Vello Leito: Mis ootab Eestit ees? VI – Vähemalt üks asi kindel, mis ees ootab

Prognoosimaks tulevikku, peab meeles pidama minevikku. Selle tarkusetähe all üks varajasem sündmus saagu lahti harutatud. Nimelt, kuidas ikka sai võimalikuks Eesti võit fosforiidisõjas. Lugu on müstiline sellepärast, et taasiseseisvumise ajal oli Gorbatšov juba välja kuulutanud perestoika ja Euroopa ühiskodu loomise, seega toimunu ei olnud välk üldsegi mitte nii väga selgest taevast, ent fosforiidisõja ajal viibis ühiskond veel täielises poliitilises hirmuletargias. Selguse saamiseks olgu võrdlevalt vaadeldud kahte samaaegset protsessi: Euroopa Liidu kui föderatsiooni loomist ja fosforiidisõda Eestis.

Esimene valitsustevaheline konverents algas Itaalia juhatusel 9. septembril 1985 ning see tipnes Ühtse Euroopa Akti (ÜEA) vastuvõtmisega Brüsselis. ÜEA allkirjastamine oli Rooma lepingu esimene sisuline reformimine. Sellega muudeti Euroopa Ühenduse asutamislepinguid ja pandi alus Euroopa poliitilisele koostööle.

ÜEA allkirjastati Luksemburgis 17. veebruaril 1986 ja Haagis 28. veebruaril 1986.

ÜEA jõustus 1. juulil 1987.

Tähtsamad muudatused, mis viidi seoses Ühtse Euroopa Aktiga sisse asutamislepingutesse:

  • nähti ette Euroopa Ühenduse esimese astme kohtu loomine;
  • anti Euroopa Ühenduse struktuuri-, keskkonna-, uurimus- ja tehnoloogiapoliitikatele lepinguline ja seega õiguslik alus;
  • loodi õiguslik alus Euroopa poliitilisele koostööle – raamdokument: „Euroopa poliitiline koostöö“ (EPC), mis on kodifitseeritud poliitilise koostöö eelkäija ja Euroopa Liidu ‘s ühise välis-ja julgeolekupoliitika (CFSP) eelkäija.

Viimased said aluseks Euroopa Liidu lepingu loomisel, mis allkirjastati Maastrichtis 7. veebruaril 1992, ning see jõustus 1. novembril 1993 ja kannab Maastrichti lepingu nime. Loodi liidulepingu uus struktuur, mille kolm sammast hõlmavad nii poliitika- kui majandusvaldkondi. See ongi Euroopa Liit, mis on liitriik, milles Euroopa Liidu õiguse kompetentsi kompetents on realiseeritud Euroopa Ühenduse Kohtu kaudu (vt „EI? JAA? Euroväitluse alused“, koostajad Uno Silberg, Vello Leito, Tallinn 2001, lk 98).

Samaaegselt kogus jõudu fosforiidisõda Eestis. NSV Liidu poolt kavandatud kaevandused oleksid asunud Toolse, Kabala ja Rakvere lähedal. Nende maardlate mõõtmistööd ja keskkonnamõjude hindamine algasid 1972. aastal. Vastavat projekti juhtis Eesti Teaduste Akadeemia. 1986. aastal toimunud pleenumil rõhutasid Eesti Teaduste Akadeemia Looduskaitse Komisjoni liikmed selle suurt negatiivset keskkonnamõju Eestile. Pärast seda hakkasid kaevanduste vastu aktiivsemalt protesteerima ka ajakirjanikud, näiteks Juhan Aare ja mitmed keskkonnaaktivistid, kelle selgitustöö käigus moodustusid spontaanselt mitmed ühendused.

Meeleolukus fosforiidisõjas kasvas kiiresti ja fosforiit jäigi maa sisse, miks? Kas NLiidul polnud siis piisavalt jõudu oma tahte läbisurumiseks? Otsustamaks selle üle jälgigem hoolikalt kahe protsessi arengulugu paralleelselt. Seepärast summeerin järgnevalt olulisemad sündmused ühisele ajaskaalale. EL temaatika on kursiivis, fosforiidisõja kronoloogia aluseks on võetud Ardo Kaljuvee 6.05.2007 artikkel: „Fosforiidisõda päästis Kirde-Eesti looduse pöördumatust hävingust, www.epl.ee.

* 1972 – kinnitatakse Toolse fosforiidimaardla tööstuslikud varud.

* 1983 – peatatakse Toolse kaevanduse projekteerimine ja otsustatakse uurida Rakvere maardla võimalusi.

* 1985 – NLKP keskkomitee ja NSV Liidu ministrite nõukogu määrusega nr 874 lubatakse erandkorras koostada Lääne-Kabala fosforiidikaevanduse projektdokumentatsioon enne varude kinnitamist. Kaevandusele lubati aastateks 1989–1990 18 miljonit rubla.

