Vello Leito: Euroopa Liidu ja Vene Föderatsiooni ühinemisprotsess väljus finišisirgele (täistekst)

Proloog:

Ei vaja enam tõestamist, et:

  1. NSVL ei lagunenud, vaid reorganiseeriti;
  2. reorganiseerimise eesmärgiks oli/on evropa naš obštši dom ehk siis Euroopa ühiskodu loomine;
  3. ühiskodu tähendab täielikku viisavabadust ning Vene Föderatsiooni ja EL föderatsiooni ühinemist föderatsiooniks (või sui generis liiduks?);
  4. Euroopa Liit on föderatsioon, st liitriik ja Eesti selle liiduvabariik;
  5. Lissaboni leping on liitriigi põhiseadus, on 18. juunil 2004 EL juhtide poolt vastuvõetud EL Põhiseadus, mille nimi on äramuudetud. NB! Andres Arrak (AA) oma 01.04.2003 Delfi artiklis „Euroliit variseb kokku,“(millest tuleb minu kirjutises veel korduvalt juttu) kasutas just sellist nimetust. Väljavõte artiklist: „Mullu detsembris jõustunud EL Põhiseaduse artikkel 122 ütleb …“

***

I osa

04.04.2010

Euroopa Liidu loomist põhjendati omal ajal tihedama majandusliku koostöö kasulikkusega ja sõjaohu vähenemisega koostööst sündiva teineteisemõistmise läbi. Sõdu pole tõesti süttinud.

Materiaalse maailma eksisteerimise vorm on konkurents – tugevama ellujäämine nõrgema ärakasutamise läbi. Inimeste maailmas ei pea see tingimata nii olema, kuid seni on see siiski üsna niimoodi olnud – tugevamad on hävitanud nõrgemaid, võtnud nende rikkust omaks, koloniseerinud või uuskoloniseerinud. Kas Euroopa Liit on suutnud luua uue kvaliteedi ja topeltmoraali poolest tuntud Vana Maailm on suutnud viia rikkuse loomise moraali uuele tasandile? Pole usutav, järelikult on siin mõtlemiseks sobiv koht, et mis siiski tegelikult Euroopa pinnal olemas on ja mida ei ole mitte.

On loodud kõrge unitaarsusastmega liitriik, mis on ühendanud peaegu kõik Euroopa riigid. Rahvusriigid on andnud oma suveräänsuse ja iseseisvuse üle mittevalitud ametnikest Euroopa Komisjoni nimelisele kooslusele, allutanud end selle juhtimisele. Majanduslikult tugevamad liiduvabariigid on seadnud nõrgemate majanduse endist sõltuvusse: üles ostnud või kaasomandisse seadnud tootlikud firmad, tunginud pangandusse, mõnes liiduvabariigis tervikuna selle üle võtnud, üles ostnud ressurssi. Teisisõnu, majanduslikud juhtriigid on nõrgemad uuskoloniseerinud, taganud majanduslike vampiirsidemete pideva toimimise. Kuid tõepoolest, kõik see on toimunud ilma sõdadeta, varem on taolised tulemused saavutatud ikka sõdadega. Väga hämmastav, kuidasmoodi siis nii?

Seekord on kõnekas tulemus saavutatud uusima meetodi - hüpnopolitismi – abil, mil eluiga vähem kui massimeedia üleilmastumisel. Hüpnopolitismis sätestatakse eesmärk, massimõjutus küpsetab seejärel meelepärase tulemuse. Eesmärgiks sobib kui hull asi tahes, kasvõi näiteks see, et EL-ga liitudes saab ka Eesti rikkaks, või et ELiit kaitseb Eestit Venemaa vastu jne mida vaid. Vulgus’e mõttemaailm on hästi vormitav.

Põhiteema juurde tagasi tulles, siis Euroopa Liit pole vältinud sõda, sest EL loomisega algas tegelikkuses n.-ö Euroopa Suur Kodusõda. Eesmärgiks, nagu ikka, majanduslik vampiirlus ja inimlik ülemvalitsemine, meetodiks siis hüpnopolitism. Selles sõjas ei teki hukkunud kohe, vaid hiljem, enesetapud, tšombistatud ja asotsiaalid kuuluvad selles sõjas hukkunute hulka. Ent, mis kõige olulisem, hüpnopolitism tagab tulemused näiliselt inimeste vaba tahte alusel, niipalju kui hüpnoosialusele käsu täitmine vabatahtlik on. Fortiter in re, suviter in mode.

Euroopa Liit oli juba algselt kavandatud kogu Euroopa kontinenti hõlmavaks. Sel eesmärgil lagundati ka Jugoslaavia (sõjaliselt, kuid võõraste kätega), muudeti see kontrollitavateks pisiriikideks. Seejärel 1987. aastal sätestati juba formaalselt Euroopa riigi loomise eesmärk, millesse kaasati perestroika abil ka Venemaa.

Euroopa Liidu TRANSFORMEERUMINE ON VIIMASTEL PÄEVADEL SISENENUD UUDE FAASI. Nimelt juba 1997. aastal Amsterdami liidulepingi raamides pandi paika kahekiiruselise Euroopa mõiste. See sõnastati ‘tihedama integratsiooni’ põhimõttena, mis annab enamarenenud riikidele võimaluse rakendada omavahel tihedamat koostööd, kasutades seejuures kõiki EL institutsioone praktilisel ellurakendamisel. Sätestati võimalus luua seadusandliku võimuga tuumikriikide sisering, mis jätaks väliringi seisu faits accomplis, mis tähendab, et viimane kaotab vetoõiguse, kontrolli arengute üle. Ei maksa arvata, et Amsterdami lepingu mõtted on kehtivas EL Põhiseaduses unustatud. Ei ole, sinna on isegi juurde tulnud veel palju muid rikastele ja ilusatele kasulikke retsepte, pluss lisaks veel selle salastatud osa.

