Tõnis Bleive: Aaria

„Tõelise venelase jaoks on Euroopa ja kogu suure aaria hõimu saatus sama kallid, kui Venemaa ise.“

Fjodor Dostojevski

Alustan Adolf Schicklgruberist. Pakun, et temal ei olnud Eesti kohta üldse mingit arvamust. Küll oli arvamus olemas Kolmanda Reichi peaideoloogil Alfred Rosenbergil, kes juhtumisi pärines Tallinnast. Tal oli arvamus nii ideoloogi kui tallinlasena. Seepärast soovis tulevane ida-alade riigiminister mitte Suur-Liivimaad, vaid ikka Suur-Eestimaad. Eestlased ei puutunud asjasse. Rosenbergil oli kindlasti meiegi kohta arvamus, kuid Suur-Eestimaa nimel oli ta valmis seda seltsimeeste jaoks kohendama.

Kuna kurjad juudid olid suurest saksa rahvast üksjagu elujõudu välja imenud ja see sai minna enda missiooni küll teostama, kuid mitte nii väärikalt, nagu oleks ihanud, pidid Kolmanda Reichi juhid taktikalisi korrektiive tegema. Vaenlased olid suured ja vägevad, lisaks neile hulk riike ja rahvaid, kes oleksid võimalusel hea meelega Reichile kaikaid kodaraisse loopinud.

Üheks selliseks meie, eestlased. Riigi me olime juba loovutanud selleks ajaks, kui Reich meile lähenema hakkas. Meie asuala paraku oli geopoliitiliselt ikka ülikaalukas, nii nagu ta on seda kahjuks tänapäevani. Sõjaolukorras võib miljongi tõrgest inimest ületamatuks takistuseks osutuda, seega pidi Reich tegema nii, et tõrksus kaoks. Reichil pole siinkohal midagi häbeneda, kui juba suur Jossif Džugašvili samamoodi tegutses. Lugege baaside lepingu sõlmimise protokolle ja te näete, kui lugupidavalt rahvaste isa just meie rahvasse suhtus!

Küllap olemegi eriline rahvas. Sovetskij zapad, Ida-Euroopa tiiger, briti poissmeeste iluideaal, iial ei nurise ühegi õilsa eelarvekärpe peale. Oleks tõeline häbematus, kui natsid omal ajal poleks meid lugenud… kõige puhtamaiks aarialasiks!

Muidugi pidasid! Dokumendid, mis näitavad igasugu taolisi pisiasju, kuidas näiteks eesti soost raudteetöölistele tuli rikkumiste eest kepihoope anda, kuidas venelasega abielluda sooviv eestlanna pidi minema arsti juurde, et veenduda, kas ta mitte rootsi (!) päritolu ei ole jms. – nendesse tuleb suhtuda allikakriitiliselt.

Ilmnedes, et tõenäoliselt nii oli, vanaema vestab, tuleb aru saada, et sakslased põrkusid tegelikkusega ja läksid närvi ja seda ei saa Ida-Euroopasse sattunud tsiviliseeritud inimestele küll ette heita. Meiega ülbitsesid alam-, parimal juhul keskastme tegelased Reichist – mida nemad taipasid natsionaalsotsialismi ning aaria rassi progressiivsest ideest meie peale Du estnische Schweine karjudes?

Hitler, Rosenberg & Co pärusmaa olid ideed ja nemad said suurepäraselt aru, et heledaid eestlasi ei tohi idarindel kulutada, vaid tuleb tööpataljonides Suur-Eestimaa ülesehitamiseks ette valmistada. Kui Hitleril, Rosenbergil & Co’l viltu vedama hakkas, said nad hiilgava aaria loogikaga aru tõsiasjast, et just puhtamast puhtaimad aariaeestlased võivad neid veel rindel päästa. Muide, sama skeem lätlaste puhul tähendab midagi muud: nemad kui vähemväärtuslik rassiline element ei kõlvanud rindele sakslase kõrvale, vaid tõelise häda korral oli nende kasutamine õigustatud.

