Toivo Väina: Ettevaatust, petturid

Eesti, sa seisad jällegi lubatavalt lootusrikka tuleviku lävel, jällegi lubavad isikud, kes lubasid meid kommunismi viia, seekord rikkamaist rikkamate sekka. Tekst on muutunud aga partei ideoloogiakoolitus toimib edasi. Parteikuuluvus samuti. Vahet on niipalju, et kommunismis kahtlejaid karistati, praeguseid kahtlejaid otseselt ei karistata. Meetmed on teised.

 

Karistajad olid needsamad, kes meid praegu juhivad. Kuhu? Tõenäoliselt te, valijad, naersite välja lubadused kommunismist, aga miks te usute praeguseid tühje idiootlikke lubadusi, mis on aasta aastalt meid ainult suuremasse viletsusse viinud. Tekib tunne, et nõukogude võim oma inimlikus faasis hoidis selliste tegelaste madalad instinktid vaos, sest ilmselgelt oli okupatsiooni viimane ajastu eesti rahvale inimlikum kui praegune ”iseseisvus”. Nüüd ei takista neid aga enam keegi.

 

Ilmselgelt oleme lubanud halvima osa meie hulgast ennast juhtima. Kuidagi nõme on jällegi kuulata inimeste arutlusi: reformikad on ikka paremad, näe lubasid seda ja seda, või: keskerakond lubas seda ja toda, mina ikka valin nende poolt. Samahästi võiks arutleda, kumb tegelane, kas Beria või Jagoda oli teisest parem, inimlikum. Need vähemasti said oma väljateenitud palga. Meil on veel teisiti. „Läks jälle õnneks”, muigavad „valitud ja seatud”omavahel peale järjekordset valimistsirkust. Kas te usaldaksite mõnele JOKK – tegelasele oma isikliku majapidamise, firma või rahakoti? Arvatavasti ei usaldaks te ka enda elamisse tuntud vargaid, või kas annaksite alkohoolikule ikka ja jälle raha korraliku elu alustamiseks, kuigi see on eelmised toetussummad kõrist alla lasknud?Tõenäoliselt mitte.

 

Kindlasti tõstate suurt kisa, kui mõni Kopli kaak teie rahatasku mõnesaja uue rublaga ära virutab, aga kui teilt järjekindlalt päevade viisi tuhandeid varastatakse, maigutate ainult suud, seega, miks te siis olete usaldanud sarnaste ambitsioonidega isikutele meie ühise kodu juhtimise? Oma laste ja lastelaste tuleviku? Oma vanaduspõlve, mis tõotab kujuneda viletsamaks kui te oskate arvata.Võiks vastata, et teid on selleks meelitatud osavaid valesid kasutades. See on lubatav, valetamise eest ei karistata. Jah, loll kes usub. See ongi sulide edu alus. Ajast aega. Kakskümmend aastat valesid ja pettust, lubajate kasuks loomulikult. Imelik kokkusattumus, et nende ja nende omaste varandused ja heaolu on tõusnud, teie aga olete pidanud vaevu ots otsaga kokku tulema, ikka usus, et varsti…..saabub helge tulevik. Paistab juba või?

 

Sama lubasid ka kommunistid. Kas pole see nii olnud? Tõesti imelik kokkusattumus. Nende mure pole olnud „Eesti asja ajamine”, vaid tagatubades kokkulepete saavutamine, kuidas oma äriühingutele, ametikohtadele ja iseendale järjest tulutoovamaid seaduseid riiklikel tasanditel vastu võtta. Sealt tulebki nende „edukus”. Masside lollitamiseks kõlavad ikka ja jälle Stalini aegsed loosungid: „Elada on saanud parem, elada on saanud vabam”, ning: „Ei leidu maailmas teist maad, kus nii vabalt hingata saab rind….”. Nüüd räägitakse riigi kriisist väljajuhtimisest kindlal käel, külmaverelistest rahandusministritest jms. Sm Stalin juhtis ka kindlal käel oma riiki. Kümnete miljonite elude hinnaga muuseas. Ja see ei kõigutanud Lääne demokraatiate usku sm. Stalinisse. Lenin ütles: et saavutada ülemvõiml, tuleb haarata kontroll maa ja tootmisvahendite üle. Öelge, on praegu midagi teisiti?

