Raivo Orgusaar: Täielik valimispettus 2011

Kõndides tänaval ning pillates maha oma rahakoti, kummardute Te seda ilmselt ülesse võtma, kuid kui maas maas valitseb tühjus, aga Teie taga seisab keegi tundmatu, kes Teile hirmunud näoga otsa vaatab? Kuna rohkem pole läheduses ühtegi inimhinge, arvate Te ilmselt et rahakoti on ülesse võtnud just seesama, Teie taga kõndinud tundmatu. Te ju küsite talt kindlasti ega ta Teie rahakotti omastanud pole ja ilmselt saate ehk ka vastuseks, et ta ei teagi asjst mitte midagi. Kuna Teie rahakott ju iseenesest kusagile haihtuda ei saanud, ei jää Te võõrast uskuma ja küsite talt seda uuest ning taas saate Te talt sama vastuse. Palvet, näidata oma käsi ja pöörata pahupidi oma taskud, keeldub ehmunud mees täitmast ja selle asemel hoopis eemaldub Teist täiskiirusel…

Kas Te ikka jääte uskuma, et see mees Teie rahakotti ei omastanud? Kui Te teda usute, olete Te juba lootusetu, kuid kui Teie loogika on võimeline arvama vastupidist, saab Teist ilmselt veel ka asja, sest tegelikkuses ei saa ju kunagi pidada ausaks mitte kedagi, kes oma süütust kas tõestada ei püüagi või keeldub ta seda tõestades Teie ees tegelikkuses kõiki oma kaarte avamast!
Selline on paraku aususe kuldreegel, räägitagu selle vastu kelle poolt tahes, mida aga iganes…

__________________________________________________________________________________

Seda artiklit keeldus Delfi arvamustoimetaja Rain Kooli avaldamast, põhjendades seda sellega, et loo autor (Raivo Orgusaar) ei kuulu nende autorite ringi, kelle arvamus oleks nende erudeerituse, pikaaegse kogemuse või teatud valdkonda puudutavate ekspertteadmiste tõttu Delfi arvamusrubriigile atraktiivne, (ülejaanud mitmed sajad Delfi arvamusrubriigis oma arvamuslugude avaldajad aga ilmselt siis on? /minu kommentaar/ )
__________________________________________________________________________________

On 6. märts aastal 2011. Eesti Vabariigis toimuvad Riigikogu valimised, mis näivad üdini ausate ja demokraatlikena. Valimisi on vaatlemas mitmed sajad vaatlejad, nende seas ka Belarus Watch ja OSCE. Juba on toimunud eel- je elektroonilised valimised ning sajad tuhanded kodanikud tõttavad valimisjaoskondadesse, et valida endale meelepärane valitsus. Seda arvas vähemalt enamus nii eel-, elektroonilistel-, kui ka valimspäevadel jaoskondades valimas käinud kodanikest, kuid mis toimus nendel valimstel tegelikult? Tõde, milleni mõtlevad ja analüüsivõimelised inimesed valimiste käigus jälile jõudsid, tundub aga enamuse rahva teadvusesse jõudmiseks ehk liigagi karmi tegelikkusena ja seetõttu keeldutakse seda kõike endale ehk teadvustamastki…

Seda, kuidas suurerakonnad aastakümneid rahva vaikival nõusolekul omale riigieelarvest kühveldatud pea saja miljoni krooni eest valimistel väikeerakondade ees suure edumaa ostavad ning kuidas need ka Eesti Vabariigi Põhiseadusega vastuolus oleva Riigikogu Valimiste Seadusega endale valimistel paremaid positsioone on kindlustatud, ma hetkel ei käsitle. Ka seda, mis toimus enne valimisi k.a 25. jaanuaril erakondade valimisjärjestuse loosimisel, ma siin teist korda eraldi välja tooma ei hakka, sest sellest olen juba kirjutanud ja seda saab lugeda siit: http://orgusaar.ee/et/blogi/101-araloosimine-otse-err-kaamerate-ees , kuid ma pean oma kohuseks rahvale kirjutada sellest, mida ilmselt suurem osa rahvast kindlasti nende valimistega seoses aimatagi ei oska.