Tänapäev

Veel ei ole uus Schicklgruber, seekord vahest hoopis Venemaal, võidukäiku alustanud. Suur Saksamaa ja suur Venemaa saavad hästi läbi, rohkem kui konstruktiivsed suhted on neil. Need kaks ajaloos tihti hüsteeriliselt käitunud suurriiki, suurrahvast ilmutavad hämmastavat rahulikkust, enesekindlust. Eriti kummaline, minevikus omavahel toimunud üliverised arveteklaarimised justkui liidavad neid praegu veelgi tugevamini…

Tundub, et germaani ja slaavi hiidriik mõistavad aaria pragmaatilisusega, et august tulevad nad vaid koos välja, nii nagu hakkasid tulema peale Bresti vaherahu. 1980. aastatel hakkas Venemaa sügavasse auku libisema, okupeeritud ja tükeldatud Saksamaa kõrvale. Küllap siis saabus lõplik arusaam, et tugeva Venemaa jaoks on vaja Euroopas ka tugevat, seega ühtset Saksamaad… ja teisi üldse mitte. Haruldase kiiruse ja kergusega toimunud ümberjagamised lääne suurriikide vahel kaks kümnendit tagasi annavad aimu iga osapoole veendumusest isiklikus võidus. USA jt. globalistide esindajate enesekindlus on tavapärane, kuid Saksamaa ja Venemaa kindlus sai tugineda vaid arusaamisele, et sõlmunud on omavaheline (sala)liit.

Selles valguses on nüüd mõistetav minu kinnisidee, et Putin pole Venemaal alustanud midagi uut, vaid on vana joone jõuline jätkaja. Joon sai alguse kaheksakümnendate keskpaigast ning liidab Berliini ja Moskvat. Telg… millele sobis suurepäraselt Vladimir Putin, andekas luuraja Dresdenist. Väidetavalt esimene Venemaa valitseja peale Vladimir Uljanovit, kes mõnd võõrkeelt valdab.

Keeleoskusel muidugi pole tähtsust, kui ka muidu tugev tõmme on, nagu näiteks Jeltsinil ning Helmut Kohlil. Mitte ainult „sõber Bill“ Clintonit ei armastanud Boriss Nikolajevitš emmata. Vahest polegi juhus, et nõukogude ajal kaua Sverdlovskit juhtinud Venemaa esimese presidendi kodukandis jätkas 1991-2009 tema tööd Eduard Rossel. Igatahes lõi kuberner Rossel meeldiva õhkkonna Vene-Saksa lõpututeks kohtumisteks ja konverentideks ärajäänud Suur-Eesti idapiiril. Ka ehitas kuberner Eduard Edgartovitš president Vladimir Vladimirovitši õnnistusel Jekaterinburgis hukatud saksa verd vene tsaari mälestuseks kiriku; küllap ka selle mälestuseks, et hukkajad said võimule keisri-Saksamaa luure rahadega.

Piterskaja komanda

Peterburi linnapea Anatoli Sobtšak toetas Jeltsinit ehk siis administratsioon Venemaa teises pealinnas oli jeltsinimeelne. Sobtšaki, oma endise õppejõu paremaks käeks, meeri esimeseks asetäitjaks sai Dresdenist KGB koosseisulisest teenistusest kodulinna naasnud Vladimir Putin. Sisuliselt sai temast Peterburi välisminister, kes kohtus tihti paljude mõjukate välisriikide esindajatega, kuid ennekõike ikka sakslastega. Muide, Sobtšaki kohtumistel Kohliga oli Putin tõlgiks.

