Kivisildnik: Suurte pettumuste aasta

Oli suurte pettumuste aasta. Peeter Oja pettus Sami Lotilas, Kalojan pettus kohalikes butiikides, laiad lugejate massid pettusid Sofi Oksaneni kirjanikusuuruses, moralistid pettusid Savisaares ja need õnnetud, kes autoga lumevangi jäid ning spekulandilt kahekordse hinnaga suitsu ostsid või bussi oodates surnuks külmusid, pettusid täielikult kliimasoojenemises.

Pettumused pole mingi uus asi. Kierkegaard pettus omal ajal Hegelis ja Saarepiiga Kalevipojas, ikka juhtub. Ometi ei juhtunud sellel aastal peale ebajumalatest ärapöördumise mitte midagi muud tähelepanuväärset. Tundlikud kunstnikuhinged on toimuvat vaimsuse muutust mõjurikkalt väljendanud. NO teater vormistas poliitpuuslike langemise suurejooneliseks farsiks, sama frustratsiooni elas välja ka komöödiasari «Riigimehed».

Samas voolus liiguvad ka masendav telesari «Elu pärast», mis on kaotanud usu inimliiki kui sellisesse, ja eskapistlik müügihitt «ENSV», milles pagetakse karmist reaalsusest okupatsiooniaja absurdsusse, mis paljudele näib euroliidu tõsioludega võrreldes olevat pehme, karvane ja turvaline. Olukord on hull, kui lahutame meelt teismeliste massimõrva ja kommunistliku genotsiidiga.

Kohe läheb hullemaks

Halb on see, kui inimesed pettuvad kaootiliselt üksikjuhtumites, taoline käitumine pole adekvaatne. Lotila pole rahvavaenlane number üks, toon ainult ühe põhjuse – Lotila ei küüdita meid uppuvale euroraha laevale. Butiigid pole üldse mingi probleem, Oksaneni näol on tegemist tüüpilise sadomaso entusiastiga ja Savisaar on minu tagasihoidliku arusaamise kohaselt lihtsalt üks paljudest mõjuagentidest.

Aastalõpu pettumised on alati paremini meeles ning luterlastest turufundamentalistide pettumine Savisaares ja selles, et seaduse hammas ja jõustruktuuride küüned ei hakka kuidagi Edgari peale, on kindlasti selle aasta pettumus number üks.

Oletame, et inimesed pettuvad aasta või kaks kõrvalistes, ent markantsetes üksikjuhtumites, mõne aja möödudes õpivad aga eristama olulist ebaolulisest ja pettuvad süsteemis eneses. Mis juhtub? Juhtub kole asi, masside viha ei piirdu Lotila tükeldamisega, vaid pöördub kogu meelelahutusliku meedia vastu.

See oleks katastroof, ühiskonna väärtussüsteeme kandev alustala variseks kokku. Mis võiks täita seda vaimset tühikut, mis jääb tõsielusarjadest, rahamängudest ja taliolümpia ülekannetest, seda ei tahagi teada. Igal juhul saab selle pettumuselaine mõju olema võrdne vaakumpommi plahvatusega vastavatud ostukeskuses.

Põhimõtteliselt on võimalik välja tulla kriisist, mille põhjustab müüdava massimeedia ja oksanenliku meelelahutuskultuuri kollaps. Vaimuelu tendents on olnud juba nii kaua loomastumine ja kehakultus, et kahel jalal liikuvad laiad massid võib arvata seitsme maailmaime hulka.

Kuna vaimuelu on taandatud kehalistele refleksidele, siis on meedia ja kultuuri kriisi tagajärjed eelkõige majanduslikku laadi, keegi lihtsalt teenib vähem. Vaim on niikuinii määndunud ja keha seisab seede- ja suguorganite najal ikkagi kuidagi püsti. Poliitiline süsteem aga püsima ei jää, kui kõigil mõjuagentidel kõrvu rullima hakatakse.

Võib-olla ma eksin, aga Vene mõjuagendid on meie ühiskonnale umbes sama olulised nagu Rahvaliit, rohelised ja kristlased kokku. Palju kaalukama panuse annavad Euroopa mõjuagendid, Ameerika mõjuagendid ja erakapitali mõjuagendid. Rootsi pangad ei laamendaks, kui neil poleks abiks mõjuagentide armeed.

Põrgu läheb lahti

Me ei sõdiks kõrbesõdades, kui mõjuagendid ei annaks oma parimat. Lissaboni lepingule ei oleks alla kirjutanud ükski täie mõistusega isik, kui ta poleks ennastsalgav mõjuagent. Ja ükski täiskasvanud eestlane, kellel IQ üle kuuekümne punkti, ei seoks ennast hetkel täiesti kindlalt p****ekukkuva eurorahaga.

Miks arvatakse, et erakapital esitab müüdavatele poliitikutele vähem nõudmisi kui vene karu või eurokulak? Kõik mõjuagendid on võrdselt kahjulikud ja tallavad võrdse hasardiga meie rahvuslikke huve jalge alla.

Mis saab edasi? Müüdav poliitika ja müüdav meelelahutus annavad endiselt põhjust pettumusteks. Inimmõistus, nii vähe kui seda treenitud ja söödetud ongi, peab hakkama mingil hetkel pilti kokku panema. Ja ta paneb pildi kokku, sest iga päevaga muutub ühiskonna korralduse olemuse mõistmine lihtsamaks.

Kui lehelugudest pooled on ilmselge vale, satub inimene segadusse, aga kui kõik lood on aastakümneid järjest valed, nii nagu olid eelmise okupatsiooni ajal, siis saavad lollid aru, mis toimub. Oleme elanud juba kuskil kümme aastat ilmselges vales ja iga aastaga muutub kuristik unelmate ja tegelikkuse vahel suuremaks. Lõpp on lähedal.

Sellised saavutused

Süsteem «hea Ansip-halb Savisaar» enam ei tööta. Juba täna on selge, et suvatolgustel, Ansipitel ja Savisaartel pole mingit vahet. Erinevusi ei saagi olla, sest ahnus, lollus ja era- või võõrhuvide eelistamine annab alati ühesuguse negatiivse tulemuse.

Mida meie tohmanid on kahekümne aastaga saavutanud? Iibe-languse, elatustaseme languse, majanduslanguse ja üleüldise moraalse ja intellektuaalse allakäigu. Pole vaja olla riigikontroll, et mõista kultuuriimperialismi keskuses, nn kultuuriministeeriumis toimuvat, muude skeemide mõistmine on veelgi lihtsam.

Kõiges on põhjust pettuda, aga kanalit, kuhu suunata frustratsioon, kättemaksuiha, ja kihu inimväärse elu järele, ei ole olemas. Pole tõsiseltvõetavat opositsiooni. Pole kultuuritraditsioone ega väärikat kirikut. Pole isegi halvastitasustatud orjatööd, millega ennast nüristada.

Ühiskonnas kuhjuvad pinged, aga surveklappi pole sisse ehitatud. Kogu erinevate mõjuagentuuride omavahelise konkurentsi tagajärjel kuhjunud vimm ei saa mingis äraproovitud vormis väljundit leida. Meid ootab ees ainult suur pauk, midagi ettearvamatut ja ääretult ebameeldivat. Annaks Allah, et see kõik lõpeks ainult vinduva väljasuremisega, see oleks õnnelik lõpp.

Sven Sildnik

Esmavaldatud Õhtulehes 27.12.2010

779 total views, 1 views today

Print Friendly

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>