Kui ma pärast Riigikogu valimisi VVK (vabariigi valimiskomisjon) poole pöördusin ja sealt minule valimistel antud elektrooniliste häälte koguse ja iga minu poolt antud hääle täpse kellaaja ning kuupäeva väljastust palusin, sain ma valimiste osakonna spetsialist, Arne Koitmäe käest järgneva vastuse: “… kuna e-hääled on anonüümsed, s.t enne e-häälte lugemist eraldatakse isikuandmed häältest, ei ole võimalik kindlaks teha, mis kell ja millisel päeval Teie poolt hääli anti”.

Oma vastuses andis Arne Koitmäe seega ju selget teada, et elektroonilised valimistulemused pole täies ulatuses vaadeldavad! (Just seda kinnitasid ka Norra e-valimisega seotud IT eksperdid: http://www.pealinn.ee/?pid=132&nid=9031&lang=5 ). Kui ma sinna kirjutades uuesti küsisin, et kuidas saab siis E-valimiste puhul kindel olla, et minu poolt antud hääl üldse arvesse läks ja kuidas saab sel viisil väita, et e-valimiste puhul on võimalt vaadelda valija poolt antud hääle teekonda, selle andmise hetkest, kuni selle laekumiseni tema poolt valitud saadikukandidaadi kontole, ehk pidada neid üdini turvalisteks, vastas A. Koitmäe järgmist: “Hääletamise salajasuse põhimõttest tulenevalt ei ole võimalik jälgida ega kontrollida, kes kelle poolt hääletas. See käib nii elektroonilise kui pabersedeliga hääletamise kohta. Nii e-hääled, kui kastis olevad pabersedelid on anonüümsed, s.t nende lugemisel puudub nende juures info, kes selle e-hääle või pabersedeliga hääle on andnud. Valija saab kontrollida hääletamisest osavõttu, s.t  kas tema elektroonilise hääletamise kohta on elukohajärgse valimisjaoskonna valijate nimekirja tehtud vastav märge”.

Tõsi ta on, et valija sai seda viimase väite põhjal öeldut ka kontrollida, kuid kas sellest ikka piisab veendumaks, et valija poolt antud kellaajal antud hääl üldse tema kandidaadini jõudis? Seda protseduuri, kus kandidaadini jõudnud hääle kellaaeg ja ringkond, kust see hääl anti nähtavad oleksid, pole sugugi keeruline teha ja see poleks ju ka vastuolus Isikuandmete Kaitse Seadusega, kuid seda millegipärst ei tehta!? Kui ma siis veelkord VVK-le kirja saatsin ning väitsin, et kui pole võimalik tuvastada, kas paljude kindlate inimeste poolt antud hääled x kuupäevadel ja y kellaaegadel, ka tegelikkuses mingi kandidaadi häältele lisandusid, ei saa me ju rääkida elektrooniliste valimiste turvalisusest ja vaadeldavusest ning ma palusin neil teha kõik nendest olenev, et minu väited saaksid ümber lükatud, kuid Koitmäe vastas mulle, et nagu mulle eelmises kahes kirjas selgitati, minu poolt küsitud andmeid olemas ei ole ning valija hääletamise fakti ja seda, et samal ajal lisandus valija e-hääl kindlale kandidaadile. ei ole võimalik ega saagi olla võimalik kokku viia…

Lähtudes oma põhitõest, et ausad asjad on oma olemuselt ääretult lihtsad ja läbipaistvad, ei saanud ma elektrooniliste valimistulemuste õigsuses selliste vastuste põhjal ilmselgelt ju veenduda ja õnneks polnud ma ainuke. Minu vestlused paljude IT spetsialistidega vaid kinnitasid minu kahtlusi, kuid kuna ma kirjutasin nendest juba siin: http://www.dzd.ee/537720/je-vybory-s-dushkom/ , ei hakka ma neid eraldi enam välja tooma, kuid seda, et ma polnud jälle sugugi mitte ainus kahtleja, tõestas ka üks noormees kes VVK-le ka vastavasisulise kaebuse esitas.

See noormees, Paavo Pihelgas, kes enda väitel pole isegi mitte IT spets, suutis tõestada just seda, mille puudumist ka mina valimiskomisjonile ette heitsin, ehk teatud blokeeringuid kasutades on võimalik minu hääle teekonda just minu poolt valitud kandidaadini jõudmiseks takistada. Ei valimiskomisjon ega ka iga riigi õigluse verstapost – Riigikohus, selles läbipaistmatuses mingit pettuseohtu aga näha ei soovinudki.     ( http://forte.delfi.ee/news/digi/paavo-pihelgas-elektroonilise-haaletamise-vaatlemine-on-lihtsalt-voimatu.d?id=41933409 ).

