Delfi valetab juba pealkirjas kaks korda

Täna hommikul avaldas Delfi artikli pealkirja all: “Kolmanda kvartali keskmine väljamakse oli 703 eurot.” Juba pealkirjas on kaks põhimõttelist ja ajupesusuunitlusega tahtlikku valet.

Statistikas on nii, et kui jäetakse märkimata, millise keskmisega on tegemist, siis  tuleb vaikivalt lugeda see mediaankeskmiseks, mis Maksu- ja Tolliameti (EMTA) tänases pressiteates on sõna-sõnalt ka välja toodud, ning võrdub 551 euroga mediaanväljamaksena.

EMTA pressiteates on ära toodud ka aritmeetiline keskmine brutoväljamaksena, mis võrdub Delfi artikli pealkirjas märgitud 703 euroga. Delfi kirjapildi järgi on tegemist aga netoväljamaksega, mis on maksude võrra brutoväljamaksest väiksem. See on Delfi räige vale, mis näitab tahtlikult väljamaksed oluliselt suurematena kui need tegelikult olid.

Vea teeb ka EMTA nimetades 703 eurot brutoväljamakseks. Sellist asja nagu brutoväljamakse pole  olemas – väljamkse on alati neto, kui maksud on  maha võetud. Palkade puhul aga see nii on. Palgad pole pensionid, kus käis uskumatu puterdamine selles osas kuni k.a alguseni.

Delfi artikli pealkirja õige kirjapilt oleks selline: “Kolmanda kvartali brutoväljamaksete aritmeetiline keskmine oli 703 eurot.”

P.S.  Kui juba artikkel kirjutati , siis oleks tulnud ära märkida ka see karjuv pahauudis, et II kvartalis oli keskmine brutoväljamakse kuus 781 eurot, III kvartalis aga ainult 703 eurot!  EMTA pressiavaldust vaata siit: www.emta.ee

 

EIP teabetoimkond

25.11.2011

1,071 total views, no views today

Vello Leito: Mis ootab Eestit ees? VIII – “Liitlasväed” kohtuvad mitte Elbe jõel, vaid Eestimaa pinnal

Saksa-Vene diil on olemas, kuid milline, täpselt? Lääs, loomaks vastumängu Hiinale, peab Hiinat hästi tundma. Sama olukord meie jaoks: prognoosimaks Eurussia käitumist, peame samuti põhijoontes tundma Hiinat, et selle tundmise toel prognoosida Eurussia oletatavaid käike ja sedakaudu meie tulevikku. Siit moraal: väike ekskurss Hiina temaatikasse on vajalik. Vajalik on ka üle korrata, et Euroopa hüpertransformatsioon peab toimuma mitte lihtsalt niisama, kuidas juhtub, või kuidas välja tuleb, vaid sõmumi ‘ise tahtsite – kõiges olete ise süüdi’ vaidlustamatu diktatuuri all.

Vahelduse mõttes tutvuge mismoodi juhtmotiivi mängib maha geokoodide dj Mart Helme. Väljavõtteid tema 08.11.2011 Delfi artiklist: “Mart Helme: Europa ist kaput” …

“Euroopa on istunud USA vihmavarju all. Ning ehitanud armeede asemel üle jõu käivat heaolu. Praeguseks on Euroopa selle tulemusena sisuliselt kaitsevõimetu. Ent mis veel hullem: 30-40 aastastest lastest ja nende ühelt puhkusereisilt teisele tormavatest vanematest on saanud patsifistlik lambakari, kes pole ka mentaalselt valmis enda eest seisma. Kõige kahetsusväärsemal kombel oli selle veenvaks tunnistuseks Norras üheainsa mehe poolt korraldatud veresaun.

/… / Pikk rahuaeg ja laenurahal õilmitsenud heaoluühiskond on kogu Euroopa poliitilise eliidi kujundanud negatiivse selektsiooni põhimõttel. Ehk siis, edutatud pole mitte võimekaid isemõtlejaid ja teokaid visionääre vaid pugejaid, intrigaane ja reetureid. /…/ Mida pidanuks Euroopa juhid siis kummi lõputu venitamise asemel tegema? Kõigepealt tulnuks euro juba 2010. aastal majanduse tugevdamiseks ja Euroopa konkurentsivõime tõstmiseks kolmandiku võrra devalveerida. /…/ Ent loomulikult ei suuda karjeristidest olupoliitikud radikaalseid samme astuda. Ning seepärast ootabki Euroopat ees alanduste ja allakäigu ajajärk. Nagu sada aastat tagasi Hiinat.”

Ei mingit sisuerinevust Andres Arrakuga. Ühiseks nimetajaks on: logelete, naudite head elu laenurahdel, ei devalveeri, ise olete süüdi, et ei suuda sundida oma karjeristidest olupoliitikud radikaalseid samme astuma … , ning seepärast ootabki Euroopat ees alanduste ja allakäigu ajajärk. Ei sõnagi sellest, kuidas breiviklikke “näitemänge” valitsuste tasandil instseneeritakse, riike ja eraisikuid laenurahdega priiskamisele sunnitakse/meelitatakse/petetakse/võlalõksu aetakse. Andekatele aga liiv laagritesse.

