.

Läbipõlenud ahnuseprojekti tagajärjed

Suure läbipõlemise aasta on katkeva hõõgniidi viimase sähvatuse valgel toonud ilmsiks üleüldise mandumise ja loomastumise. Tasuta asfaldi projekt osutus «enne asfalt, siis orjus»-projektiks, lihtne inimene tajub lootusetust ja võimetust ning klammerdub kümne küünega loomalikku meelelahutusse. Sel aastal juhtus meie kultuuriloo kõige piinlikum episood – laiad massid, raamatukogueided ja meedia pidasid maha verise lahingu terve mõistuse vastu ja jõleda sopakirjanduse poolt, jälk.

Üleüldine loomastumine, mis kõige madalamal tasemel väljendub armuromaanide lugemises ja telekast paaritumissarjade vaatamises, leiab ühiskonna ettevõtlikuma osa poolt väljenduse palju võikamates vormides. Sel aastal paljastati massiliselt korrumpeerunud kaitsepolitseinikke, politsei sisekontrolle, poliitikuid, riigikogulasi ja muid aparaaditöötajaid.

Eriti ilmekalt väljendus inimlikest väärtustest loobumine suhtumises lastesse, ilmsiks tuli Eesti ajaloo kõige ilgem loomastumisjuhtum. Tabati terve kari netipedofiile, vahele jäid kristlastest kasuvanemad, kes toppisid lastele nõgeseid püksi, istutasid neid palja per*ega sipelgapessa, piinasid neid külma veega ja veel õige mitmel sadistlikul moel, aga see on alles väike asi.

Aastal 2011 paljastati eesti ema, kelle lapsed käisid käpuli ja haukusid, sest selle pere koerad ei olnud oma emainstinkti maha prassinud ja erinevalt lihasest emast, kasvatasid lapsed üles. Muide, mainitud lapsed toitusid joodikute oksest jne. Kõige muu kõrval on väga tore lugeda uudiseid sellest, et Eesti linnad jäävad tühjaks. Parem inimtühi kummituslik Rakvere kui linn, mida asustavad pedofiilid, reeturitest isamaalased, haukuvad lapsed, bandiidid, väga austatud Jürgen Ligi ja seltsimees Sven Mikser.

Ei tahaks lõpetada ilma positiivse programmita. Inimesi me usaldada ei saa – see kontingent on muutunud ahneks, müüdavaks, lolliks, perversseks, lakkekrantsideks ja reeturiteks, aga kui nii võtta, siis koerad kasvatasid üles mitu last, kes muidu oleks hukkunud. Kui valiksime riigikokku edaspidi loomi, saaks ka riigi asjad ehk natuke paremale järjele. Parem käpuli käiv ja haukuv riik ja rahvas kui surnud riik ja rahvas.

Caligula tahtis oma lemmikhobusest, Incitatusest, teha konsuli. Tänapäeva Eestis ei tundugi see nii paha mõte.

Sven Sildnik

23.12.2011

Esmaavaldatud: Õhtuleht, 23.12.2011

961 total views, 1 views today

Print Friendly

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>


Warning: fsockopen() [function.fsockopen]: php_network_getaddresses: getaddrinfo failed: Name or service not known in /data01/virt2191/domeenid/www.iseseisvuspartei.ee/htdocs/wp-content/plugins/sweetcaptcha-revolutionary-free-captcha-service/library/sweetcaptcha.php on line 81

Warning: fsockopen() [function.fsockopen]: unable to connect to www.sweetcaptcha.com:80 (php_network_getaddresses: getaddrinfo failed: Name or service not known) in /data01/virt2191/domeenid/www.iseseisvuspartei.ee/htdocs/wp-content/plugins/sweetcaptcha-revolutionary-free-captcha-service/library/sweetcaptcha.php on line 81