Eesti libapoliitikute-tuulenuusutajate nimekiri

Siin on riigikogu liikmete nimekiri, kes 29.09.2011 puudusid Euroopa stabiliseerimisfondi EFSF hääletusel, et hiljem saaks vastavalt olukorrale öelda, et kui ma oleksin „saanud“ kohal olla, oleksin ma kindlast hääletanud niimoodi … Need on eesti libapoliitikud-tuulenuusutajad. Õppige need nimed pähe!

1. Jaak Allik

2. Deniss Boroditš

3. Enn Eesmaa

4. Eldar Efendijev

5. Kalev Kallo

6. Valeri Korb

7. Aivar Kokk

8. Peeter Kreitzberg

9. Tõnis Kõiv

10. Helmen Kütt

11. Tarmo Leinatamm

12. Kajar Lember

13. Sven Mikser

14. Aadu Must

15. Urve Palo

16. Karel Rüütli

17. Indrek Saar

18. Imre Sooäär

19. Mihhail Stalnuhhin

20. Yana Toom

21. Toomas Tõniste

22. Viktor Vassiljev

23. Vladimir Velman

24. Jaan Õunapuu

————————

EIP tebetoimkond

1,101 total views, no views today

Riigikogu kiitis heaks EFSFi

Eile õhtul kiitis riigikogu heaks Euroopa stabiilsusfondi EFSF. Hääletustulemused:

 

Nr Nimi Otsus Fraktsioon
1. Aas, Arto poolt Eesti Reformierakonna fraktsioon
2. Aidma, Rein poolt Eesti Reformierakonna fraktsioon
3. Akkermann, Annely poolt Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon
4. Allik, Jaak puudus Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon
5. Anvelt, Andres poolt Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon
6. Aru, Peep poolt Eesti Reformierakonna fraktsioon
7. Boroditš, Deniss puudus Eesti Keskerakonna fraktsioon
8. Eesmaa, Enn puudus Eesti Keskerakonna fraktsioon
9. Efendijev, Eldar puudus Eesti Keskerakonna fraktsioon
10. Ergma, Ene poolt Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon
11. Gräzin, Igor vastu Eesti Reformierakonna fraktsioon
12. Hanson, Margus poolt Eesti Reformierakonna fraktsioon
13. Heinvee, Aare poolt Eesti Reformierakonna fraktsioon
14. Herkel, Andres poolt Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon
15. Holsmer, Remo poolt Eesti Reformierakonna fraktsioon
16. Iva, Kaia poolt Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon
17. Jaanson, Jüri poolt Eesti Reformierakonna fraktsioon
18. Jents, Kalle poolt Eesti Reformierakonna fraktsioon
19. Juul, Tõnu poolt Eesti Reformierakonna fraktsioon
20. Järvi, Raivo poolt Eesti Reformierakonna fraktsioon
21. Kabrits, Siim poolt Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon
22. Kaljuvee, Lembit vastu Eesti Keskerakonna fraktsioon
23. Kallas, Kaja poolt Eesti Reformierakonna fraktsioon
24. Kallo, Kalev puudus Eesti Keskerakonna fraktsioon
25. Klaas, Urmas poolt Eesti Reformierakonna fraktsioon
26. Kokk, Aivar puudus Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon
27. Korb, Valeri puudus Eesti Keskerakonna fraktsioon
28. Korobeinik, Andrei poolt Eesti Reformierakonna fraktsioon
29. Kotkas, Kalev poolt Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon
30. Kreitzberg, Peeter puudus Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon
31. Kõiv, Tõnis puudus Eesti Reformierakonna fraktsioon
32. Kõva, Kalvi poolt Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon
33. Kütt, Helmen puudus Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon
34. Laanet, Kalle vastu Eesti Keskerakonna fraktsioon
35. Laasi, Lauri vastu Eesti Keskerakonna fraktsioon
36. Laurson, Peeter poolt Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon
37. Leinatamm, Tarmo puudus Eesti Reformierakonna fraktsioon
38. Lember, Kajar puudus Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon
39. Lenk, Heimar vastu Eesti Keskerakonna fraktsioon
40. Lillo, Kalev poolt Eesti Reformierakonna fraktsioon
41. Linde, Väino poolt Eesti Reformierakonna fraktsioon
42. Luigas, Inara vastu Eesti Keskerakonna fraktsioon
43. Luik, Lauri poolt Eesti Reformierakonna fraktsioon
44. Lukas, Tõnis poolt Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon
45. Maripuu, Maret poolt Eesti Reformierakonna fraktsioon
46. Maruste, Rait poolt Eesti Reformierakonna fraktsioon
47. Mihkelson, Marko poolt Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon
48. Mikko, Marianne poolt Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon
49. Mikser, Sven puudus Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon
50. Must, Aadu puudus Eesti Keskerakonna fraktsioon
51. Mälberg, Meelis poolt Eesti Reformierakonna fraktsioon
52. Nestor, Eiki poolt Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon
53. Nool, Erki poolt Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon
54. Ossinovski, Jevgeni poolt Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon
55. Pakosta, Liisa-Ly poolt Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon
56. Palling, Kalle poolt Eesti Reformierakonna fraktsioon
57. Palo, Urve puudus Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon
58. Palts, Tõnis poolt Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon
59. Pikhof, Heljo poolt Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon
60. Pomerants, Marko poolt Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon
61. Raid, Juku-Kalle vastu Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon
62. Raidma, Mati poolt Eesti Reformierakonna fraktsioon
63. Randjärv, Laine poolt Eesti Reformierakonna fraktsioon
64. Randpere, Valdo poolt Eesti Reformierakonna fraktsioon
65. Randver, Rein poolt Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon
66. Ratas, Jüri vastu Eesti Keskerakonna fraktsioon
67. Raudne, Indrek poolt Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon
68. Reinsalu, Urmas poolt Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon
69. Reps, Mailis vastu Eesti Keskerakonna fraktsioon
70. Riisalu, Aivar vastu Eesti Keskerakonna fraktsioon
71. Roos, Reet poolt Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon
72. Rummo, Paul-Eerik poolt Eesti Reformierakonna fraktsioon
73. Rõivas, Taavi poolt Eesti Reformierakonna fraktsioon
74. Rüütli, Karel puudus Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon
75. Saare, Andrus poolt Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon
76. Saar, Indrek puudus Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon
77. Sepp, Andre poolt Eesti Reformierakonna fraktsioon
78. Sester, Sven poolt Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon
79. Sibul, Priit poolt Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon
80. Simson, Kadri vastu Eesti Keskerakonna fraktsioon
81. Sooäär, Imre puudus Eesti Reformierakonna fraktsioon
82. Stalnuhhin, Mihhail puudus Eesti Keskerakonna fraktsioon
83. Suur, Neeme poolt Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon
84. Sõerd, Aivar poolt Eesti Reformierakonna fraktsioon
85. Sõtnik, Olga vastu Eesti Keskerakonna fraktsioon
86. Tamkivi, Jaanus poolt Eesti Reformierakonna fraktsioon
87. Tamm, Tarmo vastu Eesti Keskerakonna fraktsioon
88. Tiidus, Urve poolt Eesti Reformierakonna fraktsioon
89. Toobal, Priit vastu Eesti Keskerakonna fraktsioon
90. Toom, Yana puudus Eesti Keskerakonna fraktsioon
91. Tsahkna, Margus poolt Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon
92. Tuiksoo, Ester vastu Eesti Keskerakonna fraktsioon
93. Tulik, Ülo poolt Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon
94. Tuus-Laul, Marika vastu Eesti Keskerakonna fraktsioon
95. Tõniste, Toomas puudus Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon
96. Vakra, Rainer vastu Eesti Keskerakonna fraktsioon
97. Vassiljev, Rannar poolt Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon
98. Vassiljev, Viktor puudus Eesti Keskerakonna fraktsioon
99. Velman, Vladimir puudus Eesti Keskerakonna fraktsioon
100. Võsa, Peeter vastu Eesti Keskerakonna fraktsioon
101. Õunapuu, Jaan puudus Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon

Erilist tähelepanu pöörake neile, kes puudusid, need ongi tuulenuusutajad. Õppige need nimed pähe:

1. Jaak Allik

2. Deniss Boroditš

3. Enn Eesma

4. Eldar Efendijev

5.Kalev Kallo

6. Valeri Korb

7. Aivar Kokk

8. Peeter Kreitzberg

9. Tõnis Kõiv

10. Helmen Kütt

11. Tarmo Leinatamm

12. Kajar Lember

13. Sven Mikser

14. Aadu Must

15. Urve Palo

16. Karel Rüütli

17.Indrek Saar

18. Imre Sööäär

19. Mihhail Stalnuhhin

20. Yana Toom

21. Toomas Tõniste

22. Viktor Vassiljev

23. Vladimir Velman

24. Jaan Õunapuu

EIP tebetoimkond

1,446 total views, no views today

EL võlakriisist

28.09.2011 Delfist artikkel: “Henn Põlluaas: Eurokriis viib Eesti pärisorjusesse”:

“Eurotsooni võlakriisi süvenemine on näidanud, et võimuringkondade poolt naerualusteks tembeldatud euroskeptikutel ja eurole ülemineku vastastel on EL-i ja eurotsooniga kaasnevate ohtude ja kahjude suhtes olnud õigus. Lahkelt lubatud piimajõgesid ja pudrumägesid on meile vaid nuusutada antud.

