Kivisildnik: Kõik vaimne on keha väärastumise tagajärg

Kätte on jõudnud ilusad ajad. Me ei pea enam muretsema kuulsa kümnevõistleja, Eesti kergejõustiku lipulaeva ja ühtlasi tulevikulootuse Kristjan Rahnu pärast. Trennid võivad jätkuda.

Sini-must-valge lipp lehvib ka tulevikus seal, kuhu Indrek Sei selle heiskas. Eesti kultuuritarbijad, kultuuri rahastajad ja kultuurimeedia on õnne tipul – Rahnu sai tingimisi.

Kes lehti lugeda ei oska, neile selgituseks niipalju, et atleet Rahnu ja tema mõttehiiglasest kaasosaline mõisteti prostitutsiooni vahendamises süüdi aga vangi ei pandud. Moraalidiversandid, prillidega vaimuäärmuslased, Iisraeli poliitika vaenajad ja muud inimjätised pole kohtu otsusega rahul. Aga nad ei tea, mida nad teevad ja sellepärast anname neile andeks.

Kohtu otsus oli õige, muidugi oleks võinud ka õigeks mõista ja kobeda kompensatsiooni riigikassast välja võluda, aga surm ka ei võta sealt, kus ei ole.

Ma teen kõrvalepõike kultuuri toimemehhanismide juurde. On üks õige kultuur, väärikas, tunnustatud ja tasustatud – see on kehakultuur, mille parim osa on kergejõustik, eriti aga kümnevõistlus.

Kui inimene on terve, tugev ja normaalne, siis on ta ka sportlik ja seega kultuurne. Kui kehal tekivad vaevused, haigused, sisepinged ja kõikvõimalikud sajoobid, võib isiksus kehakultuuri normaalselt teelt hälbida ning hakata tegelema väheväärtusliku kultuuriga – temast võib saada luuletaja, maalikunstnik või koguni filosoof. Kõik niinimetatud vaimne on keha väärastumise tagajärg.

Toon lühikese loetelu puudega vaimuinimestest – maalikunstnik Tuluuslotrekk oli kääbus, luuletaja Juhan Liiv oli hullumeelne, soome rahvuseepose autorid Aleksis Kivi ja Knut Hamsun olid näljas ning Dante ja Gööte kannatasid permanentse seksuaalse frustratsiooni all.

Vaimu hakatakse panema siis, kui keha on katki või normaalsed füsioloogilised  funktsioonid häiritud. Toome näiteks võimeka kümnevõistleja, tema keha on äärmuseni treenitud, väga mitmekülgselt ja harmooniliselt arendatud, kümnevõistleja on ideaalse inimese kehastus, selles pole kõige vähimatki kahtlust. Eesti kümnevõistleja on maailma tase, ta on ülimalt võimekas. Keha harmooniline areng toob kaasa ka sugufunktsiooni märgatava edenemise, see käib lahutamatult kehakultuuri juurde.

Atleet on ühtlasi ka seksigigant, kelle rahuldamine normaale pereelu või püsisuhte raames on ilmvõimatu. Millised on lahendused? Sportlane peab oma keha eest hoolitsema, peab sööma palju ja hästi, rahuldama une ja kõik muud kehavajadused. Mida rohkem treenib, seda rohkem keha nõuab. Nii ei jäägi üle muud kui bordell, sest ööklubid ja õllekad on ebatervislikud, pealegi pärast trenni juba suletud.

Kust aga võtta raha, et rahuldada maailmatasemel kümnevõistlejat – sellist raha ei ole, kümnevõistleja jaoks leiab riik ehk sada tuhat aastas, aga see kulub lõbustusasutustes mõne nädalaga. Mida teha? Pole muud teed kui hakata ettevõtjaks, üritada käivitada lõbumajade kette, kus on võimalik omahinna eest eluliselt tähtis teenus vajalikus koguses kätte saada.

Minagi mõistaksin kohtunikuna Rahnu süüdi, seadusandlus on tehtud tavakodanike, mitte üleloomulike võimetega atleetide nõudmisi arvestades, aga kultuuriinimesena, jalgpallifännina, teleka ette naelutatud arvamusliidrina ei mõista ma Rahnut hukka. Kehakultuuril on omad seadused. Kui neid seadusi ei täida algab sublimeerumisprotsess ning seksuaalenergia tõukab õnnetu sportlase luule või maalikunsti libedale teele.