Niisiis Hiina: mil moel see mammutist globaalkonkurent nii kergejalgselt kõnnib? Selgub, et Hiina on loonud selleks vägagi selged ja tugevad eldused:

  1. Odavat tööjõudu on külluses ja see tagab eksporttoodangu kõrge konkurentsivõime. Allahinnatud rahvusvaluuta tõttu pole aga sugugi nii, nagu oleksid inimesed näljapajukil – raha kõrge ostujõud siseturul annab vastuvõetava toimetuleku.

  2. Võimsa välisvaluuta sissevoolu loob tark välisinvesteeringute poliitika, milles rahvuslik protektsionism on seotud välisinvestoritele (unelm)soodsate tegutsemistingimustega.

  3. Valitseb rikkalik oskusteabe sissevool. Selle tagab kaval välisinvesteeringute poliitika kohaliku ettevõtluse kohustusliku kaasamise nõude abil välisettevõtete töösse; eelkõige allhangete näol.

  4. Infrastruktuur on riigis korralikult välja ehitatud.

Põhiliselt need ülesloetletud arengueelised ongi taganud üldtuntud ilmaime sündimise: Hiina sisemajanduse koguprodukt SKP kasvas alates 1978. aastast (kui mindi üle turumajandusele) 32 aasta jooksul aritmeetilise keskmisena 9,7% aastas. Kas globaalkonkurentsis järeletegijaid on? Ei ole, ka Indiast pole asja, ka Euroopa on praegu hiirvaikne – valmistub vist “tiigrihüppeks”.

Aga kas Hiinal nõrkusi polegi, või? Midagi muidugi on. Siinkohal analüütikud tavaliselt märgivad kohe ära riigi suure sõltuvuse välisnaftast. Hiina naftatarbimine ongi väga suur – 0,34 miljardit barrelit aastas. Ent seegi kitsaskoht on laienemas, sest kaasaegsed autod on ökonoomsemad ja Lõuna-Hiina meres asuvad tohutud naftavarud – 213 miljardit barrelit (seega mahult umbes 80% Saudi-Araabia varudest) – lähevad peagi käiku. Ehkki neid varusid tuleb jagada viie pisiriigiga (Hiinaga võrreldes, muidugi) – Filipiinid, Taiwan, Vietnam, Malaisia, Brunei – on selge, et Hiina võtab, mida vajalikuks peab.

Kõikidele Hiina trumpkaartidele peab edu-unistusega globaalkonkurent leidma vastukäigu, selline on imperatiiv. Selgub vägagi ootuspäraselt, et Eurussia on vähemalt teoreetiliselt tugev vastukäik Hiinale – maksimum, mida Lääs suudaks praegu välja pigistada. USA olen siinkohal mängust välja jätnud, sest tegu pole globaalkonkurendiga, vaid lihtsalt toore jõuga. Hiina trumpide loetelu igale punktile on kahekiiruselisel ELiidul (loe: Eurussia impeeriumil) oma vastukäik olemas:

  1. Doonorriikde tootmise uusorjanduslik kord tagab piisavas mahus sobiva odavusklassiga tööjõudu, täpselt nii, nagu seda vajalikuks peetakse – see protsess on kontrollitav-juhitav.

  2. Valuutakursid on muudetavad, kooskõlastada on vaja vaid tuumikriikidel omavahel. Hinda oma siseriiklikku valuutat nii palju alla kui tahad. II kiiruse riigid sõidavad niikuinii oma hinnaklassi platskaarditega.

  3. Välisvaluuta sissevool on saavutatav siingi odava tööjõu olemasolu läbi. Välisinvesteeringute poliitika on aga juba tehniline üksikasi, mis Eurussia unitaarsuse läbi joonelt tagatav – kui tahet jätkub. Siin põhimõttelist eelist Hiinal pole.

  4. Euroopas oskusteavet on ja kui vaja, siis välisinvesteeringute poliitikaga annab juurde pumbata. Ka selles osas Hiinal mingeid potentsiaalseid eeliseid pole.

  5. Lääne-Euroopa infrastruktuur on kiiresti lõpuni lihvitav. Venemaaga läheb rohkem aega, aga asja saab, kui tahetakse. Tsaariajal ehitati raudteevõrgustik fenomenaalse kiirusega valmis üksnes inimene-labidas-hobune kolmainsuse abil. Venemaa on imelik, imedeks võimeline, nii nagu see kõikidele ka teada on.

Puudused? Neid nagu eriti polegi, kui targalt tegutseda: piisavalt unitaarne, piisavalt vampiirlik inimressursi suhtes, materiaalsete ressurside poolest on aga loodaval kooslusel Hiina ees oluline eelis: Venemaa kui maailma rikkaim ressursiriik on selle eelise kindel garant.

No, kuidas on, kas Eurussia pole siis silmapaistvalt hästi maksimeeritud-optimeeritud lahend globaal-hegemooniaalses võitluses? On küll, kindel see. Ent Euraasia Liit, mida see siin veel toimetab? Ei midagi uut, ega huvitavat, see on Venemaa kui geopolitiilise ruumi perifeeria vaid, mille kohta kehtib lihtne reegel – midas suurem, seda uhkem. Nii peabki olema, sest vaadake, kui suur perifeeria saab olema Saksamaal. Mõnel võib tekkida alaväärsuskompleks, teisel aga ülimuskompleks, kuid niimoodi ju kaks kanget koos. Sealjuures mõlemad kristlike juurtega, ikkagi. Samas pole selle Euraasia Liidu puhul veel sugugi kindel, et tegemist pole vaid sisutühja võltsteatega, et juhtida tähelepanu kõrvale Vene ja Saksa liitumisest.

