Klausi kõne Hopkinsi ülikoolis

Euroopa, äsjase kriisi süsteemsed tagajärjed ning vajadus uuesti sõnastada kapitalismi pooltargumendid

(Tšehhi president Václav Klausi kõne Johns Hopkinsi Ülikoolis (USA) 22. septembril 2010)

Tahaksin kõigepealt avaldada tänu võimaluse eest siin olla. Vaatamata sellele, et olen külastanud kommunismi langemisest möödunud viimasel kahel aastakümnel kümneid Ameerika ülikoole, pole ma iial olnud Johns Hopkinsis, ühes kuulsamas Ameerika ülikoolis, mis on tuntud oma kõrge kvaliteedi ning ulatusliku teadustöö poolest. Tänan teid kutse eest.

Oma akadeemilise karjääri algusaastatel, 1960-ndatel, kui ma olin nooremteadur Tšehhoslovakkia Teaduste Akadeemia Majandusinstituudis Prahas, sattusin teie ülikooli nime peale seoses maailmakuulsa ungari, s.t. Kesk-Euroopa päritolu majandusteadlase Béla Balassa artiklite ja raamatutega. Tema nime mainitakse kõige sagedamini majandusõpikutes seoses niinimetatud Balassa-Samuelsoni efektiga, mis üritab selgitada suhet ostujõu pariteedi ja eri riikide tööviljakuse vahel. Kuid professor Balassa kirjutas ka ühe esimestest teoreetilistest raamatutest kõige tähtsamal Teise Maailmasõja järgsel Euroopa teemal: „Majandusliku integratsiooni teooria“ (1961). Kuna Euroopa integratsioon on meie jaoks praegu ülimalt oluline, siis alustangi selle teema käsitlemisega.

Oma mitmetel visiitidel siia riiki on mul jäänud mulje, et ameeriklastel pole eriti põhjalikku arusaamist Euroopa integratsioonist. Osalt sellepärast, et neil on ükskõik, osalt sellepärast, et nad näevad seda a priori kui positiivset arengut, mis toob kaasa võimaluse saada endale vähemkomplitseeritud ning arusaadavamalt käituv partner teisel pool Atlandi ookeani, ning osaliselt sellepärast, et neil pole kannatlikkust väikeste riikide suhtes, mis tihti muudavad oma nime ning territooriumide suurust. Henry Kissingeri kuulus ütlus Euroopasse helistamise kohta on endiselt ajakohane.

Ameeriklased tavaliselt alahindavad seda, mis on toimunud Euroopas viimase 50 aasta jooksul. 1950-ndatel oli Euroopa integratsiooni põhimõte liberaliseerida, avada, eemaldada barjääre riikide piiridelt, võimaldada vaba liikumist mitte ainult kaupadele ja teenustele, vaid ka inimestele ja ideedele tervel Euroopa mandril. See oli positiivne mõiste. See peaks jätkuma ning olema edasi arendatud nende inimeste abil, kellel on liberaalne maailmavaade (Euroopa mõistes).

Kõik see aga muutus 1980-ndatel ning otsustav murrang saabus Maastrichti lepinguga 1991. aasta detsembris. Domineerima hakkasid poliitilised huvid, eesmärgiga ühendada Euroopa ning luua uus üliriik. Integratsioon muutus ühendamiseks, liberaliseerimine muutus otsustetegemise tsentraliseerimiseks, reeglite ja seadusandluse ühtlustamiseks, Euroopa institutsioonide tugevdamiseks liikmesriikide institutsioonide arvelt, demokraatia defitsiidi hiiglaslikuks kasvuks, post-demokraatiaks.

Äsjane vaidlus Lissaboni lepingu ümber – mis lõppes siis, kui ma viimase riigijuhina Euroopas selle leppe allkirjastasin – käis selle ümber, kas minna kaasa selle vabadust ja jõukust ohustava protsessiga või peatada see. Mõned meist ei ole rahul sellega, et meid tuuakse tagasi tsentraalselt juhitud ning kontrollitud maailma, millest me veidi üle 20 aasta tagasi lahti saime.

Mainides minevikku, võime kindlalt öelda, et meie riigi puhul on üleminek kommunismist vabasse ühiskonda läbi, mis pole mingil juhul väike saavutus. Meist on saanud normaalne – tähendagu see siis mida tahes – Euroopa riik ning selle tulemusena tuleb meil lahendada tavalisi „euroopalikke“ probleeme, mitte üleminekuriigile iseloomulikke probleeme. See paistab olevat siiski mitmes mõttes kahe otsaga asi.

Oma poliitilist, sotsiaalset ja majanduslikku süsteemi järk-järgult Euroopa Ühenduse reeglite ja institutsioonidega kohandades said meile osaks nii tema positiivsed kui ka vähempositiivsed omadused ja iseärasused. Kuigi meie postkommunistlikku ajastut iseloomustab täielik uskumatus valitsuse suutelisusse sekkuda majandusse ning usk majanduse radikaalsesse dereguleerimisse, liberaliseerimisse, erastamisse ning desubsideerimisse, kiitsime heaks – küll teatava vastumeelsuse ning vastuseisuga – jäiga ja demotiveeriva Euroopa majandusliku ja sotsiaalse süsteemi ning oleme täna silmitsi selle probleemidega.