Kui võtta juba arvesse, neid argumente ebaõiglaste valimisrahade jaotuse, suurparteide suunas kreeni oleva valimisseaduse, erakondade valimsjärjestuse “äraloosimise”, elektrooniliste häälte jälgimissüsteemi võimatuse ja viimaste lihtsa blokeerimisvõimaluse, hakkab mõtlev inimene ehk juba arugi saama, et midagi on siinsetes valimistes väga mäda, kuid see polegi ju veel kõik.

Kuna ma registreerusin enne valimisi elektrooniliste valimiste vaatlejaks, sain ma pärast valimisi VVK-lt kirja, milles teavitati vaatlejad, et neil on heameel kõigile vaatlejatele teada anda, et elektrooniliste valimistulemuste andmekandjate hävitamine saab toimuma 11. aprillil. Mulle oli siis ja jääb ka edaspidi arusaamatuks, miks nende elektrooniliste andmete hävitamist sellise heameelega läbi viiakse, miks massikomm. vahendid seda toimingut kuidagi kajastada ei tahtnud ning milleks üldse oli vaja hävitada andmeid, mida meie tulevased põlved ju ajaloona käsitleda saavad ning mida selle hävitamisprotseduuriga siis ikkagi varjata püütakse?
Pöördusin sellest ajendatuna reedel 8. märtsil, ehk 3 päeva enne valimistulemuste hävitamist VVK poole sooviga, peatada elektrooniliste valimistulemuste hävitamine, kuni nendele tegeliku ekspertiisi tegemiseni sõltumatu rahvusvahelise IT komisjoni poolt. Sama arusaamatuse ja üleskutsega ühinesid veel kaks erakonda ja 14 üksikkandidaati.saanud kõigi eelpoolmainitute kirjaliku kinnituse edastasin ma esmaspäeval, 11, aprillil uuesti sama soovi, koos kõiki vastava soovi avaldajate nimedega VVK-le.

Kui Vabariigi valimiskjomisjon otsustas hävitama hakata elektroonilisi valimistulemusi, olid nad tegelikult juba mõnda päeva teadlikud, et 2 Riigikogu valimistel kandideerinud erakonda ja 14 üksikkandidaati, palusid peatada elektrooniliste valimistulemuste hävitamise vähemalt üheks aastaks, et läbi viia valimisprogrammi ja serveri põhjalik ekpertiis või arhiveerida need sootuks tulevastele põlvedele Riigiarhiivis, et ajaloo huvides saaks hiljem tuvastada, kui aususad siis ikkagi olid need maailma ainsad ja esimesed Riigikogu valimised. Paraku see avaldus VVK-le aga mitte midagi ei täheldanudki, kuigi tegelikult oli 2-l Riigikogu valimistel osalenud erakonnal ja 14 üksikkandidaadil soov elektrooniliste valimistulemuste ja valimistel kasutatud programmilise poole võltsimiskindluse tuvastamiseks läbi viia ekspertiis rahvusvahelistest ekspertidest koosnevate spetsialisteide poolt. Kuid olukorras, kui elektroonilistele valimistulemustele oli antud Riigikohtu poolt õiguslik hinnang, mis tunnistas elektroonilised valimistulemused õiglasteks, ei saanud riiklik nukuvalitsus ju tegelikkuses riskida sellega, et nende elektrooniline valimispettus tuvastataks isikute poolt, kes pole siia mitte OSCE poolt lihtsalt haigutajatena vaatlema saadetud ega allu ka Euroopa Liidu ega ka USA pangandusoligarhide poolt kontrollitavatele valitsustele, vaid ka tõsimeeli midagi uurima kavatsevad hakata ning vältimaks olukorda, kus pettust tuvastades tõmmataks vesi peale ka juba olematuks muutunud Eesti riigi valitsuse valimiskomisjoni ja kogu selle Eestimaaks nimetatava moodustise õigluse varstapostiks peetava Riigikohtu “õiglasele kohtulahendile” ja pöörataks sellega pea peale kogu Eesti riiklik õigussüsteem, polnud VVK-l kahjuks enam ju muud võimalustki, kui paaniliselt kõik jäljed toimunud valimispettusest lihtsalt kiiruga ära hävitada!