Kokkuvõtteks: kõik see on siiski teoreetiliselt hästi läbi mõeldud ja kaval. Paneb siiralt imestama, sest kõik see kavandati juba 1987. aastal (vt artikli II osa).

Elevante pildil näha oli lihtne, aga kas on pildil nähtav ka Eestimaa? Panite tähele, et kirjutasin Eestimaa, mitte Eesti – neid kahte asja tuleb vaadelda ka teineteisest täiesti eraldi. Kui Eestimaad silmas pidada, siis see on pildil selgelt nähtav, see on see “Elbe jõgi”, kus võidukad “liitlasväed” ühinevad ja sünergia loovad. Eesti aga, … noh, see on see murukamar, mille peal võiduväed tallavad, ja ära tallavad …

Järgneb …

Vello Leito

23.11.2011

1,323 total views, no views today

Leo Tammiksaar: Nüüd siis jälle Ragn-Sells

Juba mõnda aega tagasi tuli uuelt prügiveofirmalt ümbrik hulga paberitega. Kuna varsti oleks vaja prügikonteinerit tühjendada, otsustasin ümbriku avada ja ennast uue teenuseosutaja saadetud infoga kurssi viia.

Ebameeldiva üllatusena selgus, et uus vedaja on vana tuttav, millega aastaid tagasi olin lepingu lõpetanud nende äriidee tõttu kasseerida raha prügiveo eest, mida polnud toimunud.Eksituse pärast vabandamise asemel ahistas Ragn-Sells mind veel tükk aega pärast inkassofirma kaudu lepingu ülesütlemist ja üritas osutamata teenuse eest raha välja pressida. Kui aga prügikast vajas tühjendamist, polnud neid kusagil.

Pärast seda juhtumit valisin partneriks firma ISS, millega koostöö sujus aastaid äärmiselt meeldivalt. Kui helistasin ja tellisin prügiveo, tühjendati konteiner kas järgmisel või ülejärgmisel päeval. Nüüd siis jälle Ragn-Sells.

Ümbrikus on leping. Oletasin, et see tahetakse allakirjutatult tagasi saada, kuigi ma seda kusagilt välja ei loe. Võib-olla minu viga. Samuti leidsin ümbrikust vedude graafiku. Tuli telefonitsi kontakteeruda ja graafiku olemuse kohta selgitust pärida.

Küsisin Ragn-Sellsist, kust nad teavad, et minu prügikast nende määratud päeval täis saab. Naishääl vastas, et ei teagi, ja ütles, et võib pakutud kuupäeva asemele mõne teise märkida. Vastasin, et sellest ei muutu ju midagi, kuna ma suuda ennustada, millal minu prügikast täis saab. Tean vaid, et see täitub kaks kuni kolm korda kuus.

Naishääl telefonis vastas, et võime kokku leppida näiteks kaks korda kuus kahenädalase intervalliga. Mina küsisin vastu, kust ta teab, et minu kast täitub kahenädalase intervalliga.

Pikema vestluse tulemusena selgub, et Ragn-Sellsi ei huvitagi, millal on prügikastid täis või tühjad. Nemad tulevad kindlaks määratud kuupäevadel selle tõttu, et nii on neile mugav ja seadus andvat neile sellise õiguse.

Kui prügikastis juhtub prügi olema, saab see ära viidud, kui mitte, pole nende mure. Seadus andvat neile õiguse kasseerida inimestelt raha ega ole tähtis, kas elanikel on vaja prügikasti tühjendada, meeldib see neile või ei, sest reeglid dikteerib Ragn-Sells.

Et ma ei kavatse hakata prügi tootma Ragn-Sellsi meeleheaks, on selge, et lahendamist ootab kaks probleemi. Esiteks, kust leida salaprügivedaja, kes reaalse prügi vajalikul ajal reaalselt minema viiks? Teiseks vältimatuna näiv kohtuskäik Ragn-Sellsiga. Naishääl telefonis hoiatas juba ette, et küll ma maksan. Teisisõnu, nad hakkavad nagu aastaid tagasigi jälle nõudma raha selle eest, mida nad ei taha ega kavatsegi teha.

Kahjuks on selge, et rumalad ja korruptiivsena tunduvad seadusedki omavad juriidilist jõudu ja kõnealusel juhul on firmale, mida huvitab vaid lüpsmine, mitte sundklientide rahulolu, õigused kätte antud. Kuid kas need õigused laienevad tõepoolest niikaugele, et Ragn-Sells võib tühja prügikasti juurde sõitmise eest ohvreid maksustada?

Või on prügikasti omanikul siiski õigus lasta see tühjendada siis, kui see tühjendamist vajab?

Esmaavaldatud: Pärnu Postimees, 11.11.2011

Leo Tammiksaar on EIP juhatuse liige

1,047 total views, no views today

Väärtuspõhine jalgpall

Kilde rahvasuust …

Milline on väärtuspõhine poliitika?

Väärtuspõhine poliitika on see, kui ainult tugevam teab, mida nõrgem vajab.

Milline on väärtuspõhine jalgpall?

Väärtuspõhine jalgpall on see, kui kohtunik teab, kumb meeskond võidab.

