Ruuben Saal: Sinimägede legend

1990ndate algusest saadik koguneb igal aastal palava heinakuu lõpul ühele Sillamäe linnast mõne kilomeetri kaugusel asuvale künkale seltskond hallipäiseid mehi.

Igal aastal on kokkutulnute seas vanu üha vähem. Kõigil neil on selles kohas midagi meenutada ja mälestada. Mõni kõnnib oma nooremate kaaslastega künkaharjal ja viipab jalutuskepiga rohtu kasvanud ning varisenud kraavide ja lehtrite poole, pajatades möllust, mille tunnistajaks ta oli sel mäeveerul aastakümneid tagasi; mõni seisab vaikselt puude varjus ja mõtleb, langetatud päi, oma sõpradele, kes jäid sealsamas igavesti nooreks.

Need mehed on Sinimägede lahingu veteranid. 1944. aasta suvel peeti seal Eesti ajaloo raskeim ja veriseim lahing, mille käigus eestlased, sakslased ja sõdurid teistelt Euroopa maadelt peatasid kommunistliku Punaarmee pealetungi Tallinna suunas. Naabrite ees hooplemata võib öelda, et niisuguses suurusjärgus kokkupõrkeid ei tulnud ette ei Soome Talve- ega Jätkusõjas.

Muidugi ei leiaks see üritus meedias nii suurt tähelepanu, kui see olekski ainuüksi veteranide kogunemine. Tegelikult võtab sellest osa igas vanuses inimesi, kes tahavad näidata oma austust Sinimägede lahingus võidelnuile.

See ei ole poliitiline üritus. Osa võtab inimesi paljudest erinevatest erakondadest. Neid ühendab ainult üks poliitika, Eesti vabadus.

Muret võib valmistada ainult see, et inimesed, kes peaks oma ameti tõttu Eesti vabadusele ja vabadusvõitlusele erilist tähelepanu pöörama, paistavad seda tegevat liiga pealiskaudselt. Kui jälgida Eesti riikliku juhtkonna osavõttu erinevatest vabadusvõitlust mälestavatelt üritustelt, jääb mulje, et Sinimägede üritust ignoreeritakse nende poolt. Nende ridade kirjutaja ei tea muidugi, kui suure riikliku tähtsusega tegevusega on need daamid ja härrad ürituse toimumise ajal hõivatud, kuid nõutuks teeb, et nii on see kestnud juba üle kümne aasta.

Riigijuhid ei ole ainsad asjaosalised, kes üritusest kõrvale hoiavad. Õnneks või kahjuks ei ole ka Punaarmee veteranid kunagi tahtnud Sinimägede lahingu mälestusüritusest osa võtta. Ajaloolise tõe huvides tuleb aga mainida, et paljud Punaarmeesse mobiliseeritud mehed ei olnud veendumuselt kommunistid ega osalenud sõjakuritegudes. Nad olid tegelikult samasugused Nõukogude süsteemi ohvrid, nagu küüditatud ja mõrvatudki, kuid nemad pidid oma elu jätma õnnetult võitluses vabaduse vastu. Ideoloogilise ajupesu läbinuina uskusid nad enamasti siiralt, et võitlevad headuse ja õigluse eest.

Kahjuks on see usk edasi kandunud ka tänapäeva. Venemaa autoriteetsed uudistekanalid ja kooliõpikud väidavad endiselt, et Punaarmee missiooniks 1944. aastal oli „Eesti vabastamine“. Minnakse isegi niikaugele, et okupatsiooni vastu võidelnud eestlased tembeldatakse „fašistideks“ ja Sinimägede mälestusüritus on seega „fašismi ülistamine“. Loomulikult ei tasu sellistesse lambist võetud süüdistustesse tõsiselt suhtuda, kahju on ainult, kui nende tõttu jääb ajaloost muidu huvitatud inimesi üritusele tulemata.

Eestlastel on samasugune õigus oma ajaloo mälestamisele nagu igal teiselgi rahval. Väited, nagu me peaks selle asemel oma ajaloo eest hoopis silmad peast häbenema, kuna eestlased võitlesid Sinimägedel sõja kaotanud Saksamaa liitlastena, kõlavad naeruväärseina. Esiteks oli selline liitlassuhe eestlastele ainuvõimalik, kuna ükski teine suurriik – ei Suurbritannia, USA ega Prantsusmaa – ei näidanud Teise maailmasõja ajal vähimatki huvi eestlaste Nõukogude-vastase võitluse toetamiseks.

Teiseks näitasid needsamad riigid oma ükskõikse liitlastevalikuga ise teistele eeskuju, võttes oma sõjaliseks partneriks 20. sajandi ilmselt ohvriterohkeima terrorirežiimi.

Eesti sõdureid ei viinud Sinimägede lahingusse viha, vaid armastus. Armastus oma isamaa, kodu ja perekonna vastu. Me ei võidelnud, et tuua hävingut, vaid et kaitsta seda, mis oli kallis. Nõukogude terrorirežiim oli julm ja halastamatu. Oli ilmselge, et päästmaks oma maad vallutamisest ja oma rahvast massimõrvadest ning küüditamistest, haarati relv. Eestlased ei alustanud seda sõda ja oma maa kaitsmise eest ei saa kedagi hukka mõista.

Kõige tähtsam ei olegi, mida Sinimägedel selle kangelasliku ja meeleheitliku võitlusega saavutati. Kõige tähtsam on, mida seal võidelnud mehed tundsid ja läbi elasid, ning milline erakordne vastupidavus ja sangarlikkus pidi neid seal hoidma. Ma olen näinud tõsidust eakate meeste nägudel, kui nende mõtted on neid tagasi viinud sellele lahingule, mille nad noorpõlves pidid läbi elama. Lahingule, kus nad olid väheste ellujääjate hulgas, olles tunnistajateks oma võitluskaaslaste langemisele. See oli Eesti jaoks enneolematute mastaapidega lahing, milles läbielatut ei ole võimalik täielikult kirjeldada.

See muudab erakordseks ka need kolm mäge. Nende nõlvadel sündis 66 aastat tagasi kuumal suvel legend, mis elas kümneid aastaid vaid isade ja vanaisade mälestustes ning mis aja möödudes kõlab üha müütilisema ja imelisemana.

Sinimägede legend on lahutamatu osa pikast loost Eesti vabadusvõitlusest.

806 total views, 2 views today

Print Friendly

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>