Muidugi, kahekiiruseline EL on tegelikkuses kogu aeg olemas olnud, nagu eelpool öeldud, tugevamad on vampiirisidemetega sidunud enda külge nõrgemad, need ära ruineerinud. Nüüd on kätte jõudmas aeg, kus EL juhtriigid ütlevad, et kurb küll, aga solidaarsusest ei tule midagi välja, ühisrahast samuti, osa peab „võrdse kohtlemise perekonnast“ välja jääma, tee karjamaale läheb siit …

Sisuliselt just see sõnum teiste sõnadega sisaldub Andres Arraku mainitud artiklis. See on märgiline artikkel mille kaudu hüpnopolitismi pealausuja Eestis andis mõista, et regionaalne geopoliitiline kood on muudetud. Lausujad peavad nüüd ette võtma mantra, et kõik on kaputt, et EL laguneb, või vähemalt rahaliit. Tegelikult loomulikult pole EL-ga miskit kaput, see on vaid sisenduse üks elementidest, et üle minna ühendimpeeriumi arendamise järgmisse faasi „palvetuste“ saatel, et vajame kvalitatiivset hüpet, vanaviisi ei saa enam, praegune vorm on end ammendanud jne. Mantrate väljamõtlemisel lausujad muidugi saavad ületama minu ettekujutusvõimet.

Paljud tervitasid AA väljaütlemisi kui viimase vaimset tervenemist. Kahjuks nad eksisid põhimõtteliselt, sest AA andis vaid edasi uue hüpnokoodi (lausujad ei mõtle neid välja ise), samas edastas ta ka uue SUUNISE. Väljavõte AA tekstist: „Kas Euroopa sõna jääb rahvusvaheliselt maksma, sõltub viimase võimest konsolideeruda …“ Seega suunis koos dramatiseeringuga, kui ei, siis…

Siinkohal tuleb teema arendusse sisse tuua Venemaa liin.

 

II osa

27.04.2010

Siinkohal tuleb teema arendusse sisse tuua Vene liin, mille käsitlus meie meedias ja kommentaariumites on primitiivne. Ikka, et Venemaa ja Putin teevad seda ja toda ning on süüdi selles ja tolles. Tegelikult pole Venemaa ja Putini tegemistes midagi algupärast. Mitte Venemaa ei tee ja Putin ei toimeta, vaid Venemaa ja Putin täidavad nii- ja naasuguseid korraldusi, täpselt samuti nagu seda teevad Euroopa Komisjon ja EL liiduvabariikide valitsused. Venemaa ega venelased ei loonud punast kommunismi, ega loo nemad ka Eurussia impeeriumi, vaid nende kätega tehakse seda. Sellised on asjad õiges valguses kui algtõdedest lähtuda. Ja ongi viimane aeg  neist lähtuda, sest tõele näkku vaatamata eesti rahva riiklusvõime mitte mingil juhul alles ei jää.

Seepärast olgu meelde tuletatud, et kogu askeldamine toimub projekti alusel, mis käivitati 1776. aasta volbriööl ja kandis nime Novus Ordo Seclorum (tõlkes: uus kord maailmas). Käivitajaks oli kõikide aegade suurim konspiraator Adam Weishaupt (vt näiteks: „Eesti & geopoliitika,“ Vello Leito, Tallinn 2002, ptk 1.2.). Tänapäeval tuntakse projekti rohkem ingliskeelse nime all New World Order, lühendatult NWO, eestikeelselt siis Uus Maailmakord. Ja käsud-keelud Venemaale, Putinile, Euroopa Komisjoni jne, tulevad jõududelt, mis nende ülesed on, nendelt kes maailmas uut korda püüavad luua. Kes need täpselt on, see pole artikli teemaks, tähtis on teada, et korraldused tulevad samast suunast kust tulevad „suunised“, kohalikud geokoodid, hüpnopolitistlikud lausumised andres arrakutest lausujatele. Mõistagi tulevad need mitu hierarhilist astet kõrgemalt.

 

Sidestuseks siinkohal NWO ja Venemaa/Euroopa Liit hierarhiliste tasandite vahele olgu väljavõte minu 08.01.2010 artiklist: „Venemaa taasokupeerib Eesti nelja aasta pärast“:

„05.03.1957. a. kirjutati alla Rooma kokkulepe, mis sätestas Euroopa Ühenduse lõppeesmärgiks poliitilise integratsiooni.01.07.1987. a. allkirjastati Ühtse Euroopa akt, mis nägi ette ühtse Euroopa riigi loomise. Samal aastal käivitati Venemaal perestroika, et valmistada Venemaa ette ühtse Euraasia riigi moodustamiseks, käivitati nn Euroopa ühiskodu projekt, teisisõnu Eurussia impeeriumi loomine.“

Seega veelkord: NSVL ei lagunenud vaid reorganiseeriti, see on asja tuum, see on globaalne sisu.

Eurussia kui NWO ühe alamprojekti elluviimine on seni laabunud üsna uniselt, ent on näha elavnemist siingi. Toimunud on kvalitatiivne hüpe hüpnopolitismi rakendustes. Kui seni oli „terrorismi“ n.-ö kasvulavaks Tšetšeenia ja Dagestan, mis selgelt siseriikliku „terrorismi“ ilmingud on, siis nüüd on üle mindud uutele tegijatele. Tekitatud on „pesuehtsad“ islami enesetaputerroristid mustades näokatetes, lõhkeainevööga ja puha. Terrorihirmu tekitamisel on jõutud juba lausa veidrusteni. Näiteks tuli 23.04.2010 Moskvast  uudis, et on vahistatud Beljajevo metroojaama lähedal kaks üliõpilast kellel oli mitu omavalmistatud pommi. Kinnipeetud olevat tahtnud isetehtud pomme katsetada … linnas pargis!

Moskva metroos toimunud plahvatuste ametlik selgitus sai Vene ajakirjanduse veergudel  kohe algusest peale raske läbikukkumise osaliseks (vt nt artiklit „Terror Moskvas: ametlik versioon käriseb,“ (http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=373844). Ent ei sest olnud midagi, vene võimud vastasid ikkagi „adekvaatselt“: Vene riigiduuma julgeolekukomitee lubas koheselt rakendada kõiki meetmeid massiteabevahendites eriolukordade ning terrorirünnakute kajastamise osas korra majja löömiseks, Vene Föderatsiooni konstitutsioonikohus tunnistas seaduslikuks terrorismis kahtlustatavate üle kohtu mõistmise ilma vandekohtu osaluseta, jne. Enamlaste troikadest on  siiski asi veel kaugel kuid näib, et sisuliselt võib tänaval arreteerida keda tahes esitades kahtlustuse terrorismis. Teisest küljest vastukaaluks suurendatakse „oopiumiannust“ rahvale. Näiteks käskis peaminister Vladimir Putin riiklikus televisioonis näidata nädalas vähemalt kahte jalgpallimatši kui seni näidati ainult ühte.