 

See-eest oleme vaese sugulasena eurotsooni astudes sattunud hoopis teiste riikide vastutustundetu priiskamise, ülejõu elamise ja suurpankade finantsriskide kinnimaksja rolli. Ja seda kõike meie riigijuhtide eestvedamisel, kes EL-i ja eurotsooni minnes ei rääkinud poole sõnagagi võimalikest probleemidest. Lollimaks pole läinud mitte need, kes EL-ga liitumisele vastu hääletasid, nagu Lennart Meri kunagi ütles, vaid need, kes meid sinna viisid, toimuvat takka kiidavad ja õigustavad.Nagu paljud finantsasjatundjad (ja ka siinkirjutaja) ennustasid, pole aidanud senised meetmed eurovõlakriisi peatamiseks. Pole ka ime, sest saatanat on püütud suuresti välja ajada peltsebuli endaga.

Nüüd tulid Saksa ja Prantsusmaa G20 vahendusel välja uue ulmelise strateegiaga, millega püütakse lõpetada eurotsooni kriis ühe hoobiga. Kavas on kirjutada osa Kreeka võlgadest korstnasse ja luua fond, mis tekitaks „tulemüüri“ võlakriisis olevate eurotsooni riikide Kreeka, Portugali ja Iirimaa ümber, et vältida kriisi levimist Euroopa Liidu suurtesse tegijatesse Itaaliasse ja Hispaaniasse. Sellega päästetaks ära ka Euroopa suuremad, eeskätt prantsuse ja ka saksa, pangad.

Enamik rahast uue päästeplaani finantseerimiseks tuleks Euroopa finantsstabiliseerimisfondist (EFSF). Praegu on fondi maht umbes 400 miljardit eurot, millest Eesti osa on 0,63 protsenti ehk 2,5 miljardit eurot. Plaani elluviimiseks peaks liikmesriigid aga märksa enam panustama, ostes selleks kuristiku äärel olevate Itaalia ja Hispaania rämpsvõlakirju, mida keegi ei taha. Kokku läheks see maksma kaks triljonit eurot (sic!), võib-olla rohkemgi. See võetakse loomulikult Euroopa maksumaksjate, sealhulgas eestlaste taskust. See on niivõrd suur, kaheteistkümne nulliga summa, mida tavainimesel on raske tajudagi. Kõige hullem on aga see, et nn uue plaaniga püütakse sisuliselt jätkata sama peltsebulistrateegiat, tehes seda vaid märksa suuremate summadega.

Uue kava järgi (kui osalusprotsent samaks jääb) küsitaks meilt nüüd juba 12,5 miljardit eurot ehk 194,5 miljardit krooni. Terve Eesti riigi eelarve on täna aga ainult veidi üle kuue miljardi euro. Kas tõesti peaksime ära andma kahe aasta riigieelarve suuruse summa, millele lisaks lendaksid korstnasse ka valitsuse poolt seni ostetud Kreeka võlakirjad? See annaks järsult kasvava inflatsiooni, tõusvate maksude, kasvava tööpuuduse, vähenevate sotsiaalgarantiide jne näol Eesti jätkusuutlikkusele ja arengule enneolematu ning paranematu löögi, mis paiskaks meid allakäiguspiraalile, mille tagajärgi on raske kirjeldadagi.

Kõige toimuva taustal tundub, et isegi pärisorjuse taaka oli kergem kanda kui ühtse Euroopa oma. Siis jäeti maarahvale siiski niipalju alles, et hing sees, töövõime säiliks ja laulujorugi suust kõlaks. Nüüd ei jäta uued isandad Toompea vasallide toel sedagi ja seovad lisaks kõigele ka meie lapsed, lapselapsed ja lapselapselapsedki vaesusesse ja igavesse võlaorjusesse. Ainult selleks, et kaugete ja võõraste laristajate arveid ja elatustaset kinni maksta.

Juba praegu on valitsus Eesti riigireservid ära kulutanud ja EFSF-i sissemakse jaoks kavatsetakse võtta finantsturgudelt laenu, millele lisanduvad prisked intressid. Hoolimata sellest, et Põhiseadus seda ei võimalda. Solidaarsus nõudvat Eesti osalemist, kinnitavad meie riigijuhid ühest suust, pealegi olevat tegemist kasuliku investeeringuga, mis ennast ära tasub. Pole ime, sest Reformierakond eesotsas Ansipiga ei ole tänaseni aru saanud, et üleüldse mingit kriisi oleks. Nii kinnitas ta kriisi alguses 2009 ja samamoodi hiljutisel pressikonverentsil septembris 2011. Kui peaminister sellises kriisis elada soovib, siis ärgu eeldagu, et rahvas sedasama tahab.

Ilmselt pole ka teised võimuerakonnad ja riigikogulasedki, kes üha suurenevate palkade, kuluhüvitiste ja esinduskulude üle rõõmu tunnevad, saanud aru oma kõigega nõusolemise poliitika tagajärgedest. Oleme Euroopa viie rikkama riigi hulka saamise asemel eurotsooni vaeseim ja viletsaimate sotsiaalgarantiidega riik koos töötuse, galopeeriva inflatsiooni ja pidurdamatu hinnatõusuga. Selle tegelikku hinda ja tagajärgi, mida on pidanud maksma mitte poliitikud vaid üha enam püksirihma pingutavad tavalised inimesed, ei ole keegi suuteline kokku arvama. Saabuv rahvaloendus toob esile sellise poliitika ühe konkreetse tagajärje — väljarände läbi drastiliselt vähenenud rahvaarvu, mis pikas perspektiivis võib olla samaväärne demograafiline pomm, kui oli seda nõukogude okupatsioon. Uue europäästeplaaniga ühinemine saab olema veelgi hullem.

Need kaks triljonit eurot kavatsetakse välja käia vähimagi garantiita see hiljem tagasi saada, rääkimata saadavatest intressidest. Vastupidi — sarnaselt Kreeka võlakirjadele langevad ka Itaalia ja Hispaania võlakirjade väärtused robinal, mistõttu kõnealused „kasulikud investeeringud“, nagu Ligi ja Ansip EFSF-i tehinguid on iseloomustanud, on kõike muud kui kasulikud. Kuna oleme eurotsooni vaeseim riik, siis on praegu meie poolt makstav summa 2,5 miljardit majandusega võrreldes niigi suurim. Eesti poolt veel 12,5 miljardi euro laenamine ja hundikurku toppimine lisaks meile maksta jäävate sadadesse miljonitesse eurodesse ulatuvate intressidega poleks enam isegi mitte solidaarsuse näitamine, vaid täielik hullumeelsus.

Eesti peab ütlema sellele hullumeelsusele ei. Meie jaoks on oluliselt mõttekam, odavam ja põhjendatum lasta põhja euroliit kui iseennast nii riigi kui rahvusena. Isegi siis, kui sellele järgneb uus majanduskriis, millega meid hirmutatakse. Las seda põhjalikult ärarikutud suppi helbivad ikka need, kes selle kokku keetsid.”

