Kivisildnik: Vaimukehvikute raskest elust

Raamatuid ei loeta enam peaaegu üldse, lehti loetakse samuti iga päevaga vähem, ja see on ainult tervitatav.

Toon konkreetse näite: Londoni neegrilinnad põlevad, eepilised eesti jalgratturid Britannias ei julge õue minna, tupsununnudel jäävad puhtad trussikud ostmata. Nad kannatavad, aga samal ajal räägib Päevalehe juhtkiri sellest, et Eesti peaks ennast immigrantidele avama. Miks ma peaksin seda lugema? Mul ei ole midagi viga. Enesestki mõista ei telli ma midagi muud peale kohaliku lehe, esiteks vähem meelehaigust, teiseks ahi tahab kütmist.

Tõesti-tõesti, aegade jooksul on kirjutatud palju häid raamatuid, kuid milliseid raamatuid teab lihtne lugeja? Ikka neid, mida ülistab majanduslanguses põrutadasaanud meedia, ja need raiped on kleepuv müügisavi. Siin on see teie Oksanen. Raske öelda, kes on vaimselt raskemas olukorras, kas see, kes üldse midagi ei loe, või see, kes loeb ainult Oksaneni ersatspornot.

Raamatud on sageli pettus

Muidugi võib Oksanene lugeda, kui varem pole raamatut kätte sattunud või on loetud ainult Murutari ja kahekümneaastase pendli-Olga elulugu. Juhul aga, kui olete kas või põgusalt väärtkirjandusega kokku puutunud, ei tule sellised asjad kõne allagi. Stiilitunne ja ilumeel välistavad 96% edetabelikirjandusest ja 99% meediast.

Ma ei usu seda hiilgavat statistikat, mida eestlaste taevakõrguse lugemisharjumuse kohta ette valetatakse. See, mida te loete, pole kirjandus. Need võivad olla raamatud, aga nad pole midagi väärt. Vaadake, mis sitt müügitabelitest vastu vaatab, naisvampiirikad, kokaila, liiklustestid on OK, aga eneseabisoig, lollide elulood, feg du ja vuu shui – väljakannatamatu õudus.

Praegu on tabeliga midagi korrast ära, sest esikümnesse on sattunud Hargla ja Hvostov, kaks korralikku kirjanikku. Vahel juhtub, eriti suvel, kui müük on null. Statistika järgi loevad pooled inimesed luulet – pooled loevad luulet! See on vale. Tubli, mainekas eesti poeedi luulekogu ei müü sadatki ja tõlkeluule ei müü üldse mitte midagi. Puhttehniliselt ei saa luulet lugeda rohkem kui kolmsada inimest, eeldades, et müüb hästi ja iga raamatut loeb kolm-neli inimest.

Miks inimesed ei loe?

Kust nad need luuleraamatud saavad, ostavad välismaalt? Ei usu. Raamatukogus tagasitoodud raamatute hulgas ma luulet ei näe. Valetavad, tahavad lihtsalt targemad välja näha.

Ajakirjanduses on liiga palju vastikut, iga päev ühed ja samad läbinähtavad valed, nürimeelne müügijutt, poliitiline enesepettus, võikalt loomalik meelelahutus. Oma osa mängib ka see, et alamakstud ja ülekoormatud inimesed lihtsalt ei ole võimelised tootma kvaliteetset teksti. Lehed võivad mu poolest üht veriste kätega vabamüürlast kas või aegade lõpuni kristlaseks nimetada. See on vale ja jääb valeks.

Ühte häirib üks vale, teist teine vale, kolmandat ülevoolav lauslollus ja nii pöörataksegi müügivaledele ja muudele loomastumise ilmingutele selg ning veedetakse aina rohkem aega sotsiaalvõrgustikes. Kes tönkab võõrkeeli, loeb uudiseidki mujalt, Eesti on uudiste jaoks lihtsalt liiga väike ja arvamuste jaoks ei ole Eestit üldse olemaski. Ma loen Eesti lehti, aga ainult võrgust ja ainult siis, kui mõni sõber soovitab.

Kirjandus pole kunagi pettus

Omaalgatuslikult sirvin üksnes ärilisasid, suht stressivaba lugemine, ei mingit eurovisiooni, purjus naisliteraate ega pedeparaade. Mitte midagi huvitavat ärilehtedes ei ole, aga ma saan sealt ikka ja jälle kinnitust tõsiasjale, et ka nii olulisest ja numbritega mõõdetavast asjast nagu majandus ei saa mitte keegi aru, isegi siis, kui puust ja punaselt ette tehakse. Äripäev müüs oma investeerimisportfelli õigel ajal tühjaks, aga oinakari ainult mölises kommentaariumis.

Oletan, et teistelegi on meedia juures tähtis, et meelelahutus poleks loll. Miks ma vaatan Topp Geari? Autod mind ei huvita mitte kopikagi eest, aga kuna saatejuhid on lahedad tüübid, siis vaatan parem särtsakat autokammi kui mingit pooletoobist poliitikute vestlusringi, et neil ka häbi ei ole.

Lehed on pettus, tele on pettus, Vikerraadio ja Maaleht on ehk üksikud helged laigud massimeedias, kirjandus pole kunagi pettus. Paraku kirjandust ja raamatut ei ole võimalik eristada, kui sa pole selle ala asjatundja. See, kes pole lugenud vähemalt viit tuhandet raamatut, on antud küsimuses märgade kõrvatagustega nolk. Isiklikult kuulan kirjanduse asjus ainult neid, kes ise suudavad oivalisi raamatuid kirjutada, muud olgu parem vait. Kära niigi palju.

Paha on kannatavaid inimesi vaadata, ühed kommenteerivad ennast onlainis ribadeks, teised loevad mingit raamatujunni ja tulevad siis halava kirjatööga avalikkuse ette: Oksanen paha, Oksanen halb, Oksanen rumal, nagu oleks ilmas ainult üks kirjanik.

Pole vaja jälkust suhu toppida, sööma minnakse ikka söögikohta, mitte avalikku peldikusse. Kui loed lehti, siis loe nii nagu Mart Juur Kroonikat, üleolekuga, mõõduka põlgusega, inimesemoodi. Raamatuid parem ära loe üldse, need ei ole sinu jaoks. Klassika paneb pea valutama.

Ei pea lugema, sellist kohustust ei ole. Vaatan neid kirjasõna peale kokkujooksnud inimesi ja mõtlen, miks nad ei kisenda kimeda häälega suusaraja ääres, miks nad ei ripu dirigendi frakihõlmas, miks nad ei tegele pornograafiaga, misasja nad ennast piinavad. Vaimukehvikud peavad elama võimetekohast elu, tegema tööd, lahutama meelt alko ja friikartulitega ning tegema kolm korda päevas tarbimiskükke. Ega siis tikke ja kirjasõna anta laste kätte.

(:) kivisildnik

 

Esmaavaldatud Õhtulehes

428 total views, 1 views today

Print Friendly

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>