Mis siinjuures aga veelgi enam muret tegi, oli see, et ei ETV, kuhu ma koguni kolm kirja saatsin, Kanal Kaks ega ka TV3, ei suvatsenud valimistulemuste säärase kiirustava hävitamise juurde uurimagi tulla, miks paljude kandidaatide palvele vaatamata, tulemuste hävitamine peatada ja võimaliku ekspertiisiga seejuures E-valimistelt kõiksugused kahtlused kõrvaldada ning riigi õigussüteemi vundamenti seega kogu maailma silmis tugevdada, need telekanalid paraku üldse mitte mingisugust huvigi ei tundnud!? Küll aga saabus just säärase küsimusega kohale üks väheseid siinsetest, vaid oma südametunnistusesele alluvatest TV reporteritest, Andres Raid, ainsast valitsuse poolt suukorvistamata mass.komm.vahendist – Tallinna TV -st.

Seda, et valimistulemuste hävitamine seadusesse on raamitud, selgitati enne elektrooniliste valimistulemuste hävitamise algust ka Tallinna TV-le, kuid seda, et 2 erakonna ja 14 üksikkandidaadi poolt taotlus elektrooniliste valimistulemuste hävitamise edasilükkamisest üldsegi esitati, VVK-i esimees Heiki Sibul enne valimistulemuste hävitamise algust kohalviibinud valimiskomisjoni liikmetele ja vaatlejatele mainida ei suvatsenudki. Ja just hetk pärast seda, kui minu kohalolust silmnähtavalt ärritunud ja närveeriv VVK esimees Sibul oli andnud korralduse elektrooniliste valimistulemuste hävitamise alustamiseks, pidin ma sellesse protsessi sekkuma ja esitama VVK-le küsimuse, miks üldse kogu VVK täiskoosseisu ja vaatlejate juuresolekul ei hakatud arutamagi seda, kas rahuldada neile saabunud taotlus elektrooniliste valimistulemuste hävitamise peatamiseks või mitte. Seda millegipärast lihtsalt ei peetudki vajalikuks arutadagi!

Protsess, mille jooksul hävitati elektroonilisi valimistulemusi sisaldavad kõvakettad ja CD plaadid, algas Sibulale närviliselt, kuid selle lõppedes lõi mees särama, patsutas protsessi peategelast Tarvi Martensit õlale ja tema suule ilmus naeratus, justkui hiiglaslik kivi langes mehe südamelt…

Tehtud! Kõik, mille abil sai midagigi tõestada, sai hävitatud! Nii nad seal Toopeal valimistulemusi hävitades arvasid, kuid mõtlevad ja analüüsivõimelised inimesed saavad vatamata kõigele aru, et liigagi palju oli kogu selle valimisralli käigus seda, mis päevavalgust ei kannata, kuid liigagi oskamatult suudeti seda analüüsivõimeliste ja loogilist mõtlemist omavate inimeste eest varjata….

Sel kuul jõudis minuni kiri inimeselt, kes väitis, et Ta nendel valimistel üldsegi ei osalenud, lihtsalt boikoteeris neid, kuid kohe valimisjärgsetel päevadel otsustas Ta VVK-lt küsida, kas tema elektroonilisel teel antud hääl läks ikka arvesse ja ta sai vastuseks, et… läks!!! St. elektrooniliste andmete hulgas oli arvestatud häält, mida üldsegi mitte kellelegi antud ei oldudki, isiku poolt, kes üldsegi mitte mingil moel nendel valimistel hääletamises ei osalenudki!? See kiri on mul olemas, selle avaldaja oma nime öelda ei soostunud, kuid ilmselt polnud Ta ainus, kes valimisi boikoteerides tegelikkuses passiivsena oma hääle kahjuks ka tegelikkuses mõne valitsuserakonna kandidaadile „ära andis”. Tema ja kõigi nende teiste ees, kes valimistel üldse ei osalenud ja sellega passivselt ka praegust klikki võimule aitasid, on nii häälte kokkulugemise õhtul “äkki” sesikunud server ja praegune ebaseaduslik valitsus järgneva 4 aasta jooksul suureks tänuvõlglaseks. Ja nagu juhuslikult, oli keegi Remo Holsmer oma Reformierakonna valimislehel rahvast nii agaralt elektroonilisel teel hääletama kutsunud, et oli lausa omast taskust nõus kõigi tema kodulehel registreerunud E-hääletajate vahel, 500 krooniseid Apollo raamatupoe kinkekaarte jagama. Ei suutnud ta ka ju uue E-valimisrekordi püstitamisel oma eufooriatki varjata, kuid … ju polnud tal ilmselt sellega seoses mineid erahuvisid ja ehk polnud tal lihtsalt enam mitte millegi muu üle siin Eestimaal rõõmustada ja mitte kusagile mujale ka oma rahagi panna???