Projekt Novus Ordo Seclorum on sattunud põhimõttelistesse raskustesse. Lääs, kogu Lääs kokkuvõetuna on jäämas alla Idale: Hiina, India, islam. Rahvaarvult niikuinii, ent ka majanduse ja sõjalise võimsuse kasvukiirus on oluliselt Lääne kahjuks.

Teiseks kasvab projekti jaoks kiirenevalt ka siseoht, sest suurtöösturid, riikide tegelikud peremehed, soovivad kogu loos näha endid  dirigendirollis. Arusaam, et NWO on suure raha (pankade) ja projektiüleste isikute liit on õige ainult osaliselt. Pangad pankadeks aga ilma raha generaatoriteta – suurtöösturiteta – pole pangad ju mitte kui midagi muud peale tühjade pangaseifide.

Seepärast on uue maailmakorra loojatel kiire. Võib-olla on võimalik isegi see, et aastaarv 2012 on tähenduslik sedakaudu, et NWO-ülesed jõud on seadnud piiriks just selle aasta, et viia Lääs üle n.-ö putukate ajastusse, st elukorraldusse, kus kõigil on õigus teha vaid tööd, juhivad ainult nemad. Siis stiilipuhtasse kommunismi.

Tänane Lääne kolmikliit: Venemaa, Euroopa Liit ja Ameerika Ühendriigid – NWO kontrolli all olev blokk – kiirustab. Ja ajahetk on ka igati sobiv, sest Euroopa Liidu majandus on saadud kaosesse ning on küps kahekiiruselise Euroopa kehtestamiseks. South-Stream ehitus on alanud, st et Vene-Saksa telje väljaehitamine – vältimatu konstruktsioonielement Eurussia loomisel – on käivitunud ja valmib. Ent, mis sugugi mitte kõige vähem oluline on see, et Poola pidur on maha võetud.

Poola roll Eurussia tekkeloos tuleb lahti rääkida veidi üksikasjalikumalt.

 

 

III osa

02.05.2010

Eurussia tekkimise loos tuleb Poolast rääkida veidi üksikasjalikumalt. Selles kontekstis on Poolal üks väga sarnane joon endise Jugoslaaviaga. Viimane mängis tähtsat rolli Suur-Serbiana, Poola aga oli kiiresti kasvamas Suur-Poola rolli, mistõttu ei üks ega teine sobinud Eurussia kavadega – liiga suured, isepäised, rahvuskesksed. Uuskommunismi sellised ei sobi.

On imetlusväärne, millise kirurgilise täpsusega tehti gigantomaanilisest Suur-Serbiast viletsuses vaevlevad pisiriigid. Pole ju kuigi kaugel minevikus isegi see aeg kui geopoliitikud oma analüüsides Suur-Serbia puhul kaalusid Pan-Türkismi geopoliitilise ruumi võimalusi, mis laiunuks Sarajevost kuni Jakuutiani, mille transnatsionaalseks tunnuseks oleks olnud ilmalikustunud islam amerikanismi ja mondealismi rööbastel. Arvestades, et aserid ja mitmed endise NLiidu Kesk-Aasia rahvad kuuluvad türgi hõimu, siis selline asjade käik ei olnud lähiminevikus teoreetiliselt võimatu. Tänasel päeval aga on.

Pan-Türkismi esilemarssi pole näha, Suur-Serbia geopoliitiline rolli kustumine on aga fakt. Eriti tähepanuväärne on seejuures see, kuidas Suur-Serbia lagundati väliselt kenasti nagu toimuks kõik tema enese tahte alusel. Läks edukalt läbi see mondealistide lemmikavang, et riigid hävitavad ise oma suuruse. Jugoslaavia sisesõjas Euroopa Liit osales vaid minimaalselt, kasutati võõraid käsi isegi USA-st, et omad käed puhtaks jääksid (nagu Eesti puhul on Venemaa teinud).

Suur-Poola ideoloog ja praktik, endine president Lech Kaczynski oli saavutanud viimastel aastel ootamatut edu ja suutnud end EL föderatiivsuse kasvu pidurdamisel jõuliselt maksma panna. Üsna paljudes asjades. Kõik oleks läinud ilmselt ohutult tema jaoks kui ta poleks puudutanud kahte eriti tundlikku punkti Eurussia loomisel.

Esiteks. Lech Kaczynski oli Moskva-Berliin telje otsustav vaenlane selle füüsilisele valmimisele gaasitoru kujul. Mitte torutelje vastaline retoorika ega vetod polnud kõige mõjusamad, vaid Poola pakkumine Euroopale, et on valmis tõstma põlevkivikilda gaasi tootmist kordades, et ise varustada Euroopat gaasiga. No kuulge, see on ju lausa häbematus, arvati seepeale ER loojate poolt.

Mitte lihtsalt, et no kuulge, vaid aitab jamast, ütlesid nad siis, kui Poola jätkuvalt pani vetosid Vene Fõderatsiooni ja föderatiivse Euroopa Liidu vaheliste regulaarsete tippkohtumiste eluloos. Ennist märkisin, et föderatsioonide liitumine on edenenud uniselt. Sellepärast see nii ongi olnud, et leidus riik ja mees, kes kaikaid loopis. Seepärast ongi läheneva tippkohtumise päevaplaanis teadaaolevatel andmetel üksnes täieliku viisavabaduse kehtestamine, või selle tähtaja väljakuulutamine. Ehk ka ühinemise osas selle ideoloogiline tähtsustamine kuid praeguste märkide kohaselt veel mitte väljakuulutamine.

Tänaseks on siis Poola küsimus kommunismiehitajatel päevakorrast maas. Ei maksa selle saavutamise meetodite osas vaadata üksnes Venemaa ja Putini poole, tegu oli selgelt Vene-EL ülese ettevõtmisega. Kui kellelegi tundub kasutatud meetodi julmus uskumatuna, siis sirvige ajalugu, milliseid julmusi saadeti korda selleks, et Jugoslaavia tee pealt eest ära tõsta.

Oletame, et Suur-Serbia ja Suur-Poola on nüüd teelt ära tõstetud. Milline on kõige loogilisem edasine asjade käik? Kõigepealt mõistagi õhustiku ja meelsuse üleskütmine, mis suure hoo juba ongi sisse saanud.

Eelkõige majanduses. Siin valitseb negatiivse meelsuse ülekütmine: euro pole täitnud neid eesmärke, milleks see loodi! Euroopa on oma majanduse arengutes muust arenenud maailmast maha jäänud, logisevate eelarvetega Liiduvabariikide arv aina kasvab.