Postitas EIP teabetoimkond

1,489 total views, no views today

Liibüa kohta

Delfi 28.09.2011 artikli  “Gadaffi: jätkan võitlust ja olen valmis märtrina surema” kommentaariumist:

“Tõnu Kalvet, 28.09.2011 00:19
Juht võitlebki lõpuni, mitte ei löö vedelaks. Liibüa seadusliku valitsuse lõpp on aga veel väga kaugel. Sest suurem osa (eri hinnangutel 70-85 protsenti) Liibüa territooriumist on praegugi valitsuse kontrolli all ning agressori ja mässajate võiduvõimalused vähenevad pidevalt.

Teistest Aafrika riikidest tuleb Liibüa valitsusele kogu aeg abiväge juurde. Sealhulgas on Liibüa valitsuse poolel ka Põhja-Aafrika parimateks sõdalasteks peetavad tuareegid. Kõrbelahingutes on tuareegid lausa ületamatud. Juba lähiajal suureneb nende tähtsus Liibüa sõjas veelgi, kuna oktoobris algavad sealkandis teatavasti kõrbetormid. Kõrbetormi käigus halveneb nähtavus aga märgatavalt, kohati lausa nullini. Mis omakorda tähendab, et mässajate peamine “veepealhoidja” – NATO lennuvägi ei saa enam pommitada või siis – parimal juhul – on sunnitud pommitama umbropsu.

Tarhuna hõim jälle lõikas veidi aja eest läbi agressori ja mässajate varustusteed, põhjustades neile väga suuri ebameeldivusi. Vt.: http://ozyism.blogspot.com/2011…

Paistab sedamoodi, et eestlaste hulgas jääb aina vähemaks inimesi, kes võtavad peavoolumeedias Liibüa sõja kohta levitatavaid jutte (loe: valesid) puhta kullana. Ja see on juba hea märk. Näitab, et kaine mõtlemine, talupojamõistus on eestlasel endiselt olemas.”

Postitas EIP teabetoimkond

1,316 total views, no views today

Vello Leito: Mis ootab Eestit ees? I – Doonorriikide tootmine

Lääs loob kõikjal, mis Hiinast ja islamist laokile jäetud, uut mailmakorraldust. Uue maailmakorrani võimed ei küüni, nii nagu punase kommunismi loomise käiguski ei küündinud. A. H. nimeline isik ei teadnud, et punase kommunismi „võit kogu mailmas on objektiivne paratamatus“ ja tegi selle „paratamatuse“ kogemata katki.

Kuidas uuele maailmakorraldusele üleminek üldstrateegiliselt välja näeb, sellest olen lühidalt kirjutanud oma 25.08.2011 manifestis. Väljavõte sellest …

1. 1978. aastal läks Hiina üle kapitalistlikule turumajandusele, millele järgnes maailmas ennenägematu majanduskasv, nii kasvu numbrite poolest (keskmiselt 12% aastas), kui ka selle kestvuse osas – kestab tänase päevani. Tegemist oli globaalhegemoonia võiduavanguga.

 2. Võrdluseks: NSVL keskmine majanduskasv 80ndatel aastatel oli 1,7%, majanduslangus algas 1989. aasta teises pooles.

 3. 01.07.1987 kuulutati välja Ühtse Euroopa akt, mis nägi ette ühtse Euroopa riigi loomise.

 4. Samal aastal kuulutas NSVL välja perestroika ja ülemineku Euroopa ühiskodu loomisele. Viimane tähendab territoriaalselt, majanduslikult ja poliitiliselt ühendatud Venemaad ja Euroopa Liitu – vastust Hiina hegemooniataotlusele. 

5. 1991. aastal Eesti formaalselt iseseisvus ja võttis 1992. aastal vastu põhiseaduse. Tänaseks on vaidlustamatult selge, et Eesti ei taasiseseisvunud, vaid kanditi üle ELiidu kui föderatsiooni liiduvabariigiks.

/-/ Ellujäämine eeldab rahvusliku majanduse ülestöötamist ning seejärel Euroopa Liidust väljaastumist. See on vältimatu, sest on alustatud üliforsseeritult Euroopa Liidu ümberehitamist kahekiiruseliseks Amsterdami liidulepingu järgseks liitriigiks, (nn keskus-perifeeria põhimõttele rajatud geopoliitiliseks ruumiks, vt viidatud raamat), milles keskuseks saab Saksamaa (võib-olla ka lisaks Prantsusmaa), kus Eestile ja teistele riikidele on jäetud doonorpiirkonna (loe oririikide) regionaalne roll ilma omariikluseta. Eesti rahvale siis omariiklusvõimetu etnilise killu staatus oma põlisel kodumaal, nagu eelpool juba öeldud sai.

5. Tuumik-Euroopa ühineb Venemaaga nii majanduslikult, territoriaalselt (täielik viisavabadus, kaupade, tööjõu ja teenuste vaba liikumine), kui ka poliitiliselt ja Euroopa ühiskodu saabki valmis! Olen korduvalt sellise moodustise kohta kasutanud ka nime: Eurussia impeerium, mis oleks siis Lääne poolt vastuseks Hiina hegemoonia võidukäigule. Sellise asjade arengu korral avaneb Eestile võimalus olla iseseisev riik puhvertsoonina geopoliitiliste ruumide vahel, mis samal ajal oleks ka kõikidele Lääne suurriikidele vastuvõetav ja sobivaim variant (vt viidatud raamat ja doktriin). „

Niisiis on uue maailmakorralduse loojad valinud kahest võimalikust teest kogu Euroopat ühendava impeeriumi loomisel geopoliitilise ruumi variandi. Teine võimalus – luua kõrgunitaarne föderaalriik – heideti kõrvale alles 1997. aastal vägagi tõsistel põhjustel.

Ilmselt juba Maastrichti lepingu ratifitseerimisega kaasnenud raskused tegid uuskommunismi ehitajatele selgeks, et liiduvabariikidelt kõikides valdkondades vetoõigust ikkagi ära võtta ei õnnestu. Kui nii, siis võib ju vetovaldkondades ainuisikuliselt nurjata iga EL liiduvabariik titaanide suured plaanid. Niisugune olukord liider-riike muidugi ei saanud rahuldada. Ja milleks oleks pidanudki, kahekiiruseline Euroopa Liit on ju paindlikum, jõulisem ja mis peamine – peaaegu autonoomne. Unitaarse koosluse teostus keskus-perifeeria vormis (kui soovite kasutada terminit tuumik- ja doonorriigid, siis milles küsimus, salongikõlbmatus keskkonnas sobib ka väljend peremees- ja oririigid) on väga andekas, sest loob endale ümber ressurssi ja odavat tööjõudu tagavate riikide tsooni, kusjuures nende ees tuumikriikidel mingeid kohustusi ei teki.

DOONOR-RIIKIDE TOOTMINE

See on ahvatlev muidugi, sealjuures vältimatu, ent sugugi mitte nii väga lihtne, sest sisuliselt tähendaks see nõrgemate riikide koloniseerimist tuumikriikide poolt nii majanduslikult, kui ka seadusandlikult. Sellega perifeeriariigid vabatahtlikult mõistagi nõus ei ole. Õigus on nendel, kes ütlevad, et milleks seejuures relvad (Liibua puhul kasutati neid ikkagi!), tuleb kasutada raha maagiat, laenulõksu mässimist. Muidugi-muidugi, ent paraku mitte igasugune laenulõks ei tööta, sest internetivalgustatud inimesed on kaasajal veidi targemad.

Seepärast on tänapäeva orjapüüdjad loonud väga tõhusa mitmeastmelise (orjastamis)koloniseerimistehnika, mis tippsalateaduseks arendatud on. Olgugi, et salateadus, analüüsida ja üldistada saab ikkagi.