Me saime EL-i liikmeks 2004. aasta maikuus, sest tahtsime osaleda Euroopa integratsiooniprotsessis. Me ei tahtnud jääda kõrvale, nagu olime terve kommunistliku ajajärgu jooksul sunnitud. Siiski, paljude jaoks Euroopas, eriti nende jaoks, kes veetsid suurema osa oma elust väga autoritaarses, rõhuvas ning mittetoimivas kommunistlikus režiimis, on asetleidev demokraatia ja vaba turumajanduse nõrgenemine Euroopa mandril ebameeldiv areng.

Me oleme tunnistajaks järk-järgulisele nihkele liberaliseerimiselt ning barjääride eemaldamiselt massiivsete, kõrgemalt poolt juurutatud reeglistike ja ühtlustamiste suunas; uue ja igilaieneva, ülihelde abirahasüsteemi suunas; uute ja peenemate protektsionismi vormide suunas; ettevõtetele asetatud jätkuvalt kasvavate seaduslike ning regulatsioonikoormuste suunas jne. Kõik see nõrgestab ning kammitseb vabadust, demokraatiat ning demokraatlikku vastutust, rääkimata majanduslikust efektiivsusest, ettevõtlusest ning konkurentsivõimest.

See kõik toob mind äsjase, väga aeglaselt taanduva finants- ja majanduskriisi juurde. See kriis tuli üllatusena enamikule majandusteadlastest, poliitikutest ning avalikkusele. Peaaegu keegi ei oodanud seda. Inimesed uskusid keskpankade ja valitsuste kõikvõimsusesse hoida kontrolli all makromajandust ning mikromajanduslike reeglistike kehtivusse, ratsionaalsusesse ning produktiivsusesse, eriti rahandus- ning pangandussektoris.

See usk osutus ekslikuks. Majandusteadlased on aegamööda hakanud mõistma kriisi algpõhjuseid ning jõudnud järeldusele, et kriisi põhjustas läbikukkumiste jada. Ühe konkreetse ja lihtsa algpõhjuse otsimine oli ekslik strateegia. Makromajanduse poole pealt saab aina selgemaks, et kriisi algupära oli seotud pretsedenditute maailmamajanduslike tasakaalutuste kuhjumisega, koos ebatavaliselt pika madalate intressimäärade perioodiga ning üleküllusliku raha pakkumisega, ning koos laenudega poliitilistel eesmärkidel manipuleerimisega. Eeskätt Ameerika Ühendriikides. Mikromajandusliku poole peal on selge, et olemasolevad osalised ning väga ebatäiuslikud regulatsioonid ei aidanud. Vastupidi, need moonutasid pankade ja teiste finantsasutuste ratsionaalset käitumist ning motiveerisid neid otsima viise neist vabanemiseks, kasutades mitmesuguseid „rahanduslikke innovatsioone“.

Vaja on hoiatada katsete eest taaskord süüdistada turu probleemides turgu kui sellist. Käesolev kriis polnud mitte turu läbikukkumise lõpptulemus või mõni kapitalismi sünnipärane puudujääk. See oli riigi osapoole läbikukkumine, tulenedes häbitutest ambitsioonidest tuimalt sekkuda sellisesse mitmetahulisse süsteemi nagu majandus ja ühiskond. Valitsuse tegevused ning sekkumised põhjustasid, pikendasid ning dramaatiliselt halvendasid kriisi.

Kriis saab varem või hiljem läbi. Kestvam kahju aga jääb. Turumajanduse vastased on suutnud külvata kaugeleulatuvat umbusku selle süsteemi suhtes, kuid seekord mitte vabaturu kapitalismi suhtes, laissez-faire-süsteemi suhtes, Adam Smithi, Friedrich von Hayeki ja Milton Friedmani kapitalismi suhtes, nagu 70-80 aastat tagasi; vaid käesoleva ajastu ülimalt reguleeritud kapitalismi suhtes. Ning see on häiriv.

Väikese ja väga avatud majandusena ei suutnud Tšehhi Vabariik end isoleerida maailmamajanduse silmnähtavast aeglustumisest ning eelkõige meie peamiste majanduslike partnerriikide majanduslangusest. Meie sisemajanduse kogutoodang langes 2009. aastal neli protsenti.

Meil vedas, et meie pangandus ja finantssüsteem polnud enne kriisi üleküllastunud halbadest laenudest, sellest oli ja on endiselt abi. Meil on ka suur eelis oma raha näol. Tšehhi krooni vahetuskurss kõigub; ta pole fikseeritud. Väikeseid avatud majandusi, mis võtsid kasutusele euro või on mitmesuguste jäikade rahanduslike meetmete abi kindlalt seotud euro külge, on käesolev ülemaailmne majanduskriis mõjutanud rohkem.

