Vello Leito: Kreeka valis “Mehhiko tee”

Väidetakse, ka võimu usurpeerinud riigireeturitest parteid väidavad, et Eestis valitseb uusliberalistlik majanduspoliitika. Väitjad on kas purumalad või paduvalalelikud. Eestil puudub oma majanduspoliitika ja Eestis ei valitse mitte turumajandus vaid käsumajandus, IMF poolt kehtestatud n.-ö nelja-käsu-majandus: erastada, liberaliseerida, avada majandus väliskapitalile, riigi roll viia miinimumini. Et kogu mäng sujuks IMF-le meelepäraste nootide kohaselt, viis Riigikogu 1994. aastal oma seadusega Eesti Panga riigiks Eesti riigi kohale: EP ei allu mitte ühelegi institutsioonile Eestis.

Eesti Panka ja kogu rahapoliitikat on sellest hetkest alates juhtinud IMF oma „soovitustega“. Tulemusena eesti rahvuslik pangandus hävitati koos juurtega, riigi juhtimine raha kaudu anti üle välispankadele, välisrahale, IMF-le. Kõik see viib lähiajal selleni, milleni IMF viis Mehhiko 1994 aastal. Veelgi enam, lausa Eesti omariikluse põhimõtteline hävitamine on neil eesmärgiks seatud. Ent see pole seekord artikli teemakas, selle artikli teemaks on Kreeka, Mehhiko ja IMF-i uuskolonialistlik poliitika.

1985. aastal neelas Mehhiko kriitikavabalt alla kogu IMF-i uusliberalistliku “imeravimi”: riigiettevõtted erastati, kaotati tollid, välisinvesteeringutelt võeti tõkked, majandus avati rahvusvahelisele rahale, peeso seoti välisvaluutaga (kõik täpselt nii nagu Eestis). Järgnenud üheksa aasta jooksul täitsid kolm presidenti kõiki IMF-i, Maailmapanga ning USA „soovitusi“ ja see lõppes majandusvaringuga 1994. aastal: tööpuudus tõusis üle 50 protsendi, tööhõive langes alla 30 protsendi.

Nii näiteks oli Mehhikos 1996. aastal tööga hõivatuid 16,392 miljonit. Selle arvu taga olev traagika saab selgeks, kui võrdluseks öelda, et samal ajal oli näiteks Poolas 17,504 miljonit tööga hõivatut, ehkki Poolas oli elanike arv kolm korda väiksem. Mexico City papplinnak kasvas üle 10 miljoni ning nüüd, kuusteist aastat hiljem, käib USA-s tööl 11 miljonit mehhiklast, kes toovad riiki raha, mis naftamüügitulude järel teisel koha. Kõige tulusamateks töödeks olevat praegu palgamõrvad ja laipade hävitamine (loe veelkord üle minu artikkel kodulehe päises, sealt 1. ja 2. ptk).

Milline on vähetuntud riikide nelja-käsu-agoonia, sellest meedia palju ei räägi, küll aga on üksikasjalikult lahatud majandushävingut kolmes riigis: 1994. a. Mehhikos, 1997. a. Tais, 2001/2002. a. Argentiinas ja nüüd Kreekas.

Kuid veel Mehhikost. 1994. aasta jaanuaris oli valitsus kolme päeva jooksul juba kahel korral devalveerinud pesot, kokku 30% ulatuses. Väliskapitalist liiakasuvõtjad-mullipuhujad olid aga selleks hetkeks kokku investeerinud Mehhikosse 50 miljardit dollarit, arvestades seejuures Mehhiko valitsuse muinasjutuga, nagu oleks Mehhiko majandus üks stabiilne asi ja kasvavat kiiresti (sama laul, mis Eestis). Investoritele (loe: spekulantidele) terendas katastroof.

Ja vaadake, mis siis juhtus! USA president Bill Clinton ilma Kongressi isegi teavitamata ja IMF-i boss Michel Camdessus ainuisikuliselt otsustasid anda Mehhikole 50 miljardilise laenu garantii omal riisikol. Mis lõppkokkuvõttes ka läbi läks. Hämmastavalt otsekohene oli sedapuhku Camdessus, kes ütles kriitikutele, et on selge, et miljardilised kasumid said laenust spekulandid, „kuid maailm on nende tüüpide käes“!

Aga kuidas Clinton ja Camdessus heakskiidu said, Clintion Kongressilt, Camdessus aga Fondi juhatuselt? Ikka hirmutades, et kui kohe laenu ei anta, siis tabab kogu maailma kohutav finantskatastroof.

Spekulandid said oma raha kätte ja Mehhikost sai ori-riik, uuskoloniseeritud riik, USA asumaa, või kuidas keegi soovib nimetada. Selline IMF-i strateegiline plaan oligi .