1. Protsess algab „heategevusliku“ investeerimishoolekandega. Sel etapil riiki tehtavad investeeringud peavad vähemalt näiliselt töödeldavale riigile kasulikud olema. Piltlikult väljendudes toimub sel etapil soodsa püügikoha sissesöötmine röövpüüdja poolt. Samaaegselt kaasneb sellega kõikvõimalike meetoditega rahvusliku majanduse hävitamine, tõkestamine. Sobivaks stiilinäiteks on Eesti puhul Arengufond, mis aastate jooksul on kulutanud miljardeid (kroone) ja pole tänase päeva seisuga loonud veel ühtki toodanguartiklit. Rahvusliku majanduse hävitamisel on erilise tähelepanu all rahvusliku panganduse ruineerimine/hävitamine. Samaaegselt käib hiiliv kakistograatia juurutamine valitsusaparaadis, ostetavate ametnike armee kasvatamine.

2. Kui eelmine etapp on edukalt ellu viidud, siis võib käivitada järgmise etapi, milleks on laenumulli ülespuhumine, või siis lausa laenumullide tekitamine. Seejuures pole oluline, millises valdkonnad mullitama hakkab.

Eestis pandi silmapaistva bravuuriga mullitama kinnisvaraturg. Seejuures Eesti puhul tuli hästi esile see, millist määravat tähtsust omab ülesostetav valitsus. Kakistograadid on Eesti valitsuses selgelt tagaplaanil, Reformierakonna ja IRL tipp-poliitikud on aga teadlikud ja kompetentsed, kuid loevad põhiseaduse asemel uuskolonistide poolt kättejagatud partituuri. Teema kohta loe kindlasti veelkord üle minu 24.01.2010 ja 09.06.2010 artikkel: „Riiklik vale nr 1“. See on väga oluline.

3. Nüüd on kolonistid/doonor-riikide tootjad jõudnud faasi, kus võib tekkida ühiskonnas juba mässe, ning vastu saadetakse demagoogia teerull: aga te ju seda kõike ise tahtsite, te ju ise tahtsite Euroopa Liitu, te ju ise tahtsite laenata … kuid pole katki midagi, Lätis on veel halvem!

Siiamaani on kõik loogiline ja Eestimaa pinnal edukad „loomkatsedki“ ära tehtud. Kuid internetivalgustatuse ajastul sellest kõigest veel ei piisa, eriti vanades Euroopa riikides.

4. Seetõttu on doonorperifeeria loomisel erilise koha leidnud uudne meede, milleks on devalveerimiskeeld. Juba mitme aasta jooksul olen kirjutanud mitmetes artiklites, et devalveerimisest pole pääsu, sest ühel või teisel moel ühiskonna sissetulekud ja väljaminekud lähevad tasakaalu ikkagi. Kui ei tasakaalustata õigel ajal, siis suuremate valude läbi toimub varjatud devalveerumine niikuinii – muidugi, kui ikka soovitakse edukat riiki ja toimivat majandust. Vastasel juhul eskaleerub tarbimispidu ja riigi võlakoormuse kasv. Nii nagu Kreekas ja teistes probleemsetes riikides, kus ühisvaluuta tõttu lihtviisiliselt ei saa devalveerida. Loogiline, et selline olukord ei saa kesta lõputult ning ühel hetkel ollakse lahtiseotud rahvusliku valuuta juures tagasi, ent doonor-riigina, laenukoormuse kaudu kuulekalt talutusnööri otsa seotud, ressursi ja odava tööjõu maana, kusjuures allkirjastatud liidulepingud põlistavad selle staatuse.

5. Täiesti kuritegelik, ent elegantne oma täiuses, on viies meede nõrgemate riikide väänamiseks doonor-riikideks võlakirjade abil. Tegelikult piisab täiesti neljast esimesestki, seepärast ei üllata, et viies meede ongi vajalik mitte doonor-riikide tootmiseks, vaid millekski muuks.

SAKSAMAA INAUGURATSIOON TUUMIKRIIGIKS – EURUSSIA SÜND

Järgneb …
Vello Leito
25.09.2011

1,109 total views, no views today

Tõnis Bleive: Mõtteid võimukantimistest Eestis

Minu suvise prognoosi põhijäreldus, et Eesti libarahvuslased on lähenemas Keskerakonnale oli ainult mõnevõrra ebatäpne. Eesti Rahvusliku Liikumise kosisid hoopis nn. kolhoosiesimehed Rahvaliidu näol, viimane aga on ammutuntud Keskerakonna liitlane. Artiklis viitasingi mõtteviisi muutusele, mitte niivõrd otsesele liitumisele. Väidetavalt kümmekonnast inimesest koosneva ERL-i kui organisatsiooni liitumiskavatsused ei paku kellelegi huvi, kuid neile kätteantud tegevussuund küll. ERL on ju aastaid olnud IRL-i taustaga veesegaja eesti rahvusluse poliitniššis. Varem oli libarahvuslastel kohustuslik põlgus „kesikute“ ja „kolhoosiesimeeste“ suhtes vasak- ja russofoobia raames.

 

Samal ajal võttis selgema ilme Keskerakonna kärisemine: partei on kaheks lõhki. Täiesti ilmne, et need kaks tiiba kaua koos enam edasi ei lähe. 60% kongressi delegaatide toetus Savisaarele säilus tänu mehe linnapea ja parteijuhi positsioonile. Ülejäänud 40% said lõpliku kindluse, et neil on palju mõttekaaslasi ja pole vaja enam kujuteldavaid Savisaare repressioone karta. Niisiis, Savisaare Pyrrhose võit. Oleks ta diilinud endale linnapeakoha säilimise ja vastutasuks Ratase lubanud partei esimeheks, oleks tal olnud võimalik arvestatavat mõju ja toetust kauem hoida. Tallinna linnavolikogus on Keskerakonnal viis enamhäält; seal istuvad muuhulgas KE raevukad siseopositsionäärid Ain Seppik, Evelyn Sepp, ja Rein Ratas. Väheusutav, et neil pole volikogus veelgi keskerakondlastest liitlasi – seega, kas või ülesostmise abil on võimalik päevapealt Tallinna meer kukutada. Kõik teavad seda. Kukutajad varitsevad sobivat hetke ja Savisaare toetajad teavad, et nad on kaotanud nii linnas kui seejärel parteis. Linnavalitsuse „toiduahelas“ Savisaarest sõltuvad keskparteilased hülgavad ta kui võimuta kaotaja kohe, seejärel liituvad Ratasega parteiaparaadi „toiduahela“ sõltlased.

 

Võimupööret Tallinnas on kerge esile kutsuda, näiteks langeb KaPo haardesse mõni kõrgem linna-ametnik ning Seppikul, Ratasel & Co’l läheb „lõplikult kops üle maksa“ ning ettekääne üleminekuks ongi olemas!

 

Tuleb ära oodata sobiv hetk. Jah, Savisaarel oli kongressikõnes õigus, kui tunnistas, et Reformierakonnal pole Keskerakonda vastandumiseks enam vaja: REF tahab nüüd kõike. Tahab ja kavatseb võtta, kuid peaminister Ansip teeb siin võib-olla saatusliku valearvestuse. Temale pole ainuvõimu määratud, kuigi ta ise end kõikvõimsaks peab. Ta on takistuseks uuenenud Keskerakonna, Res Publica ning tugevnenud SDE lähenemisel: Ratase tiival pole võimalik rahva toetust säilitada, minnes Ansipiga koostööle; kellele Ansip on vastuvõetav, on valinud REF-i või IRL-i ning rohkem Eestimaa pinnal ansipimeelseid ei leidu. Uuenenud Keskerakonna mõte on koondada ka need protestihääled, kes Savisaart vaenasid. Selliseid „kahe tule vahele“ jäänuid on Eestis palju ja tuleb aina juurde. Arvatavasti kogus Tarand europarlamendi valimistel just selliste hääled, selliste, kellele loomulikult Savisaar ei kõlba, kuid ka Ansip, kuna selle mehe pikaleveninud võimulolek rahuldab veel vaid erilisi masohhiste.

