16. oktoobril toimub EIP erakorraline üldkoosolek

Seoses sellega, et registriosakond ei kinnitanud Vabariikliku Partei ühinemisetaotlust Eesti Iseseisvusparteiga ja nõuab ühe paranduse sisseviimist ühinemislepingusse, toimub 16. oktoobril kell 14, Pärnus, hotell Viiking saalis Eesti Iseseisvuspartei erakorraline üldkoosolek. Päevakord:

1. Ühinemislepingusse sisseviidud paranduse kinnitamine.

Juhatus

08.10.2011

725 total views, no views today

Kivisildnik: Euroopa on halb investeering

Euroopa ei ole enam see hea onu, kes meile raha annab. Nüüd, kus abipaketid on Vargamäel alla kirjutatud, on euroliidust saanud koguni nii hea onu, et meie anname oma raha talle. Anname rõõmuga, üksmeelselt, pikalt arutamata. Me oleme kindlad, et raha tuleb tagasi, või kui tagasi ei tule, siis toob stabiilsuse, ja kui ka stabiilsus jääb saavutamata, siis ei tule vähemalt sõda.

Aga kui sõda ühel heal päeval algab, siis loeme lehest, et me kindlasti võidame. Kui aga saame Allahi tahtel pähe, siis leiavad poliitikud ja propagandistid ja muud edumeelsed töllmokad selleski midagi head. Kindlasti leiavad, aga enne sõda tuleb veel palju abipakette, makse, järeleandmisi keskvõimule, vaesust, alandust ja näguripäevi.

Kas meie kapital on Kreekas õnnelik?

Meie kui euroliidu investorid peame nüüdsest oma investeeringute pärast muretsema, kuid ega rikkurid saagi kunagi rahulikult magada. Meie kapitali pole enam kodumaal, aga kodumaale jäi kibe südamevalu kapitali pärast. Kindlasti tuleb pagulusse läinud kapitalile maksta igatsustasu ja kui meie kapital on leidnud Kreekas õnne, siis tuleb talle maksta ka leiutasu.

Kas meie investeering lööb õitsele või läheb nii nagu kinnisvaraturul ja väärtpaberiturul või võlakirjadeturul? Kui me püüame endale selgeks teha, mis liiki toode Euroopa on, siis võime sattuda segadusse. Alustame kõige ebaloogilisemat välistades: tootmisega Euroopas ei tegelda, tootmine on ammu Hiinasse viidud, põlumajandust Euroopa ka ei ole, sest põld ei majanda ära, kuskil 80% euroliidu eelarvest läheb põllumajandustoetusteks.

See, mis pole tööstus ega põllumajandus, saab olla kas teenindus või rahandus või kultuur. Ja nii ongi, valdavad tegevusalad on rahandus, täpsemalt valerahategemise moodne variant, vaakumist virtuaalraha väljamanamine. Teine juhtiv tegevusala on barbaritele tsivilisatsiooniteenuse pakkumine, pagulaste majutamine ja mahitamine igal võimalikul moel.

Enesestki mõista on kultuur Euroopa kõige jätkusuutlikum, kasumlikum ja konkurentsivõimelisem tööstusharu. Vaadake kas või Kreekat, papist oliivipuude salud põllumajandustoetuste saamiseks, mis see muud on kui teater, jalaga p**sse komöödia. Turism, mis Kreekas ikka veel õitseb, pole midagi muud kui ajutiste kultuuriimmigrantide majutamine, jootmine ja magatamine.

Valerahategijad kui soositud klass

Kui Sophokles poleks oma tragöödiaid kirjutanud ja Platon oma filosoofiat ajanud, ei sõidaks ükski kõlupea mingit kivi, küngast või katkist kopsikut maailma lõppu vaatama. Poleks kultuuri, poleks ka templeid, skulptuure ega kuulsusrikast ajalugu. Kui Aleksander Suure staap oleks koosnenud kirjaoskamatutest tudengitest nagu meie ülikoolid, oleks Kreeka jäljetult mutta trambitud.

Valerahategijatele seevastu maksavad kõik riigid ja rahvad obrokit, nad ise on maksudest vabastatud ja neile on antud kõik privileegid. Neid hoitakse nagu s*tta pilpa peal, aga ikka on valerahandus maoli, ikka vajab ta almust nagu kerjuseit ja hale vingumine kostab taevani. Aga mis tast kasu on? Ainult nuhtluseks kõigile. Kultuuri toetamise võib Kreekas päevapealt lõpetada, ikka toimib kõik edasi, templid püsivad ka ilma remondita veel mitusada aastat, pangad kukuvad aga juba täna õhtul kokku.

Kui immigratsioon teeks majandusega imet, siis peaks see ime olema sündinud just Eestis, kus on võõrtöölisi sisse toodud kolm korda rohkem kui kuskil mujal Euroopas. Tööviljakus on aga meil ikka üks nigelamaid ja teha oskame ainult odavat allhanget, kui sedagi. Pole kuulnud, et arenenud tööstusriigid käiks Lasnamäel meie immigrante enda juurde meelitamas, ei ole kuulnud.

Immigratsioonile loota on umbes sama lihtsameelne kui oma maja uks lahti jätta ja loota, et kodutud ja muud karvased, kes pimedas sisse hiilivad, sulle hommikul kohvi voodisse toovad ja prügiämbri välja viivad. Üldjuhul nii ei juhtu. Seega on meil kui investoritel loota ainult Euroopa kultuurile.

Paraku on Euroopa kultuur maailmaturul suht nõrk kaubamärk, jänkide ekspordist on kolmandik kultuur: filmid, telesarjad, räpp ja sült ja saast. Kreeka filmid on maailmas väikesed tegijad ja pole ka kreeka räpp mingi eriline murdja, mitte et ta halvem oleks kui muu savi, aga lihtsalt müüb vähem, pahatihti ei müü üldse.

Samas pole Euroopa kultuur paremas olukorras kui Eesti kultuur või Lääne kultuur tervikuna. Berk Vaher kirjutas mõne aja eest loo sellest, et kogu Lääne popkultuur on minevikku pööratud, muuseumis sobrav, uuendusliku haarde ja loovuseta zombi. Suundumused on ilmsed ja peagi on kogu Euroopa nagu Vatikan, mineviku suuruse, mõjuvõimu ja kultuuriõitsengu hale vari.

Euroopat ootab Bütsantsi saatus

Vatikan on veel vähemalt alles, kuid Euroopaga võib juhtuda nii, nagu läks Bütsantsiga: intrigeerimise ja sahkerdamisega hoitakse nina mõnda aega veepinnal ja siis hajutakse metslaste kanna all olematusse. Praegu on veel Euroopa disainerid kõvad käed ja Aasia orjariikides õmmeldakse ketsid kokku Euroopa diktaadi järgi.

Kuid ärgem unustagem, et disain ei ole asi iseeneses, ta ei karga välja tühjusest nagu virtuaalraha. Funktsionalistliku disaini eel käib teatav maailmavaade, täpselt nii nagu punkdisaini, ökodisaini ja hipidisaini eel, disain on ideoloogilise tendentsiga pakend. Tänapäeval pole aga Euroopas ammu enam mingeid ideoloogiaid, väärtusi ega maailmavaadet.

Nii pole ka meie pakendimeistritel pikka pidu, seega on Euroopa lühemas perspektiivis halb investeering ja pikemas perspektiivis väga halb

Sven Sildnik

08.10.2011

Esmaavaldatud “Õhtulehes”

1,016 total views, no views today