Täpselt samasugune olukord valitseb praegu Kreekas, mullid on üles puhutud ja lähevad lõhki. Kuid ei saa ju ometi juhtuda niimoodi, et spekulandid jäävad oma rahast ilma, ei saa ju! Muidugi ei saa, ütles IMF ja Euroopa Liit (mis on koos USA-ga suurim IMF osanik) noogutas heakskiiduks takka. Üheskoos kiideti heaks 110 miljardi euro (1,7 triljoni krooni) suurune laen, et Kreeka saaks investoritele oma võlad kinni maksata, need kasumiga minema ja peale lühikest kulutamispidu leiab Kreeka end väljapääsmatult „Mehhiko teelt“.

Ja vaadake mismoodi sellist olukorda iseloomustas Kreeka peaminister George Papandreou: „Tegemist on pretsedenditu abipaketiga ja pretsedenditute pingututstega Kreeka rahva jaoks.“ Kas märkasite tüüpilist sõnakasutust, et tegemist olevat abipaketiga, mitte laenupaketiga, mis kuulub tagasimaksmisele ja kui ei maksa siis sellega kaasneb riigi pankrott ja Mehhiko sündroom.

Väga huvitavalt on IMF-i rolli Kreeka-taoliste juhtumite kohta iseloomustanud Joseph Stiglitz (Maailmapanga asepresident, Nobeli preemia 2001), kes iseloomustab taolisi mässe kui tüüpilist IMF-mässu: „IMF-i rahutused on ette prognoositavad. Kui rahvas on saadud majanduslikult kriisi ja endast välja, siis IMF kasutab juhust ja pigistab viimasegi verepisara neist välja. Jääb mulje, et IMF-i abiprojektidesse on mäss lausa sisse planeeritud.“ Lausa loomulikult on. Tasakaalukas ja toimetulev rahvas on ratsionaalne, meeleheitel rahvas ei ole. Endast väljas rahvast on kerge ära kasutada, näiteks sundides inimest mõrvarlikele hädalenudele, et seejärel saaks pandiks pandud vara neilt „seaduslikult“ ära võtta (nii nagu see ees seisab Eestis). Liigkasuvõtjatele (loe: Ülima Olendi teenimiseks vande andnutele) pole hea tervise juures ühiskond vastuvõetav, sest tervele organismile ei pääse parasiidid ligi.

Aga kuidas eurotsooni riikidelt, eelkõige Saksamaa käest (suurim laenuandja oma 22,4 miljardi eurose osaga) see enneolematu laen kätte saadi? Täpselt samade meetodiga, nagu sai 1994. aastal Bill Clinton. Angela Merkel, kes seni oli kaljukindlalt väitnud, et Kreeka tuleb eurotsoonist välja visata, muutis järsku meelt ja hakkas kuulutama, et euro päästmiseks pole muud teed kui laenu andmine. Pani Saksa parlamendi fakti ette nagu Clinton 1994. aastal. Parlament on parlament, lobisejate kogu ju. Parlare (ld) – vestlusruum kloostris.

Võttes Kreeka juhtumi sisuliselt kokku, et mis siis juhtus? Kreeka seisis teelahkmel: kas devalveerida ja viia majandus korda kõikide inimeste ühiste jõupingustega, ent jääda arenemisvõimeliseks riigiks, majanduslikust pärisorjusest priiks. Või siis võtta vastu juust hiirelõksust ja saada mõne aasta pärast ori-riigiks. Kreeka valis „Mehhiko tee“.

Ja võrrelge seejuures, milliseks on muutunud hiirelõksu juustu hind, orjaks ostmise raha! Kui Mehhiko orjastati 57 miljardi dollariga, siis Kreekale kulub 110 miljardit eurot (140 miljardit dollarit). Minule teadaolevalt kõikide aegade suurim laen. Aga millised on tagatised tagasimaksmisel? Angela Merkel: Kreeka valitsus nõustus laenu karmide tingimuste täitmisega ja Rahvusvahelise Valuutafondi kaasamine tagab programmile maailmas „maksimaalse usaldusväärsuse“. Kõik nagu Mehhikos: maailma kindlaim valuuta on valitsuste lubadused!

Vello Leito

08.05.2010

868 total views, 1 views today

Print Friendly

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>


Warning: fsockopen() [function.fsockopen]: php_network_getaddresses: getaddrinfo failed: Name or service not known in /data01/virt2191/domeenid/www.iseseisvuspartei.ee/htdocs/wp-content/plugins/sweetcaptcha-revolutionary-free-captcha-service/library/sweetcaptcha.php on line 81

Warning: fsockopen() [function.fsockopen]: unable to connect to www.sweetcaptcha.com:80 (php_network_getaddresses: getaddrinfo failed: Name or service not known) in /data01/virt2191/domeenid/www.iseseisvuspartei.ee/htdocs/wp-content/plugins/sweetcaptcha-revolutionary-free-captcha-service/library/sweetcaptcha.php on line 81