Vello Leito: Mis ootab Eestit ees? IV – Fataalsed 4000

Kõik minu kirjutamised on mingil moel jõudnud Googel Eesti’sse märksõna alla ‘Vello Leito’, sealjuures  kergekaalulisimad nende hulgast lausa palju kordi. Kuidas artiklid Googlisse selle märksõna alla jõuavad, seda ma ei tea, aga nad jõuavad. Kuid on kaks artiklit, mis pole sinna mitte kuidagi jõudnud: „Euroopa Liidu ja Vene Föderatsiooni ühinemisprotsess väljus finišisirgele,“ (vt Fundamentaaliast) ning käesoleva artikli II ja III osa. Miks? Aga sellepärast, et need käsitlevad Venemaa ja Euroopa Liidu ühinemist ning Saksamaa geopoliitilise kaalu teisenemist.

Kõikide minu ülikriitiliste artiklite hulgast on just see temaatika Google Eesti märksõna ‘Vello Leito’ all avalikkusele suletud. Selline ülim selektiivsus ei ole juhus, sisuliselt on see justkui Google Eesti peatsensori poolt löödud kvaliteeditempel nende artiklite alla: Vello Leito prognoos on õige ja see on hädaohtlik – artiklid tuleb välja jätta!!! Siinkohal pange eriti tähele seda, et artikli I osa on Google Eestis ‘Vello Leito’  all täiesti olemas, sest esimese osas polnud veel Vene-Saksa teemat ühinemise kandi pealt.

No nii, Venemaa ja Euroopa Liit ühinevad Saksamaa kaudu. Mis saab Eestist? Patenteeritud tõde mul ei ole, küll aga vedeleb kõikjal huvitavaid infokillukesi, miks neid siis mitte kokku korjata ja pildiks koostada.

Viimasel ajal on sagedamini kostma hakanud, et Eestist saab Põhja-Euroopa keskpunkt. Mina olen sellest rääkinud ja kirjutanud juba 20 aastat. Loomulikult saab see nii olema. Selles valguses on imelik, et miks Venemaa ei säti end selle keskmesse, mis oleks lihtsamast lihtsam tema võimaluste juures. Aga ei, Putin on võtnud nagu elu ülesandeks välja ehitada ligi 20 sadamat Soome lahte ja teha Ust-Luugast Putini Projekt. Viimane vindus kaua, siis hakati mahukalt riigi raha projekti uputama ja kõrvaldati edukalt ka Ust-Luuga sadamakoha suurim puudus – liiva kiire kuhjumine delta-alale. Selleks tehti võimas ringkanal lõikamaks jõge ülaltpoolt leedet, nii et suured laevad ja jäälõhkujad liiguvad nüüd mitte piki jõge, vaid ringiratast risti jõega kõrgemal ülalpool. Transiidi maht on hakanud järsult kasvama. Naljakas, justnagu Tallinna ja/või Paldiski sadamat poleks Venemaa saanud ühel, teisel või kolmandal viisil enesele pöörata, sisuliselt kingitusena taskusse pista? Aga ei, Venemaa jätkab näiliselt omaette pusimist, Putin ehitab Luuga jõe suudmesse oma Putinburgi, sest kui on Sankt-Peterburg, miks ei või siis olla Sankt-Putinburg? Kõik on justkui ebaloogiline. Ilmselt on terviku mõistmiseks veel vajalikke killukesi puudu, et aga Vladimir Putin ebaloogilisi asju ei tee, siis tuleb tervikuloogika üles leida.

Väga huvitav seejuures, et endistviisi jätkatakse ka „vene hirmu“ kunstkasvatamist. Kohe kui midagi ei lähe nootide kohaselt, nii hakkavad tulema „teated“, et Venemaa koondab vägesid Baltikumi/Soome piiri äärde. Selline „teade“ vabastab kõik vajalikud deemonid ükskõik milleks vaid. Nii nagu muinasjutus!

Samal ajal Eesti, kui tulevase Põhja-Euroopa keskpunkti transpordisõlme väljaehitamine jätkub kiirtempos: Koidula piiripunkt juba valmis, Tallinna lennujaam valmis ehitatud kümnekordse mahuvaruga, ristmikke ehitatakse kui kosmodroomi taristut, Ämari lennuväli varsti täies töökorras, Tallinn-Tartu-Koidula strateegiline liin on prioriteetsena töölaual, jne. Kirjutasin lahti juba aastal 1992 brošüüris „Eesti Tee“ Eesti suurimad võimalused transpordi sõlmpunktina artikli kujul „Neli konstruktsiooni“ (on ära toodud ka minu raamatus „Eesti & geopoliitika“, vt sealt lisa nr 2). Tööd sujuvad justkui selle brošüüri järgi.