Killud kogus EIP teabetoimkond

971 total views, no views today

Vello Leito: Mis ootab Eestit ees? VII – Diili hind Venele – Eesti koos maavaradega Saksale

Siinkohal on ehk otstarbekas üle korrata, et mul pole tõe patenti, pole siseringi-tagatubade infot, ei oska ma kohvipaksult lugeda, ei näe selgelt ega kuku mulle tähtedelt midagi. Ainult faktid ja loogika, üldraamistik, millesse sobitan uusi fakte. Kui uued faktid üldraami muutmist ei nõua, siis see tähendab, et olen õigel teel. Seni pole vajadust olnud mosaiigis muudatusi teha – kõik saabuv on olnud sobiv kild mosaiigi täiendamiseks. Uusi fakte aga tuleb vilkalt ja viledalt.

Üldharivas mõttes olgu öeldud, et kahekiiruselise Euroopa sünd pole siiski päris endastmõistetavus ja valudeta valmissaav, sest võitlevad võidu pärast omavahel kaks erinevat üldlahendit: ühel pool Euroopa kõrgunitaarse riigi taotlejad ja teisel pool kahekiiruselise Euroopa geopoliitiline koolkond.

Euroopa Komisjoni president José Manuel Barroso: „Me oleme tunnistajaks fundamentaalsetele muutustele majanduslikus ja geopoliitilises korras, mis on mind veennud, et Euroopa peab nüüd koos edasi liikuma või riskima killunemisega. Euroopa peab kas ennast muutma või ta käib alla. Me elame otsustavas hetkes, kus me kas ühineme või seisame silmitsi tähtsusetusega.“ Selline on unitaarse Euroopa riigi eestvõitleja sõnum. Ega ta midagi muud öelda saagi, sest kahekiiruslaste konstruktsioonis talle sobivat kohta pole – seal on punnpositsioonis Saksamaa ja Venemaa. Aga unitaristid pole veel alla andnud, vist.

Samal ajal tuleb Brüsselist hoopis teistsuguseid teateid, mille kohaselt on Saksamaa ja Prantsusmaa alustanud läbirääkimisi eurotsooni lagundamiseks hirmus, et Itaalia oleks päästmiseks liiga suur. Kõrged poliitikategelased Pariisis, Berliinis ja Brüsselis on uudistevoo kohaselt arutanud võimaluse üle, et üks või mitu riiki lahkub eurotsoonist, samas kui alles jääv tuumik liigub suurema integratsiooni suunas. Selline on kahekiiruslaste leeri tänased tegemised.

Põnev, ja kõik see on vaid algus. Käib alles n.-ö kuumtöötlemine, millest olen juba varemgi rääkinud, et tulevärk ja dramatiseering tuleb viia sellise astmeni, et kõrvalseisjatele ja pimedatele seesolijatele näiks, et tõepoolest muud võimalust ei ole, kui kõigega nõustuda, kergendustundega rõõmustada, et näe, viimasel hetkel tulin siiski rongi alt välja. Pidage siis meeles, kõik see on mäng, sugestiooni üldlaulupidu, et saaks vastupanuta langetada millist otsust vaid: edasi kahekiiruselisena, või luua unitaarriik. Minu hinnangul jäävad peale loomulikult doonorriikide tootjad, seepärast ei pea ülejäänut sisuoluliseks. Kes jäävad ELst tuumikriikideks peale Saksamaa, see pole selge, võimalik, et Prantsusmaa, või veel mõni. Suurtel kaladel ikka lootskalad kaasas.

Kes on ja kes ei ole, sel pole otsustavat tähtsust, jälgida tuleb üksnes Venemaa ja Saksamaa suhete arengut. Ja siin on sündinud märkimisväärseid asju viimastel päevadel-aegadel.

Venemaa ja Saksamaa on nimelt muutunud rahutuks, sest viisavabadust praeguse EL tasandil Venemaale ei ole tulemas niipeagi, ehkki Venemaa ennastalandavalt palub. Artiklist „Medvedev: viisanõue takistab Vene-EL-i suhete arengut,“ 08. 11. 2011, www.DELFI.ee: „Viisad on minevikujäänuk ja oleks aeg neist loobuda, ütles Vene president Dmitri Medvedev 08. nov Berliinis. “Me tõesti peame viisaküsimust, viisaprobleemi minevikujäänukiks, millest Euroopa Liit peaks loobuma, et luua Venemaaga tõelised suhted,” ütles Medvedev pärast Saksa presidendiga kohtumist ajakirjanikele, vahendab BNS Interfaxi uudist. “Siin võib olla mitu lähenemist, aga EL-i riikidel on juba terve rida kokkuleppeid erinevate riikidega, mida arendatakse erinevate stsenaariumide alusel,” lisas ta irooniliselt, soovitades seda nimekirja uurida ja otsustada, kui “ideaalsed” on poliitilised tingimused neis riikides, kuidas nad võitlevad korruptsiooni vastu ja missugused demokraatlikud saavutused neil veel on olemas.“

Pea kõik EL liiduvabariigid mängivad aga Suverääni ja ei mõtlegi vetodest loobuda: meie otsustame, me ei taha sind, oled liiga tugev ja võõras, ettearvamatu, tuled meid liivakastis segama. Ent mis tähtsust sel, suurtandem on juba asjast aru saanud ja läinud omaette teed – Saksamaa alustas irdselt omalt poolt tegutsemist. Vaata, mida kirjutab Rossiiskaja Gazeta“, 01.11.2011, www.rg.ru/2011/11/01/reg-dfo/posol.html (minu tõlge): „Venemaal luuakse saksa viisakeskused, sellest teatas erakorraline ja täievoliline suursaadik Venemaal Ulrich Brandenburg. /…/ Ulrich Brandenburg teatas kogunenutele, et periood, juuni 2012 kuni juuni 2013, on ametlikult kuulutatud Saksamaa aastaks Venemaal ja vastupidi, Venemaa aastaks Saksamaal.“ Ei kommentaari, või mis!?

