Kivisildnik: Eestlane kulla hinnaga

Lähiminevikus juhtus Tartus kole lugu, asotsiaalse eidekese metsistunud ja nälginud koerad murdsid lapse maha. Eesti Vabariigi kohus kaalus inimelu ja leidis selle kerge olevat, kannibalismi mahitajale tehti trahv kaks ja pool tuhat krooni.

Üldsus oli nördinud, kuidas saab inimelu nii odav olla. Arvutasin siis välja kõigi kaheksasaja tuhande eestlase hinna, sain kaks miljardit vanas rahas, eurodes teeb see kuskil 130 miljonit.

Täna on humanistidel põhjust vahuvein lahti korkida, minister Ken-Marti Vaher koos tehnikaülikooli ja maanteeametiga arvutas välja liikluses hukkunud humanoidi väärtuse. Avalikkusele hoomamatu rehkenduse järgi läheb üks liikluses surma saanud inimene riigile maksma miljon eurot. Meie hind on tõusnud taevasse, saja kuuekümnest eurost on saanud miljon.

Uhke ja hää on olla

Meie kõigi ühine hinnatõus on kindlasti inimlikkuse suur võit ja vähemasti mäekõrgune moraal-ne kasu. Veel mõni aeg tagasi käisime ringi silmad maas, võistlesime koeratoidu turul tuntud kaubamärkidega ja häbenesime oma konkurentsivõimetut kilohinda. Täna on aga olukord hoopis teine, oleme liikunud sammukese väärikusele lähemale. Eestlase kilohind on täna juba 15 000 eurot, olemine on uhke ja hää.

Milline delikatess, kaaviar on meie kõrval poisike. Võrdluseks – hõbeda kilo maksab kokkuostus 360 eurot, ühekilost kullakangi müüdi aga 37 000 euroga. Kui kuuekümne viie kilone eestlane oleks tehtud kullast, siis maksaks ta kuskil kaks miljonit, seega iga kolmekümne viie kilone eestlane võib julgelt väita, et ta on täpselt kulla hinnas.

Aga kulla hinnaga samas suurusjärgus oleme kindlasti, kusjuures on oluline rõhutada, et meie hind on kasvanud kiiremini kui kullal ja kui kasv samas tempos jätkub, siis varsti maksab ka sajakilone eestlane sama palju kui tsentner kulda ja see on juba väga hea tulemus. Enesestki mõista tahaksime me teada, millel meie kõrge väärtus põhineb, kust see hullumeelne hind tuleb.

Mis kujundab eestlase hinna?

Koeratoidu hind on Eestis kindlasti üks Euroopa kõrgemaid, aga meie hinnatõus on isegi selle nöörimise valguses ülekohtuselt kõrge. Kuid millest tuleb liikluslaiba üüratu hinnatõus? Bensiinile, elektrile, veele ja toidule pannakse otsa mõõdukalt, hind tõuseb paar-kolm korda, pahatihti isegi veel vähem. Korruta aga kahte ja poolt tuhandet kolme, nelja viie või kuuega, miljonit ei tule kusagilt.

Tallinna odava vee peal ei kasva üksikindiviidi hind kuidagi tuhande euroni isegi siis, kui jood 24/7 ja muud ei teegi. On selge, et riik kulutab kodanike peale iga päevaga vähem ja vähem, kõiki ministeeriume on kärbitud 14–18 protsenti ja kultuuriministeeriumi ligi kolmandiku, seega kultuuriinimesed peaks olema 12–16 protsenti odavamad kui teised.

Selge on see, et investeeringutega hinnatõusu ei põhjenda. Meisse investeeritakse langevas tempos, meie halduskulud kasvavad aga kordades, mitte sadades kordades. Ka tootlikkus on meil mõõdukas, väidetavalt kasvab paar protsenti, aga kui me toodaks ka igal aastal 14% rohkem, nii nagu hiinlased seda pikka ega tegid, kuluks paari tuhande krooni miljoni kroonini kasvatamiseks üle kuuekümne aasta, meie hind on aga eurodes.