Peale Sobtšaki kaotust linnapeavalimistel lahkus Anatoli Aleksandrovitši ustav tugi Putin Peterburi linnavalitsusest ning kutsuti Kremlisse. Aastast 1996 imbus Moskvasse palju Sobtšaki administratsiooni taustaga inimesi. Tähelepanu tuleb, peale Putini muidugi, pöörata neist neljale: Aleksei Kudrinile, Hermann Gräfile, Sergei Ivanovile ja Dmitri Medvedjevile. Anatoli Sobtšak ise põgenes Pariisi ning veebruaris 2000 suri Ida-Preisimaal segastel asjaoludel.

Eriti Gräf, samuti Kudrin on Venemaa möödunud kümnendi majanduspoliitika peamised elluviijad. Vikipeedia toob lausa välja oletuse, et Putini esimesele peaministrile, aastatel 2000-04, Mihhail Kasjanovile jäi vaid majanduspoliitika vormistamine ning viseerimine. Kasjanov polnud ka Peterburist, vaid rahandusministeeriumi ning plaanikomitee taustaga. Peaminister Kasjanov lahkus oma kohalt 2004, majandusminister German Gref 2007 ja rahandusminister Kudrin septembris 2011. Kasjanov ei nõustunud enda üleviimisega mõnele mõjukale ametikohale, vaid asus opositsiooni, Gref jätkas Ida-Euroopa ühe suurima panga Sberbank’i juhatuse esimehena ning Putin lubas, et ka Kudrin jääb tema meeskonda.

Kudrin

  1. Muhhin raamatus „Кто есть мистер Путин и кто с ним пришел?“ nimetab Aleksei Kudrinit kui üht isikut Putini meeskonnas, keda tollane president esile tõi. Samas meenutab Muhhin, et Kudrin oli varem „liiga lähedane“ kurikuulsale Anatoli Tšubaisile, kellesse Putin ettevaatlikult suhtub. Ettevaatuseks on põhjust, selgitan allpool. Tõsiasi on, et Lätis sündinud Kudrin alustas rahandusministri asetäitjana aastal 1997, tõusis ministriks Putini presidentuuri algul, püsis rahandusministri kohal läbi Putini teise ametiaja ja Medvedjevigi neliaastaku ning läks erru alles nüüd, kui peaminister Putin teatas avalikult presidenditroonile naasmisest. Muide, saades 1997. aastal rahandusministri asetäitjaks, pärandas Kudrin eelneva ametikoha presidendi aparaadis just Putinile, oma endisele Peterburi kaastöölisele.

Eesti ajakirjandus ei osanud staažika finantsisti lahkumisele tõsist tähelepanu, näiteks mõnd arvamusartiklit, intervjuud pühendada. Üht-teist leidsin, näiteks Rahvusringhäälingust; meie tuntud nn. vene-asjatundja Kadri Liik pillas mõned, võib-olla talle endalegi  salapärased vihjed:

“Muide, Vene sisepoliitika-huvilistel soovitaksin tähelepanelikult jälgida, kuidas areneb edasi duell Medvedjevi ja rahandusminister Aleksei Kudrini vahel. Kudrini erruminekuga ei pruugi see draama veel lõppeda ning selle edasine kulg võib heita valgust ka Putini-Medvedevi suhete tagamaadele ja muudele jõuvahekordadele.”

Pisut selgemalt väljendub keegi tundmatu netikiibitseja:

Aleksei Kudrinist 30.09.2011 08:44  

Kudrin ei aktsepteeri Medvedjevit oma otsese ülemusena peaministri rollis, selles see lugu. Lisaks pidas Kudrin peaministri kohta vaid endale kuuluvaks milles võib mehel ka omajagu õigus olla. Paraku Putin ja tema seltskond otsustasid käituda Medvedjeviga vägagi viisakalt – kahtlane kas see mees saab hakkama Venemaa peaministrina…? Presidendina võis teatud aja saada kuid otseselt maa majanduse eest vastutava peaministrina…? Aleksei Kudrin käitus vägagi asjalikult ja igati õieti antud situatsioonis ja mis peamine – koheselt, silmapilkselt. Venemaal on tasemel tegelasi, mitte ainult üks ja ainus Putin.

