Tõnis Bleive: Minu mõtteid juunipöördest

Minu veendumuse kohaselt polnud noil juunikuu päevadel enam midagi pöörata – oleks pidanud vaid jalad maha lööma, oma  õ i g u s e – jälle riigiski – kehtima panema! Õiguselt juba maksvust ei võta, küll siiski läheb tema teelt pööranud riik lõplikult hapuks.
Kus olid laiemad iseseisvusjõud aastatel 1934-1941? Vabadussõjalaste liikumisel oma poolehoidjatega ei õnnestunud sõnades väljakäidud iseseisvusmeelsust piisavalt tõestada – “riigipööre” ehk põhiseadusliku korra taastamise üritus 1935. aasta detsembris oleks pidanud iseseisvuslike tavade kohaselt märksa jõulisem olema. Iseasi on Artur Sirgu ning mõttekaaslaste edasine tegevus, mille lõi arvatavasti segamini Sirgu allakukkumine ühe Luksemburgi hotelli teiselt korruselt.
Kindlasti oli neid, kes rahuldusid 1938. aasta Põhiseaduse vastuvõtmisega kui õigusliku korra taastamise väljenduse või vähemalt “kompromissiga”. Paraku, võib arvata, kasvatas selliste arvu riigi majanduse tollane nähtav kosumine.
Jäid vaid iseseisvuslased, need jõud, kes teavad, et rahvavõimu keegi peale rahva ei juhi, et pole olemas “enam-vähem õigust”, nii nagu kärbsemustaplekiga valge paber ei ole enam puhas. Kes nad olid ja miks ei saavutanud nad enamust?
Mul pole kahjuks õnnestunud välja uurida Eesti Iseseisvuspartei seisukohti eesti ajaloo erinevate hoovuste osas. Ma ei tea, näiteks, kelleks peetakse neis ringkonnis Jaan Tõnissoni, Tartu opositsiooni või “opositsiooni” juhti. Igatahes ei põlanud ta ära palgalist kohta Pätsi-Einbundi parlamendis… Johannes Varese valitsuse ametisseastumisel ei jäänud Tõnissoni avalik heameel väljendamata – kas Tõnisson polnud sugugi iseseisvuslane või me ei suuda tollasesse olukorda niivõrd sisse elada, et mõista tollaste tegelaste erinevaid käike?
Kuhu jäid neil päevadel laskjad – kust nad teadsid, et esimene pauk jääbki viimaseks ning miks jätsid  k a h t l u s e  tõttu sellegi tegemata?
Iseenesestmõista ei olnud vastuhakkajaid vabadussõjalastest puhastatud Eesti sõjaväelaste seas. Kaitseliitlastest, kes sügisel “ülemjuhataja” Johan Laidoneri loomingulisevõitu algatusel nõustusid sissetulevatele Punaamee üksustele puid lõhkuma – samas kui põhiseadus nõudis peade lõhkumist – oli, ajaloo tõestusel, ärkamist liiga palju nõuda. Ühtedel vapsidel jäigi oma iseseisvuslus selgelt väljendamata, hjalmarmäed jällegi jõudsid ilmutada tegelikku palet.
Kas nii jääbki iseseisvuslasel üle vaid kahvatudes oma maa lähiminevikule vaadata? Minu sügaval tõekspidamisel –

 

ei! Pätsi-Laidoneri-Einbundi ja neid vaikimisi toetavate erakondade ning igat masti ametnike, sõjaväelaste riik ei olnud eestlaste riik. 14 aastat demokraatlikul põhiseadusel põhinevat korda on vähevõitu, et demokraatia põlistada, kuus aastat äraandjatest vägivaldsete aferistide ülemängimiseks veelgi vähem – muide, just kuus aastat on möödas järjekordsest Eesti demokraatliku põhiseaduse kaaperdamisest, kuid tööd meie rahva teadvustamiseks ning aitamiseks on teha veel küllalt enne, kui kas või kahtlus nende lootusetuses tohiks tärgata!
Lähiminevik pääseb ära minevikuks vaid meie kaasabil – seega masendumiseks pole iseseisvuslasel lihtsalt aega.
Pöörake juunis, mais või märtsis… aga võib-olla te enam ei pööra ka!

Tõnis Bleive, parteitu

488 total views, 2 views today

Print Friendly

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>