Kui peaminister Andrus Ansip naasis 2005. aasta detsembris EL eelarveläbirääkimistelt, siis tema kõlavaimaks sõnumiks oli see, et Euroopa Liidu põhiväärtus on solidaarsus. Täna on see põhiväärtus ära kustunud, solidaarsus ära kadunud ja Saksamaa nõuab „logisejate“ väljaviskamist eurotsoonist. Ilmselt pöördub siin tuul peatselt lausa selles suunas, et olge teie pealegi eurotsoonis, meie, Saksamaa, läheme hoopiski tagasi oma valuutale! Sisulisetl ju sama, mismoodi kaks kiirust ja „tihedam integratsioon“ tekitada. Ida-Euroopa sisuline isolatsioon aga kasvab, vampiirlusdoonorlus süveneb, mis eesmärgiks ju seatud oligi.

Eelpoolöeldule vastandub aga ‘suure äratundmise’ ootusärevus. Esimest korda ajaloos marsivad Punasel väljakul koos vene sõduritega USA, Briti, Prantsuse, sõdurid-sõjaväeorkestrid. Siis võitjad. Kõik riigid on esindatud riigijuhtide tasandil (Leedu väljaarvatud). Kas sellises olukorras võiks olla välistatud suur äratundmisrõõm, et me olime ju liitlased, me olime ju sõbrad! Koos oleme tugevad, mida tihedamalt oleksime integreerunud, seda tugevamad oleksime! Hiina, islam, … , no mõtleks! Mina mõtlen, et varem või hiljem, taoline „ootamatu“ äratundmine tuleb. Pigem varem, võib-olla juba üsna varsti.

Sellises sahhariini-saia küpsetamistes äratavad tähelepanu ka kohalikud sündmused. Näiteks see, et 1. mai talgutele saabus USA sõjalaev, mille kapteni abikaasa on „juhuslikult“ eestlane! Kui armas! Eriti salakavalalt huvitavaks teeb olukorra aga hoopiski see, et NO99 Ühtse Eesti etendus(ed?) on kavadatud algamaks 7. mail ja Saku suurhall on broneeritud lausa viieks päevaks! Suurhalli rent on räige, piletitulud seda ei kata, riigi eelarvest seda raha ei anta, linnaeelarvest samuti mitte, sest ei Reformierakond ega Keskerakond  ole huvitatud etendustega kaasnevast poliitilisest riskist. Seega saladuslikku raha läheb sahinal. Kas kõige selle taga võib näha USA-poolset oranži revolutsiooni Eestis? Võib küll. Ühe kõige tõenäolisema variandina tulebki näha. Eemalt vaadates näib, et justnagu hüpnapolitismi orgia oleks tulekul. Ukrainas “oranž ” viis riigi kaosesse, raske on uskuda aga sama eestlase temperamendi puhul.

Kuna kujutlusvõime raamidesse ei mahu see, nagu võiks teater oma poliitilist pamfletti mängida mitu õhtut järjest, siis tulebki paratamatult näha  ülejäänud päevade täidet uue poliitilise jõu loomises, suure äratundmisrõõmu vahtulöömises ja täiesti võimalik, et selle sisse peidetakse ära ka kahe föderatsiooni vahelise viisavabaduse mõte kui „loomulik“ asjade käik.

Seniste liinide lahtikirjutamine oli otstarbekas ja vajalik siiski vaid selleks, et oleks võimalik loogiliselt ja haakuvalt lahti kirjutada ka Eesti oma arenguliin …

 

IV osa

27.05.2010

Eelpool käsitletud liinide lahtikirjutamine oli otstarbekas ja vajalik siiski eelkõige selleks, et saaks loogiliselt ja haakuvalt lahti kirjutada ka Eesti „arengu“liini nimetatud finišisirge tormakuses, lootuses, et ehk on Eestil veel mingeid teid ellujäämiseks. Olgu algatuseks kirjeldatud kolm kildu mosaiigist.

  1. aastal sai loodud Eesti Komitee juurde Eesti Kongressi Majanduskogu, mis töötas välja kogumiku „Eesti tee“ ja 1992.a. 26. septembril edastas ühe eksemplari kõikidele vastvalitud Riigikogu liikmetele. Selle sisu oli kantud ühemõtteliselt rahvusliku majanduse prioriteedist, rahvusriiklikust protektsionismist, Eesti ülisuure geopoliitilise potentsiaali, väga suurte loodus- ja maavarade ning transiidipotentsiaali rakendamise ideedest. Kogumikus toodu on laias laastus kasutuskõlblik veel tänaselgi päeval.

Majanduskogu koosseisu kuulus ka Ülo Pärnits. Pole teada, mis talle täpselt ei meeldinud Majanduskogu ideoloogias kuid ühel istungil ta tõusis püsti, lahkus sõnalausumata ruumist ning peale seda teda enam istungitel ei nähtud. Oletada võib, et ta uskus rohkem Ardo Hanssoni poolt pakutud visioon, et kõik uksed maailma on nüüd lahti ja kõik võimalused vägevaks majandustegevuseks on avatud, protektsionism vaid takistaks kotkalendu.

Läks aga teisiti – läks nii, nagu Majanduskogu prognoosis, et kõik Eesti võimalused lõigatakse ära. Majandusokupatsioon tegi libaliberalismi kätega Eestist põletatud maa ja Pärnitsast läbikukkunud ärimehe, kes on hakanud müüma oma osalust äriprojektides. Kuid kainenemine on Pärnitsalt vallandanud siiski ühe täitsa väärt ütlemise: „Ega korralikku dünaamilist majandust ilma pankade normaalse suhtumiseta ikka arenda.“

Ilmselt voolab veel palju vett merre enne, kui ta mõistab või julgeb tunnistada, et tegemist on täpse majandustrateegiaga ja suhtumisega pole siin vähematki pistmist. Välispangad on teinud Pärnitsatest lihtsalt odavad orjad, kelle poolt loodu tuleb neilt käest ära võtta. Teisti ei saanudki see minna, sest just selline ongi protektsionismivaba liberalism, selle tagajärjed ja meetodid, mis Eesti puhul veel riigi ärahävitamiskire külge palavalt kinniseotud on.