* 9. sept 1985 algas Euroopa Ühenduse sisuline reformimine, loodi ÜAP, mis lõppes föderatiivse ELiidu loomisega 1992. aastal (Maastrichti leping).

* 28.02.1986 ÜEA võeti vastu

* 4. aprill 1986 – ENSV teaduste akadeemia looduskaitsekomisjoni laiendatud pleenumil saab avalikkus esimest korda kompleksse ülevaate võimalikest fosforiidikaevandamise tagajärgedest.

* 25. veebruar 1987– üleliidulise fosforikaevanduskoondise juht Juri Jampol tunnistab intervjuus Eesti Televisioonile, et peagi lüüakse Virumaal kopp maasse.

* 28. veebruar 1987– Juhan Aare avaldab ajalehes Noorte Hääl kommentaari “Stardipauk Valges saalis”.

* Märts-aprill – teaduste akadeemia üldkogu, Tartu ülikooli nõukogu, advokaatide kolleegium, loodusuurijate selts jpt mõjukad organisatsioonid ning asutused nõuavad fosforiidikaevanduste projekteerimise kohest lõpetamist.

* 20. aprill 1987 – üleliidulise väetisetööstuse ministeeriumi esindajana saabub Tallinna aseminister Aleksandr Koževnikov.

* Tartu noorte 1987.a. maidemonstratsioonil fosforiidivastased aktsioonid haarasid eriti kaasa noori. Tegevus kandus tänavatele.

* 14. mail 1987 kõlas Tartu levimuusikapäevade ajal Raekoja platsil esmakordselt Alo Mattiiseni “Ei ole üksi ükski maa”, noored kandsid kollast särki kirjaga: FOSFORIIT? TÄNAN, EI!

* 8. mai ajalehes Sirp ja Vasar ilmus Priit Pärna karikatuur “Sitta kah!”.

* Tähelepanuväärsel viisil algasid umbkaudu samal ajal analoogilised ühiskondlikud protsessid ka paljudes teistes Nõukogude Liidu liiduvabariikides.

* Juunis 1987 kuulutas Gorbatšov välja perestroika.

* Juunis 1987 ENSV ministrite nõukogu keeldub kooskõlastamast üleliidulise mineraalväetisetööstuse ministeeriumi kavasid Toolse ja Kabala kaevanduste rajamiseks aastatel 1991– 1995 ja kuni aastani 2000.

* 1. juulil 1987 jõustus ÜEA.

* 23. august – MRP aastapäeva miiting Tallinnas Hirvepargis.

* 18. september – ENSV ministrite nõukogu teeb Nõukogude Liidu valitsusele ettepaneku lükata fosforiiditemaatika uude aastatuhandesse. Moskva soostub. 1989. aasta lõpuks tuleb siiski esitada Moskvale ettekanne kaevandamise võimalustest.

Kas märkasite „elevanti“ pildil? Näete, seal ta on: ühtki fosforiidisõja aktsiooni ei alustatud enne kui 28.02.1986 oli vastu võetud „tegutsemislitsents“ – „Ühtne Euroopa Akt“. Kas märkasite ka teist „elevanti“? Nimelt: tähelepanuväärsel viisil algasid umbkaudu samal ajal analoogilised ühiskondlikud protsessid ka paljudes teistes Nõukogude Liidu liiduvabariikides. Kolmas, eriti hästi kaitsevärvitud „elevant“ on pildil veel. Alates perestroika väljakuulutamisest valitses NLiidus kaks poliitikat ja täitevvõimu: keskvõim Gorbatšovi juhtimisel, mis sisuliselt ei toiminud ja varsti ka juriidiliselt kehtetuks muutus. Ning teine, varjatud täitevvõim, mis „ühiskondlike protsesside kaudu“ juhtis tegelikku sündmuste käiku. Kolmanda „elevandi“ nimi on ÜEA, selle tagatoad ja tagaubade tagatuba. Viimane oli otsustanud lõhkuda NLiit „iseseisvateks“ riigikesteks, et need siis Euroopa Liidu sulatuskatlas ühiskoduks keeta.

Fosforiidisõda, taasiseseisvumine, Balti kett, Hirvepark jne, kõik need olid instseneeringud ÜEA poolt stiilis, nagu seda tehti Ukrainas „Oranži revolutsiooni“ ajal, mis seal aga läbi kukkus. NLiidu lõhkumine ei kukkunud läbi ja ÜEA varjatud korüfeed oleksid peaaegu õnnestunudki pistmaks Venemaa koos liiduvabariikidega sulatuskatlasse, kui poleks esile kerkinud suuršovinist Vladimir Putin ja poleks pööranud püssitoru tagurpidi: nimelt Venemaa liidab endaga Euroopa Liidu Saksamaa kaudu.