Kellel on aga vaja luuletaja Kristjan Rahnut? Ütleme ausalt, mitte kellelgi.  Rahnu peab jätkama. Kuid häid uudiseid on enamgi veel. Leedu seim võttis vastu otsuse, mille kohaselt ootab nõukogude- või natsiokupatsiooni eitajaid rahatrahv või kuni kaheaastane vangistus. Antud juhul me näeme, et leedulased on euroopa käitumisnormid omaks võtnud.

Enamus euroopa riike on leidnud püha tõe, milles kahtlejad pistetakse puuri. On meilgi aeg võtta omaks euroopa väärtushinnangud ja tsiviliseeritud kombed. Kas me tõesti peame ootama, kuni kõrgemalt poolt jalaga pehmesse kohta virutatakse. Ise tuleb aru saada, ise tuleb initsiatiivi näidata, ega euro ei ole kingitus, kõige eest tuleb olla tänulik.

Kindlasti ja kiirendatud korras tuleb meilgi vastu võtta kahtlemisseaduste pakett. Kindlasti ei piisa sellest, kui keelame ära ühes või teises asjas kahtlemise, muidugi okupatsioon, selles aga kas sellest on küllalt? Kas tõesti elame nii vaeses kultuuris, kus on ainult üks püha tõde? Päris nii see kindlasti ei ole, samas tuleb jätta inimestel võimalus kahelda islamiäärmuslaste, natside ja vandenõuteoreetikute sõnavõttudes.

Kahtlemist kui sellist ei saa keelata, eelkõige peavad laiad massid kahtleme iseenda terves mõistuses. Kahelda tuleb selles mida sa silmaga näed ja käega katsud, samas tuleb uskuda kõike, mida telekast näidatakse ja raadiost räägitakse, ajalehtede astroloogiaosas ja koomiksisaba on kohad kus kodanik võib ja peabki rahuldama oma kahtlusvajadused.

Teen siinkohal ettepaneku kehtestada kahtlemisvabade elualade loend – kahelda ei tohi euroliidus ega euroliitu toetavates kohalikes ametnikes. Kahelda ei tohi suurtes päevalehtedes ja kommertslikes telekanalites, üheski reklaamis ega valimislubaduses ei tohi kahelda, kahelda ei tohi ka alghariduses, sotsiaalteadustes ega avaliku arvamuse uuringutes, kahelda ei tohi ühelgi välisnõuniku ega finantsanalüütiku ütlustes.

Täna ei jõua me siis kõiki püha tõe allikaid loendada, neid on miljoneid. Samas aga ei saa loota ainult sellele, et kui inimesed õiges asjades ei kahtle, et nad samas kahtleks valedes asjades, selles milles on eluliselt tähtis kahelda. Karistused tuleb sisse seda ka nendele, kes ei kahtle selles milles peab kahtlema. Ma teen esialgu sellise ettepaneku, et kahelda tuleb kõiges peale spordi, liberalismi, globalismi ja turufundamentalismi.

Kui te praegu vaatate oma kätte ja tahate öelda, see siin on minu käsi ja see seal on minu teine käsi, siis enne mõelge. Mõelge hoolega. Vaadake lähemalt, kas see käsi on hästi treenitud, kas see käsi hoiab telekapulti või õllekurki ja kui siis kas pult lülitab teleka jalgpalli lainele, kas see käsi teenib rikkurile piisavalt raha, kas see käsi võiks isandale teenida veel rohkem raha, kas see käsi on täna teinud midagi uue globaalse ja hea maailmakorra jaoks? Oled sa silitanud kohaliku liberaali peakest? Nii tuleb endalt küsida.

Kõigile neile küsimustele tuleb vastata selge ja valju häälega: jah, seda on mu käsi teinud. Kui teil on kahtlusi, siis ärge raiuge oma kätt ise maha vaid minge erakirurgi juurde ja laske see amputeerida, nii tõuseb SKP ja kasutu ihuliige ei tekita enam mingeid kahtlusi. Positiivne programm on järgmine: vaadake oma kätt ja püüdke selgusele jõuda, kas see ikka on teie käsi. Kirurgi kontaktid saate telefoniraamatust

Sven Sildnik

Esmaavaldatud ERR-s

578 total views, 1 views today

Print Friendly

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>