Oliver Kruuda müüs maha oma kommivabriku, Märt Vooglaid aga kuulutas avalikkusele, et äritegemisega on nüüd jokk. Ometi ei takistanud see teda enne jokki majandustimukast Reformierakonnale kinkimast miljonit krooni. Eemalt vaadates jääb muidugi arusaamatuks, et miks? Ühelt anonüümilt jagus Pärnitsa loole selline värvikas kommentaar: „Praegu pangad mingit pappi Eestis vähemalt välja ei käi olgu projekt kuitahes hea. Tõsi jah, räägitakse ümmargust mulli – a´la kui on hea projekt … mina ei ole kuulnud, et keegi oleks kuulnud, et keegi oleks sel aastal saanud pangast laenu.“ Ja ei saagi enne, kui rahvuslik majandus on hävitatud pöördumatult.

Nüüd eelpooltoodud jutt vähem emotsionaalselt. Delfi, E24, 22.04.2010: „Peamine takistus ettevõtte loomisele on vajaliku raha puudumine, selgus uuringufirma Klaster läbiviidud küsitlusest /…/. Selle toob takistusena välja koguni 74% vastajatest, kes pole mingil põhjusel ettevõtte loomise kavatsust ellu viinud. Kõrged maksud on takistuseks 26 protsendil vastanutest. /…/ Uuring viidi läbi ajavahemikul 8.-11. märts 2010. Kokku vastas küsitlusele 529 inimest vanuses 16-64.“

Moraal koorub ka uuringust: laenu ei anta, olgu eesmärk milline tahes. Värskeks näiteks siia sobib Top Toursi pankrot. Seoses Madeira üleujutuste ja tuhapilvedega sai ettevõte kahjumit 5-6 miljonit. Selleks, et tegevust jätkata vajas Top Tours käibevahenditeks naeruväärsed 780 000 krooni. Seda nad kuskilt ei saanud, loomulikult ka mitte pankadest.

Igas riigis, mis oma majanduse eest hoolt kannab, oleks riik andnud katastroofikulude kandmiseks ettevõttele vähemalt laenugarantii või siis laenu riiklikust kommertspangast. Eestis nii ei juhtu. Miks, selleni jõuame veel hiljem, praeguseks aga olen jõudnud väiteni, et hetkel ei ole ettevõtluse hävitamise peamine mehhanism siiski mitte laenude moratoorium välispankade poolt, vaid Eesti riigi suhtumine maksuvõlglastesse. Et väidet põhjendada, võtan lahtikirjutamiseks ette järgmise killu: Eesti riik versus maksuvõlglased.

Postimees, E24, 13.05.2010: „Eesti Maksu- ja Tolliameti (MTA) andmetel on aastaga tublisti vähenenud maksuvõlglaste hulk: kui mai alguses oli maksuvõlglasi 109 000, oli aasta eest samal ajal ligi 40 000 võlglast enam.
MTA peadirektori Enriko Aava sõnul on üsna oluline võlglaste hulga vähenemine tingitud nii eestimaalaste tublist maksekäitumisest kui ka MTA pidevast teavitustööst.

Samas hindas Aav, et võlglaste hulga vähenemise juures on mänginud rolli ka raskem majandusolukord, mille tulemusena on turult ära tõugatud need, kes ka varem makse korrektselt ei tasunud.

MTA peadirektori sõnul annab põhjust maksumaksjaid tänada seegi, et Eesti elanike maksekäitumine üha paraneb. Nelja kuuga laekus riigile maksutulusid 19,3 miljardit krooni, mida on 31,2 protsenti planeeritust. Möödunud aastal samal perioodil laekus planeeritud maksutuludest 28,3 protsenti.“

Selles lühiteates on juba selgelt ja lühidalt kirjas see, kuidas toimub eesti ettevõtluse hävitamine. Aga olgu siiski veel juurde lisatud katke 13.05.2010 Maalehest (Online): „Eesti Maksu- ja Tolliameti võlainfo telefon on hädakõnedest punane: paljud ei suuda makse maksta ja kardavad konto arestimist. Ometi on maksuvõlgade sissenõudmise talituse juhataja Kerly Lillemets lootusrikas – võlglasi on mullusest 40 000 vähem.

Samas on sissenõutavate võlgade maht, võrreldes eelmise aastaga, suurenenud ligi miljardi krooni võrra. Maksmata võlgu on 6,29 miljardit. Kerly Lillemetsa sõnul on maksuametil õigus arestida kõik summad, mis pangakontole tulevad … „

Võti, kuidas osundatud hüpnopolitismi tekstidest sinna (sedapuhku vaid hooletult) ärapeidetud tõde kenasti kätte saada, on siin. MTA peadirektori väited, et maksekäitumine on olnud tubli, et pidev teavitustöö on kandnud vilju, et raske majandusolukord on turult ära tõuganud ettevõtteid … , nende väidete tagamaad avab maksuvõlgade talituse juhataja ütlemine, et maksuametil on õigus arestida kõik summad, mis pangakontole tulevad. Avab sel juhul, kui lugeda ütlemist niimoodi, nagu asjad tegelikkuses on – et maksuamet arestib lihtviisiliselt kõik summad, mis maksuvõlglase kontole laekuvad. Võetakse ära sandisendidki, tolmuimejaga imetakse.

Raskustes ettevõtted jäetakse ilma käibevahenditest, mis seejärel lõpetavad asjade loomuliku käiguna oma tegevuse (nagu Top Tours). Pangast laenu ei saa, riigilt saab aga saatesõnad: kes käsib vaene olla! Selline ongi maksuvõlgnike „paranenud käitumine“ (põhimõttel, et pole ettevõtet, pole ka võlga) ja samas ettevõtete likvideerimine kiirenevas korras. Seeläbi „paranevad“ ka laekumised eelarvesse. Majanduse kiirallakäigu olukorras ei ole maksulaekumiste parandamine normaalvõtetega mitte kuidagi võimalik, jõuvõtetega aga küll.

Veel üks oluline mosaiigikild eeldab vastu valgust vaagimist …

 

V osa

30.06.2010

Veel üks oluline kild vajab mosaiiki sobitamist. Artikli eelmises osas keskendusin sellele, kuidas Eesti rahvuslikku majandust hävitatakse sihikindlalt pankade laenupoliitika ja maksuameti terrori abil. Ja kui sellega veel kõik oleks! Aga ei ole. Sedasama tehakse hüpnopolitismi, poliitilise surve ja otsese käsu jõul, käesoleval ajaloolisel hetkel aga ennekõike skorpionliku monetaarse võttega.