Tuletan meelde, mida Medvedev ütles kohtumisel Merkeliga kahe riigi ühise ajaloo kirjutamise otsustamiskohtumisel Jekaterinburgis (vt „Venemaa ja Saksama hakkavad koos ajalugu kirjutama“, www.delfi.ee, 15.07.2011): „Moraalne dialoog kahe riigi vahel on tähtis, sest mõlemal riigil on ühised väärtused, mis põhinevad kristlikel juurtel.“ Eriti märkimisväärne avaldus Venemaa esindajalt. Sellega ta vastandas Venemaad ja Saksamaad (Ülimat Olendit teenivale) USA-Iisraeli teljele. Selline ülbus ilma ühisrindeta USA vastu läbi ei läheks. Aga ega ilma ühisrindeta Vladimir Putin tõenäoliselt presidendiks saanud, ega saagi.

Ja mis siin veel on, Merkeli 23.10.2011 avaldus Brüsselis toimunud euroriikide liidrite tippkohtumisel, et Euroopa Liidu aluslepingute muutmine ei tohi olla tabu. Aber natürlich, teisiti ju doonorriikluse uusorjanduslikku korda kehtestada ei saa!

Preisiliku täpsusega tuli kohe järgmisel päeval 24. novembril geokoodide DJ Andres Arraku plaadimasinast uus geokood artikli kujul Delfis: “Vana ja laisk Euroopa on identiteedikriisis“. Ornung, ornung.

Uus identiteet tuleb ja niisuguseks saab kahekiiruseline Euroopa Liit, selleks, et:

1. saaks doonorriike (siis alandlikke orje, nagu eestlased, mitte pärisorje või pirtsakaid kodanikke);

2. saaks liita Venemaa kiiresti, elitaartingimustel ja täiega;

3. ei peaks otsustamisel arvestama 2. kiiruse riikidega – doonorriikiega.

No, ei või olla!!! Olin just lõpetanud eelmise lõigu ning otsustasin puhata ja vaadata, mis internetis uudist on, kui sain pihta uudispommiga – Merkel ja Sarkozy kuulutasid välja kahekiiruselise Euroopa Liidu idee, vt 10.11.2011 artikkel www.delfi.ee: „Merkel ja Sarkozy kaevasid üles idee kahe kiirusega Euroopast“! Ah, et kaevasid üles „ununenud“ idee! Juba terve aasta sireenib Georg Soros üle kogu maailma, et kahekiiruseline Euroopa Liit on juba kivisse raiutud! Kogu Amsterdami leping loodi põhiliselt ju sellise ELiidu loomise võimaldamiseks. Ja vaadake kindlasti Delfis selle artikli juures olevat pilti: mõlemad „leidmisrõõmus“. Piinlikkust tekitav poliitteater oma alastiolekus. Samas ärge unustage, et taoline noogutav poliitteater seisab ees, kui kuulutatakse välja „uus“ geopoliitiline geniaalsus: Venemaa liitumine EL tuumikuks/tuumikuga. See aeg ei ole enam kaugel.

Küsimuste küsimuseks on siiki: miks Venemaa vajab sellist ühinemist ELiiduga. Vastus poliitika kukeaabitsast: Venemaa ei saa lubada endale vallutusi või midagi sellelaadset, vaid peab kinni pidama „ise te ju tahtsite“ poliittehnoloogiast. Selle järgi peab Venemaa üldise heakskiidu alusel „ühiskoju jõudma“, seejärel näiliselt sulanduma ja siis kogu mängu üle võtma tugevama õiguse alusel seestpoolt. Pole ju keeruline.

Viimase teostamiseks vajab aga Venemaa, et ta võetakse ELiitu elitaarsetel tingimustel. Selle tagabki Saksamaa. Kes kord juba loeb EIP kodulehekülge, see on garanteeritult poliitiliselt kõrgharitud mõistmaks, et võimaluse saamiseks elitaartingimustel ELiidu tuumikusse sisenemiseks peab Venemaa omalt poolt mõistetavalt ka palju andma. Nord Stream loomulikult, kuid veel midagi paljugi rohkemat. Loomulikult ei tea, ei mina ega keegi teine väljaspool tagatubasid kõike, aga üks asi on kindel, mida Venemaa pidi uue MRP nr ? järgi ära andma. Diili hinnaks Venele on: Eestimaa koos maavaradega läheb Saksale. Siit ka arusaadav, miks Venemaa oma sadamad peab välja ehitama – nii eluliselt tähtsad asjad peavad ikka olema omal, muidu võib jääda Saksamaa lõa otsa. Vaat see oleks alles midagi! On veel asju, mille alusel saab veendunult väita, et Vene-Saksa diil on olemas …

Järgneb …

Vello Leito

11.11.2011

909 total views, no views today

Majanduslik palgamõrv

Nn. „majandusliku palgamõrva“ abiga on loodud esimene tõeline globaalne impeerium. Põhimõtteliselt on see salajane impeerium. See toimib mitut moodi, aga peamiselt otsime me riigi, millel on meie korporatsioonidele kasulikke ressursse (nt. nafta) ning millele me laename Maailmapangast või mõnest tema sõsarpangast kopsaka summa. See raha tegelikult ei jõuagi kunagi antud riigile. See läheb meie oma korporatsioonidele, kes rajavad sellest võimsa infrastruktuuri, mis aitab ainult mõnda rikast inimest selles riigis. Enamik inimestest ei saa tehingust mingit kasu: need kes on liialt vaesed, et osta elektrit; need kel ei ole autot, et sõita kiirteel, on jäetud kandma võlakoormat.