Teoreetiliselt paistab kõik väga kena, ent vaadakem lähemalt kõige viimasemaid arenguid.

Euroopa Komisjon võttis 19.10.2011 vastu otsuse muuta Euroopa maanteede, raudteede, lennuväljade ja siseveeteede keerukas võrgustik ühendatud transpordivõrguks – põhi- ja üldvõrgustikuks. Põhivõrgu valmimistähtajaks on aasta 2030, üldvõrgustik peab valmima aastaks 2050. Otsusega koos kinnitati ka üleeuroopalise transpordivõrgustiku kava. Euroopa Liidu transpordi põhivõrgu nimekirjas on neli projekti Eestist. “Üks on see Rail Baltic. Kiire Rail Baltic või Rail Baltic 2. Teine on Rail Balticu see osa, mis on ka praegu prioriteetsete projektide hulgas, ehk siis ühendus Tallinn-Tartu-Koidula piiripunkt. Peale selle n.-ö võtmeelementidena on selles plaanis sees Tallinna lennujaam ja Tallinna sadam. Tallinna lennujaam kui lennujaam, mis tulevikus peaks saama ühendused ka raudteega ja Tallinna sadam, kui üks niisugustest sadamatest, mis etendab olulist rolli Euroopa pereteede projektis, mis on ka üks selle transpordivõrgustiku osa,” teavitas transpordivolinik Siim Kallas intervjuus 19. oktoobril 2011.

Ahvatlev!? Ent nüüd projekti tasuvusest. Rail Balticu tasuvusuuringu tehniline pool annab meile teavet vägagi suurtest numbritest: reisirongiga Riiga alla kahe tunni, läbi Baltimaade nelja tunniga, Varssavisse pisut alla viie tunni. Kiirus 170 kilomeetrit tunnis, maksimaalselt lausa 240, rongid iga kahe tunni tagant kuuel päeval nädalas. Kaubarong läbiks sama maa kümne tunniga. Ent, NB! Rail Baltica tasuks ära vaid siis, kui aastas liiguks seda mööda 12 miljonit tonni kaupu ja ainuüksi Eesti territooriumil sõidaks 4000 reisijat päevas, ütles 20. oktoobril majandusminister Parts.

Nii-nii, siin see siis nüüd on, kogu loo fataalsus: kellele see kõik, kes on need 4000 reisijat päevas, kes raudtee tasuvaks teeks. Samas võime kindlad olla, et projekti kinnitajad lähtusid just sellest, et need inimesed saavad igal juhul olema. Kes need on, see on vastus küsimusele, et mis ootab Eestit ees, ning kus on selle kõige sees Eesti riik ja eesti rahvas. Taoline reisijate voog tähendaks faktiliselt Eesti ülevõtmist kellegi poolt, sest eesti rahvas ei anna kümnendikkugi tasuvusest. Kes siis? Venemaa suunalt me selget vastust ei saanud, ega saa veel niipeagi, seepärast tuleb asjadele vaadata Saksamaa, kui teise põhilise osapoole vaatevinklist.

Aga enne seda üks väike vaheküsimus: kas ei tekita kõhedust see vääramatu sündmuste jada, sündmuste täpne ajastus juba alates aastast 1987? Siia olgu lisatud veel Siim Kallase avaldus pressikonverentsilt: “Komisjonil on suured plaanid kogu Euroopa transpordiühendusteks – tunnelid, sillad, teed ja raudteed. Tegemist on tohutu ja pingutusterohke tööga viimase kahe aasta jooksul, mille tulemusel oleme kohtunud terve hulga sidusorganisatsioonidega ning kõikide Euroopa valitsustega, et saada kokku kõigile parim variant.” Pange tähele: selle „tohutu ja pingutusterohke“ töö lõpp on langenud ajaliselt kokku euro kukutamisega, kahe kiiruse sisseviimisega jne. Muljetavaldav, ent samas hirmuäratav – kõik oleks justnagu teaduslik marsruutplaneerimine.

Järgneb …

Vello Leito

22.10.2011

922 total views, no views today