 

On selge, et Ansipi sisuline toetus on väikeseks kärbunud ja tugineb ainult võimukummardajatele, samuti kui Hirmsa-Eediku kartjatele. Järelikult on Ansipil veel Savisaart vaja: selle tunnistuseks lugege seda lugu. Veel on selge, et Ansipi toetus valitseb uues majandusvapustuses põrmu – ja, millega arvestavad võimurite poliittehnoloogid, valijate viha kandub koalitsioonile, edasi aga tervele senisele Eesti arengusuunale, milles on oma osa ka Mõõdukatel-sotsdemmidel. Rahva hääled kanduvad seega üle, jah, uuenenud Keskerakonnale, kuid tema kõrval oleks veel palju ruumi… mitte ühele, vaid mitmele uuele-uuenenud parteile. Poliittehnoloogid ei suudaks edukalt mitut kontrollitud alternatiivparteid luua, tekiks oht, et kerkib esile mõni „loomulik“ tipp-poliitikas uus jõud, selliste tegevus rahva toetusel on aga ettearvamatu ja valitseva eliidi suurim hirm!

 

Sellise ohustsenaariumi tõttu peavad poliittehnoloogid Ansipi aegsasti, enne uut järsku majanduslangust kõrvaldama. See on praegu võimalik vaid kantides võimu Ratase-Keskile, IRL-le ja SDE-le; puhastatud Reformi saab vajadusel hiljem kaasata. Minul on seda lihtne kirjutada, kuid neil ellu viia raskem. Tegutseda tuleb ettevaatlikult, kuna võimueliidi sees valitsevad vastuolud, erinevad huvid ning, mis peamine, nurka surutud isikud, need, kes taipavad, et neid pole enam vaja, võivad „iseseisvuda“ ja ettearvamatult käituda – veel säilinud positsioone ja võimalusi kasutadas.

 

Igatahes on ilmne, et suvel algasid tugevad poliittehnoloogilised nihked (KE, IRL, Tarand, ka Rahvaliidu rebranding). Nüüdseks on need tipnenud Laarile koha kätte näitamisega ja lähevad edasi Tallinna võimupöörde näol. Laari lahkumine ei saa olla juhus: sellise patukoormaga isik vabatahtlikult võimu ära anda ei saa, kuna see nullib tema julgeoleku. Samuti takistab Laari halb imidž ja ülbe olek IRL-i, Keski ja sotsdemmide lähenemist. Ja lõppeks: Laar on üks nendest, kes aimab enda mahakandmist ja võib hüsteeriliselt käituma hakata ning see on käimasolevas võimukantimises ohufaktor. Laar on erinevalt Ansipist ja Savisaarest teatud ringkondades rahvusvaheliselt tuntud.

 

Ohutegureid on teisigi: IRL-i on aegade algusest sisse programmeeritud suured vastuolud ja üldse valitakse neid sunnitult, kuna REF-i valida oleks soliidsetele konservatiividele liiga labane, aga nn. vasakpoolsed ei tule kõne alla. IRL võib väga kiiresti laguneda või toetus drastiliselt langeda. Sotsdemmid ja Keski Ratase-tiib kahekesi paraku võimu üle võtta ei suuda. IRL-i alatine mure (ja Laari fenomeni põhjendus) on köitvate isiksuste puudumine. Samba-Jaak kaotas kaitseministrina osaliselt aktsiad. Päästev võimalus on IRL-le juht väljaspoolt tuua, millele Laar ka viitas. Seni on spekuleeritud Indrek Tarandi ning Allar Jõksiga, kuid neid võidakse kasutada hoopis uue partei loomisel, mis nende potentsiaali paremini ära kasutaks. Varus on veel Tiit Vähi, ja Siim Kallas „vana hea Reformi“ taastamiseks. Lisaks säravpuhta renomeega Leo Kunnas!

 

SDE-KE-IRL võimuhaaramisel võib olla ka rahvusvaheline mõõde. Ehk osaliselt sellepärast Laar tagandatigi – tema isik häiriks Eesti lähendamist Venemaale. Seepärast on ka Aljoša-Ansip vastuvõetamatu, sest Venemaa näeb, et võib avaneda paremgi võimalus meie survestamiseks.

 

Tõnis Bleive

t6nis.bleive@email.ee

840 total views, no views today

Läti parteid enne valimisi. VALIMISTULEMUSED

Partei Hääli Protsent Kohti Muutus
Koosmeele Keskus 259 930 28,36% 31 +2
Zatlersi Reformipartei 190 853 20,82% 22 +22
Ühtsus 172 567 18,83% 20 -13
Rahvuslik Liit Kõik Läti Eest! – Isamaale ja Vabadusele/LNNK 127 208 13,88% 14 +6
Roheliste ja Talurahva Liit 111 955 12,22% 13 -9
LPP/LC 22 131 2,41% 0 -8
Inimõiguste Eest Ühtses Lätis 7109 0,78% 0 0
Pēdējā partija 4471 0,49% 0 0
Presidentaalse Vabariigi Eest 2881 0,31% 0 0
Tautas kontrole 2573 0,28% 0 0
Läti Sotsiaaldemokraatlik Töölispartei 2531 0,28% 0 0
Kristlik-Demokraatlik Liit 1994 0,22% 0 0
“Brīvība. Brīvs no bailēm, naida un dusmām” 2011 0,22% 0 0
Kokku 100% 100

Läti erakondade populaarsustabelit juhib enne valimisi Vene-meelne Üksmeele Keskus