Seega me tuleme mõne aja pärast tagasi ja ütleme: „Sa tead, et sa ei jõua oma võlga maksta. Anna meile nael liha; müü oma naftat meie firmadele odavalt; hääleta meie poolt järgmisel ÜRO hääletusel; luba meil ehitada sõjaväebaas oma tagaõue…“

Nõudmised on umbes sarnased ja kui ohver keeldub, siis šaakalid kas kukutavad või mõrvavad riigijuhi ja kui šaakalid põruvad – nagu juhtus Iraagis – siis me saadame sisse sõjaväe.

Ma ei usu, et kapitalism on läbi kukkunud. Ma arvan, et tegemist on erilise kapitalismi vormiga, mille me loonud oleme. Me oleme loonud, nagu mina seda nimetan, mutant-, viiruskapitalismi. Ja see kapitalismi mutantvorm, mis ma arvan on kapitalismi kiskjalik pool, on loonud väga tasakaalutu, tulevikuta, ülekohtuse ja väga ohtliku maailma.

Ma olen oma raamatute tarvis kohtunud paljude terroristidega. Ma ei ole kunagi kohanud kedagi, kes tahaks olla terrorist. Tegemist on meeleheitel inimestega. Kui me tahame saada lahti terrorismist, peame juurima välja selle põhjuse – selle vähktõve, mis hävitab kogu süsteemi. Arvan, et praegu on väga tähtis aru saada, et ei ole võimalik omada kodumaa kaitsesüsteemi, enne kui me ei mõista, et terve planeet ongi meie kodumaa.

John Perkins

Allikas: www.vabamotleja.info, 06.11.2011

——————–

Postitas: EIP teabetoimkond

905 total views, no views today

Vello Leito: Mis ootab Eestit ees? VI – Vähemalt üks asi kindel, mis ees ootab

Prognoosimaks tulevikku, peab meeles pidama minevikku. Selle tarkusetähe all üks varajasem sündmus saagu lahti harutatud. Nimelt, kuidas ikka sai võimalikuks Eesti võit fosforiidisõjas. Lugu on müstiline sellepärast, et taasiseseisvumise ajal oli Gorbatšov juba välja kuulutanud perestoika ja Euroopa ühiskodu loomise, seega toimunu ei olnud välk üldsegi mitte nii väga selgest taevast, ent fosforiidisõja ajal viibis ühiskond veel täielises poliitilises hirmuletargias. Selguse saamiseks olgu võrdlevalt vaadeldud kahte samaaegset protsessi: Euroopa Liidu kui föderatsiooni loomist ja fosforiidisõda Eestis.

Esimene valitsustevaheline konverents algas Itaalia juhatusel 9. septembril 1985 ning see tipnes Ühtse Euroopa Akti (ÜEA) vastuvõtmisega Brüsselis. ÜEA allkirjastamine oli Rooma lepingu esimene sisuline reformimine. Sellega muudeti Euroopa Ühenduse asutamislepinguid ja pandi alus Euroopa poliitilisele koostööle.

ÜEA allkirjastati Luksemburgis 17. veebruaril 1986 ja Haagis 28. veebruaril 1986.

ÜEA jõustus 1. juulil 1987.

Tähtsamad muudatused, mis viidi seoses Ühtse Euroopa Aktiga sisse asutamislepingutesse:

  • nähti ette Euroopa Ühenduse esimese astme kohtu loomine;
  • anti Euroopa Ühenduse struktuuri-, keskkonna-, uurimus- ja tehnoloogiapoliitikatele lepinguline ja seega õiguslik alus;
  • loodi õiguslik alus Euroopa poliitilisele koostööle – raamdokument: „Euroopa poliitiline koostöö“ (EPC), mis on kodifitseeritud poliitilise koostöö eelkäija ja Euroopa Liidu ‘s ühise välis-ja julgeolekupoliitika (CFSP) eelkäija.

Viimased said aluseks Euroopa Liidu lepingu loomisel, mis allkirjastati Maastrichtis 7. veebruaril 1992, ning see jõustus 1. novembril 1993 ja kannab Maastrichti lepingu nime. Loodi liidulepingu uus struktuur, mille kolm sammast hõlmavad nii poliitika- kui majandusvaldkondi. See ongi Euroopa Liit, mis on liitriik, milles Euroopa Liidu õiguse kompetentsi kompetents on realiseeritud Euroopa Ühenduse Kohtu kaudu (vt „EI? JAA? Euroväitluse alused“, koostajad Uno Silberg, Vello Leito, Tallinn 2001, lk 98).

Samaaegselt kogus jõudu fosforiidisõda Eestis. NSV Liidu poolt kavandatud kaevandused oleksid asunud Toolse, Kabala ja Rakvere lähedal. Nende maardlate mõõtmistööd ja keskkonnamõjude hindamine algasid 1972. aastal. Vastavat projekti juhtis Eesti Teaduste Akadeemia. 1986. aastal toimunud pleenumil rõhutasid Eesti Teaduste Akadeemia Looduskaitse Komisjoni liikmed selle suurt negatiivset keskkonnamõju Eestile. Pärast seda hakkasid kaevanduste vastu aktiivsemalt protesteerima ka ajakirjanikud, näiteks Juhan Aare ja mitmed keskkonnaaktivistid, kelle selgitustöö käigus moodustusid spontaanselt mitmed ühendused.

