Kivisildnik: Alijev Suur – planeedi lahedaim demokraat

Pikka iga Ilham Alijevile, suurele Eestlaste sõbrale Bakuus, kelle ametliku visiidi järel on meil lõpuks selgunud, mis on demokraatia ja kuidas seda süüakse. Heade kavatsuste märgina soovib tark kirjanik teile ka seisusekohast neljapäeva õhtupoolikut. Muide, juba homme valitakse mind Kirjanike Liidu esimeheks.

Piiratud silmaringiga ajakirjanikud, fundamentalistlikud inimõiguslased koos muude äärmuslaste ja kõlupeadega tahavad teada, kas Aliijev Suur on ikka demokraat. Seda küsivad nad kavala näoga, justkui oleks tegu mõne satraabi, türanni või palmilehtedest seelikus ringi kargleva hõimupealikuga.

Andres Herkel ühest anonüümseks jääda soovivast erakonnast selgitab Delfi arvamusküljel, ja muide väga veenvalt, et Alijev Suur on suur, isegi väga suur demokraat. Esiteks on tema majesteet demokraat sel põhjusel, et Bakuus saab müüa Eesti viinereid, hapukapsast, purgisuppi ja muid põhjamaiseid hõrgutisi.

Teiseks on kõrgeausus andnud amnestia märgatavale osale poliitvangidest ja ülejäänud vangistatud ajakirjanike ning marginaliseeritud opositsionääridega tegeletakse. Kolmandaks on Alijev Suurel kolossaalsed tagataskud, mis täidetud üüratute energiavarudega.

Herkel on nii vilunud poliitikutetundja, et võib ilma rändremokraatide välimäärajat avamata öelda, millise demokraadi liigiga tegemist. Herkeli ekspertiisi kohaselt esindab Alijev Suur erinevat demokraatiat. Erinevused tulevad teadagi kultuurist, ajaloost ja gaasimaardlatest.

Nii nagu on kirjurähn, veel mingisugune rähn ja üks üleni roheline rähn – ja kõik nad on sada protsenti rähnid, nii on ka väga erinevaid demokraatia ja raseduse liike. Toon näiteks fantoomraseduse ja ühe eksootilise raseduse liigi, mis esineb homofoobsetes anekdootides.

Jääkaru on karu, grisli on karu, pesukaru on ka karu, kes ühtlasi esindab teistsuguseid karusid. Kui te mind ja Herkelit ei usu, eks siis minge Alijev Suure pressikonverentsile ja küsige tema enda käest. Ei maksa seal midagi vinguda, ega demokraatia pole imerohi, meil on küll tuba tavademokraatiat täis aga lapsed minestavad koolides nälja pärast. Täitsa piinlik kohe.

Mis aga mind kui kirjanike liidu tulevast esimeest sügavalt häirib, on Eesti ja Bakuu suhete barbaarsus, ainult poliitika ja äri – kas te kuradi lampapead ei ole kuulnud, et igasugune semmimine algab kultuurisuhetest, konkreetselt sellest, et Musta mere äärde ehitatakse kirjanike maja ja selle kirjanike maja lifti ette pargitakse veinitsistern.

Minu teada on Eesti ettevõtjatel piisavalt kogemusi Bakuu kandis kinnisvara arendamisega. Mis kinnisvara, ütleme otse välja need olid ju puha lossid ja pilvelõhkujad. Eesti kinnisvaraarendus on üldse maailmatasemel, näiteks Solarise keskuses on ainult üks peldik, seegi null-korrusel ja kolme boksiga – see on Kolossemumi tase.

Alijev on väga lahe, võimalik, et ta on üldse kõige lahedam demokraat kogu planeedil. Miks mitte õppida tema teistsuguse demokraatia kogemustest. Kas te pole kunagi mõelnud sellele, et meie majandus, iive ja moraal langevad just tänu tavademokraatiale? Süüdi on igal juhul demokraadid, sest meil on kõik demokraadid.

Ma näen lahendust selles, et me ei klammerdu edaspidi enam nii kramplikult labase, matsliku ja vulgaarse demokraatiamudeli külge, vaid oleksime selles küsimuses avatumad ja loovamad. Märke positiivsetest muutustest on juba näha: ajakirjanike vangistamise seadus edeneb jõudsalt, korruptsiooni protsesside kinniseks muutmine on samuti ainult aja küsimus, pronksiööseadus on puhas kuld.

Asi edeneb, aga vaevaliselt, tempot on vaja tõsta, teistsuguse ehk ummamuudu demokraatia edeneks aga veel kiiremini, kui saaksime palgata Bakuust ühe polgu eksperte, diviisi nõunikke ja kaks diviisi salanõunikke. Ei tohi alahinnata nõunike tähtsust, kui liitlased poleks Talina pommitajatele nõu andnud, poleks Vene piloodid grillituld ka üles saanud.

Esiteks on vaja teada saada, kuidas Bakuul õnnestus Mägi-Karabahhia kaotuse pärast musta masendusse langeda, meie jäime Setumaast ilma aga ei pilgutanud silmagi. Selline tuimus kinnisvara küsimustes, mida maa kindlasti on, on väga raske taluda. Kindlasti tuleb peagi uus kinnisvarabuum, põllud on aga juba täna täis ehitatud.

Setumaa võib ka tarbimislaenu tagatiseks anda, lambist ära erastada, vahetada magusa kesklinnakrundi vastu, võimalusi on lõputult. Riigihangetega sahkerdades pole keegi rikkaks saanud aga maadevahetaja, vaat see on põline rikas. Setumaa pole aga kõige tähtsam.

Me teame hästi, et Bakuu meie miljardärid rahast lagedaks tegi, aga kuidas, seda täpselt tehti me ei tea, sest me ise oma rikkuritelt raha kätte ei saa. Tuleb targematelt õppida, kriisile vaatamata on meil veel mitu rikast alles, miks me peaks nad ummamuudu tüüpidele pügada jätma, see poleks õiglane.

Tuleb nõustuda Herkeliga, et maailm on keeruline ja sellest lähtuvalt, ärme lööme käega vaid hakkame ennast täiendama. Positiivse programmi sõnastuse laenan ummamuudu demokraatia isalt Venjamin Uljanovilt: Õppida, õppida, õppida. Õppida tuleb aga oma ala meistritelt.

Sven Sildnik

Esmaavaldatud ERR-s

738 total views, 1 views today

Print Friendly

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>