Kui Te kõike seda lugedes, sellele kaasa mõeldes ja seda loogiliselt analüüsides ikka veel usute, et need valimised olid seaduslikud, siis pole mul Teile enam kahjuks mitte midagi öelda, kuid teistele võin ma väita, et minu järeldused, mida kahjuks enam tõestada ega ka ümber lükata ei saa on järgmised:

Kogu tänane Riigikogu on valitud ebaseaduslikul teel ja on seega ebaseaduslik, kõik ebaseadusliku Riigikogu poolt vastuvõetud otsused on ebasedasulikud ning ebaseaduslik Riigikogu valis eile meile ebaseadusliku presidendi, kes hakkab järgneva viie aasta jooksul meid ebaseaduslikult esindama! Olgem Teie eestimaalased aga seadusekuulekad…

Lugege palun OSCE poolt valimiste kohta väljatoodud märkusi siit: http://www.osce.org/odihr/77557
veel lugemist teema kohta: http://www.pealinn.ee/?pid=104&nid=9016&lang=5
http://www.pealinn.ee/?pid=132&nid=9032&lang=5 sama tekst saksa keeles

http://kloty.blogspot.com/2011/10/kritik-e-wahlen-wachst.html

ja ka rahvusvahelist kajastust Eesti E-valimiste kohta aadressilt:

http://kloty.blogspot.com/2011/09/fragmente.html

Eine der Errungenschaft der E-stonia sind ja die E-Wahlen. Interessant ist, dass es eine Errungenschaft bleibt, bei der die anderen Länder nicht nachziehen wollen. Nicht mal die digitalen Wahlautomaten werden nach der Chaoswahl in USA 2004 eingesetzt. In Deutschland und Niederlanden wurde längst bewiesen, dass die Wahlautomaten unsicher sind. Doch in Estland werden Wahlen mit Stimmen entschieden, die am heimischen evtl. Viren, Trojaner und Rootkits-verseuchtem Computer abgegeben wurden. Jetzt schreibt die amerikanische Wissenschaftlerin Barbara Simons von Verified Voting Foundation:

1. There are a number of serious problems, as described by the OSCE/ODIHR report;
2. The voters’ privacy (secret ballot) is vulnerable;
3. The voters’ computers are vulnerable to election rigging malware;
4. There is an insider threat;
5. The server is vulnerable to attack from anyone/anywhere;
6. The system is not open or transparent;
7. There has been no security evaluation of the system by independent computer security experts.
Das Paper ist ein must-read (hier die estnische Version).

Warum soll so einem System vertraut werden? Berücksichtigt man wie wahlentscheidend mittlerweile die am Computer abgegebenen Stimmen sind, wachsen bei der Opposition die Zweifel, ob bei der letzten Parlamentswahl wirklich sauber gezählt wurde, insbesondere die grossen Unterschiede in Parteipräferenzen bei der digitalen und “alten” Zettelwahl werfen Fragen auf. Es gibt auch keine Möglichkeit zu prüfen, ob Manipulationen stattgefunden haben, denn am 11. April wurden trotz Proteste alle elektronischen Wahlunterlagen gelöscht. Ein Interview mit Blogger Raivo Orgusaar kann hier nachgelesen werden.

Raivo Orgusaar, http://orgusaar.ee/et/blogi/111

  1. august 2011

1,170 total views, 1 views today

Print Friendly

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>


Warning: fsockopen() [function.fsockopen]: php_network_getaddresses: getaddrinfo failed: Name or service not known in /data01/virt2191/domeenid/www.iseseisvuspartei.ee/htdocs/wp-content/plugins/sweetcaptcha-revolutionary-free-captcha-service/library/sweetcaptcha.php on line 81

Warning: fsockopen() [function.fsockopen]: unable to connect to www.sweetcaptcha.com:80 (php_network_getaddresses: getaddrinfo failed: Name or service not known) in /data01/virt2191/domeenid/www.iseseisvuspartei.ee/htdocs/wp-content/plugins/sweetcaptcha-revolutionary-free-captcha-service/library/sweetcaptcha.php on line 81