Meeleolukus fosforiidisõjas kasvas kiiresti ja fosforiit jäigi maa sisse, miks? Kas NLiidul polnud siis piisavalt jõudu oma tahte läbisurumiseks? Otsustamaks selle üle jälgigem hoolikalt kahe protsessi arengulugu paralleelselt. Seepärast summeerin järgnevalt olulisemad sündmused ühisele ajaskaalale. EL temaatika on kursiivis, fosforiidisõja kronoloogia aluseks on võetud Ardo Kaljuvee 6.05.2007 artikkel: „Fosforiidisõda päästis Kirde-Eesti looduse pöördumatust hävingust, www.epl.ee.

* 1972 – kinnitatakse Toolse fosforiidimaardla tööstuslikud varud.

* 1983 – peatatakse Toolse kaevanduse projekteerimine ja otsustatakse uurida Rakvere maardla võimalusi.

* 1985 – NLKP keskkomitee ja NSV Liidu ministrite nõukogu määrusega nr 874 lubatakse erandkorras koostada Lääne-Kabala fosforiidikaevanduse projektdokumentatsioon enne varude kinnitamist. Kaevandusele lubati aastateks 1989–1990 18 miljonit rubla.

* 9. sept 1985 algas Euroopa Ühenduse sisuline reformimine, loodi ÜAP, mis lõppes föderatiivse ELiidu loomisega 1992. aastal (Maastrichti leping).

* 28.02.1986 ÜEA võeti vastu

* 4. aprill 1986 – ENSV teaduste akadeemia looduskaitsekomisjoni laiendatud pleenumil saab avalikkus esimest korda kompleksse ülevaate võimalikest fosforiidikaevandamise tagajärgedest.

* 25. veebruar 1987– üleliidulise fosforikaevanduskoondise juht Juri Jampol tunnistab intervjuus Eesti Televisioonile, et peagi lüüakse Virumaal kopp maasse.

* 28. veebruar 1987– Juhan Aare avaldab ajalehes Noorte Hääl kommentaari “Stardipauk Valges saalis”.

* Märts-aprill – teaduste akadeemia üldkogu, Tartu ülikooli nõukogu, advokaatide kolleegium, loodusuurijate selts jpt mõjukad organisatsioonid ning asutused nõuavad fosforiidikaevanduste projekteerimise kohest lõpetamist.

* 20. aprill 1987 – üleliidulise väetisetööstuse ministeeriumi esindajana saabub Tallinna aseminister Aleksandr Koževnikov.

* Tartu noorte 1987.a. maidemonstratsioonil fosforiidivastased aktsioonid haarasid eriti kaasa noori. Tegevus kandus tänavatele.

* 14. mail 1987 kõlas Tartu levimuusikapäevade ajal Raekoja platsil esmakordselt Alo Mattiiseni “Ei ole üksi ükski maa”, noored kandsid kollast särki kirjaga: FOSFORIIT? TÄNAN, EI!

* 8. mai ajalehes Sirp ja Vasar ilmus Priit Pärna karikatuur “Sitta kah!”.

* Tähelepanuväärsel viisil algasid umbkaudu samal ajal analoogilised ühiskondlikud protsessid ka paljudes teistes Nõukogude Liidu liiduvabariikides.

* Juunis 1987 kuulutas Gorbatšov välja perestroika.

* Juunis 1987 ENSV ministrite nõukogu keeldub kooskõlastamast üleliidulise mineraalväetisetööstuse ministeeriumi kavasid Toolse ja Kabala kaevanduste rajamiseks aastatel 1991– 1995 ja kuni aastani 2000.

* 1. juulil 1987 jõustus ÜEA.

* 23. august – MRP aastapäeva miiting Tallinnas Hirvepargis.

* 18. september – ENSV ministrite nõukogu teeb Nõukogude Liidu valitsusele ettepaneku lükata fosforiiditemaatika uude aastatuhandesse. Moskva soostub. 1989. aasta lõpuks tuleb siiski esitada Moskvale ettekanne kaevandamise võimalustest.

Kas märkasite „elevanti“ pildil? Näete, seal ta on: ühtki fosforiidisõja aktsiooni ei alustatud enne kui 28.02.1986 oli vastu võetud „tegutsemislitsents“ – „Ühtne Euroopa Akt“. Kas märkasite ka teist „elevanti“? Nimelt: tähelepanuväärsel viisil algasid umbkaudu samal ajal analoogilised ühiskondlikud protsessid ka paljudes teistes Nõukogude Liidu liiduvabariikides. Kolmas, eriti hästi kaitsevärvitud „elevant“ on pildil veel. Alates perestroika väljakuulutamisest valitses NLiidus kaks poliitikat ja täitevvõimu: keskvõim Gorbatšovi juhtimisel, mis sisuliselt ei toiminud ja varsti ka juriidiliselt kehtetuks muutus. Ning teine, varjatud täitevvõim, mis „ühiskondlike protsesside kaudu“ juhtis tegelikku sündmuste käiku. Kolmanda „elevandi“ nimi on ÜEA, selle tagatoad ja tagaubade tagatuba. Viimane oli otsustanud lõhkuda NLiit „iseseisvateks“ riigikesteks, et need siis Euroopa Liidu sulatuskatlas ühiskoduks keeta.

