Kivisildnik: Valitsuse edukas võitlus kirjaoskuse vastu

Tervitus teile, mässumeelsed lugejad. Tänast neljapäeva pärastlõunat alustame minutilise leinaseisakuga lõpukirjandi mälestuseks. Äsja saatis meie haridussüsteem viimsele unele gümnaasiumi lõpukirjandi, mis suurema osa elanikkonna jaoks oli ainus sügavam kokkupuude kirjaoskusega. Võite istuda.

Lugeda ei olnud meie koolides ammu enam mingit põhjust, nüüd pole tarvis enam ka kirjutada, kooli saab lõpetada ka kükke ja hääleharjutusi tehes. Valitsuse võitlus kirjaoskuse vastu on olnud edukas. Kirjaoskuse likvideerimine on viidud eduka lõpuni, haridus- ja kultuuriministeerium on teinud oma tööd hästi.

Lugemisaasta viime lõpuni varbaid, sente ja unelambaid lugedes. Tuleb tunnustada loomastumisaktivistide metoodilist võitlust kõige inimliku, eriti intellektuaalse ja verbaalse vastu. Raamatute käibemaksu tõstmine ning raamatukogude saastaga täitmine ja alarahastamine üksi ei annaks soovitud tulemust.

Haridussüsteemi poolne tugi on olnud möödapääsmatu. Raamatu inimesed ikka kusagilt kätte saavad kui kirjaoskus selge. Eesti algupärase kirjanduse käibelt kõrvaldamine üksi pole jätkusuutlik. Ehkki meie valitus toetab iga eesti raamatut paarikümne krooniga, iga teatripiletit paarisaja krooniga ja iga eesti kinopileti ostu viie-kuue tuhande krooniga, leidub ikka veel lolle, kes kalleid raamatuid loevad.

See on kohutav, viimastel aastatel on müügitabelitesse lisaks Kivirähale tekkinud hulk, kurat teab kust välja karanud eesti algupärandeid, olukord on täiesti masendav, kuigi toetus raamatule on sageli nulli lähedal, müüb eesti raamat kordi rohkem kui eesti film. Möödunud aasta vaadatuim eesti film müüs kuus tuhat piletid, kui ma ei eksi.

Samas müüb ka kõige mõttetum elulooraamat, mis ei saa senti toetust, nii mis mühiseb. Seega on näha, et kultuuriministeerium üksi ei suuda kirjaoskust välja juurida, tuleb radikaalselt ümber korraldada haridussüsteem, lõpukirjand on küll ohtlik aga me ei tohi unustada, et kõik halb algab siiski aabitsast.

Nii kahju kui mul ka ei ole ülekullatud õpikukirjastajatest, aabitsate kokkuostmine tuleb lõpetada. Kurat võtaks, vähemalt tähestik tuleb aabitsatest välja rookida, või esialgu tõsielu sarjade tähtedega asendada. Ka mõmmibeebi aabitsaseriaal tuleb ümber teha, A ja B välja rookida ning nende asemel juurutada Saagim ja Kudisiim.

Kui ohtlik on kirjaoskus seda tõestab meile teatri NO99 juhtum, vanemad raadiokuulajad mäletavad, et NO teater loodi selleks, et tõrjuda turult välja ühiskonna valupunkte osutav satiirikollektiiv Eino Baskini juhtimisel. Satiir kadus ega ole teatrilavale naasnud, Vanemuine küll üritas etendusega Külalised, ent kutsuti viivitamatult korrale.

Muud teatrid püsivad truualamlikkus liinil ning lippavad Kraali kombel laval ringi sinimustvalge lipp tagumikus. NO on olnud üks ohutumaid kultuuriraha kanaliseerimise kanaleid, ei mingit pointi, ei mingit sõnumit, inimesed hüppasid valgetes trussikutes ja sinises valguses üles alla ning kõik olid rahul, eriti valitsusringkonnad.

Nüüd aga otsustas NO teater laieneda palaganiturule ja kohe tekkisid probleemid. Jampsliku sonimise, klounaadi ja performantsibürokraatia meelelahutusena kavatsetud segu on tekitanud väga palju vastakaid arvamusi. Teatud tüüpi totrus on hakanud ohtlikult sarnanema poliitilise peavooluga ning võimul olev klikk tunneb ennast ohustatuna. Valitsusparteid näevad klounaadis ohtlikku konkurenti.

Nii võttiski ühe teatava turufundamentalistide grupeeringu kontrolli all olev kultuuriministeerium kasutusele abinõud. No teatrilt nõuti palagani eelarvet, sest jaburad plakatid meenutasid poliitbroileritele valimispropagandat. Kohe tekkis mõte, et need paar plakatit maksavad neli miljonit ja pole korraldatud riigihanget.

Loomulikult ei korralda turufundamentalistide partei ise mingit riigihanget, kui korraldab valimiskampaania ja võtab selleks maksumaksjalt pappi. Nii mõnelgi teatril on põhjust kadestada poliitikute lollusesthaisvaid ajupesuaktsioone. Lihtsalt teater ei saa parteide raamatupidamist sorkida, parteid teatri oma aga küll.

Igal juhul on turufundamentalistide etenduskunstide mahitamise poliitika saanud valusa vastulöögi, teame hästi, et 90% kultuuriministeeriumi tegevustoetustest läheb etenduskunstidele. Aga nagu näeme pole etenduskunstidel kunagi küllalt, rahast ei piisa neile, nad tahavad veel ka publikumenu.

Publikumenu on aga ohtlik, sest populaarsuse saavutamiseks on ainult üks vahend – poüulism, lollidele laiadele massidele pugemine ja nende väärastunud meele lahutamine ning eelkõige valetamine. Mõlemad meetodid kuuluvad poliitikute põhivahendite hulka ja nad on hakanud neid oma monopoliks pidama.

Nüüd oleme siis ikkagi väga piinlikus olukorras, näitlejatel on pintsakud seljas, laval on sinine valgus välja lülitaud ja räägitakse ühiskonna teemadel. Nõme, seda küll aga näitleja, kuidas ta ka ei pingutaks, on ikkagi kultuuriinimene ega suuda ka kõige parema tahtmise juures langeda poliitiku tasemele, näitleja loll jutt pole kunagi nii nõme kui poliitikul. Kurb aga tõsi.

Erinevalt parteibürokraatidest on näitlejad oma igapäevatöös kokku puutunud raamatutega, isegi klassikaga, tahes või tahtmata jääb midagi külge. Kuigi poliitikud on silmakirjateenritena ületamatud, petistena uskumatult kõvad ja alatuses oma ala meistrid, ometi on teatraalid näitlejameisterlikkuses neist üle.

Positiivne programm järgmine, valitseva režiimi toetuseks, selleks et tõsta turufundamentalistide konkurentsivõimet palaganiturul, tutvustame poliitikutele kaunite kunstide aluseid, muidu valitsus kukub ja hakkame mingi teatri ikke all ägama, pole vaja, oleme pankadega harjunud. Ei taha Semperit ja Ojasood orjata.

Sven Sildnik

29.04.2010

Esmaavaldatud ERR-s

668 total views, 3 views today

Print Friendly

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>