Minusugused inimesed mõistsid väga varakult, et Euroopa ühisraha idee on väga ohtlik projekt, mis toob endaga kaasa kas suuri majanduslikke probleeme või viib Euroopa ebademokraatliku tsentraliseerituseni. Igaüks võib praegu näha, et eurotsooni projekt pole suutnud tuua neid positiivseid mõjusid, mida sellelt oodati. Seda esitleti ekslikult ja vastutustundetult kui vaieldamatut majanduslikku kasutegurit kõikidele riikidele, kes on nõus ära andma oma „kauaaegsed ja kallihinnalised“ vääringud. Ulatuslikud uuringud, mis avaldati enne Euroopa ühisraha käivitamist, lubasid, et euro aitab kiirendada majanduskasvu, vähendada inflatsiooni, ning rõhutasid eriti, et eurotsooni liikmesmaad saavad kaitstud kõiksugu väliste majanduslike häirete (niinimetatud eksogeensete vapustuste) eest.

On täiesti ilmne, et seda pole juhtunud. Pärast eurotsooni rajamist on tema liikmesriikide majanduskasv varasemate aastakümnetega võrreldes hoopis aeglustunud, laiendades seeläbi kasvutempo lõhet eurotsooni ning teiste suurte majanduspiirkondade vahel – nagu USA ja Hiina, Kagu-Aasia väiksemate majanduste, kuid ka teiste Kesk- ja Ida-Euroopa riikide vahel, kes ei ole eurotsooniga liitunud.

Oma esimese kümne aasta jooksul pole eurotsoon viinud oma liikmesriikide majanduste ühtlustumiseni. Eurotsoon, kuhu kuulub 16 Euroopa riiki, ei ole „optimaalse vääringu ala“, nagu määratleb majandusteooria. Säärases olukorras on vältimatu, et sellise ala rajamise ja säilitamise kulud ületavad tema olemasoluga kaasneva kasu.

Minu sõnad „rajamine“ ja „säilitamine“ pole juhuslikult valitud. Enamus majanduskommentaatoreid olid rahul esimese astme (ühisraha ala rajamise) kerguse ning pealtnäha odavusega. See aitas kujundada muljet, et selle projektiga on kõik korras.

Siiski on viimasel aastakümnel eurotsooni riikide majanduslik tulemuslikkus eristuma hakanud ning ühisraha „hullusärgi“ negatiivsed mõjud saanud aina rohkem nähtavaks. Kui valitses „hea ilm“ (majanduslikus mõttes), polnud probleeme märgata. Kui aga saabus kriis (või „halb ilm“), ilmnes ühtsusepuudus väga selgelt. Selles mõttes julgen öelda, et – projektina, mis lubas oma liikmetele märkimisväärset majanduslikku kasu – on eurotsoon läbi kukkunud.

Teine teema on eurotsooni kui institutsiooni võimalik kokkukukkumine, euro hävimine. Sellele küsimusele on minu vastus ei, ta ei kuku kokku. Niivõrd palju on poliitilist kapitali investeeritud tema olemasolu tagamiseks ning tema kui „segu“ rolli, mis peab siduma EL-i teel rahvusülesuse poole, et lähitulevikus eurot kindlasti ei hüljata. Ta jätkab eksistentsi, kuid väga kõrge hinnaga – madala majanduskasvu arvelt.

Nõustun Yuval Leviniga, kes hiljuti teatas, et peame uuesti sõnastama kapitalismi pooltargumendid. Tema arusaama kohaselt on see süsteem sattunud kahe laastava suundumuse tõsise rünnaku alla, milleks on:

– „valitsuste ja suurkorporatsioonide suurenev kokkumäng“ ning

– „hoolekandeühiskond, mis laiendab oma ulatust vaestest kaugemale.“

Nõustun temaga selles osas, et „suurenevad kokkumängud suuräride ning valitsuste vahel ning kasvav keskklassi sotsiaalhoolekandeühiskond väljendavad pikaajalist vastumeelsust turumajanduse suhtes.“ Meie tuginesime Tšehhi Vabariigis kommunismist vabasse ühiskonda, parlamentaarsesse demokraatiasse ja turumajandusse üleminekul radikaalsele liberaliseerimisele, dereguleerimisele, privatiseerimisele ning desubsideerimisele; rõhutamisele, et me oleme „turumeelsed“ ning mitte „ärimeelsed“ ning mul on kurb näha, et see võitlus pole ikka veel lõppenud. Seda võitlust tuleb võidelda ikka ja jälle. Ameerikas, Euroopas, Tšehhi Vabariigis.

 

Inglise keelest tõlkinud Sven Uusrand

Allikas: V. Klausi ametlik kodulehekülg

Link: www.klaus.cz/clanky/2672

529 total views, 3 views today

Print Friendly

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>