Monetaarse võitluse salajane elu avaneb siis, kui mõista, et miks nimelt möllab tige vastumeelsus EL valitsuses ja nendest kõrgemal seisvates jõududes rahvusliku valuuta vastu. Selle asemel, et lasta liiduvabariikidel oma majandust juhtida klassikalisel viisil oma rahvusvaluuta abil, õhutatakse liiduvabariike oma ülisuuri (valitsemissektori) võlakoormaid edasi suurendama. Mis selle kõige taga on, see sai kodulehel 08.05.2010 lahti räägitud seonduvalt Kreekaga artiklis: „Kreeka valis „Mehhiko tee“.“

Monetaarsete meetoditega on võimalik riigi majandust vägagi täpselt ja edukalt juhtida. Kuidas, selles osas tuleks jälgida iseseisvaid riike ja nende rahapoliitikat. Vaatluseks kõlbab isegi Venemaa. Majanduskriisi ajal eelmise kümnendi lõpus devalveeris Venemaa oma rubla 40% ja saavutas kümneks aastaks stabiilse majanduskasvu vahemikus 7-8%. 2008.-2009. a. ülemaailmse finantskriisi ajal sai kannatada ka Venemaa. Majanduskasv tegi kiirvisiidi miinuspoolele, ent Venemaa vastas koheselt ja adekvaatselt – lasi rubla kursi (sisuliselt) vabaks. Majandus toibus, majanduskasv on tänaseks nihkumas plusspoolele, rubla on hakanud kiiresti tugevnema. Äsja laskis oma rahvusvaluuta kursi vabaks ka Hiina, sest ühiskonna tootluse ja teenimise tasakaal oli väljas teisel suunal – ühiskond tootis palju rohkem kui teenistusena talle välja maksti. Ei maksa unustada ka Eesti riigi ajaloolist kogemust kolmekümnendate aastate majanduskriisi ajal – 35%-ne devalveerimine päästis riigi.

Eestis on praegu lood selles mõttes nii nagu Kreekas, et oleme samuti teelahkmel, ainult et alternatiivid on asetunud vastupidises järjekorras: kas jätkata oma valuutaga või liituda eurotsooniga. Kui Eesti säilitaks krooni, siis oleks devalveerimine (olen sellest kirjutanud korduvalt) suurusjärgus 40-50% vältimatu, sedavõrd tasakaalust on pikaajaliselt sissetulekud ja väljaminekud. Eesti ühiskonna tootlikkus on marginaalne. Sama mõtet veelgi radikaalsemalt väljendas (veebruaris presidendilt teeneteristi saanud!!!) Eesti ühe suurima eksportööri ABB Balti riikide juht Bo Henriksson, kes ütles kolm nädalat tagasi, et Eesti majanduse tootlikkus jääb praktiliselt kõikide tööstusharude puhul arenenud Euroopa riikide tootlikkusest maha umbes neli kuni kuus korda. Nii väljendus siis Eesti suhtes sõbralik ettevõtja ja mitte Bäckman-Oksanen-Lotila „surmatroika“.

Põhjus, miks Eestis krooni ei devalveerita, on küll näiliselt sama, mis Kreekaski – valitsus ja parlament ei soovi, sest see tooks kaasa palju ebameeldivusi riigi ja rahva suhetes, kergem on minna võlakoormuse suurendamise teed – ent see pole absoluutselt mitte peamine põhjus. Viimast otsides ei saa hetkekski unustada, et Euroopa Liidu valitsuse (Euroopa Komisjon) otseseks eesmärgiks on ju rahvusriikide hävitamine, EL föderatsiooni unitaarsuse tõstmine. Seepärast on liiduvabariikidele peale pandud karm kohustus Euroopa Liidu valitsuse korraldusi vastuvaidlematult täita. Õhtuleht Online’s võis 15.06.2010 lugeda BBC Kreeka korrespondent Malcolm Brabanti fortissimos hämmastushüüdu, et kas eestlased on hullud, et nüüd euroga ühinevad. Ei, eestlased ei ole hullud, kahjuks pole ka Eesti valitsuse peaminister hull, vaid on Eesti riigi ja rahva hävitamismasina koosseisuline töötaja – föderatiivse Euroopa riigi valitsuse piirkondlik clerk – neile tähtsusetu nupuke, kes vähemalt näiliselt isegi naudib seda, kui „nupukesele“ kõrgemalt poolt vajutatakse.

Eestis minnakse rahva tahet eirates ilmselt siis teist teed mööda ja liitutakse eurotsooniga, minnakse üle eurole, mis tähendab ühtlasi riigi majanduse ülesehitamise VÕIMALUSEST loobumist ning veidi hilisemas perspektiivis, teise tempona, püüdlikku kummardamist laenuraha peibutuspakkide ees koos Kreeka, Itaalia, Hispaania, Portugali ja teistega. Siis teise tempona!

On jäänud mulje, et ühiskond mõistab olukorda selliselt, nagu oleks vähemalt eurole ülemineku hetkel asjast niigi palju asja, et 40 miljardit krooni Eesti Pangas hoitavatest kohustusliku reservi rahadest vabaneks Eesti majandusele. Pole midagi ekslikumat kui taoline arusaam, sest Eesti Panga kohustuslikus reservis olevad 45 miljardit on Eestis tegutsevate kommertspankade raha (!!!) ja euroga liitumisel saaksid välispangad enda kätte vabaks pruukimiseks 40 miljardit krooni. Eesti majandusega pole seega midagi pistmist. Samas peaks siit hästi nähtav olema, miks ka välisraha on huvitatud Eesti üleminekust eurole – väliskommertspangad kosuksid järjekordselt, valitsus peab aga Eesti Panga presidendi Andres Lipstoki sõnade kohaselt (10.06.2010) eelarvet kärpima veel vähemalt 8 miljardi krooni võrra!

Eesti koos oma majandusega ei ole pandud rööbastele juhuslikult, rööpaseadjad pole kohalikku päritolu ja kõik nad pole pärit ka Euroopa Liidust ja selle valitsusest. „Rööpaseadjate“ peakorter asub Moskvas.

Punctum saliens 1

EIP ja mina oleme üle kümne aasta lakkamatult rääkinud, et Venemaa ei tule mingil juhul tagasi sõjalise okupatsiooni vahenditega vaid majandusliku uputamise ja ülesostmise kaudu. See saab iga päevaga üha ilmsemaks, nähtavaks ka pimedale. Finiš läheneb, maskid langevad.