16. september 2011 13:34
Toimetas Lauri Laugen
www.DELFI.ee
Enne laupäeval Lätis toimuvaid ennetähtaegseid parlamendivalimisi on avaliku arvamuse küsitluste järgi juhtimas Vene-meelne ja vasakpoolne Üksmeele Keskus enne peaminister Valdis Dombrovskise parempoolset valimisliitu Ühtsus, teatab BNS.
Üksmeele Keskus
Vene-meelne vasakühendus Üksmeele Keskus asutati 2005. aastal kui Rahvaüksmeele Keskuse partei, sellest lahku löönud Uue Keskuse partei ja Lätis suuruselt teise, peamiselt venekeelse elanikkonnaga linna Daugavpilsi Linnapartei liiduna.
Läti Sotsialistlik Partei, mida siiani juhib 1980. aastatel Riia linnapea ametit pidanud Alfrēds Rubiks, kes mõisteti 1995. aastal vangi nõukogude-meelse tegevuse eest värskelt taasiseseisvunud Lätis, ühines Üksmeele Keskusega 2005. aasta detsembris. Sotsiaaldemokraatlik Partei, mille oli asutanud rühm endisi Läti Sotsialistliku Tööpartei liikmeid, sai ühenduse liikmeks 2008. aastal.
2010. aastal otsustasid kolm ühenduse liiget – Rahvaüksmeele Keskus, Uus Keskus ja Sotsiaaldemokraatlik Partei – ühineda, moodustades uue partei Üksmeel. Seega koosneb Üksmeele Keskus praegu kolmes parteist – Üksmeelest, Daugavpilsi Linnaparteist ja Läti Sotsialistlikust Parteist.
Üksmeele Keskusel on senises seimis 29 kohta, ent ta oli sellest hoolimata opositsioonis. Ühendus on oma peaministrikandidaatideks nimetanud seimifraktsiooni juhi Jānis Urbanovičsi ja Riia linnapea Nils Ušakovsi.
Valimisprogrammis keskendub Üksmeele Keskus sotsiaalküsimustele, väljendades samuti otsustavust leevendada töötajate maksukoormat. Samuti on nad maininud võimalust ümber vaadata rahvusvaheliste doonoritega sõlmitud abileping ning kutsunud koalitsiooniparteisid sõlmima niinimetatud ajaloomoratooriumi, mis näeks ette keelt ja ajalugu puudutavate seadusandlike algatuste külmutamist.
Üksmeele keskus on pikka aega juhtinud Läti erakondade populaarsusreitingut.
Ühtsus
Paremtsentristlik Ühtsus asutati 2010. aasta üldvalimiste eel, eesmärgiga konsolideerida Läti paremtsentristlikud jõud.
Ühtsus asutati 2010. aasta 6. märtsil, ning see ühendas peaminister Valdis Dombrovskise Uue Aja, Kodanikeliidu ja Ühiskonna Teisele Poliitikale.
Paremtsentristlik Uus Aeg, mille asutas 2002. aastal ekspeaminister ja endine rahandusminister Einars Repše, sattus sügavasse kriisi 2007. aasta lõpul, kui erakonnast lahkus korraga 22 inimest. Osa neist asutas koos endiste rahvuslaste ühenduse Isamaale ja Vabadusele liikmetega 2008. aasta aprillis Kodanikeliidu.
Sotsiaalliberaalse partei Ühiskond Teisele Poliitikale asutas 2008. aasta septembris kaks endist Rahvaerakonna liiget – eksvälisminister Artis Pabriks ja endine regionaalminister Aigars Štokenbergs.
Ühtsus kiidab Dombrovskist peaministrina, kes tüüris Läti majanduskriisist välja. Dombrovskis toonitab koostöö jätkamise vajadust rahvusvaheliste doonoritega ning nende nõudmiste täitmist. Ta on samuti lubanud hoida riigieelarve puudujääki 2012. aastal allpool kolme protsenti sisemajanduse koguproduktist (SKP).
Veidi aega enne ennetähtaegseid valimisi võttis kolm Ühtsusesse kuuluvat erakonda vastu otsuse erakonna moodustamise kohta, mida hakatakse samuti nimetama Ühtsuseks. Ennetähtaegsetel valimistel osaleb siiski valimisliit, kuna partei registreerimise formaalsuste täitmiseks kulub mitu kuud.
Zatlersi Reformipartei (ZRP)
Tsentristlik Zatlersi Reformipartei (ZRP) asutati 23. juulil, päeval, mil Lätis peeti rahvahääletus parlamendi laialisaatmise üle. Referendumi algatas toona Läti presidendi ametit täitnud Valdis Zatlers, kes on nüüd ZRP liider.
Zatlers on ZRP nõukogu esimees, ent partei peaministrikandidaadiks on noor ärimees Edmunds Sprūdžs.
ZRP kutsub kehtestama astmelist tulumaksu, on teinud ettepaneku tühistada käibemaksu soodusmäärad ning reformida tervishoiuvaldkond. Partei toetab samuti üldrahvalikult valitud presidendi ideed ning riigipea volituste laiendamist. Hariduse vallas on partei teinud ettepaneku loobuda praegusest riigi rahastatavast õppest teatud erialadel, asendades selle õppelaenudega riigikassast, mille tudengid peaksid tagasi maksma pärast lõpetamist ja tööleasumist.
ZRP eesmärgiks on lähendada etnilisi lätlasi ja vene keelt kõnelevat elanikkonda.
Avaliku arvamuse küsitluste kohaselt võib ZRP tulla valimistel Vene-meelse Üksmeele Keskuse järel teiseks.
Roheliste ja Talurahva Liit (ZZS)
Paremtsentristliku Roheliste ja Talurahva Liidu (ZZS) asutasid Läti Talurahva Liit (LZS) ja Läti Roheliste Partei (LZP) 2002. aasta valimiste eel. Järgmisteks parlamendivalimisteks valmistudes ühendas ZZS jõud regionaalparteiga Lätile ja Ventspilsile, mida juhib Ventspilsi linnapea Aivars Lembergs, kellele on esitatud süüdistused sellistes tõsistes kuritegudes nagu rahapesu ja korruptsioon. Sestsaadik on Lembergs olnud ka ZZS-i peaministrikandidaat. Rahvuslase maiguga populist Lembergs on öelnud, et Läti poleks pidanud kriisiga rinda pistes Rahvusvaheliselt Valuutafondilt (IMF) laenu võtma.
Alates asutamisest on ZZS kuulunud kõikidesse Läti valitsustesse. Aastal 2004 sai ZZS-i liikmest Indulis Emsisest peaminister ning ta juhtis kaheksa kuu vältel vähemusvalitsust. ZZS-i liige Gundars Daudze, kes on olnud parlamendi spiiker ja asespiiker, juhib praegu Läti presidendi Andris Bērziņši kantseleid.
ZZS-i peaministrikandidaat Lembergs on püsinud Ventspilsi linnapea ametis alates 1988. aastast. Lisaks oma poliitilisele tegevusele osaleb Lembergs aktiivselt ka erinevates ärivaldkondades ning on üks Läti rikkamaid inimesi. Siiani on Lembergs kõigi talle esitatud süüdistuste alusel õigeks mõistetud. Üks kohtuasi on pooleli. Kõigist süüdistustest hoolimata on Lembergs üks Läti populaarsemaid poliitikuid.
Ehkki Läti ekspresident Valdis Zatlers, kes algatas Läti praeguse seimi laialisaatmise, on nimetanud Lembergsit oligarhiks ning kuulutanud oligarhidele sõja, on Lembergs ka ennetähtaegsetel valimistel ZZS-i peaministrikandidaat.
ZZS-i ametlik liider on keskkonnaminister Raimonds Vējonis. Ühendus toetab keskkonnasõbralikku elustiili, põllumeeste huve ning astmelist tulumaksu.
Rahvuslaste Ühendus
Rahvuslaste ühendus Kõik Lätile – Isamaale ja Vabadusele on konservatiivne poliitiline rühmitus, mis asutati 2010. aasta juulis veteranühenduse Isamaale ja Vabadusele ühinemisel äärmuslikuma ühendusega Kõik Lätile. Pärast mulluseid üldvalimisi jäi Rahvuslaste Ühendus opositsiooni.
Isamaale ja Vabadusele võitis 1997. aasta seimivalimistel 17 mandaati, ent sellest ajast alates on erakonna populaarsus langenud. Erakonnas leidis 2008. aasta hakul aset lõhenemine, mis tõi kaasa mitme juhtpoliitiku lahkumise. Ehkki selle esindatus parlamendis on väike, on Isamaale ja Vabadusele valitsuste vahetumisele vaatamata võimuliidus püsinud, erandiks praegune.
Oma programmis toonitab Rahvuslaste Ühendus muret läti keele staatuse ja kasutuse pärast, lubab kindlustada Läti liikumise „kaugemale Venemaa mõjusfäärist“, suurendada tarbimis-, kapitali- ja ebaefektiivselt kasutatavate ressursside maksustamist, et kergendada töövõtjate ja väikeettevõtete maksukoormat.
Erinevalt eelmistest parlamendivalimistest ei ole Euroopa Parlamendi saadik Roberts Zīle enam rahvuslaste peaministrikandidaat. Nüüd pakutakse sellesse ametisse ühenduse kaasesimeest, endist justiitsministrit Gaidis Bērziņšit.
2011. aasta suvel pidas Rahvuslaste Ühendus kongressi, millel osalenud delegaadid hääletasid partei asutamise poolt. Kuna erakonna registreerimine võtab aega mitu kuud, siis osaleb Rahvuslaste Ühendus valimistel endiselt valimisliiduna.
Šlesersi Reformipartei
Ärimeestele lähedane valimisliit Hea Läti Eest (PLL), mis on praeguses seimis opositsiooni ridades, ennetähtaegsetel valimistel ei kandideeri, kuna üks selle liikmetest, Läti Rahvapartei, likvideeriti veidi aega enne valimisi. Siiski kandideerib ühenduse teine liige – Läti Esimene Partei/Läti Tee (LPP/LC), mis on valimiste ajaks nimetanud end ekspresidendi parteid kopeerides oma liidri Ainars Šlesersi nime järgi. Erakond naaseb senise nime juurde pärast valimisi.
Parteijuht ja peaministrikandidaat Šlesers on samuti üks oligarhe.
LPP/LC kaitseb kristlikke väärtusi, tugevat perekonda ja majanduskasvu. Partei pakub välja oma valitsusmudeli, tehes ettepaneku mitme ministeeriumi ühendamiseks.
PLL, mis on tuntud ka oligarhide liiduna, asutati 2010. aasta 12. juunil Läti Rahvapartei, LPP/LC ning kolme regionaalse partei – Ogre Rajoon, Ühinenud Rezekne ja Läti Rahvas – poolt. PLL-i asus juhtima Läti ekspresident Guntis Ulmanis.
PLL usub, et Läti kokkulepe IMF-iga tuleb üle vaadata, et saavutada paremaid tingimusi ning sõlmida uus kokkulepe. Samuti on valimisliit kutsunud läbi viima radikaalset haldusreformi, kärpides ministeeriumide ja valitsusagentuuride hulka.
Inimõiguste Eest Ühtses Lätis (PCTVL)
Vene-meelne Inimõiguste Eest Ühtses Lätis väidab, et Lätis diskrimineeritakse mitmeid sotsiaalseid rühmi, täpsemalt mittekodanikke ning rahvusvähemusi. PCTVL nõuab mittekodanikele õigust hääletada kohalikel valimistel ning vene keelele ametliku keele staatust haldusüksustes, kus vene keele kõnelejad moodustavad üle 20 protsendi elanikkonnast. Samuti on nad kutsunud tugevdama sidemeid Venemaa ja Valgevenega.
PCTVL asutati algselt kolme partei ühendusena Läti 1998. aasta üldvalimiste eel. Ent liit lagunes 2003. aastal, kui kaks partnerit, Rahvaüksmeele Partei ja Läti Sotsialistlik Partei sellest lahkusid. Nende kahe erakonna liikmed, kes olukorra sellise arenguga ei nõustunud, asutasid uue erakonna Vaba Valik Rahva Euroopas ning ühinesid allesjäänud PCTVL-i liikme, erakonnaga Võrdõiguslikkus, nii et valimisliit säilis.
Aastal 2007 otsustasid erakonnad ühineda.
PCTVL oli 2003. aastal üks liikumise Vene Koolide Kaitse Komitee loojatest. Liikumine vastustas rahvusvähemuste koolireformi ning otsust peatada mittelätikeelsete erakoolide rahastamine riigieelarvest.
PCTVL ei võitnud mullu sügisel esindatust parlamendis, ka arvamusküsitluste kohaselt on parteil vaid väga väike võimalus ennetähtaegsete valimistega seimi pääseda.
Postitas: EIP teabetoimkond