Eestlaste seest pole leitud naftat ega teemandimaardlaid, eestlased ei ole võtnud kasutusele mingit uut ja üldkasulikku tehnoloogiat, mis võiks meie aktsiad lambist taevasse tõsta, järelikult on tegu mingi alatu spekulatsiooni, kartellikokkuleppe või mõne muu turumanipuleerimise skeemiga. Ausal tee ei ole selline hinnatõus võimalik. See peab olema pettus.

Selle teadasaamiseks on ainult üks viis: tuleb võtta kirves, minna turule ja lüüa üks eestlane maha. Tõenäoliselt saate viis aastat ja olete kahe-poolega väljas, seda muidugi juhul, kui see on teil esimene kord. Kahe ja poole aastaga ei kaota keskmise palgasaaja praktiliselt midagi, otse vastupidi. Säästud eluasemelt, toidult ja sotsiaalmaksudelt toovad teile kena kopika sisse. Vanglas paljude inimeste elatustase tõuseb, see on majanduslik fakt.

Loodusteaduslikult ei tõesta üks katse midagi ja teil tuleks kirvega aastate kaupa vaeva näha, et saada statistiliselt usaldusväärne tulemus. Kui te aga olete mõned aastad tublisti tööd teinud ja igal aastal 14 000 eestlast käibelt kõrvaldanud, siis turud reageerivad ja eestlase elu ei maksa enam kopikatki. Lisaks võite pälvida kopsaka liberaalide auhinna nagu Mart Laar, kelle valitsemisajal jäi igal aastal sündimata umbes 14 000 last.

Kui eestlasel on üldse mingi reaalne turuhind, siis on see odava tööjõu hind ja see hind pannakse paika Hiinas. Aga kuna hiinlased on laialt levinud ja ahvikiirusel taastuv loodusvara, siis pole meil midagi hõisata. Nii minu kui sinu reaalne hind on paremal juhul ehk kuussada jüääni. Reaalselt on eestlase väärtus üks väiksemaid Euroopas, vaata siis kas palga või sotsiaalsete tagatiste poolt, kuskilt ei paista midagi suuremat.

Ma tahaks selle miljoni kõrvale arvutust, mis näitab, kui palju maksab üks liikluses hukkunud sakslane, soomlane või britt. Tõenäoliselt on see number kuskil kuue ja kaheksa miljoni euro vahel. Aga see selleks, ikkagi on meie hind kohalikul skaalal teinud kosmilise hüppe ja sellel peab olema mingi põhjus. Kui turgu solgitakse, peab see olema kellelegi kasulik, ajaviiteks kartellileppeid ei sõlmita.

Kellele on sinu hinnatõus kasulik?

Loomulikult neile, kes sinu seljas sõidavad. Kui parteil, valitsusel ja pangal pole sulle midagi anda, siis hakkab ta segast peksma. Ilusad sõnad ei maksa midagi. Nagu ütles Piibeleht klassiku teoses, kelle nime enamik meist meenutada ei suuda: õhk, õhk, see ei maksa midagi.

Kui valed majandustõusust, heaolust, võidukatest kõrbesõdadest, rikaste klubisse jõudmisest, demokraatiast ja muust sarnasest enam ei tööta, tuleb midagi uut välja mõelda. Põhiline, et uus vale ei tooks kaasa majanduslikke kohustusi, aga kõlaks siiski kuidagi rahalise edenemisena. Selles mõttes on eestlase hinnatõus miljonile tubli ja töökas vale, see kõnetab meid.

Ma ei usu anonüümseid kommentaatoreid, kes kahtlustavad, et nüüd kehtestatakse kohe mingi maks või kindlustus ja hakatakse uue kõrge hinna alusel raha välja peksma. Nii see kindlasti ei ole, meie valitsus ei mõtle uute maksude asjus pikalt, tekib idee ja samal hetkel saab see mõte ka seaduse jõu. Kas käibemaksu tõusu asjus oli mingit arutamist? Valitsus on tõhus, arutelule ei raisata aega. Raha on kohe vaja ja palju.