 

Niisiis, valetatakse siin ja ka välismaal. Valetatakse Rootsi kuningale, Soome peaministrile, USA presidendile, meile nähtavalt on need isikud seda heatahtliku näoga kuulanud, mida aga mõelnud, seda ei tea. Välismaailmas kehtib reegel – valed olgu vaevumärgatavad ja ellu tuleb neid viia siidikinnastes. Siin ei ole vaevutud neid nõudeid järgima. Uued valed ja teod, mille ilmsikstulekut varjata. Ikka need, kel suu kalamarja ja sampust täis. Kuidas nad siis rääkida saavad, küsite? Ei saagi, selleks on meie töövaevaga hästitasustatud kannupoisid – tüdrukud. Selle kõige taustaks aga masside aina kitsenev toimetulek nii tervishoiu, hariduse, sotsiaalvaldkonna ja muudel elementaarselt vajalikel elualadel.

 

Kas te, inimesed, oma lastele ja lastelastele ka mõtlete? Ilmselgelt mitte. Olete kuulnud ütlust: kuritegu ühendab. Need, kes kommunismilaulukesi laulsid, tegid seda seepärast, et olid kindlad: ülistatav kord kehtib igavesti ja vastust inimvaenuliku ideoloogia teenimise eest anda ei tule. Läks aga teisiti, olukord muutus, kuid vaatamata algsetele hirmudele ei tulnudki vastust anda. Massid lasid endaga järjekordselt suurepäraselt manipuleerida, rahvas lihtsalt oli heatahtlik, verejanu ja alatus puudus. Võib–olla oli see iseseisvumisajastu joovastus. Jüriöö aeg, kus vaenlastega koostöö tegijad vastust andma pandi, on möödas. Kahjuks.

 

Niisiis, aeg on näidanud, et sellised indiviidid ümber ei kasva, võimaluste avanedes alustavad nad uuesti, sest kontrollida on alati ülim kui ise luua. Nüüd on jällegi nende ja nende järglaste ning hästimakstud ustavate jooksupoiste aeg. Et kellelegi ei tuleks pähe alustada nende nõukaaegset tegevust, sh. dissidentide vangistamist, uurima hakata, tuli ühiskonda haarata kõrist, seda nii majanduslikult kui vaimselt, kontrollitava meedia abil. Kellel on ikka aega minevikus sonkida, kui nälg pitsitab. Rikas on sõltumatu, öeldi kunagi. Kui mass sõltub tilgutatavatest palukestest, pole sõltumatusest juttugi.”Igaüks saagu ise hakkama”, kõlab praegu loosung ning see toimib laitmatult. Laulva revolutsiooni aegne rahva ühtsus on lõhutud ja selle taastumist takistatakse iga hinna eest.

 

Võib, nagu see mõneski riigis on juhtunud, et tänased kohtunikud seisavad ise kohtulaua ees. Et seda ei juhtuks, tulebki võim ja raha enda käes hoida. Ja kui siin midagi juhtubki, siis on siit väljakanditud rahast pungil pangaarved läänemaailmas ootamas. Võidujooks rahva taskust kokkukrahmatavale on tõusnud hiigeltempos. Justkui riisutaks veel viimast, mida võtta annab. Nii lihtne see ongi. Nad on ellujääjad, valmis iga ülemvõimuga teenistusvalmilt koostööd tegema. Neil on isegi selleks väljakujunenud fraas: „ma teen ju oma tööd”. Küüditajad rääkisid sama.Tuleb tuttav ette? Staliniaegses GULAG-is kehtis elutõde: „sure sina täna ja mina homme”. Räigelt öeldud? Ei ole. Tõenduseks olgu kas või tõsiasi, et pidevalt nuiatakse lastehaiglatele raha lapspatsientidele elutähtsa aparatuuri ostuks, valitsejatel, sh. kõrgepalgalistel meditsiinikorüfeedel selleks raha ei jätku. Jutt on elutähtsast aparatuurist, mitte mingitest skulptuuridest haigla ette, mis võivad olla ja võivad ka mitte olla.

 

