Vello Leito: Mis ootab Eestit ees? IX – Riigi maa – 1/3 kogu maast – müüakse oksjonil Saksale

Samal ajal jätkab Eesti oma sise-elu panatsealiku loitsu „aga siis tuleb ju Venemaa tagasi“ lummuse all. Kuid miks Venemaa siis ikkagi ei tule ja nii viksilt ukse taga ootab? Seda ei suuda eesti rahvas kuidagi mõista, et ‘vene hädaoht’ sõjalise jõu tasandil on sama reaalne kui pilt kinolinal – kõik on linastatud vaid selleks, et varjata reaalset rünnakut seljatagant. No, ei suuda eestlane seda mõista, ootab hirmust kangestunult millal raudteerong filmilinalt talle peale sõidab!

Reaalselt surmava rünnaku täpseks mõistmiseks lugege veelkord läbi minu 10.09.2008 artikkel: „Relvajõul riiklust õigustühiseks muuta ei saa, aga … .“ Just nimelt, Eesti omariikluse saab hävitada vaid ühte moodi – rahva riiklusvõimet hävitades. Ja käib see rahvusliku majanduse hävitamise kaudu, rahvusliku suuromandi ülesostmise kaudu. Sellepärast nad viksilt ootavadki: tampisid kaheks aastakümneks Eesti idaekspaordi alla 5%-i meie kogueksportkäibest, kehtestasid topelttollid, transiidile panid „lühise“ peale, piirile lõid järjekordade lohemaod, ostavad hiirvaikselt üles maad/kinnisvara jne. Tea, mis veel.

Nad ootavad, et läänest tuleb Saksamaa ja viib riiklusvõime hävitamise lõpuni, kumbki neist ju ei vaja eesti rahvast, Eestimaad aga küll. Saksamaa tulebki, raha ühes käes ja „te ju ise tahtsite“-piibel teises käes, tegu toitvad juured sügaval globaalkonkurentsi imperatiivides kinni. Eurussia vajab Eestimaad 5 miljoni välisorja majutamiseks ja ei vaja miljonit punnpositsioonilist põliselanikku. No, ei vaja.

Järgmisena seisab mõttekäigu edenemisele risti teepeal ees müstiline võtmeküsimus, et kuidas, millisel ettekäändel Saksamaa järsku ikkagi sisse marsib? Vaatame.

Kõik on märganud, et Ansipi ülbusel ja enesekindlusel polegi justnagu piire. Huvitav oli lugeda ühe hiljuti meedias üllitatud artikli pealkirja: „Ansip valmistub korraga nii majanduskatastroofiks kui Eesti majanduseduks“. Minu hinnangul see täpselt nii ongi: katastroofiks rahvusliku majanduse kukkumise läbi, majanduseduks aga riigi mahamüümise läbi. Juba aastaid tagasi hakkasid mulle silma kommentaariumis esinenud visad väited, et otsus Eesti lõpliku mahamüümise kohta on ammu langetatud. Samas väitjad hoiatasid, et saladus on vaid vähestele teada ja nad hoidvat tihedalt ringkaitsesse. Kommentaatorid on omalt poolt välja pakkunud ostjateks Venemaad või Rootsit. Kindlasti mitte. Saladust tegelikult pole, kõik on imelihtne.

Küllap märkasite meedias keskkonnaminister Keit Pentuse hoogsaid väiteid, et Eesti fosforiit ei ole kaevandatav ja seda ei hakatagi kaevandama? See on üks tema ametimundri külge õmmeldud kohustuslik vale, tegelikult maavarad lähevad Saksale ja nemad otsustavad millal ja mida. Märkasite kindlasti ka tema veelgi lennukamat väidet, et riigi maad saab müüa ainult oksjonil. Nüüd: nota bene! Nagu eespool kirjutasin, maareformi seadused tegi Eestis faktiliselt saksa poliitgängster Schmidt, Liia Hänni oli vaid n.-ö lambanahaks hundi seljas.

Nii saabki mõistetavaks, miks Schmidt sellised seadused tegi, mis hävitasid Eestis maaelu ja põllumajanduse ning riigiomandisse jäi 1/3 maast, mida saab osta vaid oksjoni korras. Riigireeturitest võimuparteide suurim „saladus“ on siin: riigimaad pannakse oksjonile ja need ostab ära Saksa (osaliselt ka Vene, vajadusel tankistide abil). Pole maad, pole omariiklust. Eestlasest põlisrahvale jagati 2 ha, peaksid nagu rahul olema, nälga ei sure, kõplad kätte, marss, marss! Tööjõud tuuakse sisse mujalt, need ca 5 miljonit on vajalikud tandemi geopoliitilise ruumi keskuse väljaehitamiseks. Kohalikele tööd anda ei tohi, hakkavad veel oma jama ajama omariiklusest põlisel kodumaa, äkki ei lähegi liivlastele teise ilma järele.