Kudrini tagandamine on tähelepanuväärne juhtum. Mees soovis juba mõnda aega ministrikohalt lahkuda, kuna oli sunnitud vastu võtma otsuseid, mis tema põhimõtetega vastuollu läksid (majanduskriisi ajal raha kulutamine oligarhide „päästmiseks“, nüüd – eelarvet koormav armee- ja sotsiaalkulude tõstmine). Ühesõnaga, tekkis minu ennustatud olukord, mil vene liberaal Putin läheb vastuollu üleüldise liberalismiga, kuna kaitseb Venemaa rahvuslikke huve. Majandusliberaalist demokraatliku opositsiooni juht Kasjanov on juba jõudnud Kudrini otsust tervitada ning, millele tuleb tähelepanu pöörata – meelitada, „meeldivalt üllatudes“, et kunagisel alluval ja kolleegil on selgroogu.

„Kõiges on süüdi Tšubais“

Eesti press on juba kümme aastat unustanud Venemaa ühe mõjukaima isiku, omaaegse radikaalse majandusreformaatori Anatoli Tšubaisi. (Ilmekas näide: nn. vene-spetsialisti Marko Mihkelsoni viis aastat peetud ajaveebis on Tšubaisi mainitud vaid Mihkelsoni 1994. aastal Jegor Gaidarilt võetud usutluses ning ühes nimetus kommentaaris.) Meie ajakirjanduses on loodud pilt, et 1990. aastate vene tippeliidi esindajad tõrjuti putinistide poolt kõrvale. Midagi sellist pole olnud, kuna seda poleks ka soovi korral teostada saanud. Soov on võib-olla alles viimastel aastatel küpsenud. Boriss Berezovski ja Vladimir Gussinski aeg oli niikuinii möödas, neist esimene oli küll lähedane Jeltsini „perekonnale“, kuid tema vastu püüti algatada juba Jeltsini aja lõpus kriminaalasjad. Tõsi, Putin tegi juba tollal karjääriredelil kiirtõusu, kuid temast tähtsamatel ametikohtadel olid samuti julgeolekumehed, pealegi märksa hiilgavama taustaga: näiteks peaministrid Jevgeni Primakov ja Sergei Stepašin. Oligarhide vastu alustasid võitlust juba nn. noored reformaatorid Boriss Nemtsovi juhtimisel 1997. aastal, kui Putin alles end Moskvas sisse seadis.

Gussinski endale kuuluva meediakontserni MediaMost’ga oli alati Jeltsinit teravalt rünnanud. Kõik olid Venemaal rahul, kui neist kahest ülirikkast juudist lahti saadi, vaid Putinit kartvad ringkonnad üritasid esioligarhide elimineerimist enda huvides – kui näidet ohust Venemaa demokraatiale – ära kasutada. Mihhail Hodorkovski juhtum on keerulisem, kuid ka siin sisalduvad eelmainitule sarnased elemendid.

Tekib küsimus, miks Putin ei ole puutunud nii mõjuvõimsat isikut nagu Tšubais? Teda loeti 1990. aastate teisel poolel poliitikuks ning oligarhiks üheaegselt. Kellelegi teisele sellist au ei jagunud. 1998-2008 juhtis Tšubais sisuliselt kogu Venemaa energeetikat „EES Rossija“ peadirektorina. 2008 hiidmonopol tükeldati ja Tšubaisist sai „Rosnano“ direktor (president Medvedjev räägib pidevalt innovatsioonist, sealhulgas nanotehnoloogiast). Putini meeskonnas on mitmed inimesed, kes erinevatel aegadel on olnud „Tšubaisi inimesed“. Sealhulgas Kudrin, ka Gref on end nii nimetanud. Praegune majandusarengu-minister Elvira Nabiullina on Muhhini väitel Grefi mõjualune.

