Kivisildnik: Raua ja Anvelti hiilgus ja valu

Tere, kirjanduselust tüdinud lugejad, täna kuulete neljandat osa valimikampaania “Tark kirjanik liidu esimeheks” raames. Eelmistes osades pakkusin lahendusi kirjanike kehalise ja vaimse tervise saavutamiseks ning kerge raha tegemiseks, täna pühendun sellele, kuidas teha kunsti.

Kunstiga saame tegeleda alles siis kui kõik kehalised, hingelised ja majanduslikud kitsaskohad on õgvendatud. Varem või hiljem nad õgvendatakse ka meieta aga kas siis veel mõni eesti kirjanik alles on, see on muidugi iseküsimus. Piinlik iseküsimus aga see selleks.

Lambist kunsti tegemist õppida on väga raske, isikliku eeskuju ma ka kõigis küsimustes ei oska anda aga ega eeskuju ei ole vaja kuskilt seitsme mäe ja mere tagant otsida, viimase aja kõige kaalukam kunstiline kirjandusteos on vaieldamatult Mihkel Raua romaan “Sinine on sinu taevas”.

Romaan käsitleb sallimatuse küsimusi ja sellega kaasnevat lausterrorit ja äratapmist. Tundlik ja täpne kunstitöö. Nagu ütles klassik: “Kunst on ettekäiv peegel.” Mihkel Raud jõudis napilt ette värskest inimarengu aruandest, mis väidab, et oleme iga päevaga muutumas aina sallimatumaks.

Lehelood sallimatuse kasvust rääkisid sellest, et juute sallitakse tänavu 100% vähem kui mullu ja araablasi 50% vähem – peast arvutasin, nii et kontrollige tulemus igaks juhuks üle.

Sallimatuse põhjusena toodi välja ajakirjandus – sõbrad ajakirjanikud, jätke juudid rahule, mis nad teile teinud on?

Kunstilised kirjanikud tabavad ikka väga hästi ühiskonnas toimuvat. Toon konkreetse näite, Anders Anvelt, kirjanik, kirjutas huvitava leheloo sellest, et vene maffia paremad päevad on möödas, tapatalguteks pole enam vunki ja kogu kriminaalne aktiivsus on sumbunud legaalsesse äritegevusse.

Samas aga tõstab pead, eriti Skandinaavias, Jugoslaavia maffia, kelle veretööd, julmus ja üleüldine elajalikkus on täiesti seninägematu. Jugomaffia edu pandiks loevad eksperdid genotsiidi, metoodilise terrori ja etnilise puhastuse kogemust. Mida näiteks meil ei ole ja seega meie kandid Rootsis läbi ei löö.

Vene maffia näide, selle ametliku äri poole ülejooksmine, näitab aga selgelt, et organiseeritud kuritegevus on majanduse ammendamatu reserv ja majanduskasvu tõsiseltvõetav allikas. Eduka kuritegevuse tagab aga genotsiidi ja etnilise puhastuse kogemus.

Mida me sellest järeldame? Ainult üht: kui tahame majanduskasvu, siis vajame konkurentsivõimelisi mafioososid, et allilmas konkurentsivõimeline olla, vajame aga genotsiidi, genotsiidiks vajame aga sallimatust ja suletud ühiskonda. Kui panna kokku Raua ja Anveldi visioon, saame toimiva ja jätkusuutliku majandusmudeli.

Jugoslaavia maffia on selles mõttes hästi varustatud, et nad peksavad raha välja immigrantidelt, ei laasta loodust ega midagi, jugo maffia ökoloogiline jalajälg on väike, immigrandid on taastuv loodusvara ja nad transpordivad ennast põhjamaadesse omal kulul, ilma reklaami ja avalike suhete kuluta.

Kaks kirjanikku on teinud ära hiigeltöö, millega pole hakkama saanud ei eraõiguslikud analüütikud ega kroonuametnikud. Raud tõi välja meeletu sallimatuse ressursi, Anvelt aga meetodi, kuidas immigrandid ametliku majanduse ette rakendada.

Sallimataus, immigratsioon ja maffia üheskoos on majandusmootor missugune.

Eraldi tuleb rõhutada, et meil on immigrante kolm korda rohkem kui europpas keskmiselt, vange on rohkem – tähendab tooraine on, spetsialistid on, vihkamine on, seega kütus on samuti olemas. Erinevalt naftast suurenevad vihaallikad iga aastaga, kohati kordades. Jäävad ainult eetilised probleemid.

Kuritegevus on halb, vihkamine on ka halb, genotsiid ja kõik see on kõige halvem asi üldse, see on nii ja sellele kirjutame kõik kahe käega alla. Absolutselt. Teiselt poolt kanname me kõik Hiinas valmistatud spordijalatseid ja kodud on muudest hiina vidinatest punnis – samas on Hiina genotsiidi, julmuse ja muude pahade asjade poolet üle ilma tuntud. See ei sega meid.

Meie eetika mahutab tõrgeteta endasse tiibetlaste kottimise, teisitimõtlejate rappimise ja orjanduslikule korrale väga lähedase tootmisviisi. See on ainult aastate küsimus, millal me alguses vaikides aga seejärel aina häälekamalt võtame omaks ning kiidame heaks kõik jõledused, kui nad meile aga kuidagi kasulikud on.

Raua ja Anveldi teemade kokkuvõtteks olgu öeldud, et kaks kirjanikku on näinud elu ja sellest aru saanud ning ka oma nägemuse arusaadavaks ning nauditavaks kirjatööks vormistanud. Mida on ajakirjandusel ja analüütikutel sellele vastu panna – ainult tagantjärele tarkust ja vee sogamist.

Head kolleegid kirjanike liidust, Raud ja Anvelt on meile teed valgustanud, nad on näidanud, et ettekäiv peegel ei ole ainult teoreetiline targutus ega täitumatu soovunelm, see hiilgab meie ees ja sellest tuleb meil õppida ning Raua ja Anvelti jälgedes edasi minna. Tulemus on kaunis kunst, aus vaimne keskkond ja kokkuvõttes edukas majandus.

Midagi rohkemat ei saa kelleltki nõuda. Tuleb näha elu sellisena nagu see on, mitte nii nagu küündimatud stampidesse takerdunud koopiakirjanikud ja müüdavad leheneegrid meile valetavad. Meie oleme ühiskonna silmad, me oleme ühiskonna konnasilmad ja häda neile, kes meile peale astuvad. Me mitte ainult ei näe valu, me teeme valu, sest tõde on valus. Väga valus.

Sven Sildnik

25.03.2010

Esmaavaldatud ERR-s

823 total views, 1 views today

Print Friendly

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>