1,039 total views, 2 views today

Miss Universumi peaorganisaatorist

Väljavõte Vello Leito raamatust „Eesti ja Geopoliitika,“ Tallinn 2002, lk 61: „Kord ütles üks iludusvõistlustel Miss Universum edukalt esinenud Eesti Miss ETVs, et kui esikümnesse jõudmisel sõltub ka endast midagi, siis järjestus esikümne sees on täielikult poliitika.“ Allpool on toodud lõppenud missivõistluse lõpptulemused esimese kümne osas. Kas suudate nende tulemuste alusel määrata, kes on maailmamissinduse peaorganisaator?

Konkursi Miss Universum 2011 tulemused:

Miss Universum 2011: Angola – Leila Lopes

Esimene printsess: Ukraina – Olesja Stefanko

Teine printsess: Brasiilia – Priscila Machado

Kolmas printsess: Filipiinid – Shamcey Supsup

Neljas printsess: Hiina – Zilin Luo

Top 10

Austraalia – Scherri-Lee Biggs
Costa Rica – Johanna Solano
Prantsusmaa – Laury Thilleman
Panama – Sheldry Sáez
Portugal – Laura Gonçalves

Teabetoimkond, 13.09.2011

900 total views, no views today

Euroopa Ühendemiraadid tulekul?

Euroopa Ühendemiraadid tulekul?

Eilset mitmete tuntud majandusteadlasete ning endiste Euroopa riikide peaministrite ühisavaldusse, mille järgi euroala võlakriisi lahendamiseks tuleb neil riikidel lõpuks oma suveräänsusest loobuda ja moodustada Euroopa Ühendriigid http://www.nommevalitsus.org/?p=8461 , tuleb suhtuda murettekitava tõsidusega, sest survet Euroopa rahvusriikidele Euroopa Ühendriikide loomiseks on avaldatud Rooma kokkuleppest (1957) saadik. Seekordseks präänikuks siis võlakriisis vaevlejaile võlgade kustutamine… Tõepoolest ahvatlev…

Avalduse tegijad rõhutasid, et „on vajalik kujundada föderatsiooni visioon, mis läheb kaugemale eelarvelisest ja majanduslikust mandaadist, et lisada ühine julgeoleku-, energia-, kliima-, immigratsiooni- ja välispoliitika.”

Sellest, et Euroopa Ühendriikide loomine on islami kolonisatsiooni tõttu juba sisuliselt pöördunud loojate endi vastu, kirjutasin pikemalt oma kunagises artiklis „Teel Euroopa Liidu impeeriumi rahvaste Punase Raamatu poole „ http://www.nommevalitsus.org/?p=1655 , sest on naiivne arvata, et föderaalses Euroopa Liidu impeeriumis ei ole ohustatud ka suurrahvad. Nad on ohustatud ja mitte ainult oma negatiivse iibe tõttu. Pole saladus, et EL on kogu aeg tahtnud suurendada ühise ümberasumisprogrammi raames pagulaste vastuvõttu Aafrikast ja Aasiast. Euroopa Liidu riigid, kes selliseid pagulasi on nõus ümber asustama, saaksid seejärel Euroopa Pagulasfondist lisaabi 4000 eurot iga põgeniku kohta http://www.nommevalitsus.org/?p=6614 , mis on leidnud ka aktiivselt rakendust.

Esimesed märgid sellest, et plaanitav Euroopa Ühendriigid on peatselt seetõttu muutumas Euroopa Ühendemiraatideks, on juba ilmnenud. Nimelt Malmös, kus teadaolevalt on juba 35% moslemeid http://www.nommevalitsus.org/?p=8373, neilt enam riigikeele oskust ei nõuta ning Rootsi politsei on seevastu hakanud õppima araabia keelt, nagu alles eile teada anti… http://www.nommevalitsus.org/?p=8459

Saatuse irooniana eespool mainitud avalduse ühe esitaja Suurbritannia ekspeaministri Tony Blairi naiseõde hakkas mullu moslemiks http://www.nommevalitsus.org/?p=7999

Kokkuvõtteks

taandub probleemiasetus rahva ja võimu vahelisele võõrandumise küsimusele, täpsemalt öeldes küll selle ületamisele. Euroopa rahvusriikides 2010.a. andmetel oli toetus rahvuslastele järgmine:

Kaudselt:

Taanis 66% http://www.nommevalitsus.org/?p=7186

Šveitsis 57,5% http://www.nommevalitsus.org/?p=6982

Slovakkias 56% http://www.nommevalitsus.org/?p=7185

Tšehhis 54% http://www.nommevalitsus.org/?p=7184

Otseselt:

Belgias 33,5% http://www.nommevalitsus.org/?p=7442

Serbias 29% http://www.nommevalitsus.org/?p=3259

Norras 27,7% http://www.nommevalitsus.org/?p=3297

Suurbritannias 22% http://www.nommevalitsus.org/?p=6862

Hollandis 16% http://www.nommevalitsus.org/?p=3260

Prantsusmaal 15,3% http://www.nommevalitsus.org/?p=1420

Ungaris 14% http://www.nommevalitsus.org/?p=7441

Austrias 11% http://www.nommevalitsus.org/?p=3486

Rootsis 5,8% http://www.nommevalitsus.org/?p=6957

Saksamaal 5,5% http://www.nommevalitsus.org/?p=3329

ja http://www.nommevalitsus.org/?p=3453

Soomes 5% http://www.nommevalitsus.org/?p=7000

Rahvusluse tõusutendets:

Hispaanias http://www.nommevalitsus.org/?p=3677

Itaalias http://www.nommevalitsus.org/?p=6970

http://www.nommevalitsus.org/?p=6333

http://www.nommevalitsus.org/?p=7282

Poolas http://www.nommevalitsus.org/?p=7444

Portugalis http://www.nommevalitsus.org/?p=1330

Slovakkias http://www.nommevalitsus.org/?p=7349

Eestis on toetus seni rahvuslusele sisuliselt null. Põhiliselt sellepärast, et mitukümmend pisiorganisatsiooni pole enam kui 20 aasta jooksul suutnud koonduda ühe mütsi alla.