Milton Friedman on Jegor Gaidari ning Tšubaisi määratlenud enda teooria labastajateks – küllap saate aru, mis suunda millise kanguskraadiga Tšubais esindanud on. Dostojevskit tunnustab ta küll kui geeniust, kuid soovib tema teosed pisikesteks tükkideks rebida – see on hea näide Tšubaisi venevaenulikkusest ja küsitluste järgi on ta ka Venemaa läbi aegade vihatuim poliitik. Keegi teda aga ei puutu… Poole kümnendi tagune atendaadikatse näib olevat „mittesüsteemne“, rafineerimata isetegevus, ja mis peamine – ei õnnestunud. „Süsteemsete“ poliitmõrvade kohta öeldakse parimal juhul: suri segastel asjaoludel.

Anatoli Tšubais on globalismisuuna esindaja Venemaal ja tema positsioon annab meile aimu globalistide positsioonidest praegusel Venemaal. Need on üheksakümnendate orgiaga võrreldes mõnevõrra nõrgenenud, kuid siiski sügavale juurdunud: Putinil tuleb selle jõuga arvestada ja tema enda meeskonna liikmed on globalistidega seotud. Nn. demokraatlik opositsioon ja selle armetud protestid on konksuke lihtsameelsetele inimestele. Lause ei tähenda, et ma seda poliitilist jõudu ei hindaks, kuid ma püüan teda näidata mitte sellisena, kellena neid meil kujutatakse – ainsa õige opositsioonina.

Vahejäreldused

Kui Mihhail Gorbatšov ühtelugu Euroopa ühiskodust rääkis, küllap tajus ta siis sel juba tugevat alust ning silme ees võbises ühendatud Saksamaa Venemaa liitlasena. Targa mehena veel targemate taustajõudude poolt suunatuna sai ta aru, et forsseeri Venemaad palju suudad, üksi ta hakkama ei saa, kõrval aga, uvõ!, kiirareneb hiid-Hiina. Ettenägelikum oli lubada Saksamaal ühineda ning selle nimel loovutada üksjagu „peenraha“, meie kodumaa sealhulgas. Lääne-Saksamaa asus Venemaale lähenema juba Willy Brandti ajal, muuhulgas ning ennekõike asuti süvendama majandussuhteid. Näiteks sõlmiti 1978. aastal veerandsajandiks leping tihendamaks koostööd majanduses ning tööstuses. Alustati SLV-NSVL koostööga kolmandate riikide turgudel, sõlmiti lepingud Saksamaa varustamiseks vene gaasiga aastani 2000. jne. Rääkimata endisest Ida-Saksamaast, kantsler Merkeli kodumaast, mis oli Nõukogude Liidu peamine väliskaubanduspartner (kaubavahetuse maht pea kaks korda suurem, kui kapitalistliku Lääne-Saksamaaga. Viimasega NSVL-i kaubavahetus üle 30 korra suurem kui sotsialistliku Hiinaga… Andmed 1980. aastate algusest).
Tõsi on ka see, et Jeltsini tõi suurde poliitikasse Gorbatšov ning kui viimane aru ei tahtnud saada, et NSVL-i pole uuskommunismi ajajärgul enam vaja ning kaotas rahva seas autoriteedi, juhiti võim karismaatilisele Jeltsinile. Boriss Jeltsin pärandas võimu Putinile ja tema piterskaja komanda’le. Selle meeskonna majanduspoolel tõusid nähtavale kohale Gref ja Kudrin, kes asusid Putini ning Kasjanoviga ellu viima efektiivset majanduspoliitikat. Kasjanov on hea spetsialist, kuid ta ei mõistnud, et valitsus ei tegutse ainult sotsiaalmajanduslikest ideedest lähtuvalt, vaid neile toetudes loob Moskva-Berliin telge. Mihhail Kasjanov võib olla ka globalistide teenistuses, kuigi ma arvan, et tahtlikult mitte.

(jätkub…)

Tõnis Bleive, novembri algul 2011

555 total views, 1 views today

Print Friendly

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>