Kui nad mingit senti maksuasjanduses alandavad nagu maamaks või protsent tulumaksu vähemaks rikaste soosimiseks, siis käib kisa ööd ja päevad ega vaibu pool aastat või kauemgi, aga kui on vaja kirves selga lüüa, tehakse seda meedia pimeduses ja ühe ropsuga.

Inimelu mõõtmine rahas ei ole küüniline. Kõike seda, mis elu moodustab, mõõdame me sendiloendamise põhimõttel: toit, peavari, haridus, meditsiin, küte, kultuur ja muu eluks vajalik on kindla hinnaga. Kuidas me siis saame öelda, et elu ise on hindamatu. Kaks pluss kaks ei ole hindamatu, vaid neli, nii lihtne see ongi.

Vale meie kõrgest hinnast on kasulik valitsusele, kes meilt paari miljardi kaupa raha ära võtab ja selle manajana solidaarsusesse ja manajana stabiilsusesse investeerib, et saksa ja prantsuse pankurid võiksid tunda häirimatut õnnetunnet. Meile raha enam ei jätku, mis kunstiakadeemiat või tasuta kõrgharidust me tahame, me oleme ka hariduseta terve varanduse väärt.

Võimalik, et hind on reaalne

Tuleb kaaluda ka seda võimalust, et see miljon ongi reaalne hind ning laostunud rahaliidu ja ahnete pankurite nuumamiseks peab iga eestlane välja käima miljon eurot. Pole üldsegi võimatu, Saksamaa ja Prantsusmaa majanduste päästmiseks on vaja kosmilisi summasid ning rehkendusse on vaja panna ka inflatsioon. Euro kurss aga kukub nii mis mühiseb.

Me ostame Eesti Pangale Kreeka võlakirju, nagu selgus, on neid veel aasta alguses kokku ahnitsetud 190 miljoni euro eest. Meie pensionifondid on samuti maksuraskustes riikide võlakirjadest punnis, üks abipakett järgneb teisele, aga mingit kasu pole neist veel tõusnud.

Kõik, kes on midagigi kuulnud pankurite inimsusevastastest kuritegudest, ei lootnudki mingit kasu. Ka need, kes on lapsepõlve kuulnud muinasjuttu sellest, kuidas loll Vanapagan Kaval-Antsu põhjatusse kübarasse hõbedat kandis, saavad aru, mis toimub. Ainult Jürgen Ligi ei saa kuidagi asjade käigust aru ja kui saab, siis kõige viimasena ja teha pole enam midagi.

Ainus huvitav asi selle meie miljonihinna juures on see, et kui palju me maksame reaalset maksumaksja raha ja kui palju peame juurde laenama, sest miljon eurot per kärss välja käia ei ole ka kümne aasta jooksul võimalik. Kaldun arvama, et suurem osa sellest, ütleme kaheksakümmend protsenti, tuleb meie lastel pankurilaste arvele kanda.

Aga seni tunneme elust rõõmu ja valime pankurite käsilasi, nemad on head, nemad tõstsid eestlase kilohinna kulla hinnaga võrdseks.

Sven Sildnik

18.06.2011

Esmaavaldatud Õhtulehes

1,084 total views, 2 views today

Print Friendly

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>


Warning: fsockopen() [function.fsockopen]: php_network_getaddresses: getaddrinfo failed: Name or service not known in /data01/virt2191/domeenid/www.iseseisvuspartei.ee/htdocs/wp-content/plugins/sweetcaptcha-revolutionary-free-captcha-service/library/sweetcaptcha.php on line 81

Warning: fsockopen() [function.fsockopen]: unable to connect to www.sweetcaptcha.com:80 (php_network_getaddresses: getaddrinfo failed: Name or service not known) in /data01/virt2191/domeenid/www.iseseisvuspartei.ee/htdocs/wp-content/plugins/sweetcaptcha-revolutionary-free-captcha-service/library/sweetcaptcha.php on line 81