Julia Rinso: Eesti haridussüsteem

 

Hiljuti päris meie bioloogiaõpetaja, mis on hüdroksiid ja kuidas inimese organism valku omastab.

Tundus, et ammu õpitud elementaarne asi, aga üllatuslikult ei osanudki keegi sellele küsimusele vastata. Suure vaevaga veeriti seekord õpetaja vihjete ja õpiku abiga vastus valmis. Siis märkis õpetaja Miglai tabavalt, et rongide kiirusi me küll oskame arvutada, aga… Ka mina ei oska paugupealt ära seletada, mis on hüdroksiid. Tean, et keemias seda kunagi  ühes töös küsiti. Samuti ei oska ma ennustada, kas ma midagi füüsika teooriast ja valemitest ka viie aasta pärast mäletan, aga hea hinne on mul neis ainetes ometi olemas.

Kuidas?

Teen kõike nagu teised: kuulan õpetajat, panen ta targad sõnad vihikusse kirja, neist tavaliselt mitte lõpuni aru saades, ja tuubin kontrolltöö ajaks pähe. Nii lihtne see ongi. Hea hinde saamiseks pole vaja muud, kui vajalik materjal nö kõvakettale salvestada (loe – pähe tuupida) ja töölehele õigesse kohta välja printida. Ja pärast seda algab protsess uuesti. Õpitud asjad rändavad ajutisest kaustast Recycle bin`i ja salvestuvad uued, kuni hakkavad liigselt kõvaketta ruumi raiskama.

Ja nii me päevast päeva tühjendame ja täidame oma mälukaustasid. Seepärast  tunnengi    ma  ennast vahel tundides robotina, kelle ainsaks eesmärgiks on info töötlemine.

Selleni on viinud faktipõhine haridudsüsteem. Õpilased ei oska iseseisvalt mõelda, vaid praktiseerivad  mnemotehnikaid. Teisest küljest on  asi ka selles, et meie kool on reaalkallakuga. Need ained on Koidulas au sees. Kallak, olgem ausad, algab juba põhikoolist. Idee järgi peaksid klassid olema komplekteeritud ainult õppeedukuse alusel, kuid peale selle oodatakse A-klassidelt briljantseid tulemusi eriti reaalainetes. Mis on iseenesest pisut  halb lähenemine, sest A-klassi selge eelistamine tekitab teistes alaväärsuskompleksi ja muudub aakad liiga uhkeks ja ülbeks. A-klassides õpitakse matemaatikat palju ja süvendatult, et soovijatel oleks tulevikus kõik eeldused tehnikaülikooli pääsemiseks. Seepärast kulutavadki õpilased üle poole koduse õppimise ajast pigem matemaatikale kui bioloogiale või geograafiale. Kehtib hoiak, et matemaatika on tähtsam kui vaat et teised ained kokku. Ega keegi seda välja ütlema hakka, kuid näitab selgelt välja oma tegudega ja käitumisega tundides: Toobali vaateväljas on kõik kukupaid, aga keemias on täiesti normaalne üle klassi röökida. Samuti peetakse teisejärgulisteks eesti keelt, ajalugu, kirjandust –  kõike muud, mis pole matemaatika ega füüsika.

Ma ei väidagi, et kallak tuleks ära kaotada. Neid õpilasi, kes tahavad matemaatikat ja füüsikat sellises mahus õppida, on täiesti olemas. Eks matemaatikat läheb elus vaja küll iga päev, kuid ega seepärast tohi teisi aineid tähelepanuta jätta – päriselus ei piisa ainult arvutamisoskusest. Ruutjuure teadmine ei aita välismaalastega suhelda ega analüüsida ühiskondlikke probleeme. Teised ained ei tohiks olla teisejärgulised ja põlu all! Ja nende ainete paremaks mõistmiseks soovin ma, et õpetajad seletaks huvitavalt ja arusaadavalt terminoloogiat lahti seletades, miks mul näiteks hüdroksiidi tundmine elus vajalik on ja kuidas ma seda teadmist igapäevaelus rakendada saan. Nii muutuks abstraktne mõiste, hüdroksiid,minu jaoks millekski reaalseks ja käegakatsutavaks. Ja ma mäletaks seda ka pärast kooli lõpetamist. Samas  ei tohiks õppekava olla liiga spetsiifiline ja üle paisutatud.

Nende asjade õpetamise, mis tavaeluks pole nii hädavajalikud, võiks asendada praktilisematega.  Milleks raisata aega millegi tuupimisele, mida niikuinii hiljem ei vajata? Miks ei võiks me näiteks bioloogias esmaabi andmist õppida?

 

Julia Rinso

918 total views, 3 views today

Print Friendly

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>