Finišiks ei ole sugugi mitte Euroopa Liidu uppumine – EL ei ole uppuv laev, nagu osa inimestest on hakanud kahtlustama, vaid võlalõks teise kiiruse riikidele, et neid kahekiiruselise Euroopa Liidu ellurakendamise kaudu otsustusprotsessidest kõrvale tõsta (vt artikli I osa). EL enda uppumisest on asi kaugel, väga mõõdukas devalveerimine ja protektsionistlikule majanduse üleminek päästaks ka kõige rääbakama, isegi Eesti. Et aga pääsemist tõkestada, oli Hispaanias 3.-6. juunini toimunud tänavusel nn maailma varivalitsuse ehk Bilderbergi grupi aastakoosolekul põhiteemaks (alternatiivmeedia andmetel) euro päästmine. Lahendiks ja vahendiks sai hüpnopolitistlik lausung, et euro jääb, laenu saab, rahvuslikke valuutasid pole vaja!

Venemaa liidrite korduvad skeptilised hüüded Euroopa ühisraha tuleviku suhtes ei tähenda sugugi kahtlusi EL tuleviku osas, vaid on ettevalmistav etapp sugestiooniks uuel tasandil, et koos oleme veel tugevamad ja ühisraha on vältimatu. Esimesel etapil EuRussia ühisraha, hiljem ülemaailmne valuuta, nagu seda plaanib uue maailmakorra üks keskastme tegijatest – Bilderbergi grupp.

Eesti „arengu“liin jookseb paralleelselt „objektiivse paratamatuse“ Vene liiniga ja seda enam ei varjata. Üldise viisavabaduse peatset kehtestamist võib lugeda 31.05-01.06.2010 toimunud EL-Vene tippkohtumise valguses juba samahästi kui sündinud faktiks (vt ka rubriigist „Uudiseid siit ja sealt“ 13.06.2010 artiklit: „Kui pikk on pikk tee?“). “Appi, islam tuleb,” on juba välja hüütud (vt artikli II osa). Ega ei saakski finišisirgel enam pikalt venitada, sest võlalõksu ehitamisel on raskused juba ilmsed. Mitte maailmavalitsuse ehitajate endi kandi pealt, vaid rahva kasvava rahuolematuse pärast. Seda väge kardab isegi Ülim Olend.

Eesti näite puhul näeb finšisirge algusosa välja sellisena.

Punctum salience 2

Meediasse on lekkinud või siis lekitati maikuu eelviimasel nädalal Venemaa välisministri Sergei Lavrovi ettekanne president Medvedevile, milles esimene tutvustas plaani üles osta Eesti majanduses kõik, mis on Venemaale vajalik „akna raiumiseks“ Läände (vt näiteks Postimees Online, 23.05.2010).

Täpsemalt avavad operatsiooni „aken“ olemuse sõnad: tegemist on kahe föderatsiooni majandusruumi ühendamisega Eesti kaudu. Vabandavaks ettekäändeks sellisele küünilisele plaanile tõi Lavrov Venemaa „raske majandusliku olukorra.“ Nagu märkisin, pole Vene majandusel häda midagi, majanduslanguse on nad ületanud, rubla kurss on tõusnud üle 0,40 krooni – 21. sajandi sõjamasin on enam-vähem stardivalmis. See on punctum saliens 2 füüsiline sisu.

Kuidas „akna raiumine“ tegelikus elus välja näeb?

 

VI osa

14.07.2010

Kuidas „akna raiumine“ tegelikkuses välja näeb? Eks ikka nii, nagu järgnev tekst aimu annab.

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi pressiteade
27.05.2010
Tallinn-Peterburi lennuliin saab jätkumiseks kindluse
Neljapäeval (27.05.) Saksamaal Leipzigis Eesti majandusministri Juhan Partsiga kohtunud Vene transpordiminister Igor Levitini sõnul tuleb tagada pikaajaline kindlus Tallinn-Peterburi lennuliini jätkumisel  ja üle vaadata praegused Venemaa raudtee transiiditasud Eesti suunal.
Parts ja Levitin tõdesid ühiselt, et kahepoolse huvi kohaselt tuleb pikendada Tallinn-Peterburi lennuliini opereerimisluba seniselt poolelt aastalt pikemale perioodile, et tagada lennufirmadele kindlus lennuliini tihendamiseks ja vajalikeks investeeringuteks.
Eesti ja Venemaa vaheline kaubavahetus ja turism on viimasel ajal kosunud ning see seab mõlemale poolele suuremad kohustused. Seega tuleb üle vaadata praegune piiriületuse korraldus, et nii veoautod kui autoreisijad ei peaks tundide kaupa piiriületust ootama.
Levitin tõdes, et Venemaa praegu kehtivad raudtee transiidi infrastruktuuritasud tuleks üle vaadata, et tagada vaba konkurentsi alusel toimiv transiitkaubandus Ida ja Lääne vahel. Samuti tervitas Vene delegatsioon Koidula raudtee transiitjaama valmimist 2011. aastal.
Mõlemad pooled avaldasid heameelt, et Narva silla renoveerimistööd kulgevad plaanitud graafikus ja peagi saab tagada mugavama liikumise kahe piirilinna vahel.
„Kuigi Eesti ja Venemaa vahel on viimasel ajal transpordialane koostöö tihenenud, ei saa läbimurre toimuda ilma Euroopa Liiduta. On mitmeid küsimusi, kus tihe koostöö peab toimuma ka Brüsseli-Moskva vahel,“ ütles Parts. (Allakriipsutused on minult – V.L.).

Tekst on kõnekas ja kommentaare ei vaja. Kujunenud olukorra erilisust ilmestab see enneolematu idasuuruste võiduparaad Eestisse, mis järgnes Venemaa otsusele finišieelseks pingutuseks. Kõike ei jõuaks kirjas kirjeldada või jutus jutustada, seepärast valisin välja vaid ühe – Venemaa Töösturite ja Ettevõtjate Liidu president Aleksandr Šohhini visiidi Eestisse, mis algas 08.07.2010.