Pole märganud, et eesti meedias oleks taasiseseisvumise jne, poliitilist näitemängulisust keegi peale minu eriti paljastanud, aga 04.11.2011 see juhtus. Nimelt blogis www.rahvuslane.blogspot.com Tiit Madisson (Andaluusia): Eestlusele on hukatuseks saanud omariiklus. Juhul kui praegust äriprojekti võib „oma riigiks“ nimetada? T.M. kirjutab: „Eestlane oli olla uhke ja hää, kui kolhoosi esimehed ja partorgid kolhoosi kontori ette bussid kamandasid, millega pealinna end „vabaks laulma“ sõideti! Kui uhke oli kõrvu kommunistidega Balti ketis seista, kui keti organisaatorid Nõukogude Armee kopteril õhus lendasid.“

Sedaviisi, siis. Fosforiidi kaevandamine suudeti tookord ära hoida. Artikli kontekstis on oluline siiski see, kelle jaoks fosforiiti hoitakse, et see venelaste hammaste tagant viimasel hetkel ära rebiti. Oskan teha ainult ühe järelduse: selle taga oli loomulikult EL üldiselt, kuid Saksamaa personaalselt. Pole lihtsalt teist loogika raamidesse mahtuvat varianti. Pole ELiidus teist nii ressursiagoonias vaevlevat suurriiki. Gaasitarned ajasid nad välja Nord Streami abil Venemaalt, Liibuas hakkab Saksamaa naftat jagama teiste kallaletungist osavõtnud riikidega: Prantsusmaa, Inglismaa, USAga. Fosforiit aga on põllumajandus, on elu alus. Kel fosforväetis odavalt käes, see ruulib. Leiukohti on vähe, Saksamaa käeulatuses ei ühtegi. Rail Balticale samal ajal transpordikäivet kuipalju.

Eestis on niisiis Euroopa Liidu suurimad fosfori toorme varud. Rakverest lõuna poole taheti rajada kaevandus jõudlusega 500 milj tonni aastas. Selle tarbeks taheti ehitada Rakvere külje alla Lasnamäe tüüpi magamislinnak 10 000 võõrtöölisele. Rakvere elanike arvu juurdekasvuks prognoositi 30 000 inimest – 20nelt tuhandelt 50ne tuhande elanikuni.

Seepärast võib juba siinkohal lõplikult paika panna ühe asja, mis meid ees ootab: vähemalt 500 miljoni tonni fosforiidi kaevandamine aastas. Kui palju Rail Baltica 1-e peale jagub, kui palju Rail Baltica 2-le, eks see ole näha, kapasiteedist tuleb pigem puudu – teised maavarad tahavad ju ka väljavedamist. Mõistate nüüd, miks on vajalikud need projektid, millest IV osas rääkisin – mitte reisijatevedu pole primaarne, vaid Eesti maapõuevarade väljavedu.

Fosforiit on vaid väike võllanali, kui võrrelda, mida toob endaga kaasa diktoneema kaevandamine – seda maavara on Eestis kogu Euroopale jagada 60 miljardit tonni! Kui palju ainuüksi kulda saab, kogu Mendelejevi tabeli haruldased muldmetallid sellele lisaks, pluss diktoneema kütusena! Teadmiseks, et kulla tootmine diktoneemast väikselt-vaikselt juba käib ja seda majanduslikult tasuval tasandil, ent täpsemat infot on raske saada. Ja miks ei peaks siis käima, kui on lasundeid, kus kullasisaldus diktoneemas ulatub 4 grammini tonnis, sel ajal kui tööstuslikult tasuv kullasisaldus on alla 1,5 grammi tonni kohta.

Olen Eesti maavarade kohta kirjutanud oma raamatus: „Euroopa Liit tagantvaates,“ Tallinn, 2000, ptk 3.3. Kodulehel lingi all „Temaatilisi artikleid“ on maavaradest juttu kokku kolmes artiklis. Vabalt Anto Raukast tsiteerides: Eestis on Euroopa Liidu kõige rikkalikumad fosforiidivarud ja need ei jää mitte maa sisse. Omalt poolt lisan, ega teisedki maavarad sinna jää, Euroopa suurriikide ahnusel pole piire. Kas nad meie maavarasid Venemaaga jagama hakkavad, see pole praegu selge. Või mis tähtsus sel, meile jääb orjatöö niipidi või naapidi, sest omandiõigus on koos iseseisvusega ära antud/andmisel.

Järgneb …

Vello Leito

7.11.2011

633 total views, 3 views today

Print Friendly

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>