Abita on jäetud need, kes peaksid hakkama ülal pidama valitsejate järeltulijaid. Signaal ülevalt alla peaks olema piisavalt selge: kui remont on küsitava väärtusega, siis ei ole asjal mõtet. Surge teie täna ja meie homme….või võimalikult kauges tulevikus. On siin midagi valesti öeldud? Ei. Massidest on kasu ainult siis, kui nad on töövõimelised, pisku eest muidugi. Teine selge tõsiasi: toiduainete hinnad kasvavad, aga Eestimaal on söötis maad ja töötuid inimesi küll. Need kaks eelmainitud olukorda peaks teid mõtlema panema, ei ole mõtet loetleda siin neid tuhandeid fakte, mis tõendavad meie elukorralduse ebanormaalsust. Olete ju kuulnud küll, kuidas inimesed oigavad: „miks need seadused küll on nii rumalalt tehtud”.Asi on selles, et need ei ole tehtud rumalalt, vaid tehtudki tegijate hüvanguks. Nii lihtne see ongi. Kehtib reegel: kui massidelt, siis võimalikult rohkem ja kui massidele, siis võimalikult vähem. Ja kui rahvas keeldub pisku eest töötamast, ähvardatakse meie kodupaik üle ujutada tegelastega, kelle loomuses ei ole ausalt tööd teha, vaid võtta teistelt mis võtta annab. Peaga mõtlevad indiviidid saavad sellest aru. Need aga kes ei saa, ärgu ulgugu, et miks meie elatustase ülelahe naabrite omale alla jääb, et meie lapsed kasvavad vaesuses jne. Vastus on lihtne, seal puudub platnoide vanglakultuur. Nende valitsejad on lihtsalt inimlikumad, valgustatumad.

 

Lihtsalt – kui võrrelda Soomet kakskümmend aastat peale suurt sõda st.1965, siis on ilmselge, et riik, mis oli pikast sõjast räsitud, maksnud oma suurele vastasele hiigelsuuri „sõjakahjusid”, ületas oma elatustaseme poolest praegust, kakskümmend aastat iseseisvust omanud Eestit. Me ei iseseisvunud sõjaga, meile anti algusaastatel tohututes kogustes humanitaar- ja muud abi, samas jäi siia ka NSVL materiaalseid rikkusi, kuhu see kõik on kadunud? Vastust teavad need, kes meid „valitsevad”. Kui te seda ei usu, siis tuletage meelde SEB Panga analüütiku Hardo Pajula lihtsat tõdemust: Eesti majandus eksisteerib valitsuse kiuste, mitte tänu neile. Ja kui meil ei õnnestu viie rikkama hulka sattuda, siis aetakse meid sinna kasvõi koertega. Aga miks me rääkisime Soomest? Sel lihtsal põhjusel, et kui te siin, inimesed, ei taha oma elu elamisväärseks muuta, jääb kaks valikut, kas viletsus siin, või elamisväärne elu Soomes. Miks Soomes? Vähemasti kodu lähedal. Eestlane on ju kodu armastav inimene. Ja genofondki ei lähe kaduma. Teine hea põhjus on see, et tegelased, kes mõne pangaülekande või tulusa ametikoha eest tasuks on meie kodumaa endise hiigelimpeeriumi rikkamast osast Euroopa kloaagiks ja suurkorporatsioonide söödamaaks muutnud, ei pääse seal meie töövaeva kallale. Neid võetakse seal küll auavaldustega vastu, korraldatakse ühissöömaaegu, aga nende lahkudes tuntakse arvatavasti kergendust ja vast loetakse lauahõbegi igaks juhuks üle.

 

Ei tasu unustada sedagi, et need kümned tuhanded eestimaalased, kes Soomes inimväärset palka saavad, toovd selle raha siia, muidu oleks meie kodumaa veelgi vaesem. Töötuidki oleks rohkem, kui kümned tuhanded poleks seal uut kodu leidnud. Ae, aee, tulge tagasi. Vaikus. Need seal on aru saanud, et niikaua kui siib valitseb endine oligarhia ja nende järeltulijad, liinis vanematelt järeltulijatele, ei paista valgust kusagilt. Valitsejatest võib muidugi inimlikult aru saada, nad kardavad oma tuleviku pärast. Lootusetusse olukorda aetud masside heatahtlikkus võib lõppeda, nagu seda varemaltki juhtunud on, kuid võib ka juhtuda, et mooramaa mehed on oma töö teinud ja võivad minna. Neist tugevamad jõud ei vaja neid enam.

 

Langetage oma otsus, tehke seda, tuginedes tervele inimmõistusele, mitte naeruväärsete lubaduste poolt ülesköetud hetkeemotsioonidele, et mitte saada jällegi tunda petetute kibedust. Meeldetuletuseks: viimastel europarlamendisaadikute valimistel võitis ülekaalukalt mees, kes on tuntud ühe oma ekstravagantsuse poolest, kuid see on osutunud ka ainukeseks asjaks mis teda teistest istungikaaslastest eristab. On ta midagi kasulikku Eestimaa heaks teinud? Pole kuulda olnud. Samas jäi inimene, kes Eestimaa pärast muret tunneb, kõrvale meie saatuse otsustamisest. Mõelge ja tehke oma valik. Eelistage neid, kes pole ennast võimalusterohkete aastakümnete jooksul määrinud ja vältige ka tühikargajaid. Tahate siin edasi elada või ei?

856 total views, no views today