06.september 2011

Ahti Mänd

___________________

Allikas: www.nommevalitsus.org

926 total views, no views today

Teel Euroopa Ühendriikide poole

Nii – nüüd on see siis ka avalikult välja üteldud, kuhu E Liidu vägevad meid juhtida tahavad, “Postimees” kirjutas: “Schröder, kelle juhtimisel võttis Saksamaa kasutusele euro, sõnas, et Euroopa Liidu juhid eksisid, kui arvasid, et ühisraha juhib liitu iseenesest. «Praegune kriis teeb järeleandmatult selgeks, et meil ei saa olla ühine valuutaala ilma ühise rahandus-, majandus- ja sotsiaalpoliitikata,» sõnas ta, vahendab Reuters.
Schröderi sõnul tuleks luua ühine valitsus, mille üle teostaks järelevalvet Euroopa Parlament. «See tähendaks Euroopa Ühendriike,» ütles ta, lisades, et see tähendaks suveräänsusest loobumist.”
Nüüd näeb juba üha rohkem “eksperte” ainust pääseteed Euroopa Ühendriikides. Äriuudised – E24.ee: “Ühisavalduse teinute grupi, mis on end nimetanud Euroopa Tuleviku Nõukoguks, eestvedaja on saksa-juudi päritolu kunstikoguja Heinz Berggrueni miljonärist poeg Nicolas Berggruen. «Euroala peab otsustama, kas liigub edasi ulatuslikuma eelarvelise ja majandusliku liidu suunas või riskib lagunemisega, mis seaks ohtu kogu eurooa integratsiooni» on avalduses kirjas.”
Gerhard Schröder valiti selle sõnumi esmaseks kuulutajaks mitte juhuslikult, ei oma ta ju Euroopas enam mingit poliitilist ametikohta ja nii ei šokeeri see mõningaid lihtsameelseid poliitikuid kui ka EL-u riikide elanikke eriti. Rahvad võtavad seda kui teeneka poliitiku kaalukat arvamusavaldust ja seega on inimestele lihtsalt antud aega sellise mõttega harjuda. Mida teevad nüüd aga meie poliitikud, kes ütlesid, et ei nõustu iialgi liitriigiga kui meelitasid rahvast Euroopa Liitu astuma? Hiljemgi, veel õige hiljuti, on kõlanud nende suust samasuguseid kinnitusi.
Euroopa Komisioni liikmed (EL-u valitsusliikmed) hakkavad järjekindlat tegutsema aga veidi hiljem, tegelikult on selle nimel töötatud juba kaua, esimene suur samm oli Maastrichti lepingu allakirjutamine 7. veebruaril 1992. Nüüd annavad need “targad” väljaütlemised juba aluse tegutseda täiesti avalikult Euroopa Ühendriikide loomisel. Meie, rahvuslased ja iseseisvuslased, teame sellitest arengutest juba ammu ja teavad ka valitsuse reeturpoliitikud, kes juhivad eestlased hävingusse. Võib-olla vaid mõnele Riigikogu liikmele tulevad sellised arengud üllatusena, kuid kõik kartelliparteide nn. tagatoad on ka sellest hästi teadlikud.

Allikas: Matti Ilves, rahvuslane@blogspot.com, 07.09.2011

948 total views, no views today

MTÜ Vaba Isamaaline Kodanik – mis see on?

6. september 2011, 11:36

MTÜ Vaba Isamaaline Kodanik manifesti põhimõtted

Eesti on palju saavutanud, kuid hetkel on areng asendunud paigalseisuga. Maailm muutub ja kui tahame, et Eesti oleks muutuste algataja ja eesmineja, tuleb edasise tegutsemise mudelid leida ühiskonnas avara mõttevahetuse kaudu. Selleks vajame jätkuvalt ühiskonda, mis hoolib oma liikmeist, ja riiki, kus vaim ja võim ei vastandu.

Meile teeb muret, et poliitika sisu üle otsustab üha enam raha, pikaajalist vaadet on hakanud asendama lihtsad lubadused ja väikesed kingitused huvirühmadele.

Meile teeb muret, et Eesti ei arene ühtlaselt, omavalitsused on nõrgad ning puudub huvi haldusreform läbi viia.
Meile teeb muret, et ühiskond killustub väikesteks võimuvertikaalideks, mis hindavad kildkondlikku lojaalsust kõrgemalt kui pühendumust ega talu kriitikat.

Eesti edu alus on usaldusväärsus, avatus ja kaasamine. Kui väärtuste asemel hakkavad otsuseid dikteerima kitsarinnalised huvid, murenevad meie senised saavutused. Võrdsed võimalused ja vaba konkurents moonduvad, kindlustunne väheneb, noored lahkuvad.

Meie ideaal on hoida Eesti puhtana, kasutada ressursse säästlikult ja luua hea elukeskkonnaga riik, mis pakub maailmale kõrge lisandväärtusega tooteid ja teenuseid. Põhiseaduslikku kokkulepet eesti keele ja kultuuri säilitamiseks ja kaitsmiseks tuleb arvestada kõigis, ka igapäevastes otsustes.

Avatuse taastamine peab algama erakondadest. Ekspertide ignoreerimine, omavalitsuste ja ametnike parteistamine, valimisnimekirja kohtade sõltuvus rahalisest panusest ja riiklike vahendite kasutamine erakonnatöös on suletuse märgid.

Eesti vajab uut algatust avatud diskussiooniks ja tulevikusihtide seadmiseks. Vaba Isamaaline Kodanik tahab erakonnad ja teised kinnikasvanud struktuurid tardumusest lahti raputada ning valmistada Eesti ette tõeliselt suurteks väljakutseteks.

Suuri eesmärke saavutatakse ühiskonnas, kus hinnatakse kõrgelt väärikust ja konservatiivseid väärtusi: vabadust, avatust, rahvuslust, vastutustunnet ja usaldust.

Vabad kodanikud on kõrgeima riigivõimu kandjad. MTÜ Vaba Isamaaline Kodanik pakub võimaluse neile, kes soovivad osaleda Eestile uue arenguhoo andmises.

Eesti — see on demokraatia eeskoda vabade isamaaliste kodanike jaoks!“

 

Allikas: infopartisan@blogspot.com

Kahjuks pole MTÜ tekstis midagi, mis poleks riigikoguparteide programmilistes tekstides juba varem kaunikõlalisemalt välja hüütud.

Teabetoimkond

859 total views, no views today

Aga kes vastutab?

Täna korraldavad algatuse „Õpetajale vääriline palk“ toetajad Tallinnas Tõnismäel kell 17.00 meeleavalduse. Kommentaariumis kolistatakse, et organiseerijate juhendajad on hoopis-tükkis rootsalased. Mõelge, mida see tähendab, juhul kui see äkki nii ongi. Kõvasti tuleks mõelda veel mitme asja peale. Algatuseks üks väljavõte kommentaariumist:

Enamus õpetajatest, 04.09.2011 16:34

valis reformi ja on nende tuline pooldaja. Millega siis nüüd rahul ei olda? Et reform on nii inimvaenulik, siin on süü õpetajate kasvatusel. Õige pedagoog näeks enda kõrval ka teisi inimesi, keegi meist ei ole oma palgaga rahul, õige pedagoog näeks ka teiste inimeste tõsiseid probleeme. Ei poolda sellisel moel ainult õpetajate palgatõusu, inimväärset elu vajame me kõik.“

Kommentaator alustab hästi, kuid jääb poolele teele pidama. Mitte ainult, et valisid, vaid pesid õpilaste kaudu ka nende vanemate ajusid Reformifiilseteks. Õpetajad ja nende hüpnoosi ohvritest lapsevanemad on lausa Reformierakonna valijaskonna vundament.

Tänase päeva osas pole öeldu siiski veel peamine. Selleks on kuri küsimus: aga kes kõige eest vastutab? On selge, et koolis valitseb vastutamatus, korralagedus, võimalik, et kaose eelne seisund. Kuidas see tekkis? See tekkis õpetajaskonna enda läbi. Kuni õpetajad pole püsti pannud meeleavaldust/streiki nõudmaks oma ebajumalalt seadusandliku vundamendi loomist, või mida iganes, et õpetajaskond saaks koolides asjad korda, seniks puudub raha juurdeküsimiseks moraalne õigus.

Kui olete täna miitingul, siis nõudke vastust õpetajaskonnalt. Loodame, et nad ei küsi selleks palka juurde, et oma ametimunder puhtaks pesta.

Teabetoimkond

928 total views, no views today