Veel samal päeval tuli kokku Eesti Tööandjate Keskliidu ja nimetatud liidu koordinatsiooninõukogu, mis seadis eesmärgiks head suhted kahe riigi vahel. Miks seda kõike varem ei tehtud, küsigem? Täpne vastus on siin: 21. sajandi sõjamasin – kaasaegne versioon 1941. aastal läände suunatud torudega asfalditankide armaadast – ei saanud lihtsalt varem valmis. Aga nüüd on see valmis. Pelgalt Eestiga seonduvalt: Koidula 1,1 miljardit maksma läinud transpordisõlm on just-just valmimas, Eesti vajadusi silmas pidades kümnekordselt üledimensioneeritud Ülemiste lennuväli juba ongi valmis, Vasalemma lennuväli saab kohe-kohe ornungisse jne. Kes ütlesid omal ajal, et kapitalism ja turumajandus ei tunnista plaanimajandust? Ütlesid need, kes ei tundnud asja.

Alustavad nemad siis Ida-Virumaast. Šohhin: „Oleks mõistlik luua terve rida ühiseid tootmisettevõtteid või ka puhtalt Vene kapitaliga ettevõtteid Ida-Virumaa piirkonnas.“ „Maavägede“ alanud rünnakule nach West annab geopoliitilisest raskerelvast toetust Medvedev. Bilderbergi grupi koosolek toimus niisiis 03.06.2010. Vaid veidi hiljem (20.06.2010) toimus Peterburis iga-aastane esinduslik Vene majandusfoorum, kus president Medvedev teatas kogu maailmale, et Vene valitsus on valmis võtma juhtrolli uue maailmakorra ehitamisel. See ei olnud Medvedevi uljas soolo, see oli NWO programmiline teadaanne. Euroopa Liidu föderatsiooni (=riik) ja Vene Föderatsiooni ühinemine on väljunud finišisirgele.

Vaadates hooletult tundub kõik nagu juhuslik, vähesest tarkusest kantud tõmblemine. Vaadates aga üldistuse tasandilt, siis saab pildi selgeks. Kui Venemaa ehitas punast kommunismi, siis toimus kõik lahtise tekstiga: kommunismi võit kogu maailmas on objektiivne paratamatus! Jasno? Euroopa ühiskodu ehitamine algas ka lahtise tekstiga: ühine kodu ookeanist ookeanini! Vsjo naše! Punast kommunismi ehitati vere hinnaga, kaasaegset kollast kommunismi ehitatakse kulla hinnaga. Ülima Olendi sümboolika ei ole juhuslik.

Enne kui teid juhtida üldistava kokkuvõtteni saagu üks pisike retooriline küsimus püsti pandud, et miks ei ole mingisugusestki sisulisest koostööst ja regionaalsest ühinemisest huvitatud näiteks Rootsi ja Soome, naabrid siiski. Vastus on matemaatilise täpsusega selline: meie ei ole nende jaoks riik, vaid koloonia ja nende rabelemise eesmärgiks on, et kõik jääkski nii, kuis on. Aga ei jää, idaokupatsioon jõuab ka nendeni.

Punctum saliens 3

  1. Füüsiline eksistents ja ka tsivilisatsioon on üles ehitatud hierarhiliselt, teiste ärakasutamise ja konkurentsi põhimõttele.
  2. Tsivilisatsioon algas orjandusliku korraga, orjastamisega füüsilise vägivalla abil.
  3. Orjanduslikule korrale järgnes kolonialism – orjastamine pehmemate meetoditega, majanduslike meetoditega.
  4. Orjanduslikule korrale järgnes uuskolonialism – julmim ja vägivaldseim kõikidest orjanduse vormidest. Päris orja-ajal olid orja omanikul orja üle nii õigused kui ka kohustused, sealjuures vägagi tõsised kohustused. Ori pidi olema kaitstud, riietatud toidetud. Uuskolonialismis mingeid kohustusi orjade ees ei ole – inimene on muudetud ühekordse kasutusega omandiks – oled tühjaks ammutatud, siis oled iseenese täielik peremees, kellelgi sinu ees kohustusi ei ole – nagu Mehhikos. Ja mis kõige iseloomulikum uusimale kolonialismile – kõike seda püütakse saavutada ja saavutataksegi n-ö inimeste omal soovil.
  5. Kümme aastat tagasi oli meedias tuliseks teemaks nn 20:80 printsiip – toodetud väärtuste jagunemine nii, et 20% elanikkonnast tarbib 80% kogu toodetud rikkusest. Arengumaades on selline elukorraldus juba ammu tegelikkus. Lääne kultuuriruumis veel mitte, aga varsti võib-olla saab, sest niisugune ongi NWO eesmärk. Oleme teel uusorjanduslikku korda, 20:80 raamistikku.

See lihtne fakt seletab muuhulgas ammendavalt, miks viimased tarbimiskäitumise uuringud on andnud tulemuseks, et kolmandik tarbijatest pole oma tarbimist piiranud. See seletab näppudel ka, miks Reformierakonnal on alati kindel ja kõrge reiting, sest Ref. on see, mis tagab 20%-le (praegu veel veidi rohkemgi) elanikkonnast baldahhiini, mida kannavad 80% uusorjastatud eestlast.

Sub specie aeternitatis

Enne II Maailmasõda kuulutas Karl Reitz, et häda tuleb, häda tuleb! Ta ei öelnud, milline häda ja mida täpselt teha selle vältimiseks. Ütles vaid, et parandage meelt!

Tänapäeva Reitzidel pole raske öelda aga sedagi, milline see häda on ja saab olema, ning mis päästaks hädast. Häda nimeks on rahvusliku majanduse hukkumine. Aborigeniseerimise staatusest päästaks meid üksnes rahvusliku majanduse peremeherolli tõstmine Eestimaal, väliskapitali valjastamine.

Ent asju igaviku seisukohalt vaagides viiks selleni ikkagi vaid rahva moraalse ja intellektuaalse taseme tõstmine, st meeleparandus.

 

Vello Leito

1,062 total views, 2 views today

Print Friendly

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>


Warning: fsockopen() [function.fsockopen]: php_network_getaddresses: getaddrinfo failed: Name or service not known in /data01/virt2191/domeenid/www.iseseisvuspartei.ee/htdocs/wp-content/plugins/sweetcaptcha-revolutionary-free-captcha-service/library/sweetcaptcha.php on line 81

Warning: fsockopen() [function.fsockopen]: unable to connect to www.sweetcaptcha.com:80 (php_network_getaddresses: getaddrinfo failed: Name or service not known) in /data01/virt2191/domeenid/www.iseseisvuspartei.ee/htdocs/wp-content/plugins/sweetcaptcha-revolutionary-free-captcha-service/library/sweetcaptcha.php on line 81