Fosforiidisõda, taasiseseisvumine, Balti kett, Hirvepark jne, kõik need olid instseneeringud ÜEA poolt stiilis, nagu seda tehti Ukrainas „Oranži revolutsiooni“ ajal, mis seal aga läbi kukkus. NLiidu lõhkumine ei kukkunud läbi ja ÜEA varjatud korüfeed oleksid peaaegu õnnestunudki pistmaks Venemaa koos liiduvabariikidega sulatuskatlasse, kui poleks esile kerkinud suuršovinist Vladimir Putin ja poleks pööranud püssitoru tagurpidi: nimelt Venemaa liidab endaga Euroopa Liidu Saksamaa kaudu.

Pole märganud, et eesti meedias oleks taasiseseisvumise jne, poliitilist näitemängulisust keegi peale minu eriti paljastanud, aga 04.11.2011 see juhtus. Nimelt blogis www.rahvuslane.blogspot.com Tiit Madisson (Andaluusia): Eestlusele on hukatuseks saanud omariiklus. Juhul kui praegust äriprojekti võib „oma riigiks“ nimetada? T.M. kirjutab: „Eestlane oli olla uhke ja hää, kui kolhoosi esimehed ja partorgid kolhoosi kontori ette bussid kamandasid, millega pealinna end „vabaks laulma“ sõideti! Kui uhke oli kõrvu kommunistidega Balti ketis seista, kui keti organisaatorid Nõukogude Armee kopteril õhus lendasid.“

Sedaviisi, siis. Fosforiidi kaevandamine suudeti tookord ära hoida. Artikli kontekstis on oluline siiski see, kelle jaoks fosforiiti hoitakse, et see venelaste hammaste tagant viimasel hetkel ära rebiti. Oskan teha ainult ühe järelduse: selle taga oli loomulikult EL üldiselt, kuid Saksamaa personaalselt. Pole lihtsalt teist loogika raamidesse mahtuvat varianti. Pole ELiidus teist nii ressursiagoonias vaevlevat suurriiki. Gaasitarned ajasid nad välja Nord Streami abil Venemaalt, Liibuas hakkab Saksamaa naftat jagama teiste kallaletungist osavõtnud riikidega: Prantsusmaa, Inglismaa, USAga. Fosforiit aga on põllumajandus, on elu alus. Kel fosforväetis odavalt käes, see ruulib. Leiukohti on vähe, Saksamaa käeulatuses ei ühtegi. Rail Balticale samal ajal transpordikäivet kuipalju.

Eestis on niisiis Euroopa Liidu suurimad fosfori toorme varud. Rakverest lõuna poole taheti rajada kaevandus jõudlusega 500 milj tonni aastas. Selle tarbeks taheti ehitada Rakvere külje alla Lasnamäe tüüpi magamislinnak 10 000 võõrtöölisele. Rakvere elanike arvu juurdekasvuks prognoositi 30 000 inimest – 20nelt tuhandelt 50ne tuhande elanikuni.

Seepärast võib juba siinkohal lõplikult paika panna ühe asja, mis meid ees ootab: vähemalt 500 miljoni tonni fosforiidi kaevandamine aastas. Kui palju Rail Baltica 1-e peale jagub, kui palju Rail Baltica 2-le, eks see ole näha, kapasiteedist tuleb pigem puudu – teised maavarad tahavad ju ka väljavedamist. Mõistate nüüd, miks on vajalikud need projektid, millest IV osas rääkisin – mitte reisijatevedu pole primaarne, vaid Eesti maapõuevarade väljavedu.

Fosforiit on vaid väike võllanali, kui võrrelda, mida toob endaga kaasa diktoneema kaevandamine – seda maavara on Eestis kogu Euroopale jagada 60 miljardit tonni! Kui palju ainuüksi kulda saab, kogu Mendelejevi tabeli haruldased muldmetallid sellele lisaks, pluss diktoneema kütusena! Teadmiseks, et kulla tootmine diktoneemast väikselt-vaikselt juba käib ja seda majanduslikult tasuval tasandil, ent täpsemat infot on raske saada. Ja miks ei peaks siis käima, kui on lasundeid, kus kullasisaldus diktoneemas ulatub 4 grammini tonnis, sel ajal kui tööstuslikult tasuv kullasisaldus on alla 1,5 grammi tonni kohta.

Olen Eesti maavarade kohta kirjutanud oma raamatus: „Euroopa Liit tagantvaates,“ Tallinn, 2000, ptk 3.3. Kodulehel lingi all „Temaatilisi artikleid“ on maavaradest juttu kokku kolmes artiklis. Vabalt Anto Raukast tsiteerides: Eestis on Euroopa Liidu kõige rikkalikumad fosforiidivarud ja need ei jää mitte maa sisse. Omalt poolt lisan, ega teisedki maavarad sinna jää, Euroopa suurriikide ahnusel pole piire. Kas nad meie maavarasid Venemaaga jagama hakkavad, see pole praegu selge. Või mis tähtsus sel, meile jääb orjatöö niipidi või naapidi, sest omandiõigus on koos iseseisvusega ära antud/andmisel.

Järgneb …

Vello Leito

7.11.2011

1,062 total views, no views today