Siinkohal peaks nüüd küll kõikidele juba lõplikult selge olema ülim tõde, et kõik on kinni rahvusliku majanduse taga, et poleks eestlastel ja eesti firmadel sellele oksjonile asja. Protsess kulgeb õlitatult: tuleb riigikassasse palju-palju raha, surmkindlalt tuleb saksa pankadelt ka hiiglama odav hiigellaen vabatahtlikult sunniviisiliselt, võib-olla pakutakse isegi reparatsioone jne. Eesti võetakse üle ülesostmise läbi omariiklust kustutavalt. Pole vaja tülikat raudrüütlite plekikolinat, ega midagi. Kõike seda võimaldab kaasaja kõrgtehnoloogia, nii rahva ajude pesemisel kui ka idioodistatud rahva välismaale/kuuse alla küüditamisel. (Ja, ja – Fabelhaft!!!). Seepärast kõrvalepõikena: Eesti kaitsepoliitika vundament tohib koosneda vaid kolmest põhipunktist: rahvusvaheline koostöö, rahvuslik majandus ja Kaitseliit. Kõik ülejäänud on riigireeturite poolt püstiaetud potjomkini külad, kaasaarvatud Leo Kunnase tankiarmeed.

Pildi löövad selgeks niisiis pelgalt kaks fakti: riigimaad saab müüa vaid oksjonil ja seda on suudetud hoida 1/3 jagu kogu maast mahamüümiseks välismaalastele, sest eestlased, kel võimu oli, juba ostsid. On olemas asjaolusid, mis veelgi veenvamad, ent nende esiletoomine siinkohal pole isegi mõttekas, ülalöeldust piisab asjadest arusaamiseks täielikult.

No nii, seega on sakslased kohal, põhimõtteliselt.

Kas märkasite meedias veel sedagi, et rootsi pangad viivad oma serverid Eestist ära Rootsi? Selle uudise peale kahvatas isegi meie presient-ikoon ja pomises kohmetunult meedia veergudel, et meil peaks ka nagu ikka olema õigus kaasa rääkida! Hoopis sensatsiooniline oli aga siseministeeriumi avaldus: „Swedpank’i plaan jahmatas meid“. Kas see oli näitemäng? Ei pruukinud olla, sest kõik ei mahu tagatubade tagatuppa. Serverid viiakse Rootsi aga mispärst? Et asemele saaksid tulla Saksa pangad oma serveritega. Lood lihtsad kui kuke-aabitsas.

Saksa okupatsiooni tagasitulek on lähikuude/-aastate küsimus. Oluline küsimus seepärast: kuidas uusokupatsioon on meie suhtes häälestatud, milline saatus on nende poolt meile ette nähtud, mida diilis on kokku leppinud „liitlasväed“. Ei ole vähimatki märki sellest, et midagi head oleks meie tulevikukontole kantud vaatamata sellele, et eestlane on ju mingil määral sakslase „juhuslik“ aretustöö.

Samas väärib kaalumist, mis on valitsuse salaplaanis ette nähtud, miks nii kivist väljapigistavalt kärbitakse kulusid, rehitsetakse kokku, mis annab rehitseda, kramplikult on hoidutud riigvõla kasvatamisest? Kas selle taga on võimalik näha soovi toime tulla EFSE ja ESM 3,8 miljardiline eurose maksekohustusega tulevikus. Kas selle taga on võimalik näha taotlust jääda küünte ja hammastega rippuma tuumiktuubli kõrvale neid ühendava gepoliitilise vaheruumi administraatorina säilitades kasvõi mingidki omariikluse riismed, mis meil siin-seal veel olemas on? Kas kroonide füüsilise kiirhävitamise taga võib näha soovi jääda kuidagi saksa marga külge rippuma kui Saksamaa eurotsoonist lahkub, lubades Saksale selle eest saladuslikku „meelehead“? Pole täiesti võimatu ...

Ajalooline võimalus-kohustus – olla kahe georuumi vaheruumiks (loe: „Eesti & geopoliitika“, Vello Leito, Tallinn 2002) – mängiti maha ELiitu astumisega. Viimane vigade parandamise võimalus – haarata topelttuumiku vaheruumi administraatori roll – mängiti maha aga sellega, et paleekoera vaprusega võideldi vastu sajandiprojektile Nord Stream, selle asemel, et Vene ja Saksa vääramatus lähenemises oma geopoliitilise asendiga kaasnevat missioonset kohustust targalt täita. Rumalad, või käsk „kõrgemalt“?

Järgneb …

Vello Leito

30. november 2011

485 total views, 1 views today

Print Friendly

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>